Eesti saunakuktuur (1)

Eesti saunakukultuur
Vajadus ennast pesta ja puhastada on loomupäraselt omane paljudele elusolenditele. Loomade enesepuhastamist võib lugeda instinktiivseks tegevuseks. Inimesel on pikemaajaliste kogemuste najal kujunenud instinktist teadlik pesemisvajadus. Juba ürgajal puutus inimene kokku veega ja märkas, et vesi puhastab nahka, pesemine aga parandab üldist enesetunnet ning aitab vältida haigusi. Ka ilumeele arenemine võis soodustada puhtempiiriliselt omandatud pesemisvajaduse tugevnemist. Esialgu piirdus pesemine suplustega jões, järves või meres. Pesemistele varjulisemates kohtades lisandus oskus kasutada soojendatud vett. Vee soojendamiseks visati veenõusse lõkkes kuumaks köetud kive. Selle tagajärjel tekkiv järsk vee aurustumine võis omada ka rituaalse tähenduse. Hiljem ehitas inimene pesemiskohale tuulevarjuks seinad ümber ja hakkas vett kallama kuumadele kividele( viskama leili ). Nii võis tekkida sauna ja kerise eellane ja võisid saada alguse leiliprotseduurid.
Ei ole võimalik vastata küsimusele, et kus tekkis saun . Ei ole võimalik nimetada ka sauna kodumaad, sest saun arenes tõenäoliselt paljudes piirkondades iseseisvalt. On arvamusi, et koos kulutuurriikide tekkega idamaades arenes neis kiiresti ka saunakultuur. On ju sauna kui hügieeniasutuse kujunemine ise inimühiskonna kultuuri teatava arenguastme tunnus. Erinevatel maadel ehitatud saunad erinevad juba arhitektuuriliselt. Ka vee- ja soojusprotseduure viiakse läbi erinevalt.
Ka Eesti saun on juba ammusest ajast tuntud. Eesti rahvas on sündinud saunas , sellepärast austati ja armastati sauna samuti kui püha hiit . Muistsetele eestlastele oli saun püha paik. Tänapäeval on saun saanud pigem värskenduse ja lõõgastumise kohaks. Et iga saunaskäik õnnestuks, on vaja valida õiged saunatarvikud, sobiv viht ja saunaliik
Kirjalikke teateid Eesti saunadest leiame juba Liivimaa vanemast riimkroonikast, kus kurjade mõtetega eesti taluperemees saksa nõelakaupmehe sauna saadab. Ometi peab Eesti saun olema veel tuhandeid aastaid vanem, sest sõnad “saun” ja “ leil ” esinevad kõigil läänemeresoome rahvaste keeltes ja ka kaugematel soome-ugrilastel. Eesti saun ongi nn Soome sauna lähisugulane, mis ei sarnane ei kuiva Rooma sauna ega ka slaavlaste niiske aurusaunaga. Siin on kõige tähtsamaks protseduuriks saunalaval vihtlemine ja leil.
Vanim saunatüüp Eestimaal on korstnata suitsusaun , mis ehitati ikka eluhoonetest kaugemale, võimaluse korral veekogu ligidusse. Saun on olnud enamasti väike vundamendita ristpalkehitis, osa seinast on olnud mõnikord ka kividest laotud. Vanal ajal mindi sauna peamiselt higistama , end leiliga ravima, pesemine oli saunas teisejärguline protseduur . Varasemal ajal ehitati saun pooleldi või täiesti maa sisse, hiljem hakati ehitama puidust (palkidest) hooneid . Maa sisse ehitatud nn. koobassaunad olid levinud Lõuna-Eestis, sest künklikul maastikul oli neid lihtsam ehitada. Vanad saunad olid üheruumilised. Saunaahi paiknes nurgas , suu ukse poole, oli ka kivihunnikutaolisi ahje. Välisvalgust andis väike paja (ava) kahe seinapalgi vahel. Muldpõrand kaeti saunaajaks õlgedega. Sauna sisustusse kuulusid õrred rõivaste riputamiseks, pingid , veenõud, kibud. Leili võtmiseks ja vihtlemiseks ehitati umbes meetrikõrgune saunalava , mis toetus puupostidele või kinnitus seinapalkide vahele. 