Eesti rahvusliku kunsti sünd (2)

Eesti rahvusliku kunsti sünd
19. saj II poolel hakkas baltisaksa kunstist eralduma kunst , mis seostas eestlast rahvusliku liikumisega, mistõttu võib eesti rahvusliku kunsti sünniajaks nimetada 19 saj. II poolt. Eesti rahvuslikus kunstis hakati kujutama eesti rahva elu. Kui rääkida Eesti rahvusliku kunsti sünnist, siis ei saa mainimata jätta kunstnike, kes panid sellele aluse- Johann Köler, August Weizenberg ja Amandus Adamson. Kuna kõik said oma hariduse Peterburi Kunstiakadeemias ja kuna töötati kodumaast eemal, siis avaldasid mõju eesti kunsti kujunemisele sellised riigid nagu Venemaa, Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa.
Maalikunstnik Johann Köler sündis 8. märtsil 1826 Viljandimaal Lubjasaarel. Köler õppis Viljandi kreiskoolis, 1839-1846 Cesises maalriametit ja õppis Peterburi Kunstiakadeemias maalimist 1848-1855. Tema lõputööks oli „ Herakles toob Kerberose põrguväravast“. Keiser Aleksander II portree eest saadud stipendium võimaldas tal rännata Euroopas ( Itaalias, Pariisis jne.). Euroopas reisiski ta enesetäiendamise eesmärgil. Pärast peamiselt Roomas veedetud aastaid naasis ta 1862 Peterburi. Ta töötas sealses Kunstide Edendamise Seltsi Koolis ja ajutiselt töötas ta ka Kunstiakadeemias. Köler oli Peterburis tunnustatud portreemaalija. Köler oli keskne tegelane nn Peterburide patriootide ringis , tema korter oli kogunemiskohaks Peterburis viibivatele eestlastele. Ta osales ka rahvusliku liikumise üritustes: oli üks 1864 alanud Viljandimaa talurahva palvekirjaliikumise algatajaid ja toetajaid; aitas hankida „Sakala“ ja teiste ajalehtede ilmumisluba; kavandas agraarreforme; arutles aadlivõimu ja Balti erikorra üle. Köler on loonud rohkesti maastikumaale, portreid, kompositsioone. Eesti kultuurilukku on Köler läinud eesti esimese professionaalse kunstnikuna, maalikunsti rajajana ja rahvusliku liikumise tegelasena. Kodumaa-ainestikul lõi mitu oma paremat teost: „ Kunstniku sünnikoht“, „ Ketraja “, „ Hiiu naised kaevul“, tähtsad olid ka „ Kreutzwaldi portree“ ( 1864 ) ja allegooriline kompositsioon „ Ärkamine nõidusunest“ ( 1864 ). Soovides eesti talupoegade olukorda parandada hakkas ta korraldama nende väljarännet Krimmi, kuid ettevõtmine ebaõnnestus ja ta kaotas oma varanduse . Köleri kunst oli valdavalt klassitsistlik. Köler suri 22. aprillil 1899 Peterburis.
Eesti rahvusliku skulptuuri looja, kujur August Ludwig Weizenber sündis 6. aprillil 1837 Võrumaal. Ka tema lähtus klassitsismist. Pärast Kanepi kihelkonna lõpetamist sai temast tislerõpilane. Omandanud kutse, lahkus Weizenberg Eestist, kuna puudusid võimaluse kunsti õppida. Töötades, õppides kunstide akadeemiates ja tegutsedes vabakunstnikuna veetis ta aastaid Saksamaal, Venemaal ja Itaalias.
Ta oli St. Peterburi Eesti Heategeva Seltsi asutaja ja juhatuse liige, Tallinna linna kunstivarade hoidja. A. L Weizenbergi tuntuimad tööd, peale klassikalise kirjanduse ( „ Hamlet “ ) ja piiblitegelasi ning allegooriliste kujude, ka eesti mütoloogia teemalised skulptuurid : „ Kalevipoeg“, „ Linda “, „ Koit“ ja „ Hämarik“. Eesti mütoloogia kujutamiseks sai ta otseselt tõuget kohtumisest F. R. Kreutzwaldiga. Tema eeskujuks oli taani klassitsist Bertel Thorvaldsen.
