Dagne Press MINU RAHVARÕIVAS Referaat Juhendaja: L. Soova Tallinn 2008 SISSEJUHATUS Rahvarõivaste, nagu ka teiste riideesemete esmaseks ülesandeks on kandja varjamine ja katmine võõraste pilkude eest. Samas täidab rõivastus ühiskondlikku ülesannet, väljendades selle kandja sugu, seisust, vanust, elukutset või isegi jõukust. Rahvarõivas, vaatamata oma esmasele ülesandele on aga väga kaunis, maitsekas ja esinduslik. Nii on ka rahvarõivastel tänapäeval täita mõningaid ühiskondlikke ülesandeid olla esindusriietuseks teatud pidulikel puhkudel, aktustel, vastuvõttudel jne. Eriti suure uhkusega kantakse rahvariideid rahvapidustustel (laulu- ja tantsupeod), kus nende kandjateks on valitsevalt naised ja lapsed. Rääkides riiete eripäradest, siis rahvariiete
Rahvariided Rahvarõivastega on meist kokku puutunud pea igaüks, kas neid ise kandes või kandjate pakutud kaunist vaatepilti nautides. Kuid mis on või oli rahvarõivas? Üldises mõttes on rahvarõivas seisuslikule ühiskonnale iseloomulik talupojarõivas, mida kanti nii argi- kui pidupäevadel, nii varasematel aegadel kui 19. sajandil. Rahvarõivas arenes külale ja piirkonnale omaste moereeglite kohaselt, traditsioone ja tavasid järgides. Kuna muutuste tempo oli aeglane, näib külarõivastus tagasivaates traditsioonilise ja püsivana. Kõige kiiremini võttis muutusi vastu pühapäeva- ja peoriided. Esimesed teadaolevad teated rahvariietest pärinevad 11-13.sajandist.Enim on andmeid naiste pidulikust riietusest ja kaunistustest, vähem meeste rõivastusest. Andmed 13.-17.
Rahvariided Rahvarõivaste all mõistame me tänapäeval eelkõige 19. sajandil Eestis kantud pidulikke talupojarõivaid, mis on paljude sajandite pikkuse ajaloolise arengu ja loomingu tulemus. "Rõivamoe" kujundas kliima ja ka töö, mida tehti. Aga rahvarõivas on kandnud endas ka olulist ühiskondlikku rolli väljendades kandja kuuluvust, seisust, vanust, kandja meeleolu. Rahvarõivas arenes külale ja piirkonnale omaste moereeglite kohaselt, traditsioone ja tavasid järgides. Kuna muutuste tempo oli aeglane, näib külarõivastus tagasivaates traditsioonilise ja püsivana. Kõige kiiremini võttis muutusi vastu pühapäeva- ja peoriided. Selliseid maarahva kehakatteid hakati Euroopas kandma 14. sajandil. Paraku siis (ja nii kuni 18. sajandini välja) olid need rõivad pigem kesk- ja kõrgklassi kantavate riietusstiilide lihtsustatud koopiad.
18. sajandil ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (karrad, siidipaelad, nöörid jne). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistus elemendina lillkivi. 18. sajandil rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemeid, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonistused ja teadusmeeste ( J.G Georgi ja A.W. Hupeli ) avaldatud materjalid. 1 Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärisusi (puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, moelehtedest võetud mustrid). Uute riietusesemetena levivad meestel ja naistel vestid ning kerge ülerõivas vatt (meestel) ja kampsun (naistel). Eesti rahvarõivaste juurde on tavaliselt kantud sukapaelaga seotud villaseid sukki. 19. sajandi keskel alanud üleminek linnapärasele rõivamoele kulges eri paigus erineva kiirusega. Kohati tekkis uuendusigi (Lihula ja Kirbla tikitud seelikud)
Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu. 18. sajandil ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (karrad, siidpaelad, nöörid jne.). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistuselemendina lillkiri. 18. sajandi rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemed, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonitused ja teadusmeeste (J. G. Georgi ja A. W. Hupeli) avaldatud materjalid. Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärasusi (puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, moelehtedest võetud mustrid). Uute riietusesemetena levivad meestel ja naistel vestid ning kerge ülerõivas vatt (meestel) ja kampsun (naistel). 19. sajandi keskel alanud üleminek linnapärasele rõivamoele kulges eri paigus erineva kiirusega. Kohati tekkis mitmeid üleminekuvorme (kaapotkleit ja -kostüüm), kohati uuendusigi (Lihula-Kirbla tikitud seelikud). 20. sajandi alguses
