Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eesti talurahva eluolu XIX sajandil". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
juur, riie, peremees, kokk, rist, särk, sööki, jätku, kael, rõivaste, vöö, karjase, mänguasjad, sarved, pull, püksid, särki, poega, vaese, tahad, haugub, toast, perenaine, tuppa, savist, saun, muuseumid, vanasõna, tangu, perele, talus, traditsioon, rukis, putru, tainas, pannid, lõime, labida, rahvalaulud, käidi, pulli, paksem, hobuseleKaup Ühik Comarket Kaubamaja Keskturg Banaan kg 1.02 € 1.28 € 0.38 € Apelsinid kg 0.95 € 1.41 € 0.77 € Kartul kg 0.21 € 0.34 € 0.19 € Sibul kg 0.31 € 0.32 € 0.32 € Kurk kg 3.19 € 2.11 € 0.77 € Tomat kg 1.46 € 1.60 € 1.15 € Piim TERE 2,5% 1L 0.35 € 0.99 € 0.44 € Piim 2,5% muu 1L 0.73 € 0.46 € 0.48 € Keefir TERE 1L 0.43 € 0.99 € 0.70 € Keefir GEFILUS 1L 0.76 € 0.86 € 0.89 € Hapukoor TERE 20% 400g pakk 0.50 € 0.61 € 0.63 € Hapukoor 20% muu 500g pakk
Pärnu jõe Äravoolu arvutamine 1948 Näitaja 1 2 3 4 5 Keskmine vooluhulk, m3/s 8.22 17.53 14.73 93.32 27.57 Suurim vooluhulk, m3/s 11.80 51.00 66.40 248.00 71.00 Väikseim vooluhulk, m3/s 6.29 4.45 4.46 22.20 13.70 Äravool, mln m3 22.02 43.93 39.45 241.88 73.84 Äravoolumoodul, l/s*km2 1.59 3.40 2.86 18.11 5.35 Äravoolukiht, mm 4.27 8.52 7.65 46.93 14.33 Sademed, mm 44.00 13.00 21.00 28.00 32.00 Äravoolutegur 0.10 0.66 0.36 1.68 0.45 Auramine, mm 39.73 4.48 13.35 -18.93 17.67 Auramistegur 0.90 0.34 0.64 -0.68 0.55 Mari Kirss, KKT III 6 7 8 9 10 11 12 Aasta 9.35 16.92 53.11 27.5
Alajõgi-004 Nüld Näitaja 1992 1993 Aasta äravool, mln m3 43.81 37.75 Aasta äravoolumoodul, l/s/km2 9.90 8.55 Aastakeskmine kontsentratsioon, mg/l 5.96 2.39 Aasta ainehulk, t 260.94 90.23 Aasta aine ärakanne, kg/km2 1863.9 644.5 Lävend Valgla, km2 Kasari017 2641 Vihterpalu002 474 Keila019 635 Väike Emajõgi035 1054 Õhne036 269 Pedja046 776 Kääpa013 266 Avijõgi005
Juku vanus 18 Pensioniiga 65 Marlboro hind 3.8 deposiidi intressimäär 3% Aktsiaturu tootlus 12% Deposiidil iga aasta lõpus 1,407.96 € Aktsiaportfelli väärtus 65ndaks eluaastaks 2,401,809.07 € inflatsioon 2% maksumäär 20% Aktsiaportfelli soetusmaksumus 66,173.93 € Maksude-järgne nominaalrikkus 1,934,682.04 € Maksudejärgne reaalrikkus 762,783.92 € YTM 29.24% Kuupäev laekuv rahavood Ostukuupäev 2/1/2012 2/1/2012 0 Nimiväärtus 1,000.00 € 9/5/2012 60.00 € Lunastusku
- “Austa leiba, leib on vanem kui meie” (vanasõna) Leiva kõrvale soolasilk Kört – poolvedel jahusupp Naeris – eestlaste “kartul” Tangu- ja jahupuder Liha söödi harva Rüüpamiseks oli kali ja hapupiim, kevaditi ka kasemahl Pidupäevaks valmistati õlut Söömiskombed Laua keskel suur kauss, igaüks võttis kordamööda oma lusikaga toitu Igal sööjal oli aga oma nuga Lauanõud puust ja savist Igal oma kindel koht lauas; peremees alati laua otsas Peremees lõikas ise igale pereliikmele kääru leiba Vanemad inimesed istusid, lapsed püstijalu “Jätku leiba”” --- “Jätku tarvis!”