19.saj. lõpus ehitati saunale esik (vöörus), kus sai riietuda. Saunavihad tehti arukasest, aga ka tamme ja kadakaokstest, raviotstarbeks nõgesevihtu. Saunas käidi laupäevaõhtuti, enne mehed, siis naised. Varasemal ajal oli levinud meeste-naiste ühine saunaskäimine. Usuti , et vihtlemine paneb lapsed kasvama ja teeb noored neiud kauniks. Nädala sees köeti sauna heinaajal ja rehepeksu ajal. Talvel suurte külmadega jäeti mõni laupäev vahele. Haigete inimeste jaoks köeti saun neljapäeval, mil võeti ette igasuguseid ravitoiminguid ja nõidumisi.
Saun köeti nii, et pimedaks oleks saunas käidud. Öeldi: “Laupäeva lõuna ajal on vihtlemisvesi rõõsk piim, õhtupoolikul vesi ja pärast päevaloojangut sula veri .” Sauna köeti lehtpuudega. Kõige mahedam saun pidi saama kase - ja lepapuuga kütmisel, kõige mõrum saun pihlaka või pärnaga kütmisel. Haavapuuga kütmisel pidi saunaskäinul keha sügelema hakkama ja talle võisid kärnad tulla. Saunavett soojendati kas lahtisele koldele asetatud pajas, ahju ees rippuvas pajas, elamus või suvekojas. Hiljem hakkasid levima saunaköögid.
Sauna tuli minna heas ja lahkes meeleolus. Saunas ei tohtinud tülitseda. Vihtlemisel tuli vastastikku üksteist abistada ja kombekohaseid tänusõnu lausuda. Saun oli püha koht. Arvati, et saunas käivad esivanemate hinged ja haldjad . Saun oli sünnitusruum ja tohterdamiskoht; saunas suitsutati liha, kuivatati väheses koguses vilja või lina, vanutati villast riiet. Sauna kasutati ka eluruumina, kus elasid vaesed ja maata inimesed, kes saunaajaks pidid oma kraaminatukesega välja kolima . Magamiseks kasutasid nad saunalava, toitu tegid ahjusuus. Pärast talude päriseksostmist oli Lõuna-Eesti suurtaludes saunakambrite ehitamine väga levinud. Saunas elasid saunikupered, kes kasutatava maa ja eluruumi eest tegid peremehele tööd.
Sauna ehitamine pidi olema vanadele eestlastele väga südamelähedane. Ega muidu oleks rahva mõttekujutus ka muistseid vägilasi sauna ehitama ja kerisekive kandma pannud . Mitmes muistendis on juttu sellest, kuidas saare ja hiiu vägilased sauna ehitavad või saunas käivad.
Vana kombe kohaselt tuli sauna ehitamist alustada selge ilmaga. Sompus ilmaga alustatud saunaehitus pidi põhjustama vinguse sauna.
Saunad olid erineva suurusega- suuremates taludes avaramad, väikemajapidamistel väiksemad. 19.sajandi teisel poolel pärast talude päriseksostmist hakati saunu ehitama ka ühiste katuste alla elutubadega-saunakambreid. Fakt on see, et Lõuna- ja Lääne-Eestis oli rohkem saunu eraldi hoonena kui Põhja-Eestis. Ja traditsioonid on võrreldavad nii naabrite lätlaste kui teiste soomeugrilastega, ilmselt ükstesit ka mõjutati. Kaugemale ajalukku tagasiulatuvaks ehitustraditsiooniks on Saaremaal väikese kambri ( laut , magamistuba, tuba ) kuulumine suvekoja-sauna ehituskompleksi. See on olnud Saaremaa tütarlastele samasuguseks suviseks magamisruumiks nagu eesti talude traditsiooniline suvine elutuba – aidakambergi. Kummalisel kombel pole saun olnud kogu aeg sugugi pesemiskoht, ajalooliselt on see üpris hiline roll. Tähtsaim saunas on higistamine , millel põhinebki sauna teraapiline mõju. Eesti sauna eripära on on kuuma ja kuiva ja niiske õhu vaheldumine .