pealiniku asemel tanu. 18. sajandil ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (karrad, siidpaelad, nöörid jne.). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistuselemendina lillkiri. 18. sajandi rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemed, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonitused ja teadusmeeste (J. G. Georgi ja A. W. Hupeli) avaldatud materjalid. Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärasusi (puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, moelehtedest võetud mustrid). Uute riietusesemetena levivad meestel ja naistel vestid ning kerge ülerõivas vatt (meestel) ja kampsun (naistel). 19. sajandi keskel alanud üleminek linnapärasele rõivamoele kulges eri paigus erineva kiirusega. Kohati tekkis mitmeid üleminekuvorme (kaapotkleit ja -kostüüm), kohati uuendusigi (Lihula-Kirbla tikitud seelikud). 20. sajandi
Eesti rahvariided Referaat Sisukord Rahvarõivad Rahvarõivastega on meist kokku puutunud peaaegu igaüks kas neid ise laulupidudel kandes või kandjate pakutud vaatepilti nautides. Tänapäeval mõistetakse rahvariiete sõna all eelkõige 19. sajandil kantud pidulikku talupojarõivast. Rahvarõivad näitasid vanasti seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust ning need pandi selga peole, kirikusse või külla minekuks. Pidurõivaste juurde kuulusid ka ehted. Rõivaid õmmeldi linasest ja villasest riidest ning neid hoiti hoolega. Linasest riidest esemed olid valged, tihti pleegitati kangast kevadpäikese käes. Villased riided olid naturaalse lambavilla tooni valged, pruunid ja mustad, muid värvitoone saadi taimedega värvimisel. Hiljem tulid kasutusele vabrikuvärvid ja riided muutusid erksavärvilisteks. Paikkondlikud erinevused Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Vahel oli isegi naaberkülade rõivastus erinev. Oluliste erinevuste ...
Tähelepanuköidavad ka Põltsamaa laiad (keskmiselt 8 cm) geomeetrilise ornamendi ja iseseisva äärekirjaga kirivööd ning eriti laiad mahamurtudsärgikraed rikkaliku põimpiluga otstes. Lisaks kaunistati särke peenevalge madalpistetikandi (lugakirjad, kassikäpad) või püvisilmtikandiga (külakirjad). 1937. aastal kirjutas Vana-Põltsamaa valla kooliõpetajaAlma Avilo (sünd 1892) ERM-i küsimuskavale rõivaste ja kaunistustekohta vastates: Rahvarõivas erines õige vähe valdade kaupa. Vanastikanti musta kuube, millel olid taga suured vollid, harilikult 3. Vana-Põltsamaa vallas olid need vollid poolest saadik kinni õmmeldud,Võisiku vallas aga üleni lahti. Jumalakartlikud inimesed kandsid valgetkampsuni, ilmalikud sinist. Tähtsamatel meestel olid kampsoni küljesvasknööbid a. 66 tagasi... Leinavärvina kanti musta, tohtis kanda kavalget, teisi värve ei kantud... Surnuid maeti valgetes särkides ja pükstes(mehi), naisi särkides (ERM
Mulgid on läbi aegade olnud jõukal järjel, nendel oli palju maad ja suured talupidamised. MULGI RAHVARÕIVAD Mulgi rahvarõivad ( lõunapiirkond)säilitasid 19. sajandil mitmeid väga vanu rõivaelemente nagu puusapõll, linik, sõba (kõrik), mulgi rätt, vaipseelik (sõba, sõuke), pallapool jne. Eriti alalhoidlik rõivamoodide ja kaunistusviiside poolest on olnud Lääne-Mulgimaa Halliste ja Karksi kihelkonnad. Sealne rahvarõivas püsis peaaegu muutumatuna kuni rahvarõivaste kasutuselt ärajäämiseni ja seda eriti Hallistes. Siin kantud poolrattaga või kaukaga hamed (särgid) ja vammused säilitasid veel 19. sajandi keskpaikugi oma arhailise lõike. Vanadel rahvarõivastel esinev taimeaineline mulgi tikand omas teistsugust ilmet oli muistne. Selle tikandi erinevus seisnes ornamendis, selle ainestikus, värvustes ja tikkimistehnikates, teda esines sõbadel, puusapõlledel, põlledel, mulgirättidel ja suurättidel
