Eestlaste muistne vabadusvõitlus (0)

Kuressaare Ametikool
Ärikoolituse osakond
Jaana Lind
Eestlaste muistne vabadusvõitlus
Referaat
Juhendaja :
õp Heli Kopter
Kuressaare 2004
Sisukord
Ristisõdade algus Liivimaal 3
Viljandi langemine 4
Madisepäeva lahing 5
Jüriöö ülestõus 1343-1344 6
Kasutatud kirjandus 7
Ristisõdade algus Liivimaal
XII ja XIII sajandil asusid vöitlushimulised rüütlid ja vürstid söjaretkedele, vallutades enda kätte järkjärgult Läänemere lõunakalda. Sakslased tungisid ida poole, sest nende rahvaarv kasvas. Sakslased otsisid endale ka uusi kaubaturge. Läänemeri pakkus neile häid võimalusi kaubitsemiseks. Põhja-Saksamaale tekkis rida tähtsaid kaubalinnu. Linnad sõlmisid omavahel kuulsa "Hansa lepingu" ja võtsid kogu Läänemere oma võimusesse. Lääne poolt ilmuvad sakslased kujutasid endast ohtu eestlastele. Sakslased olid eestlastest üle nii sõjakunstis kui ka hariduses.
Peagi järgnesid kaupmeestele Liivi aladele ka vaimulikkud Rooma paavsti ja Saksamaa kõrgemate vaimulikkude toetusel. Breemeni linna peapiiskop saatis kaupmeestega kaasa munk Meinhardi, kes Liivimaal ristiusku pidi kuulutama. Paljud liivlased võtsid ristiusu vastu, nende hulgas ka liivlaste vanem Kaupo . Et läbisaamine liivlastega halvenes, pöördus Meinhard abipalvega Rooma paavsti poole. Paavst lubas kõigile, kes Liivimaa paganate vastu ristisõtta lähevad nende patud andeks anda. Aastal 1200 ilmus piiskop Albert ristisõdijatega ja vaprate ning osavate rüütlitega Väina jõe suudmesse. 1201 asutas Albert Väina jõe kaldale Riia linna. 1202 aastal asutati sõjameeste ühing - Mõõgavendade ordu. Liivlaste maa allutati võrdlemisi ruttu. Lätlased alistusid peaaegu võitluseta. Võidetud liivlased ja lätlased olid siitpeale kohustatud ühes sakslastega eestlaste vastu võitlema.
Eestlaste alistamine nõudis palju aega, sest nad olid naabritest liivlastest ja lätlastest vapramad ja sõjakamad. Võitlus algas 1208. a., mil sakslased tungisid Otepää maalinna kallale. Sakslastel oli tarvitada rida sõjariistu, mida eestlased tol ajal veel ei tundnud : müürilõhkuja, kiviheitemasin ja piiramistorn. Tänu uutele sõjariistadele võetti eestlaste kants kiiresti ära ja pisteti põlema. Sellele sõjakäigule järgnesid teised.
Viljandi langemine
Viljandi kantsi vasttu algatati sakslaste poolt 1211 .a. suurem sõjakäik . Ümberkaudsetelt maadelt olid sakslased võtnud hulga vange. Nad ähvardasid need tappa, kui kantsi valitsejad ei alistu ja end ristida ei lase. Siis tapsidki sakslased piiratute silme all kõik vangid. Palju kaitsejaid langes, aga ellujäänud püüdsid vaprasti võitlust jätkata. Et kantsis oli aga palju langenuid ja haavatuid ning veest tuli suur puudus, siis lubasid eestlased ristiusu vastu võtta. Varsti läksid eestlased kuulsa Sakalamaa vanema Lembitu juhatusel sakslastele ja nende abilistele kätte maksma.  1211.a. liikuski Lembitu vägi lõuna poole. Jõudes üle praeguse Säde jõe, hävitasid sakalased seal oleva ristiusu kiriku. Saarlased ilmusid oma laevadega Koiva jõe kaudu liivlaste vanema Kaupo kantsi Turaida alla ja laastasid seal ümbruskonda, võttes kaasa hulga sõjasaaki ja viies vangi naissi ja lapsi. Eestlaste edukas sõjategevus ei saanud aga kaua kesta, sest varsti ilmusid Saksamaalt vaenlaste suured abiväed. Eestlaste ja sakslaste vastastikused sõdimised kestsid edasi. Rängalt said kannatada nii ühed kui teised. Samal ajal puhkes maal katk, mis tegi kohutavat hävitustööd. Eestlased sõlmisid sakslastega 3 aasta peale ( 1212 - 1215 ) rahu, mille järel Sakala pidi sakslaste ülemvõimu tunnustama ja lubama vastu võtta ristiusu .Kuid juba enne rahuaja lõppu tungisid sakslased eestlaste maale, Sakalasse ja piirasid Lembitu Lehola kantsi ümber. Lembitu ühes teistega lubas end risstida lasta. Selle järel tungisid sakslased ühes oma abiliste lätlastega kantsi, võtsid kõik kaitsejade vara ja rikkuse ning jagasid saagi omavahel ära.  Kevadel 1215.a. liikus kolm eesti malevat lõuna poole:  - saarlased pidid Riia ümber piirama ja Väina sadama kinni panema ;  - ridalased Turaida liivlastele kallale tungima ;  - sakalased ühes ugalastega pidud kallale tungima lätlastele.
