Eesti rahvusliku kunsti sünd. (5)

Eesti rahvusliku kunsti sünd
Mõistetest:
E esti kunst – kogu Eesti pinnal loodud kunst (kuigi varasematel sajanditel loojateks põhiliselt sakslased , rootslased jt., kohalik eripära siiski olemas)
eesti kunst ehk eesti rahvuslik kunst – loojaks eestlased, sai alguse 19. sajandi II poolel (ajalooline taust – ärkamisaeg)
Eesti rahvuslik kirjandus- ja muusikakultuur tekkisid natuke varem, 19. sajandi esimesel poolel, kunst suhteliselt hiljem.
Üks tähtsamaid eesti rahvusliku kunsti rajajaid oli Johann Köler ( 1826 -1899).
Päritolult talupoeg , kuid jõudis Vene keisrikojas väga kõrgele – sai akadeemiku ja professori tiitli . Köler on Eesti ajaloos oluline ka kui rahvusliku liikumise tegelane: osales nn. Peterburi patriootide ringis , vahendas talupoegade palvekirju tsaarile, oli Aleksandrikooli peakomitee esimees jne.
Elulugu: Sündis Viljandimaal sauniku pojana . Õppis mitmes koolis Viljandis ning Cesises õppis maalriametit. Siirdus Peterburi, asus õppima sealses Kunstide Akadeemias, lõpetas selle tööga Herakles toob Kerberose põrguväravast, sai selle eest kuldmedali ja kutse ajaloomaali erialal. Suure osa oma elust veetis Köler Eestist eemal, põhiliselt Peterburis, kuid reisis ka Prantsusmaal, Itaalias, Saksamaal, Hollandis, Belgias jm. 1861 sai akadeemikuks. Oli muuhulgas tsaar Aleksander II tütre joonistusõpetaja. 1867 sai professoriks. Kodus Eestis käies matkas ka siin ringi, maalis Eesti maastikke ja rahvatüüpe, suhtles rahvusliku liikumise tegelastega. Esines näitustega mitmel pool välismaal. Elu lõpul sattus rahalistesse raskustesse seoses mõisa ostmisega Krimmis. Suri Peterburis, maetud Suure-Jaani kalmistule.
Looming: Köleri looming on stiililt akadeemiline , täpsemalt veel selle suuna sees romantilis -klassitsistlik. Žanriliselt ja sisuliselt võib Köleri loomingut grupeerida järgnevalt:

Esindusportreed – need tagasid Kölerile ametliku tunnustuse ja sissetuleku, ehkki väga suurt loomingulist vabadust ei pakkunud. On hulk portreid tsaaridest (Aleksander II ja III) ja nende pereliikmetest. Selle žanri näiteks:

• Vürst A. M. Gortšakovi portree (1867, selle eest sai Köler professori tiitli)
  
• Doktor Philipp Karelli portree ( Karell oli eestlasest arst, kes jõudis kõrgele kohale tsaari õukonnas, Köleri sõber)
  
• Keisrinna Maria Fjodorovna portree (Aleksander III naine)
  

2) Ajaloomaal – enamasti mütoloogilise või religioosse sisuga. Seda žanri peeti kunstihariduse nurgakiviks, kunstniku taseme näitajaks. Siin järgiti eriti klassitsismi reegleid. Näiteid:

• Herakles toob Kerberose põrguväravast (1855, Peterburi Kunstide Akadeemia lõputöö)
  
• Tulge minu juurde (Kristuse figuur Tallinna Kaarli kiriku apsiidil, 1879 ) – (NB! See töö oli ainuke, mida eestlased Köleri eluajal laiemalt tundsid. Köleri eluajal Eestis tema tööde näitusi polnud, eestlased küll teadsid, et ta on ametilt kunstnik, kuid Eestis oli ta rohkem tuntud rahvusliku liikumise tegelasena)
  
• Lorelei needmine munkade poolt (Lorelei – kauni tütarlapse kujuline veenõid germaani mütoloogias, ahvatles meremehi laevahukule, mungad tahtsid seda paika pühitseda, et needusest vabaneda )
  
• Truu valvur – natuke ilutsev, salongilik
  

3) Eesti-ainelised tööd: Suurem osa neist valmis 1863-64, kui Köler tuli tagasi Eestisse Itaaliast , kus oli hakanud huvi tundma rahvusliku liikumise vastu. Mõned näited:

• Fr. R. Kreutzwaldi portree (1864)
  

On kaks varianti: 1) “Kalevipoja” köitega 2) ilma “Kalevipojata”. Maalil on peale kunstilise ka suur ühiskondlik-poliitiline väärtus – rõhutas Kreutzwaldi, meie eepose, üldse rahvusluse tähtsust.