Nii kala kui liha vinnutati vanasti, s.o. kuivatati tagavaraks kevadel tuule ja päikese käes, eriti siis, kui sool oli kallis. Liha vinnutamist Eestis on nähtud veel käesoleval sajandil Läänemaal. Kalurid eelistasid süüa vinnutatud kala ja seetõttu vinnutatakse kala kohati tänini. Liha söödi talus harva, enamasti sügisel, kui tapeti loomi, või suuremate pühade ajal. Liha anti jaopärast ning seda jagas enamasti peremees. 3. Joogid Toidu kõrvale rüübati kalja või hapupiima. Rõõska piima tarvitati harva. Pidupäevadeks valmistati õlut. Kõige tavalisem loomse valguga rüübe oli lüpsiaegadel hapupiim, millele aga möödunud sajandil tuli tihti vett piimajätkuks juurde lisada. Kevadel saadi loodusest puude, meil peamiselt kasemahla, mida hoiti suveks ja joodi seal, kus kadakaid oli, ka kadakamarjajooke. 4. Uued toidud
Muistsed eestlased RIIETUS Tänapäevast erinev oli ka talurahva riietus. Meile on see tuntud rahvar õivaste ni me all. Igal Eesti kihelkonnal olid o ma rõivad. Meestel oli suviseks tööriietuseks linasest riidest valge särk ja püksid. Naised kandsid suvel pikka valget särki, mis oli kivivöö ga kinni tõm matud. Jalas kanti õhukesest nahast pastlaid, aga ka palju nahast või niinekoest punutud viiske. Saapad ja kingi hakati rohke m kand ma alles m ö ödunud sajandil. T ö öriie pidi ole ma puhas. Särki vahetati üks kord nädalas pärast saunaskäi mist. Mõne töö ajal,
Sinu kool .... klass Sinu nimi EESTI TALUPOJA KULTUUR 19 SAJ. Referaat elukoht 2008 Talurava talutööd Talutööde alustamisel ja lõpetamisel jälgiti hoolega rahvakalendri tähtpäevi ja loodusmärke. Kevadtöödega hakati tavaliselt pihta aprillis. Peamisteks põllutöödeks oli kündmine, äestamine ja külvamine. Künti puust adraga, mille küljes olid rauast sahaterad. Seda vedasid kas härjad või hobused. Pärast kündmist põld äestati. Äestati äkkega, et muld oleks kobedam. Seda vedasid kas hobused või härjad. Peale äestamist külvati seemneid. Seda tehti käsitsi. Kasvatati rukist, otra, kaera ja nisu. XIX sajandi teisel poolel levis ka linakasvatus ja suurele näljahädale tehti lõpp, sest hakati laialdasemalt kasvatama kartulit. Kevadel veeti ka laudad sõnnikust puhtaks. Sõnnik pandi väetiseks kesapõllule, mis künti üles ja kuhu külvati järgmisel aastal seemneid. Pärast jaanipäeva, kui
valmistada toitu ja kasvatada lapsi. Talveõhtutel pirrutule valgel naised ketrasid, kudusid kangast ja valmistasid riideid. Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö-ja tarberiistad olid valmistatud ise ja peamiselt puust. Lapsed õppisid varakult tööd tegema ja vanemaid abistama. Riietus ei olnud igal pool ühesugune. See erines kihelkonniti ja praegu on need riided tuntud rahvariiete nime all. Üldiselt oli meestel suvisteks tööriieteks valge särk ja püksid. Naised kandsid suvel pikka valget särki, mis oli kirivööga kinni tõmmatud. Jalas olid pastlad või paju-ja niinekoorest viisud. Külmal aastaajal ja pidude puhul kanti villaseid värvikirevaid rõivaid. Naiste riietus koosnes pikitriibulisest seelikust, vestist või pikk-kuuest. Abielunaised kandsid peas tanu ja ees põlle. Mehed kandsid särgi peal kampsunit meenutavat jakki ja pikk- kuube, mis oli kirivööga kokku tõmmatud. Sinna juurde kuulusid põlvpüksid ja põlvikud.