Lisaks maasaunadele on pikk ajalugu ka linnasaunadel, mida kutsuti nõukogude ajal ka kommunaalsaunadeks. Peale avalike saunade olid oma saunad olemas ka kloostritel ja haiglatel. Ka paljude eramajade juures olid saunad. Peagi hakkas aga saunade arv vähenema, kuna tekkisid korteritesse vannitoad ja duširuumid, pesemiskohad on olemas ka töökohtades ja spordirajatistes. Eramutest leiab nüüd juba peaaegu kõigist oma sauna ja lisaks on saunad veel ka hotellides.
Saunaharjumus on siiski aastatega järjest vähenenud. Pesta saab ju mujalgi ja saunaskäijateks on jäänud pigem need, kes tunnevad saunast mõnu, tullakse ju sinna leili ja seltskonna pärast. 1960-nadatel aastatel tekkis päris saunabuum.....saunu hakati lubama kasutada ka pidude korraldamiseks lihtrahval. Nii olid enamus kolhooside -sovhooside saunad nädalalõppudel reserveeritud.....see kujunes juba lausa tavaks. Pidutsemistel olid ka omad halvad küljed, kuna kasutati rohkelt alkoholi, võeti kuuma leili ja hüpati külma vette, siis jättis igal aastal saunapidude tagajärjel elu mitu inimest. Joomingute tõttu sattus tuleroaks nii mõnigi saun ja puhkebaas. Peagi hakkas valitsus puhkebaaside ehitamist piirama ja siis juba ka lausa keelati, sest see oli töötava rahva raha raiskamine. Küll aga leiti alati põhjus ja viis keeldudest mööda hiilida ja puhkebaaside asemele ehitati saunadega õppekeskuses. See oli massiline nn Soome sauna levik Eestimaal. Kahetsusega tuleb lausa tõdeda, et sageli ehitati aiamajadesse saun vaid moe pärast, sest naabritele ei tohtinud ju alla jääda. Aljud suvilaomanikud ise ei kasutanudki sauna kunagi, sest neile higistamine ei meeldinud ja nii mõnelegi jäi saunaruum vaid panipaigaks. 1980-ndatel aastatel piirangud leevenesid ja sauna hakati rohkem projekteerima jällegi eramajadesse ja nende keldritesse.
Euroopa Komisjoni materjalides on tutvustatud Eestit järgmiselt : “Saun on eestlastele nagu religioon . Ühe teooria põhjal asendab saun eestlastele päikest, sest aastas on nii palju pikki pimedaid kuid....Läbi sajandite on eestlaste elu siduvaks elemendiks olnud saun.” Eestis on kasutusel mitut sorti saunu. Tooksin nüüd mõned põhilisemad välja ja iseloomustaksin igaüht natuke ja teeksin juttu ka saunavihast.
Suitsusaun on nö. sauna algvorm , kus sadu aastaid sünnitati lapsi. Lisaks usuti, et suitsusaunal on raviv toime ning saunas käimine teeb puhtaks nii ihu kui hinge. Suitsusaunal puudub korsten ja ka vajadus selle järele. Tavaliselt sauna nurgas asuvat suitsukerist köetakse 4-5 tundi. Põlemisel tekkiv suits ei välju saunast korstna kaudu, vaid jääb esialgu ruumi sisse ning siis läheb väljub kas uksest või katuse suitsuavast. Kerise peale on asetatud pada , kust saab kuuma vett pesemiseks. Võetakse leili, viheldakse ja pestakse samas ruumis. Suitsusauna ei minda kütmise ajal, kui see on suitsu täis. Alles siis kui saun on kuum, söed tuhaks põlenud ning üleliigne suits välja läinud, minnakse lavale ja pesema. Suitsusaunas olles peab meeles pidama , et nõgise seina vastu end ära ei määriks. Muidu võib juhtuda, et saunast tulles oled mustem, kui sinna minnes.