• Ema portree (1863)
  
• Isa portree (1863) – mõlemad lihtsad, siirad, ei ilutse – parimaid talupojaportreid eesti kunstis
  
• Kunstniku sünnikoht (1868)
  
• Ketraja (ehk Katkenud lõng)
  

4) Itaalia-ainelised tööd: Köler veetis neli aastat (1858- 1862 ) klassitsismi järgivate kunstnike lemmikpaigas – Itaalias. See oli talle õnnelik ja loominguliselt viljakas aeg. Itaalias kujunesid Köleri kunstivaated ja ühiskondlik-poliitilised seisukohad (rahvuslus!). Seal kujunesid Köleri lemmikžanriteks portree ja maastik . Kunstnik veetis aega Roomas, kuid ka reisis mööda Itaaliat (muljet avaldasid eriti Napoli ja Capri saar). Näide:

• Itaallanna lastega ojal – kaunis ja väärikas modell, kaunis maastik , ilusad värvikooskölad
  

5) Krimmi-ainelised tööd: 1870. aastate algul läks Köler esimest korda Krimmi külla tuttavale, sealne suurejooneline maastik jättis talle tugeva mulje, meenutas Itaaliat. Kuigi sel ajal valitses ka vene kunstis juba realism , jäi Köler Krimmi võimsaid maastikke, päikesetõuse ja –loojakuid kujutades truuks klassitsismi ideaalidele. Näide: Ai- Jurii mõis Krimmi lõunakaldal
Kokkuvõtteks võib öelda, et Johann Köler oli eesti rahvusliku kunsti üks rajajaid, kuigi suurema osa oma elust veetis ta väljaspool Eestit ja stiililiselt kuulub vene 19. sajandi akadeemilise kunsti esindajate hulka.
Eesti rahvusliku kunsti sünni juures on tegevad ka veel kaks skulptorit – August Weizenberg ja Amandus Adamson.
Eesti rahvusliku skulptuuri rajaja on August Weizenberg (1837-1921)
Elulugu: Pärit Kanepi kandist Võrumaalt. Õppis tisleriks. Andekat noormeest toetasid mõned baltisakslased , nende abiga õppis Weizenberg 1860.-70. aastatel kunstiakadeemiates Saksamaal ja Peterburis (olles vabakuulaja, koole lõpetamata). Neis õppeasutustes sai Weizenberg klassitsistliku koolituse. 1873-1890 elas Itaalias. See oli tema loominguline õitseaeg, kujunes välja tema loomelaad. Weizenberg polnud päris kõrval ka rahvuslikust liikumisest – ta oli näiteks kirjavahetuses Fr. R. Kreutzwaldiga, C. R. Jakobsoniga. Erinevalt Kölerist osales Weizenberg Eesti kunstielus (mis tol ajal oli küll tegelikult baltisakslaste kunstielu) – ta esines siinsetel kunstinäitustel. 1890-1914 elas Weizenberg Peterburis, viimastel eluaastatel Tallinnas.
Looming: Stiililiselt eklektiline, klassitsismist lähtuv. Lemmikmaterjaliks marmor. Loomingut võib grupeerida:

Portreed

• Ema portree
  

Skulptuurportreed rahvusliku liikumise tegelastest:

• Fr. R. Kreutzwald
  
• J. Hurt
  
• J. V. Jannsen
  

Eesti mütoloogia ainelised skulptuurid :

• Koit
  
• Hämarik
  
• Linda
  
• Kalevipoeg
  

Allegoorilised tööd

• Lootus
  
• Surematus
  
• Emaarmastus
  

Kokkuvõtteks: Weizenberg õpetas eestlasi kunsti (skulptuuri) tundma, aitas kasvatada rahvustunnet.
Skulptor oli ka Amandus Adamson (1855-1929)
Elulugu: Sündis ja suri Paldiskis. Õppis 1870. aastate teisel poolel Peterburi Kunstide Akadeemias. 1866 läks Pariisi, kus veetis mitu aastat, käis korduvalt ka Itaalias. 1890. aastate algusest elas peamiselt Peterburis, sai tuntud portreeloojaks (1907 sai akadeemiku tiitli). 1918. aastast kuni surmani elas Eestis.
Looming: Stiililiselt mitte enam väga range klassitsist, kohati juba peaaegu realismi järgija. Valdas meisterlikult erinevaid materjale (puit, pronks, marmor). Eriti kuulus pirnipuu nikerdajana.

Mütoloogilised ja allegoorilised kompositsioonid

• Laeva viimne ohe
  
• Laine ainuke suudlus
  
• Aja lend
  

(Allegoorilised tööd enamasti kaunite naisefiguuride kujul)

• Koit ja Hämarik
  

Portreed

• J. Köleri büst (NB! büst – rinnakuju)
  

Realistlikud kalurielu-kujutised

• Hülgekütt Pakri saarelt
  

Monumendid

• Russalka ( 1902 , meenutab 1893. aastal tormis uppunud samanimelist Vene sõjalaeva)
  
• Fr. R. Kreutzwaldi mälestussammas Võrus (1926)
  
• L. Koidula mälestussammas Pärnus (1929)
  

1920. aastatel, Eesti Vabariigi ajal, tegi Adamson Eestisse hulga Vabadussõja monumente. Ta oli ise siis juba vana ja tema loomelaad sel ajal juba vanamoodne. Neist monumentidest on kunstiliselt silmapaistvaim

• Suure-Jaani Vabadussõja monument (kujutab surevat muinasvanem Lembitut)