Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eesti kulinaaria ajalugu". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
supp, kartul, suppi, kastet, odra, taar, köök, toitude, roog, vaga, õlu, kört, leem, taludes, soolvesi, odrajahu, keeta, piimaga, perenaise, kombe, tapeti, kana, supis, sõi, puder, rooga, kartuleid, rõõsa, segati, kartulit, tavalisem, soolaga, erineval, rabe, mihkli, imal, keeva, kulinaaria, tinglikult, toiduvalmistamise, haritav, merelineEESTI RAHVUSKÖÖK Eesti rahvatoidud olid valmistamisviisilt lihtsad, kuid heamaitselised. Paikkonniti oli ühel ja samal toidul erinevusi. Omapärase meeldiva maitse andis toidule sageli reheahi, mida ei saa asendada ühegi maitseainega. Äärmiselt lihtne oli toidu laualeandmise viis: puukausis supp, vaagnal suure tükina liha, sinna juurde lõhnav rukkileib, või jälle puupütis või, kuum odrakarask külma rõõsa piimaga, reheahjus hautatud mulgikapsad sealihaga jne. Lauanõudeks olid peamiselt puust kausid. Suuremad neist olid leeme-, kördi- ja pudrukausid. Väiksemates pandi lauale silku, võid, liha, kastet. Puder oli koos rasvasilmaga ühes nõus. Suurema pere puhul asetses laual kaks või kolm kaussi nii et
toidukord, oli see siis õhtul või lõuna ajal, sisaldas ühe toidu kas äsja valmistatud või soojendatud leeme, roa või pudru. [] Eestlase põline toiduaine eelmistel sajanditel oli teravili ja kõige tähtsam teraviljatoit oli leib. ,,Rukkileib on peremees" või ,,Rukis on maja peremees," kinnitas vanasõna, ja ,,Peremees peab ikka lauapääl olema" (Häädemeeste). Leib hapupiimaga või selle puudumisel kördipiim, ivajook, rokk, taar või kali leiva peale rüüpamiseks loeti juba söögikorra eest. Kui leivale mõnikord ka võid peale sai või silku kõrvale võtta oli, polnud küsimustki toidu nappusest. ,,Silk sirutab ja kali kasvatab," trööstis vanasõna. Tugevama toidu korral, milleks peeti putru ja kaunviljadest paksu rooga, leiba kõrvale ei võetud, sest ,,oli patt süüa kahte kõrust korraga". [] Põhjamaistes looduslikes tingimustes tuli sügiseks kogutud tagavaraga üle talve ära
Söögi valmistas perenaine. Mõnel pool hoitu toiduainete panipaiku- aitu, keldrit, sahvrit- lukus. Ilma perenaise teadmata sealt midagi võtta ei võinud. Panipaiga võtmed usaldati ka teenijate kätte, kuid siis hoiti toidul hoolega silma peal. Selline kokkuhoidmine teenijate arvelt, raskendas sulase või teenijatüdruku leidmist, kuna kuuldused halvast toitlustamisest levisid väga kiirelt. Peamised toiduained- rukkijahu, tangud, odra- ja nisujahu, herned, kartul, löss, soolaliha- olid omast majapidamisest. Väljaspoolt osteti silku. Leib 19. sajandil tehti leiba pikerguses puunõus- mõhes. Sellel käis kaas peale. Leivanõu seisis kas rehetoas või sahvris. Mõhes hoiti juuretsis. Leiva tegemiseks võeti leiget vett, see segati juuretisele, kallati jahu peale ja löödi suure puulusikaga segamini. Peale raputati paks kiht jahu, pandi kaas peale ja kaeti paksu riidetükiga. See tõsteti ahju või truubi äärde sooja kätte hapnema
Läänemere ääres, kus inimesed muutuvad aastaaegade vaheldumise rütmis. Sügistalvine eestlane on aeglane ja endassetõmbunud, suvine oluliselt erksam ja suhtlemisaltim. Päevavalgus ja õhusoojus määravad ka eestlase söömisharjumused. Pimedus ja pakane toovad lauale hapukapsad ja ahjupraed, süldi ja verivorsti, paksud supid ja pajaroad. Suviti saab eestlane poolenisti söönuks pelgast päikesese ja soojusest, ülejäänud kõhupoole täidavad värsked aiasaadused, kartul ning kõik muu kerge ja värske. Töö annab ülevaate Eesti rahvusköögist kommetest, ajaloost, tänapäevast(ehk siis Eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine). Üldisemalt uurisin teemasi: ,, kohaliku köögi eripärad", ,,muistsed kombed", ,,toidulaud tänapäeval". Infot sain internetist, raamatust ja konspektist. Kohaliku köögi eripärad Tuntu ja ettenähtu kõrval pakub uudishimulikule tulijale avastamisrõõmu kohalik köök.