Sajandi lõpuks jõuame siiski tagasi lokkide juurde ja seekord lähevad moodi veelgi peenemad lokid ja veelgi kõrgemale krunni tõstetud soengud. Värvilisi ja suuri kübaraid hakatakse üha enam kandma, ka pärldetailid jõuavad juustesse. Mood Eestis Kui rääkid moest Eestis 19. sajandil peaksime rääkima rahvarõivastest. Rahvarõivaste all mõeldakse eelkõige 19. sajandil Eestis kantud pidulikke talupojarõivaid, mis on paljude sajandite pikkuse ajaloolise arengu ja loomingu tulemus. Rahvarõivas andis aimu kandja seisuslikust ja rahvuslikust kuuluvusest (alamseisust ja maarahvast), perekonnaseisust, ealisest erinevusest, päritolust jne. Sealjuures on muutused toimunud aeglaselt, ümbrusele omaste moereeglite kohaselt, traditsioone ja tavasid jälgides. Eesti rahvarõivad jagunevad mitmeks kohalikuks rühmaks. Nelja peamise rühmana võime eristada Lõuna-Eesti, Põhja- Eesti, Lääne-Eesti ja saarte rahvarõivaid. Naise ja neiu rõivas
➔ Koormised: • Teotöö, mis jagunes 1)rakmetegu 2) jalategu 3) abitegu • mõisavooris käimine(kui nõuti siis tuli midagi transportida) • loonurent(maksma majapidamissaadused) • Toit: rukkileib enamasti aganaleib, soolasilk, jahu või tangupuder, herned, oad. • Jook: kali ja mõdu, pühade ajal õlut. • Rootsi ajal algas kõrtside rajamine, mõisnike viinamonopol • Riietus: linane, kootud villased sukad ja põlvikud, rahvarõivas(pidulik). Pottmüts • Elamu: rehielamu(reheahi, suitsune, sest puuduvad aknad ja korsten, õlgkatus, palgid) ➔ Linnad, kaubandus ja tööstus Rootsi ajal • Rootsi ajal oli Eestis 10 linna:Tallinn, Tartu, Viljandi, Kuressaare, Uus-Pärnu, Haapsalu, Paide, Rakvere, Narva ja Valga • Tallinna tähtsus kasvas(kaubavedu Rootsi-vili). Tartu roll vähenes kaubanduslinnana, Narva tähtsus kasvas soodsa asukoha tõttu.
Pidulike rõivastega kanti ohtralt ehteid (sõrmused, käe-, ka kaelavõrud, klaashelmed, pronkskeed, rinnanõelad), valitsevaks hoburaudsõled, mida kanti juba 10. sajandist. Neid kandsid ka mehed, sest need olid eeskätt vajalikud riiete kinnitamisel. Naistel olid veel sõled ja preesid samaks otstarbeks. Vööle olid riputatud pronksplekiga kaunistatud tupes nuga ja nõelakoda. Ehetel oli ilmselt maagiline tähendus. Keskaja rahvarõivas jätkas muinasaja riietumise tava. Kasutusse jäi sõba, naiste uhkeim rõivaese, pronksspiraalid vahetusid tinast naastukestega. Põll, kui abielunaise sõmbol, levis kõikjale. Nuga rippus nii naiste kui meeste vööl. Kasutusel olid lihtsad, iidsetest püstistest kangaspuudest välja arenenud kangaspuud. 13. sajandi algusest tulid rõivamoodi saksa kultuuri mõjutused. Sellele vihjavad rohked laenud rõivastusalases sõnavaras: kört, undruk, volt, mis viitavad kahara, vöö juurest
avaliselt oli põll naise perekonnaseisu tunnus. Mõnede andmete järgi kandnud Tarvastus põlle ka neiud, kuid alles pärast leeritamist. Tarvastu vööd olid tavaliselt kitsamad kui Viljandist põhja pool kantud vööd. Need kooti valgest linasest niidist ja villasest lõngast korjatud kirjadega. Vanemate vööde värvides domineerisid sinine ja madarapunane, hilisemais oli ülekaalus ere aniliinpunane. Viljandimaa ja Mulgimaa eripäraks rahvarõivas on mulgirätt. Seda eripärast tanu- rätikut võib õigusega pidada 19. sajandi Viljandimaa omapäraks. Levinud arvamuse kohaselt oli see tanutüüp varem kasutusel üle Eesti. Mulgirätt on oma arengus läbi teinud mitu etappi. Esmalt valmistati rätt valgest keskmise jämedusega linasest labasest riidest kas peaaegu nelinurksena või pikema linase rätina, mille mõlemad otsad olid kaunistatud punase tiheda villase tikandi maaliga.