[] Eestlane sõi argi- ja pühapäeval söögikorras alati ühe toidu. Tänapäevases keeles ja arusaamises tuleks öelda, et eestlasel polnud mitmekäigulist lõunat, vaid päevane tugevam toidukord, oli see siis õhtul või lõuna ajal, sisaldas ühe toidu kas äsja valmistatud või soojendatud leeme, roa või pudru. [] Eestlase põline toiduaine eelmistel sajanditel oli teravili ja kõige tähtsam teraviljatoit oli leib. ,,Rukkileib on peremees" või ,,Rukis on maja peremees," kinnitas vanasõna, ja ,,Peremees peab ikka lauapääl olema" (Häädemeeste). Leib hapupiimaga või selle puudumisel kördipiim, ivajook, rokk, taar või kali leiva peale rüüpamiseks loeti juba söögikorra eest. Kui leivale mõnikord ka võid peale sai või silku kõrvale võtta oli, polnud küsimustki toidu nappusest. ,,Silk sirutab ja kali kasvatab," trööstis vanasõna. Tugevama toidu korral, milleks
veel piimapütid. Vahel pandi nendega või lännikutega lauale ka suppi või putru. Hiljem hakati puukausside asemele muretsema ümmargusi ja laiu savikausse ning kivist (fajanss-) taldrikuid. Söömiseks oli igaühel oma jaolusikas, mille varrele oli lõigatud oma märk. Pärast söömist asetati lusikad varna. Kui olid laual keedetud kartulid, räimed, lõss ja leib, siis kasutati ainult taskunuga.Söömise ajal oli igaühel laua juures kindel koht. Laua otsas istus harilikult peremees. Vana kombe kohaselt oli tema läheduses leivapäts, millest ta lõikas vajaduse järgi. Pärast söömist tänati toidu eest. Kui söögiajal juhtus külaline tulema, kutsuti see alati leiba võtma. XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses hakkasid eesti külas levima uued toidud, mida varem oli valmistatud ainult linnades ja mõisates. Ilmusid esimesed laialdasemaks kasutamiseks määratud kokaraamatud. Korraldati lühemaajalisi
põllutöödel, talitada loomi, valmistada toitu ja kasvatada lapsi. Lapsi oli taluperes rohkesti, tavaliselt 4-5 või enamgi. Juba varakult õppisid lapsed tööd tegema ja vanemaid abistama. Mõne kiireloomulise töö puhul ei tulnud taluperel ise toime, siis korraldati talgud. Talgutele tulid naaberpered kokku ja kõike tehti ühiselt. Sellised tööd olid näiteks metsavedu, heinategu, rukkilõikus ja hoonete ehitamine. Oli kombeks, et talgulistele pakuti alati sööki ja jooki ning nooremad inimesed lõid pärast tantsugi. SÜGISENE MAAHARIMINE Kui vili koristatud, hakkavad võidutsema umbrohud. Põllumehel tuleb nendega pidevalt võidelda, sest umbrohi võib lämmatada järgmisel kevadel tõusva vilja ja vähendab tublisti viljasaaki. Üks maltsataim kasvatab kuni sada tuhat seemet. Paljud umbrohud levivad ka varre- või juure juuretükikestega. Maaharimisega hävitatakse umbrohtusid, samuti taimekahjureid ning haigusi.