A. L. Weizenbergi kõrvalharrastused olid muusika - ja kirjandustegevused. Tema sulest on pärit jutte , näidendeid, luuletusi ja meeleolupilte, arutlusi ühiskonnaelu, kunsti ja moraali üle. A. L. Weizenbergi hoiak on neid kirjatöödes kristlikus vaimus õpetlik ja konservatiivne . Kogumikud „Vaatlused ja kõned” (1901) ja „Kirjeldused I” (1914) sisaldavad peamiselt arutlusi. Saksa keeles ilmusid „Ingenieur Rudi ” (1907), „Der Pilger…” (1914) ja „ Licht und Schatten” (1900). Autori kirjanduslikult vähenõudlikud sentimentaalsed näidendid lülituvad väikese hilinemisega järelärkamisaegsesse kirjandusvoolu. Huvitava võttena on neisse põimitud laule: „Maie ja Mihkel ehk klaas veini” ( 1895 ), „Õnn ja töö” (1901), „Jõulupuu” (1910) ning „Sooharimine ja südameharidus” (1916).
A. L. Weizenberg suri 22. novembril 1921 Tallinnas, sünnikohas Kanepis on tema mälestuseks mälestussammas.
Teine Eesti soost skulptor Amandus Heinrich Adamson, sündinud 12. nov. 1855 Pakril, oli rohkem realistliku suuna esindaja. Amandus Adamson sündis meremehe perekonnas, mistõttu kajastaski ta oma loomingus tihti mereteemat ja kalurite elu. Üldhariduse omandas ta 1862- 1869 Tallinnas Toom-Vaestekoolis ja 1870 kreiskoolis. Lapsepõlves meeldis talle igasuguseid asju nikerdada. Poisi andekust märganud Toompea veastekooli õpetaja vabastas ta majapidamistöödest ning lubas tal oma töid ühe Tallinna kunstikaupmehe kaudu müüa. Ta õppis 1870- 1873 Tallinnas tisler Bergi juures, 1873 Peterburis Bollhageni ja Šutovi töökojas ning 1876-1879 vabakuulajana Peterburi Kunstide Akadeemias. Pärast seda oli ta Peterburis vabakutseline kunstnik ( ajuti viibis ka Eestis ) ning 1886 - 1887 Kunstide Edendamise kooli õppejõud ja 1901- 1904 A. Stieglitzi kunsttööstuskooli puunikerduse õppejõud. Adamsoni õpilaste hulgas olid Nikolai Triik ja Konrad Mägi.
Adamson elas 1887- 1891 Pariisis, hiljem mitu korda Itaalias. Aastal 1918 asus ta elama Paldiskisse.
Aastast 1922 oli ta Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu, aastast 1924 Eesti Kunstnikkuse Liidu liige.
Ta suri 26 juunil 1929 Paldiskis ning maeti Pärnusse.
Amandus Adamsoni kuulsamad allegoorilised tööd on: ” Laeva viimane ohe”, ” Aja lend”. Ta töötas pronksi ja pirnipuuga. Tsaarivalitsuse tellimusel püstitati 1906 a Tallinnasse ” Russalka ” 1893 aastal uppunud sõjalaeva Russalka mälestuseks. Kuna ta oli pärit Pakrilt lõi ta hulga kalurite elu kajastavaid teoseid: ” Hülgekütt”, ” Äreval ootel ”.
Kõik kolm kunstnikku, J. Köler, A. L. Weizenberg ja A. Adamson, etendasid tähtsat rolli eesti rahvusliku kunsti sünnis. Kõik kolm kunstniku kajastasid oma töödes eestimaisust, olles rahvuslikult meelestatud. Köler oli esimene eesti soost akadeemilise kunstiharidusega maalikunstnik kes pani aluse eesti portree- ja maastikumaalidele. Köler kajastas oma töödes eesti talupoja eluolu. Weizenberg ja Adamson olid eesti rahvusliku skulptuuri loojad, ka nende tööd olid eestiainelised.