Soome sauna iseloomustab tuhande aasta pikkune traditsioon ning lihtsus. Pole Soomes ühtegi järve, mille kaldal ei asuks sauna. Õhk saunas on kuum ja kuiv, lühiajalist niiskust lisatakse leili viskamisega kerisekividele. Sauna köetakse seni, kuni temperatuur on 65-95°C kraadi ning astmelisel laval on võimalik valida erinevate temperatuuride vahel. Peale iga laval käimist võib end kasta külma veega või jahutada värske õhu käes. Soome saun on ette nähtud pikemaajaliseks lõdvestuseks.
Aurusaun on samuti väga pikkade traditsioonidega, juba muistsetel aegadel levis see kreeklastelt roomlaste sekka. Aurusaunas tekitatakse auru aurugeneraatori või aurukatla abil. Täpsed süsteemid reguleerivad auru hulka, õhu sissevoolu ning väljavoolu. Saunaruum ise peab olema selline, et väldiks auru välja pääsemist ja ümbritseva kahjustumist. Edasi juhitakse aur mööda torusid ruumi, nii et saunasolijad on pidevalt auru, või täpsemalt nagu udu sees. Sauna kütmine on küllaltki lihtne, juba 20 minutit peale seadme tööle panemist võib sauna minna. Temperatuur on madalam kui Soome saunas, nii 45-55ºC kraadi. Selline temperatuur on kasulik hingamisteedele ning kutsub esile higistamise . Enne sauna minemist on soovitav käia dushi all. Saunaskäik võiks koosneda mitte rohkem kui 3 sessioonist. Iga sessiooni pikkuseks on umbes15 minutit ning nende vahel tuleks end korralikult maha jahutada jaheda õhu ja veega
Vene e. leilisaun on seotud aaurusauna leviliga Põhja-Venemaale, kus sai nimeks banja. Vene saun on puust majake, mis meenutab Soome sauna. Ruumi köetakse 45-55°C kraadini, siis visatakse nii ohtralt leili, et tekivad tihedad aurupilved. Võrreldes soome saunaga on vene saunas jahedam ja niiskem. Saunaskäimise protseduur on aga sarnane. Kohe minnakse lavale ja hakatakse vihtlema. Kuna keha ei saa niiske kuumuse tõttu oma temperatuuri higistamise abil küllaldaselt reguleerida, tõuseb kehatemperatuur kõrgeks. Soovitav on vahepeal end jahutada külma välisõhu, vee või lumega. Traditsiooniliselt kasutatakse Vene saunas mee massaazhi.
Kümblustünnide kodumaa on Jaapan, kus kümblemine on olnud sajanditepikkune traditsioon. Legendi järgi said jaapanlased idee ahvidelt, kes talvel kuumaveeallikas sulistasid. Puidust kümblustünnid on traditsioonilise ümara kujuga. Erinevate tünnide läbimõõt varieerub 150 ja 250 cm vahel ning on mõeldud 3-8 inimesele. Kümblustünni saab paigutada kõikjale, peaasi, et pinnas oleks tasane . Kui tünnis iga paari kasutamiskorra järel vett vahetada, siis ei pea kasutama mingeid kemikaale ega filtreerimissüsteemi. Kui tahetakse tünnis kauem vett sees hoida, on kindlasti vaja hoolitseda vee hügieeni eest. Kümblustünni kõige suurem pluss on see, et seda saab kasutada aastaringselt. Eriti mõnus on sulistada 38°C kraadises vees, kui väljas on -20°C.
SPA tünn on luksuslik kümblustünn, mida köetakse gaasiahjuga. Tünni põhjast väljub 6 õhudüüsi, kus tekkiv mullisüsteem pakub mõnusat massazhi. Olemas ka veealune valgusti , mis vahetab ise värve ja loob pimedas romantilise õhkkonna. Vee puhastamiseks on tünni sees integreeritud filtrisüsteem, mis tagab vee puhtuse mitmeks kuuks. Kõigele lisaks on olemas ka juhtpult, millega saab tööle panna ja peatada vee alust valgustust, mulle ja vee filtreerimist.
