Mida mina saan teha Eesti heaks? (0)

Mida mina saan teha Eesti heaks?
Meie, eestlased, elame Eesti Vabariigis ja oleme alati rääkinud, et Eesti meel ja keel on need põhikomponendid, mis hoiavad väikest rahvast koos. Kahtlemata on iga eestlane õnnelik, et oskab keelt, mida nii vähesed inimesed maailmas räägivad ja tunneb uhkust vanarahva tavade üle, mis hoiavad meis eestimeelsust. Mida enamat saaksin teha mina, kui persoon , et minu riik erinevates valdkondades püsiks kaua, säilitaks oma tavad ja kombed, hoiaks hea ja auväärse riigi mainet ning areneks koos Euroopa ja kogu maailmaga .
Alustama peaksin igapäevaste toimingute jälgimisest. Eesti koosneb eelkõige inimestest, rahvast, kes hoiavad kokku ja aitavad teineteist hädas olles. Tänaval kõndides saan anda oma panuse aidates vanureid ja liikumispuudega inimesi nende igapäeva toimetustes nagu näiteks tee ületamisel või poekottide kandmisel . Levinud on ka naabrivalve süsteem, millega kaitstakse üksteist vastastikku ning ennetatakse kuritegevust. Ise saan suunata oma liikumisi nii, et ei jääks hiljapeale ega liiguks kahtlase seltskonnaga kohtades. Tänavapilti hoian puhtamana kui jätan kommipaberi taskusse, et see hiljem kodus prügikasti visata. Samuti saan hõlbustada jäätmekäitlustöötajate tööd sorteerides prügi eelnevalt kodus.
Kultuuritahult vaadates oleks iga eestlase au ja kohus tunda oma isamaa kultuuri ja traditsioone ning kanda neid edasi põlvest põlve. Võime erilist uhkust tunda oma esivanemate üle, kes on loonud ning suutnud säilitada palju väärtuslikku kirjandust. Kirjandusest algab kõik ning tunnen suurt rõõmu, et esiisade retseptid ning traditsioonid on tänaseni säilinud. Suuremaid pidulaudu nagu jõululaud või vastlalaud on meil ajast aega katnud verivorstid, ahjukartulid ja kapsad ning vastlapäeval oa- või hernesupp. On ju teadatundut tõde, et eestlased on laulurahvas ning söögilaua kõrval võetakse alati mõni lauluviis üles. Just nendest lauluviisidest on tänapäevaks välja kasvanud eestlaste kokkuhoiu ja ühtsuse kultuuriline tunnus – laulupidu .
Ma arvan, et välisriikides reisimine ja eesti kultuuri tutvustamine on väga oluline, sest õppides erinevate riikide traditsioone, rikastame iseennast ning võime leida ühiselt uusi lahendusi, mis seoks rahvaid omavahel, kuid samas annaks võimaluse säilitada oma esiisade tõekspidamisi. Minu mõte oleks luua erinevatesse euroopamaadesse eesti restoranid , mis pakuksid eesti traditsioonilisi toite ning tutvumiseks meeneid ja väheses mahus kirjandustki. See annaks võimaluse tutvustada oma kultuuri eri rahvastele ning oleks justkui teeviit külastatavatele turistidele, kes kultuurist huvitatuna meie maad uudistama tulevad. Oluline oleks ka esinduslik käitumine kõigi eestlaste poolt välismaal, et mitte määrida eesti nime, vaid hoida seda ikka au sees.
Kindlasti oleks oluline säilitada vanu traditsioone ning põhimõtteid ka edaspidi ning arendada nende kõrval uuemaid ideid ning saavutusi. Maailmas on tuhandeid väikerahvaid, kuid et nende seast silma paista abistab eestlast alati nutikus ning absurdne geniaalsus, mis viivad eestlase alati ainulaadsete ideede teostamiseni. Mina omalt poolt saaksin toetada uute ideede arendamist , kas annetustega fondidesse või käies välja ise mõne geniaalse plaani, sest nagu ma juba eelnevalt mainisin usun , et geniaalsus on eestlastel veres. Oluliseks pean ka eestlaste osalust maailmapoliitikas ning europarlamendis.
Igas ühiskonnas mängivad olulist rolli protestid ja miitingud, kus rahvas avaldab oma arvamust enamasti valjuhäälselt ja plakatitega. Need toimuvad enamasti siis, kui rahvas ei ole rahul riigiisade otsustega. Ma arvan, et igaühel on õigus rääkida kaasa oma riigi arengus ning tõsta üksmeelselt häält juhul kui rahva ootuste ja nõudmistega pole arvestatud. Suured rahva kaasamised on väga olulised ka heaolu parandamiseks riigis, näiteks prügi koristamine oli viimane, mida mäleta ja minu kui eestlase ülesanne on nendest osa võtta.
Ma arvan , et mina saan teha eesti heaks palju täites oma rolli eesti kodanikuna ja loodan, et eesti rahvas ja kultuur säilib veel pikki aastaid .