Eesti kulinaaria ajalugu Tinglikult võib Eesti toiduvalmistamise traditsioonid jagada kaheks: põllumajanduslikuks ja mereäärseks. Eesti pinnas on küllaltki kivine ja raskesti haritav, mis nõuab põllumeestelt suurt vaeva. Kliima on mereline. See soodustas meie köögi arenemist väga toitvaks ja kaloririkkaks - inimestel oli vaja koguda jõudu ja energiat. Rääkides mõjudest, valitseb Eestis skandinaavia köök ja kultuur, mis tähendab, et rohkem süüakse kala ja sealiha.On huvitav märkida, et erinevalt teistest Baltimaadest kasutati Eestis ka küüslauku. Muidugi erines vana ja erilisi traditsioone omava Tallinna köök teiste Eesti regioonide köökidest. Esmajärjekorras seepärast, et Tallinn oli Hansalinn. Laevadega tuli mitte ainult kaup, vaid ka uued kombed ja tundmatud toidud.Näiteks ilmus martsipan Eestisse tunduvalt varem kui Lätisse või Leetu.On huvitav, et tänapäeval tegeletakse Eestis sajanditaguste retseptide otsimisega ja on restorane, mis üksteise võid
SÜND SURM IM.SURM IGA M IGA N RKT GRUPP RIIK 24.7 5.7 30.8 69.6 75.5 600 1 Albania 12.5 11.9 14.4 68.3 74.7 2250 1 Bulgaria 13.4 11.7 11.3 71.8 77.7 2980 1 Czechoslovakia 11.6 13.4 14.8 65.4 73.8 2780 1 Hungary 14.3 10.2 16 67.2 75.7 1690 1 Poland 13.6 10.7 26.9 66.5 72.4 1640 1 Romania 17.7 10 23 64.6 74 2242 1 USSR 15.2 9.5 13.1 66.4 75.9 1880 1 Byelorussian SSR 13.4 11.6 13 66.4 74.8 1320 1 Ukrainian SSR 20.7 8.4 25.7 65.5 72.7 2370 2 Argentina 46.6 18 111 51 55.4 630 2 Bolivia 28.6
Uudseleiba söödi jaagupipäeva või rukkimaarjapäeva paiku. Leivaga olid seotud mitmed uskumused ja kombed. · Austa leiba, leib on vanem kui meie. · Leiba on alati pühaks peetud. Leiba ei tohtinud pilduda ega leivaraasule peale astuda. · Kui laps juhtumisi leivatüki maha pillas, pidi ta leivale suud andma. · Pätsi ei pandud lahtilõigatud otsaga köögiukse poole, et leib majast välja ei läheks. · Leivapäts seisis laual peremehe ligiduses, sest just peremees jagas perele leiva kätte. · Uut leivapätsi ei alustatud kunagi õhtul, kuna arvati, et õhtune leib kahaneb, hommikune aga kasvab. · Leivanukk anti tütarlapsele, et tal kasvaks kaunis rind. · Leivapätsi asetamine lauale kumer pool allpool ennustas majaperenaise surma. · Perenaised vajutasid enne küpsetamist leivasse ristimärgi kaitseks halva silma eest. · Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast ,,kärsakese" ära, et mitte oma leivaõnne ära anda.
Maailm püsib viljateral. Viljapõllust näed peremeest. Kuidas küli, nõnda vili. Leib, sool, vesi, tuli need on vanemad kui meie. Leib on vanem kui meie. Homseks hoia leiba, aga mitte tööd. Lihata võid elada, ei leivata. Leiba hammusta kahe hambaga, liha ühe hambaga. Leib on kibe kätte saada aga magus süüa. Oma teenitud leib on magus. Kel amet, sel leiba. Leib on peremees. 14 TEAVET LEIVA TARBIJALE Tänapäeval on leiva säilivusaeg 48-78 tundi. Seetõttu on oluline osata leiva värskust säilitada. Muudatused leivas algavad juba esimesel pooltunnil ahjust väljumise järel. Leiva aroom väheneb ja haihtub mõne tunni järel. LEIBA VÕIB SÄILITADA MITMETI. PABERKOTIS jahtub leib aeglasemalt ja koorik püsib krõbe.