Infrapunasauna kutsutakse ka madala temperatuuriga saunaks. Ahju või kerist selles saunas ei ole. Sauna seintesse on sisse ehitatud spetsiaalsed paneelid, millest tulebki infrapunane kiirgus. See on täiesti ohutu ning soojendab ainult saunas viibijaid, mitte neid ümbritsevat õhku. Sauna „köetakse” elektroonika abil. Infrapunasauna võib panna nii majja kui korterisse, sest ei mõjuta ümbritsevat keskkonda. Infrapunasaunas võib näiteks lugeda või kuulata muusikat, sest puudub selline kuumus ja niiskus nagu tavasaunas. Temperatuur saunas on 40-60°C kraadi. Kuna soojustoime on sügavam, siis toimub intensiivne higistamine juba 45°C kraadi juures. Võrreldes tavalise saunaga on see ligi kolm korda suurem. Infrapunasaunas soovitatav viibimise aeg on pool tundi. Põhiliselt kasutatakse infrapunasauna ravimiseks. Näiteks vabanevad siin kudedest paljud mürgised ained ja ühendid ning kiireneb vereringe . Mõjub hästi verevarustusele, lihastele, immuunsüsteemile ja loomulikult ainevahetusele. Kuna infrapunasaunas viiakse organismist välja jääkained, sobib see sügavpuhastamiseks.
Saunavihta kasutatakse vihtlemisel, millel on kolm ülesannet. Esiteks, viha liigutamine paneb sauna lae all oleva kuuma õhu liikuma ja eemaldab keha ümbritseva madalama temperatuuriga õhukihi. Sedasi pääseb kuum niiske õhk naha ligidale ja kutsub esile rohke higistamise. Teiseks, vihalöögid eemaldavad nahapinnale kogunenud higi ja mustuse. Kolmandaks, vihtlemisel on kerge masseeriv toime. Kõige levinumaks saunavihaks on kaseviht ning seda oma meeldiva aroomi tõttu. Vihtasid tehakse ka tammest, lepast, kadakast, nõgesest, mustasõstrast ja eukalüptist. Vihad erinevad üksteisest ka oma mõju poolest. Näiteks kaseviht avab poorid ja valmistab ette higistamiseks, tammeviht aga suleb poorid ning kadakaviht ergutab vereringet. Meie toidupoodides on müügil ka külmutatud kase- ja eukalüptivihad. Enne kasutamist tuleb neid umbes pool tundi leiges vees leotada ning ongi olemas igaks saunaskäiguks värske viht. Eestis leiutatud kunstvihtasid on kolme erineva tugevusega : pehme, keskmine ja tugev. Kunstmaterjalist saunaviha eelis on see, et pole lehti, mis pudeneksid ning peab vastu isegi kuni 100 kasutuskorda. Harilikult valmistatakse kaseviht enne jaanipäeva, kuid võib ka muul ajal, peaasi, et lehed küljes oleks. Viha sidumise ajal võib kimpu siduda erinevaid lõhnataimi, nagu näiteks melissi, piparmünti jne. Viha pikkus on keskmiselt 50cm ning selle jaoks kulub umbes paarkümmend oksa. Siis pannakse kuivama hästi tuulduvasse ning varjulisse kohta. Kasevihad ei tohiks omavahel kokku puutuda, muidu lähevad hallitama. Paari nädala pärast on saunavihad kuivanud ning vihtlemiseks valmis. Enne kasutamist tuleks vihad kuumas vees pehmemaks leotada ning siis asetada leigemasse vette. Sellist „kasevett” võib kasutada hiljem juuste loputamiseks. Kui aga sama vihta tahetakse veelkord kasutada, tuleb see loputada puhtas vees ja tagasi kuivama viia. Ühe vihaga võib läbi ajada kuni kolm korda.
Vanasti oli saunapäeva rituaal . Siis tassiti vesi ja puud, köeti pesuruumi suurt veepada ja lavaruumi puukerisega ahju. Kahju, kui tulevikus piirdub kõik vaid nupule vajutamisega, sest paraku on lihtsakoeline rahvasaun hääbumas. Üha enam võtavad maad põrandasoojendus, kahhelseinad ja elektrikeris ning sauna sisu kipub jääma tagaplaanile. Peale inimese enda seal enam mud looduslikku polegi. Nii on ohus ka vanad saunakombed ja üldine saunakultuur.