lähedasemad sugulased ja need, kes mingil põhjusel õigel ajal tulla ei saanud. Pulm oli pruudi ja peigmehe kõige tähtsam elusündmus. Sellega algas uus põli. Tollal peeti pulmi vaid üks kord elus. (P. Õunapuu 2003. ,,Eesti pulm") 4. Tänapäeva pulmakombed Eestis 1980-ndail aastail oli endastmõistetav, et kui oldi juba pikemat aega koos, siis selle tulemuseks oli abielu. Liiati veel, kui laps oli tulekul. Ärkamisaeg tõi kaasa 8 rahvuslikud pulmad ja rahvarõivas pruudi-peigmehe, vahel isegi kogu pulmaseltskonna. Kiriklik laulatus muutus jälle popiks. Kogu see vaimustus kadus paari aastaga. Loomulikult peeti ka 1990-ndate teisel poolel pulmi, ent võrreldes varasemaga kohe väga palju vähem. Raske on uskuda, et vähese abiellumise põhjus on suures vabaduse säilitamise soovis ja võimaluses iga kell kübarat kergitades minema kõndida. Noored toovad tihtipeale põhjenduseks, et otsene vajadus abiellumiseks puudub
.....Rahvusliku vaimustuse lainel peeti rahvuslikke pulmi.Tervet ja tugevat lasterohket peret peeti Eesti elu edenemise aluseks nii nagu varasemaltki. Ja uskumatu kui kiiresti hääbus see vaimustus pärast seda kui Eesti Vabariik oli taas kord kätte saadud. 1980-ndail aastail oli endastmõistetav, et kui oldi juba pikemat aega koos, siis selle tulemuseks oli abielu. Liiati veel, kui laps oli tulekul. Ärkamisaeg tõi kaasa rahvuslikud pulmad ja rahvarõivas pruudi-peigmehe, vahel isegi kogu pulmaseltskonna. Kiriklik laulatus muutus jälle popiks. Ja kogu see vaimustus kadus paari aastaga. Loomulikult peeti ka 1990- ndate teisel poolel pulmi, ent võrreldes varasemaga kohe väga palju vähem. Raske on uskuda, et vähese abiellumise põhjus on suures vabaduse säilitamise soovis ja võimaluses iga kell kübarat kergitades minema kõndida, s.t. vastutuse puudumises. Noored toovad tihtipeale põhjenduseks, et otsene vajadus abiellumiseks puudub
vahelt läbi minna nende sõidukist väljumisest kuni altari ette jõudmiseni. Ka altari ees jala peale astumine, et hilisemas elus ohjad oma kätte saada, on tegelikult vana komme. Seevastu räbaldunud särgi selga panemine või paelte lahti jätmine, et sünnitamine tulevikus kergem oleks, on tänasetele pruutidele teadmata. Eluviiside ja traditsioonide muutudes on teisenenud ka pulmarõivas. Kui tänapäeval on rahvarõivas erandlik nähtus, siis eelmisel sajandil kandis pulmarahvas veel tavakohast rahvarõivast ja pruudil oli see eriliselt külluslik ja kaunis. Määrava tähtsusega olid pulmas isamees ja kaasanaine koos peiupoiste ja pruuttüdrukutega. Üldlevinud vanema tava järgi sõitsid pruut ja peig kirikusse eraldi ja tagasi juba koos. Kirikusse sõideti kolme hobusega: isamees ja mõrsja, peigmees kaasnaisega ja kõige lõpus pruutneitsi ning peiupoiss.
rahvarõivaste kui rahvakommete osas. Tervet ja tugevat lasterohket peret peeti Eesti elu edenemise aluseks nii nagu 1920-ndatel aastatelgi. Ja uskumatu kui kiiresti hääbus see vaimustus pärast seda kui Eesti Vabariik oli taas kord kätte saadud. 1980-ndail aastail oli endastmõistetav, et kui oldi juba pikemat aega koos, siis selle tulemuseks oli abielu. Liiati veel, kui laps oli tulekul. Ärkamisaeg tõi kaasa rahvuslikud pulmad ja rahvarõivas pruudi-peigmehe, vahel isegi kogu pulmaseltskonna. Kiriklik laulatus muutus jälle popiks. Ja kogu see vaimustus kadus paari aastaga. Loomulikult peeti ka 1990- ndate teisel poolel pulmi, ent võrreldes varasemaga kohe väga palju vähem. Raske on uskuda, et vähese abiellumise põhjus on suures vabaduse säilitamise soovis ja võimaluses iga kell kübarat kergitades minema kõndida, s.t. vastutuse puudumises. Noored toovad tihtipeale põhjenduseks, et otsene vajadus abiellumiseks puudub
pealiskasukas, mis kaetakse pealetõmmatava puuvillriidest särgiga, ning värviliste kangaribadega kaunistatud kõrged karvasaapad. Naiste riietuses asendas varasema põhjasaami naiste rõivastele sarnaneva kalevist kleidi tõenäoliselt karjalastelt üle võetud pihikseelik (sarafan), mille all käis valge pikkade käistega pluus. 20. sajandi algusest peale oli kasutusel väikesemustrilisest puuvillriidest pikkade käistega pluus ja seelik ning põll. Tänapäevane naiste rahvarõivas on kujunenud eelistavalt heledaks ja ühevärviliseks. Traditsioonilise lõikega pluusid ja seelikud on enamasti roosades, rohelistes, kollastes ja helesinistes toonides siidist. On tehtud katseid taastada varasemaid kalevist meestejakke ja naistekleite, valmistades neid tumesinisest kalevist. Pidulikel puhkudel on naistel säilinud pärltikandiga kaunistatud tanude, neidudel vähemal määral pärgade kandmine. PERE JA ÜHISKOND Kuni 16
annaabi.ee 