Sellised sarnanesid nii väliselt kui sisemiselt muude taluehitistega. Peale suure palvetoa oli ka mõni ruum kaugemalt tulnutele. Setude uskumused on tihedalt seotud kristlike õigeusklike vaadetega, nende kabeleid nimetatakse tsässonateks. Setu tsässonad on männipaklidest (harva kuusest) 2-2,5x3-4m suurused üheruumilised hooned, millel on vahel läänepoolses otsaseinas lahtine katusega koda. Viilkatusel on tavaliselt ka rist. 20.-30-ndatel said paljud tsässonad ka laudvooderdise. Tsässona ehitas ja hooldas külakogukond. Selle sees idapoolses otsaseinas oli riiul pühaste jaoks, nende ümber pühaserätid, ruumis olid küünlajalad, mõni laud jm. Ka teiste usuliikumiste korral ehitati erinevaid palvemaju. Veskid Esimesed veskid töötasid Eestis vee jõul. Keskajal kuulusid veskid enamjaolt mõisatele. Suuremad asusid otse mõne mõisaõue juures
rüütliordu, Saksa ordu Liivimaa haru, mis eksisteeris aastatel 12371562. Saksa ehk Teutooni ordu (ladina keeles Ordo Domus Sanctæ Mariæ Theutonicorum Ierosolimitanorum, lühend O.T.), mis oli suurim rahvuslikul pinnal kujunenud rüütliordu, asutasid saksa rüütlid 1128 Jeruusalemmas. Ametliku tunnustuse sai ta 1190. 1198 kinnitati ta paavsti poolt ametlikult vaimulikuks rüütliorduks. Ordu tunnusmärgiks oli must rist valgel mantlil. Riia peapiiskopkond oli katoliiklik piiskopkond ja riik, mis eksisteeris aastatel 1251/1253 1562/1563. Kuramaa piiskopkond oli katoliiklik vaimulik ala, mida valitses Kuramaa piiskop. Piiskopkond asus Kura poolsaarel ning selle stift (piiskopi ilmaliku võimu ala) oli jaotatud Liivi ordu valdustega kolmeks osaks. Selle keskus oli Piltenes, suuruseks umbes 4500 km², sealhulgas kuulus selle alla ka Ruhnu saar. Piiskopkonna dlötseesi kuulusid orduvaldustest
ripatseid, mis ühekaupa kantuina polnud ilmselt mitte lihtsalt ehteiks, vaid sümboliseerisid kandja kuulumist kristlaste sekka. Ristripatsi sümboolsesse tähendusesse tuleb siiski suhtuda ettevaatlikult. Nii Eesti mandriosast kui ka näiteks Lätist on naiste haudadest leitud mõnikord mitmeid, vahel isegi üle kümne ristripatsi,mis sellisel kujul omasid tõenäoliselt siiski üksnes ehte funktsiooni. On ju rist iseenesest vana sümbol, mis mingil kujul esineb pea kõigis paganlikes kultuurides. Ristiusustamise-eelses Skandinaavias ja Soomes leitakse ristripatseid alati ühekaupa ning enamasti jõukamatest matustest, mis viitab kirjalikeski allikates kajastuvale nähtusele, et kristlus levis esmalt ühiskonna eliidi seas. Sarnasel viisil, s. o. jõukamates haudades ühekaupa, esinevad ristripatsid ka Saaremaa 12. sajandi matustes.
ametimehi ( puusepp, kingassepp jne). Naiste tööd • Aeganõudvam oli kiudainete töötlemine ja nendest tekstiilide valmistamine. • Vanim tooraine oli lina ja lambavill ja vähesel määral ka kanep ja nõges. • Peenemast linast tehti pidupäeva rõivad, põlled, särgid. • Jämedamast suvised tööriided, voodilinad, käterätikud. • Villane materjal sobis soojemate rõivaste jaoks • jakid, seelikud. • Linase ja villase töötlemine toimus 19.sajandil käsitsi vanade tööriistade ja vahenditega. • Püstkangasjalad- kangas püsti. • rõhtkangasteljed- kangas on horisontaalselt. • ketramiseks kasutati kedervarred, värtel ja hokkid. • tähtsamad kangad lasti kududa meistril • Värvimisoskus oli tuntud muinasajast. Sõna värv tuleb saksa keelsest sõnast.