Eestlased käivad saunas tavaliselt korra nädalas. Loogiline, et selleks on just laupäev, sest see tähendab töötegemise lõppu. Igal juhul on põhimõte üks: saunast peab tundma mõnu, muiud pole motet sinna minnagi. Siiski hoiab saunakultuuri üleval suvekodud ja suvilad, sest heaks kombeks on kujunenud sinna sauna külaliste kutsumine. Saunaskäigu teeb eriti heaks vihtlemine, paljud sauana armastajad arvavaad lausa, et saunaskäimine kaotab suure osa oma mõnust, kui minna sauna ilma vihata. Levinumad vihad on tamme või kaseokstest tehtud. Laval viheldes kiireneb organismi ainevahetus ja nahk puhastub põhjalikumalt. Enne käikulaskmist pehmendatakse vihta soojas vees, külmunut aga elustatakse jahedas vees. Vihtlemine algab leili viskamisest. Kerisele visatakse tulikuuma vett, millele võib lisada mõned tilgad eeterlikku õli. Paraku jääb vihtlejaid ühe vähemaks, sest saunaskäijate arv kahaneb ja vihtu müüakse vaid vähestes kohtades. Ja näiteks Eesti ühissaunades pole üldse lubatud vihtu korduvalt kasutada.
Saunaskäigu ajal harrastatakse ka meeleldi talisuplust, mis saunaskäimise ajal polegi nii kole nagu tundub, sest vesi jää all on soojem kui talvine õhk.
Tänapäeval on mitmed uuendused ehitusmaterjalide osas saunade juureski läbi läinud. Keegi ei imesta enam, et saunakatus on eterniidist ja et saunaaknad on suured, et sauna eesruumil on lagi jne. Kõik see on teisiti kui vanasti. On siiski aga mõned olulised ehitustraditsioonid, millest kuni viimase ajani kinni peetakse. Et saunaseinad tuleb teha okaspuust, lava ja sisustus aga lehtpuust-see on üks põhimine , tänini jälgimist leidnud rahvatarkus. Nagu muiste tehakse saun tänapäevalgi võimalikult soojapidav. See tagab õige saunasoojuse säilimise. Sauna ei teha liiga suurt ega ka väikest. Esimesel juhul ei pea ta sooja ja teasel juhul pole mugav pesta ja vihelda. Rahvapäraseks aga ei saa nimetada aga viimasel ajal ka saunajärgse puhkeaja veetmist. Et saunale järgneb korralik puhkus, see on kindle ja õigustatud traditsioon.
Tänapäeval ei hoia saun enam ainuüksi tervist ja head tuju, vaid toob ka head sõbrad kokkku. Sauna soojus justkui sünnitab inimestevahelist soojust, heatahtlikkust, sõbralikke jutuajamisi;püüd teineteist mõista tekitavb vastastikku usaldust.
Eesti rahvapärane saun ja saunakultuur on seda väärt, et me neid au sees hoiame ja oma esivanemate tarkust selles osas, kus see on tõesti otstarbekohaseks osutunud, säilitame ja edasi arendame, aga mitte tagasi ei vii.
Kasutatud kirjandus:

Balode. G. Karklinz. Z. Tervistav saun. Tänapäev,2005.

Hebict. T. Saun ja tervis.Tallinn:Valgus,1972

Laane. E. Suija. R. Saun ja tervis.Tallinn:Valgus,1988.

Lään. V. Tamming . V. Hüva leili!saun läbi aegade. Tallinn: Olion,2002

www. postimees .ee/151103/tervis/117221 (10.10.2007)

http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=222419&q=saunas%20vaheldub%20põhjanaba ( 14.10.2007)

http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=20587&q=saun%20ja%20eesti%20rahvuslik%20elujõud ( 17.10.2007)

www.vikipeedia.ee

www.saunamaailm.ee

www. kadakas .ee

www.urvaplaaster.ee

www.saunasport.ee
9