Saarlased pidid Riia alt, kus nad kividega täidetud laevu, paate ja kaste jõesuudme sulgemiseks põhja lasid, kiiresti lahkuma , sest uued ristisõdijate salgad jõudsid kohale ja sundisid nad põgenema. Ridalased, kes liivlastega sõdisid ja nende maad laastasid, pöördusid saarlaste põgenemist kuuldes tagasi omale maale.
Madisepäeva lahing
Pikapeale laastati maa, kurnati rahvas. Ikka enam ja enam tunti, et tarvis on maad vaenlastest vabastada ning need tagasi mere taha paisata.  Asja etteotsa astus Lembitu. Ta sõitis maakonnast maakonda ja kutsus kogu rahhvast otsustavale võitlusele sakslastega. Võidu kindlustamiseks paluti abivenelastelt. Venelaste abi jäi aga hiljaks . Eestlaste malev, 6000 meest suur, kogunes Viljandi lähedale. Ka sakslased valmistusid otsustavaks löögiks. Nende sihiks oli murda eestlaste jõud lõpplikult. Lembitu taganes oma vägedega põhja poole, kus oli rohkem metsi ja rabasid. Jäädi Pala jõe lähedusse metsa servale peatuma ja oodati sakslaste lähenemist. Sakslaste väed lahkusid lahingukorras Viljandist 21. sept. 1217.a. ja liikusid eestlaste suunas. Kui paras aeg oli lahingut alustada, tulid eestlased lahinguvalmis äkki metsadest välja ja lahing algas. Vapralt võitlesid eestlased. Sakslaste parem sõjakunst murdis nende jõu. Pealegi langes keset ägedat lahingut Lembitu. Oma vanemate, eriti aga Lembitu langemist nähes kaotasid eestlased julguse. Nad taganesid. Vaenlaste kätte langes umbes 2000 hobust, palju sõjariistu ja muud saaki. Paar päeva hiljem, kui võitjad olid tublisti rüüstanud ja põletanud, palusid eestlased rahu. Nii lõppes kuulus Madisepäeva lahing eestlaste suure kaotusega. Eestlaste võim polnud aga sellega veel murtud .
Vallutatud eestlaste maakonnad ootasid head juhust võõra võimu kukutamiseks, sest et Ugandi, Saare- ja Virumaa ning mitmed väiksemad maakonnad olid veel võitmata. Piiskop Albert teadis väga hästi, et ta ei suuda oma jõududega eestlasi alistada. Seepärast pöördus ta Taani kuninga poole ja palus sellelt toetust.1219.a. tuli Taani kuningas suure sõjalaevastikuga Eesti randa . Eestlased ei avaldanud vastupanu. Nad olid koguni väga sõbralikud taanlaste vastu. See aga osutus eestlaste kavalaks võtteks. Nad tahtsid aega võita oma sõjajõudude kogumiseks. Mõni päev hiljem ründasid eestlased ootamatult Taani laagrit. Eestlased sunniti aga taganema. Eesti maalinn võeti üsna kerge vaevaga ära, lõhuti maha ja ehitati "Taani linn", Tallinn, asemele. Siit püüdsid nad oma võimu eestlaste üle maksma panna. taanlased põrkasid aga seejuures sakslastega kokku, kes põhja poole tungisid. Nii tekkis taanlaste ja sakslaste vahel äge tüli. Viimaks jõudsid taanlased siiski nii kaugele, et neile sai Tallinn ühes Harju- ja Virumaaga.