2018 Abimaterjal aines „Ehitusfüüsika“ Veeauru küllastusrõhk, psat, Pa 25 3300 Veeaurusisaldus õhus, g/m3 17 ,269t psat 610,5 e 237,3 t , Pa, kui t 0 o C , 20 2640 Veeaururõhk, Pa 21,875t 15
,,Tõde ja õigus" Anton Hansen Tammsaare I osa I Vargamäele tulid uued omanikud- naisele eriti koht kuhu nad elama läksid ei meeldinud- tema ettekujutus kodust oli teistsugune. Kodupoole sõites arutasid nad ringi vaadates pidasid nad plaani, mida nende kohtadega peale hakata. Koju jõudes kuulsid nad et üks lehm oli sohu kinni jäänud ja too tuli seal mitmete inimestega välja tõmmata. Peremees läks kohe appi aga naine pidi koju jääma ja seal töid tegema hakkama. Andres ei vahetanud riideid enne kui läks( kirikuriided seljas). Pika pusimise peale saadigi lehm välja. Naisel hakkas kodus aga igav ja otsustas neile vastu minna. Ta oli väga rõõmus kui nägi lehma tulemast- tahtis teda isegi kallistada ja oleks ääre pealt nutma hakanud. II Taluga tutvumine- lõpuks Andres läks koos Krõõda ja sauna- Madisega maad üle vaatama. Nad rändasid mitu tundi soodes ja vees
I Vargamäele tulid uued omanikud Naisele eriti koht kuhu nad elama läksid ei meeldinud- tema ettekujutus kodust oli teistsugune. Kodupoole sõites arutasid nad ringi vaadates pidasid nad plaani, mida nende kohtadega peale hakata. Koju jõudes kuulsid nad et üks lehm oli sohu kinni jäänud ja too tuli seal mitmete inimestega välja tõmmata. Peremees läks kohe appi aga naine pidi koju jääma ja seal töid tegema hakkama. Andres ei vahetanud riideid enne kui läks( kirikuriided seljas). Pika pusimise peale saadigi lehm välja. Naisel hakkas kodus aga igav ja otsustas neile vastu minna. Ta oli väga rõõmus kui nägi lehma tulemast- tahtis teda isegi kallistada ja oleks ääre pealt nutma hakanud. II Taluga tutvumine Lõpuks Andres läks koos Krõõda ja sauna- Madisega maad üle vaatama. Nad rändasid mitu tundi soodes ja vees
tehismaterjalidega. Eestis on korralik puidutööstus, kus kaasaegsel tasemel saetakse, kuivatatakse ja turustatakse nii okas- kui nüüd juba ka lehtpuud. Pole mõeldav, et puidu kõik kunagised kasutusalad ja kohad (põllutööriistad, anumad, sööginõud) uuesti kasutusele võetaks, kuid propageerida nende kasutamist on võimalik näiteks looduskaitsealadel, turismitaludes või messidel, näitustel. Näitena võibki tuua metsamessi Rootsis Elmias, kus firma pakkus sööki kasepuust saetud ketastelt puidust nugade- kahvlitega. On meilgi omad näitused ja puuüritused. Varbola Puul tutvustatakse inimestele aastaid puidu kasutusalasid nii sõdimisel kui rahuotstarbel. Kavas on sealgi laiemalt tutvustada erinevaid metsakõrvalkasutusalasid teatud saaduste tootmist. Korraldatav puuskulptuuride valmistamise võistlus ja nende müük on tänapäevasem viis läbi ilumeele inimese puu juurde viimiseks.
enam ukse juurde ei pääseks ja et lauad saaks toaukse piitade küljes ära - Peres oli neid 3: Andres, Krõõt ja karjapoiss Eedi - Esimesed künnipäevad möödusid halvasti, noor hobune tegi tööd tuliselt ja räpakalt, ajas Andrese vihale, pealegi põldu raske künda, sest see kivine ja vesine - Krõõt käis tihedalt lauda ja toa vahet, pidi iga kord piitadest üle ronima, oli juba harjunud - Vargamäel palju linde - Peremees ja perenaine läksid kirikusse, et kaubelda endale sulast ja tüdrukut, Andres läks kõrtsi, Krõõt jäi hobusevankrisse külanaisega juttu rääkima, kelleks oli Aaseme pere-eit - Lisandus ka teisi perenaisi vestlusesse ja peagi ka tüdrukuid, kellest Krõõt ühe välja valis ja mehe heakskiitu ootama jäi, Andresel õnnestus ka sulane saada, noor, alla 20 aasta - Kohtas kõrtsis Pearu Murakat (naaber), naaber ähvardas ka Andrese sealt minema lüüa, sest
