Nõukogude armeed. Temalt sai korpus 23. juunil ka esimese lahingukäsu. Mõnedel nõukogude aja andmetel kaotas Mihhal Duhhanov 1. juulil mõistuse. Antud tervisehäda või intsident ei saanud olla fataalne, sest hiljem juhatas Duhhanov (1943. aastast kindralleitnant) 67. armeed jm. Ning mis tähelepanuväärne, ta teenis sõjas välja Suvorovi, Kutuzovi ja Bogdan Hmelnitski ordenite esimesed, väejuhijärgud! Juba 25. - 26. juulil tühistati korpuse diviiside 1. lahingukäsk. 182. Eesti Laskurdiviis sai uue korralduse paikneda ümber Venemaale Pihkva taha õppelaagrisse ja 180. Eesti Laskurdiviis eraldi 100 km ida poole Staraja Russa lähistele. Viimased korpuse osad lahkusid Eestist 1. - 2. juulil. Vähem kui nädalaga liikusid Eesti välja kümned tuhanded mehed, tuhandeid tonne laskemoona, relvi jm varustust, üle 5 tuhande hobuse ja nende vankrid ning sööt, sajad autod, Vene ohvitseride naised-lapsed jne. 182. diviisiga sõitis sõtta ka gaasikaitse-varustus ja paar
Tagalahe idaküljele Ninase poolsaarele neljasuurtükiline 180 mm patarei. Erinevalt Sõrve patareist ei olnud sellel maa-aluseid betoonehitisi ega soomustorne; Ninase patareis olid maapinnale toetatud alustel kerge soomusega pooltornides üksiksuurtükid. Orissaarest lääne poole Taaliku sadama juurde Pulli pangale paigutati nelja 100 mm suurtükiga patarei. Lisaks paiknes Lääne- ja Kesk-Eestis 16. laskurdiviis peaülesandega tõrjuda saartelt lähtuv võimalik rünnak. Ninase patarei asukoha olid kinniajamata kaablikraavi tõttu avastanud juba ka Saksa õhuluure. Pilt 6 Purustatud Nõukogude suurtükk Ninase patareis. Arvatavasti 1941. aasta septembris. Foto SMF Väegrupi ,,Nord" ülemjuhatus pidas seetõttu plaani ,,Beowulf I" rakendamist võimatuks ning otsustas plaani ,,Beowulf II" kasuks, mis nägi ette dessandi üle Suure väina Muhusse ja sealt
aasta mais, ning seejärel komplikatsioone. Katseaja edukalt läbiteinu eksisteeris kuni 1951. aastani 22. Kaardiväe kinnitas lõpuks oma allkirjaga, et on nõus Üksik Laskurbrigaad, ja kuni 1956. aastani 118. tegema koostööd julgeolekuorganitega. Kaardiväe Eesti Tallinna Punalipuline Nuhkimine oli nõukogude ühiskonnas Laskurdiviis. Ka väeosa ohvitserkond oli üsna ulatuslik ja võimude poolt soositud. KGB komplekteeritud valdavalt eestlastest. asjaajamises oli igal nuhil oma kindel Rahvusväeosadest loobuti pärast seda, kui agendinimi ja isiklik agenditoimik. Lisaks Gruusia rahvusliku diviisi üksused 1956. aasta otsestele agentidele kogusid julgeolekuorganid märtsi alguses keeldusid välja astumast rahva
EESTI SÕJAAJALUGU väejuhatus loobus 1944. aasta sep- Neli eestlast (Alfons Rebane, Ha- tembris Eesti kaitsmisest. Eesti ük- rald Riipalu, Paul Maitla ja Harald sused võitlesid veel 1945. aastal Si- Nugiseks) pälvis ühe auväärseima leesias. ordeni Rüütliristi. Saksa vormis võitles Eesti iseseis- vuse eest ühtekokku 80 000 meest. Okupatsiooniarmee kohalolek Nõukogude liiduvabariigi haldamisel Laskurdiviis. Väeosa ohvitserkoosseisus etendas tähtsat rolli Eestis paiknev oku- olid valdavalt eestlased. patsiooniarmee. 1944. aastal taastunud Rahvusväeosad saadeti laiali pärast okupatsiooni ajal kasvas Eestis sõjaväe- seda, kui 1956. aasta märtsi alguses olid objektide arv. Sõjaväelaste arv ulatus Gruusia rahvusdiviisi üksused keeldu- kohati 120 000 meheni. Sõjavägi (eriti nud välja astumast rahva vastu, kes oli
annaabi.ee 