Viimaks ilmusid ka rootslased Läänemaad võitma ja rahvast ristima. Vabad ja julged saarlased, kes sellest kuulda said, tulid 1220 .a. suure sõjaväega ja purustasid rootsi väesalga täielikult. See sündmus julgustas ka teisi eestlasi. Järkmisel aastal läksid saarlased, harjulased ja virulased Tallinna alla ja piirasid seda ligi 2 nädalat. Kantsi vallutamiseks ei jätkunud neil siiski jõudu. 1222 .a. võttis Taani kuningas ette sõjakäigu Saaremaale, et saarlastele kätte maksta. ta laskis sinna kindluse ehitada. selle lõhkusid aga saarlased mõne kuu pärast maha, kusjuures ei jäetud kivi kivi peale. Kantsi ründamisel tarvitasid sarlased juba kiviheite- ja muid masinaid.  Kui kindlus oli hävitatud ja orjastajad maalt välja aetud , saatsid saarlased sellest teate üle kogu Eesti. Nad julgustasid eestlasi kõigis maakondades taanlaste iket ära heitma ja seletasid, et Tallinna võidavat hõlpsasti vallutada. Nad õpetasid teisi eestlasi ka kiviheite- ja muid masinaid ning sõjariistu tarvitama .
Jüriöö ülestõus 1343-44
Taanile alluvais maades oli eestlaste seisukord kõige raskem. Läänimaad olid siin palju väiksemad ja kehvemad kui Lõuna-Eestis. Mõisnikud, enamasti sakslased, püüdsid läänide väiksusele vaatamata oma seisuse kohaselt elada. See tegi talurahva seisukorra siin viletsamaks kui mujal. Mõisnikud kihutasid talupoegi nende maadelt minema vägivalla ja ähvardustega. Viletsast seisundist, millesse rahvas oli langenud, hakati väljapääsu otsima . Ainukeseks väljapääsuteeks osutus mäss, mis puhkes 1343.a. Eestlased palusid abi rootslastelt ja Pihkva venelastelt. Nad kavatsesid kogu maa rõhujatest vabastada ja Rootsi ülemvalitsuse alla anda, sest Rootsis valitsesid vabamad olud. Mäss pidi algama 1. mail, kuid algas millegi pärast 8 päeva varem, s. o. jüripäeva ööl, 23. aprillil. Mässu varajane puhhkemine ajas nähtavasti mässuplaanid segi ja tõi kaotuse. Liikumine algas Harjumaal , millele järgnesid Viru- ja Läänemaa. Kõrge mäekünka otsa tehti tuli, mis kuulutas kõigile, et mäss on alanud. Eestlaste vabadusvõitlejate salgad tungisid nüüd mõisatesse, et oma põliseid vaenlasi ja rõhujaid hävitada. Kogu maa käidi risti-rästi läbi ning surmati sakslased ja muud rõhujad, kes kätte saadi. Padise klooster võeti ära, pisteti põlema ja mungad hukati. Nii oli maa jälle sakslastest vaba. Nüüd asuti Tallinna piiramisele. Valiti neli juhti ehk kuningat. Eesti malev läks Tallinna alla ja asus linna piiramisele. Võidu kindlustamiseks oli Rootsi valitsuse all olevast Soomest abi palutud. Sealt lubati suur sõjavägi appi saata ja estlased jäid seda ootama, kuid abi viibis , sest mäss algas varem. Teada saades eestlaste mässust, ruttas Liivimaa ordumeister Paidesse, et mässu vaigistada , kuigi Põhja-eesti ei kuulunud tema võimu alla. Ta kutsus eestlaste juhid - kuningad enda juurde läbirääkimistele. Kuningad ilmusidki paha aimamata kolme sulase saatel ordumeistri juurde. Algasid läbirääkimised. Selle asemel, et eestlaste kuningatega antud ausõna kohaselt kui endaväärilistega ümber käia, andis ordumeister käsu neid vangistada. Nad hukati ühes kaaslastega. Samal ajal viibis eesti peavägi Tallinna all ja piiras linna. Sinna liikusidki nüüd ordumeistri väed. Tugeva vaenlase üle teateid saades lõid eestlased kartma . Rootsi abiväed, mis olid tulemas, polnud ka veel pärale jõudnud. Lahing lõppes eestlaste kaotusega. Alles nüüd ilmusid rootsi laevad sõjaväega Tallinna alla. Sündmustest kuulda saades pöördusid rootslased tagasi. Lahingu kaotusega Tallinna all lõppeski eestlaste vabadusvõitlus, millele alul pandi suuri lootusi. Vabadusvõitlust alustasid ka saarlased, kuid tulemusteta. Peale suuri kaotusi lankes rahvas veel raskemasse seisukorda. Peagi kustusid vabaduse lootused jäädavalt.
Kasutatud kirjandus
Palamets , H. Eestlaste vabadusvõitlus - Tln. 1990
Vahemets, P. Eesti ajalugu – Tln. Valgus 1976
www.ut.ee/akmk/ajalugu.html