Näiteks: tulla ei riides ega alasti tuleb kalavõrku mässituna; tulla ei hobusega ega jala tuleb siku või sea seljas; tulla ei teed ega teeäärt mööda tuleb teerööbast või kraavi mööda; jääda seisma mitte toas, mitte õues peatub nt. lävel, siku esijalad toas, tagajalad õues. Jutus "Keiser ja abt" (AT 922) küsib keiser vm. ülikõrge ülik küsimusi kelleltki, keda ta peab abtiks vm. keskkõrgeks ülikuks. Tegelik vastaja on aga madal mees (mölder, karjus, kokk, köster vm.), kelle abt on enda asemel proovile saatnud. Küsimuste-vastuste paarid on näiteks: Kui kõrge on taevas? Ühe päeva tee (st. aeg, mis kulus Kristusel taevasse jõudmiseks); Kui sügav on meri? Üks kivivise; Kus on maakera keskpunkt? Siinsamas: kui ei usu, mõõda üle; Kui raske on kuu? Üks nael (s.o. neli veerandit). Jutt lõpeb tavaliselt puäntküsimuse ja -vastusega: Mida ma praegu mõtlen? Sa mõtled, et ma olen..., kuid tegelikult olen... Mõistatuslaulud
Selliseid isikuid nimetati tarkadeks või nõidadeks. Nad tundisid tavalisest paremini loodust ja oskasid selles olevaid jõude nö suunata. Targad omasid põlvest põlve pärandatud tarkusi, tundsid hästi ravimtaimi, panid enam tähele elunähtusi ja võisid seetõtu vahel üsna täpselt ennustada. Loomadel ja inimestel oli kõige enam väge peas, südames, veras, küüntes, karvades ja hammastes. Loomade väe ammutamiseks kandsid inimesed kaelas või rõivaste küljes kiskjate hambaid ja kihvu, vahel ka küüsi. Surmatud vaenlasel raiuti tihti pea otsast või rebiti süda rinnust, et tema väge hävitada. Orjade pea paljaks ajamine tähendas nende väe ära võtmist ja vastupanu murdmist. Noorikutel lõigati abiellusmisel juuksed ära, et nad täielikult mehele alistuksid. Hing oli inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elus hoidmisel. Magamise ajal võis hing kehast ajutiselt lahkuda, ringi liikuda ja asuda vahel isegi tesie olendi sisse
ka itaalia, mehhiko, jaapani, india ja veel mitut eksootilist moodi. Kohvikud meelitavad möödujat kohvi, värskete kookide ja saiakeste jumaliku aroombuketiga. On pitsabaare ja bistroosid, lisaks ülemaailmsete kettide kiirsöögikohad. Muistsed kombed Eestlase igapäevane toidulaud pole kunagi olnud liiga rikkalik, mistõttu ka head isu soovimine pole siinmail sügavalt juurdunud. Lauda istudes on eesti talupoeg soovinud oma perele hoopiski jätku leivale. Kui mõned eriti rasked näljaperioodid välja arvata, ongi eestlase laual ikka jätkunud tumedat hapendatud rukkileiba. Ajas sada aastat tagasi minnes oli toidulaud praegusega võrreldes talupoeglikum, tänaseni säilinud piirkondlikud erinevused aga veelgi teravamalt piiritletud. Kehval kivisel pinnasel elav ranna- ja saarerahvas sõi leivakõrvaseks peamiselt soolasilku, vinnutatud või suitsutatud kala. Jõukamates sisemaa taludes kasvatati leivavilja kõrval ka karja,
praegu seisab Ishinomaki sadamas. 1.3.MAAILMA TUNTUMAD MERESÕITJAD JA NENDE RETKED VIIKINGID Riietus Nagu enamik inimesi sel ajal Euroopas, nii kasutasid ka viikingid riiete valmistamiseks peamiselt oma lammaste villa. Viikingid kandsid ka linaseid riideid. Lina kasvatati ise. Naised kudusid linast riide. See värviti mineraalide ja taimedega punaseks, roheliseks, pruuniks, kollaseks või siniseks. Meeste alusriieteks olid pikk villane särk ja pikad lapitud püksid, mida hoidis üleval vöö või kotinöör. Pealisriietena kanti varrukatega nahkvesti või kolmveerandpikkusega, peaaegu põlvini vöötatud jakki. Jalas kandsid mehed sokke ja pehmeid nahkkingi või pikkade säärtega nahksaapaid. Lahingus kandsid sõdurid raudkiivrit ja rõngassärki. Naised kandsid pikka linast kleiti. See võis olla pleegitatud
