Rahvusliku ühtekuuluvuse vajalikkus (1)

Rahvusliku ühtekuuluvuse vajalikkus
Inimene indiviidina ei ole pooltki nii püsiv, kui ta on seda rahvusena. Rahvuslik ühtekuuluvus tähendab ühe rahva kokkuhoidmist ja teineteisest hoolimist, mis on vajalik, et rahvas eksisteeriks. Rahvust ühendab keelel, kultuuril , usul või mõnel muul teguril põhinev etniline identiteet . Rahvusesse kasvatakse, mitte ei sünnita. Rahvusesse kuuluvus kujuneb välja kasvades ja õppides. Rahvusliku ühtekuuluvuse toimimise nimel peab üle olema oma erimeelsustest, et saavutada ühine eesmärk.
Eriti oluline on ühtekuuluvus võõrvõimu represseeringute ajal. Siis on rahvas see, kes hoiab kokku, see on mõjuvõimsam ja tugevam kui üksikindiviidi vastupanu sellises olukorras. Teadagi on väikerahvastel püsimajäämine eriti raskendatud, kuna suurriigid himustavad tihtipeale " lihtsasti kättesaadavaid", nõrku palasid. Eesti on üks neist, kellele on läbi aegade püssitoru ähvardusega kuklasse hingatud. Praegune Eesti on just selline, tänu minevikus tehtud otsustele ja tegudele. Vabanemaks võõrvõimust pidi meil, kui rahvusel, olema vajalikud eeldused nagu keel, haritlaskond ja ühistegevused, mis õhutasid rahvuslikkusele.
Eesti keele kõnelejaid on maailmas väga vähe. Eesti keelt kõneleb umbes 1,1 miljonit inimest, mis on väga väike arv, võrreldes inglise keele kõnelejatege, keda on ligi kolm miljardit. Eesti keeleteadlane Johannes Aavik on öelnud: „ Kui meil tunnistatakse rahvusliku ja omakeelse kultuuri aadet ja soovi rahvusena püsida, siis on paratamatult vaja keelt arendada, rikastada”. Kuna maailma rahavaarv koguaeg suureneb, siis on vaja inimestel kohta, kus elada. Eestis on iive väga väike, aga riigis elamispinda piisavalt. Tõenäoliselt tulevikus suureneb võõrmaalaste sisseränne Eestisse. Sellisel juhul on väga tähtis, et eestlased mitte ainult ei arendaks, rikastaks eesti keelt, vaid ka hoiaksid seda, ega läheks üle võõrkeelsele asjaajamisele või õppele koolides . Praegugi on olemas venekeelsed koolid, mis minu arvates tuleks kaotada. Elades Eestimaal peaks inimestel olema soov kuuluda eesti rahva hulka, selleks on vaja õppida ja kasvada eestimeelses keskkonnas.
Ka kultuuriüritused, mis on edasi põlvnenud meile esivanematelt, on kasvatanud eestimeelt. Olulisimaks on eestlastele laulupidu . Esimene laulupidu toimus 1896. aastal Tartus, mis tegelikult oli tänulaulupidu Liivimaa talurahva orjusest vabastamise 50. aastapäeva auks. Tänaseni toimuvad Eestis laulupeod iga viie aasta tagant. Öeldakse küll, et eestlased on külm ja kitsi rahvas, kes ei näita emotsionaalselt oma tundeid välja ja hoiab pigem omaette , kuid laulupidu on hea näide eestlaste kokkuhoidmisest. Eestlased teavad palju on meie esivanemad pidanud kannatama ja võitlema iseseisvuse, vabaduse nimel ja seda austatakse ühiste laulmistega. Just nimelt laulupidudest on kujunenud rahva ühtekuuluvuse väljendaja.
Ühtlasi on mulle kui indiviidile väga oluline see, et ma kuulun kuhugi . Olles Eesti Vabariigi kodanik tean, et ma võin Eesti riigile loota . Kui ma satun välismaal ohtu või mind süüdistatakse milleski , siis tegeleb selle juhtumiga Eesti riik ning kehtivad Eesti seadused. Riikides nagu Hiina, Põhja-Korea, Saudi- Araabia on väga karmid karistused. Kui ma oleksin kõigest halli passiga kodanik, kellel puudub kodakondsus , siis Eesti riigi abile ma loota ei saaks. Kuuludes eestlaste hulka, annab see mulle turvalisustunde.
Aga eesti rahvust võivad mõjutada ka paljud tegurid. Selleks võib olla isegi Euroopa Liitu kuulumine. Meil kui väikeriigil on kasulik sinna kuuluda, sest see teeb meie elu mõneti lihtsamaks. Me oleme ühenduses teiste riikidega, kellega on meil vabad kaubandus-, teenus-, ja liikumispiirid. Me võime loota Euroopa Liidu abile, kui Eestit peaks ründama mõni suurriik, nagu Venemaa. Liikumisvabaduse tulemusel võivad rahvad seguneda ja eesti rahvas muutuks halliks massiks. Tasub meeles pidada kultuuri ja rahvuse vahetuse ohtu, nagu seda on hoiatavalt kirjeldanud Andrus Kivirähk oma raamatus „ Mees, kes teadis ussisõnu”. Sealgi on toodud välja eestlased kui metsarahvas, kes hülgavad metsa ja segunevad külarahvaga. Nad unustasid oma usu ja tõekspidamised ning läksid kaasa uue ja huvitavaga. Kivirähki sõnum on, et rahval tuleb kokku hoida ja mäletada oma juuri.
Rahvuslik ühtekuuluvus on vajalik, et säiliks rahvus. Rahvusel on jõud toimida ühtsena, elada üle võõrvõim, luua oma emakeel , näidata oma tundeid ühistel kultuuriüritustel ja mis kõige tähtsam, tekitada inimestes turvatunne . Eestlastel on ju enim, mida üks rahvuslus saavutada saab- oma rahvusriik . Peame lihtsalt eesti keelt ja mõtet järjekindlana hoidma. Eesti poliitik Rein Taagepera on kirjutanud juba üle 40 aasta tagasi: „Pool sajandit hiljem seisame taas tihti sama küsimuse ees- kuhu me selle eesti keelega läheme? Ka meie ei tea. Ja läheme siiski”.