Arenes välja mitmeväljasüsteem. Kündmiseks hakati kasutama härga ja atra, hiljem ka hobust. Hooned, rõhkpalkidest, samblaga tihendatud, enamasti ilma aknata, üks suur ruum, ruumi keskel oli suur kerisahi. Läti Henriku kroonikast saab ka veidi infot tollase kultuurist Käsitöö tekstiil, vaibad (ka sellised, mida sai kanda), vööd (kaunistati kauniste ornamentidega, kanti ka loomanahkadest riideesemeid. Metallist käsitööesemed sõled (hoburaudsõlg tarbeese, kasutati rõivaste kinnitamiseks), sõrmused, rinnanaõelad, kaelakeed, käevõrud. Rahvaluule ja rahvalaulud regivärsiline laul (algriimiga riimusid sõnade algused), hiljem tulid laulud, millel riimusid sõnade lõpud. Eelkõige pärinevad andmed 19. saj kogutud rahvaluulest. Selle pärast saab rääkida vaid arvatavast luulevormist tol ajal. Regivärss kui lauluvorm oli tuntud peaaegu kõigil põhjarahvastel. Vanimad on loomise regivärsid, itkud (leinalaul poja surm, tütre
Karjane pidi sel päeval olema ettevaatlik, sest kõik, mis juhtus temaga, see tabas ka loomi. Õigeusu jüripäev (6. mai) Kirikus pühitsetud vesi ja pajuvitsad toodi koju, piserdati loomi pühitsetud veega. Üldiselt oli tavaks panna karja heaks ikooni ette küünal ja paluda karjaõnnistust. Ka lihavõttemune on kantud ümber karja. Võimaluse korral kutsuti papp loomade väljalaskmise juurde. Igal juhul kandis peremees ikooni ümber karja. Näiteks Värskas Jüri kiriku juures on tavaks pärast surnuaia külastamist ja haudadel söömist kirmaski pidamine. Kogunetakse kiigeplatsile kiikuma, laulma, mängima, lõõtspilli järgi tantsima, jutlema. Maitstakse sõira ja pühadejooki. Värskasse koguneb jüripäeval lauljaid mitmest kandist, alati on kohal ka kohalik leelokoor "Leiko" Veera Hirsiku juhendamisel ja teised kuulsad lauluemad. Näiteks 2001. aasta Värska jüripäeva kohta kirjutatakse:
EESTI RAHVAMUUSIKA 1. Folkloor Laulud, jutud ja kombed sõltuvad aegadest ja inimestest. Igas inimrühmas on väljakujunenud tavad. Inimeste elu ja tegevusega läbi põimunud traditsiooniline vaimuilm ja -looming ongi nende folkloor. Sõna folkloor võttis 1846. aastal kasutusele inglise õpetlane William J. Thoms (ingl folk rahvas, lore teadmine, tarkus). Folkloor ehk rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma pärimus. Rühm tähistab inimeste hulka, keda seob mingi ühine tunnus, - näiteks rahvus (soomlased), elukoht (hiidlased), elukutse (õpetajad) vm. Pärimuse all mõeldakse järjepidevat vaimset kultuuri. Pärimuse hulka kuuluvad teadmised, uskumused ja kogemused ning nende avaldumine vaimses loomingus (muusika, jutud, anekdoodid jms), kõnepruugis (kõnekäänud, killud) ja tegevuses (mängud, kombed, pühad). Folklooris on inimeste traditsiooniline vaimuilm ja -looming tihedalt läbi põimunud nende elu ja
punast. Pudelite kaela ümber oli seotud kingitused pruudile kui tema isale. Isamees astus uksest sisse viinapudeli ehk passiga mõrsja isa juurde. Kui peigmees neiu vanematele ei meeldinud, ütles mõrsja isa pudelit tagasi andes: "Pass on vale!". Siis tuli kosilastel lahkuda. Pudeli avamine oli märk kosjade vastuvõtmisest. Pärast kosjade vastuvõtmist pakuti süüa. Lisaks viinapudelitele olid kosilasel kaasas ka kingitused, mida kutsuti ka kihlad või pandid- neid hakati jagama peale sööki. Kõige sagedasem kingitus pruudile on olnud rätik, aga ka põll või nuga, hilisemal ajal sõrmus. Pruudi emale kingiti tanu või põll, isale piip või müts, õdedele-vendadele rätikuid. Koos kinkide jagamisega maksti pruudi isale ka käsiraha, selle käigus määrati ka kindlaks, mida mõrsjale kaasavaraks antakse. Kingitusi tehti ka kosilastele. Tavaliselt sai peigmees kindad; see tähendas sümboolselt, et neiu on peiule oma käe andnud
annaabi.ee 