Kartuleid söödi küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Teine levinum moodus kartulite söömiseks oli koorega keetmine. Peamine kartulikõrvane oli silk. Söödi nii magevee- kui merekalu, enim kasutati toiduks räime. Värsket kala said süüa enamasti rannikul elavad pered, sisemaal tarvitati toiduks rohkem kuivatatud ja soolatud kala. Kalu keedeti, küpsetati ja söödi enamasti koos kartulitega või leivaga. Hinnatud oli ka kalamari, millest keedeti suppi, küpsetati kooke ja valmistati käkke. Liha söödi varasemal ajal harva, peaasjalikult sügisel ja talvel. Peamiselt söödi sealiha, aga ka teiste koduloomade ja -lindude liha. Liha söödi lisandina teravilja-, kaunvilja- ja köögiviljatoitudele. Seda söödi värskelt, soolatult, suitsutatult, talvel liha ka külmutati. Toiduks kasutati kogu loom. Rupskitest keedeti rupskisuppi, magu täideti, soolikatest tehti vorsti, neerudest suppi, seajalad soolati. Peadest ja jalgadest
Kõigepealt räägib raamat toidu üldajaloost 19. ja 20. sajandil. Kuni sajandi keskpaigani olid toitlusolud Eestimaal küllaltki kehvad ning toituti põhiliselt aganaleivast ja silgusoolveest. 1849. Aastast hakkas põllumajanduse olukord paranema, ning samuti ka toitlusolud. Kuid toit oli siiski veel küllaltki ühekülgne. Päeva peamiseks söögikorraks oli kuni 19. sajandi viimase veerandini õhtusöök, milleks keedeti putru või suppi. Liha oli eesti talurahvale maiuspala, millest levinum valmistatud toit oli hapukapsasupp. Sajandi lõpupoole nihkus peamine söögikord õhtult lõunale. Kõige tähtsamaks toiduks peeti leiba, millega oldi küllaltki kokkuhoidlik. Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: "Austa leiba, leib on vanem kui meie". Levinud olid mitmed pärimused, nagu näiteks et pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole leivatükk võis majast välja minna. Siis
Eestlase põhine toiduaine on vili. Jahu toodetest oli leib nii keskne, et sellest kujunes kogu elatus ja võrdkuju. Leib muutus toidu ja heaolu sümboliks. Leib oli ümbritsetud austusega. Maha kukkunud leivale anti suud. Varasemates sajanditel kus toitu jätkus vähem. Oldi ka oma kõhu täitmisel kasin. Eestlane hoidis kokku ikka oma kõhu arvelt. Häid palu maitsti, neist ei söödud kunagi kõhtu täis. Viimase pooleteisa sajandi jooksul on igapäevaseks söögiks lahutamatuks kaaslaseks kartul. Kuid kestseks jäi siiski leib, piim, kaunviljad, liha, tangud ja jahu. Toidu valmistamine möödunud pooleteisa sajandi jooksul on väga muutunud. Toidu maitse määrab suuresti toidu valmistamine. Sooja toitu valmistati peamiselt rehetoa ahju koldel. Soojad toidud olid peamiselt tehtud keedu toidud. Ahjus või ahju põrandal küpsetati naeriseid ja kaalikaid. Päevane toidu kogus sõltus toiduainete varudes. Söögikord polnud mitmekäiguline. Söögikord oli aastaajaga vahelduv
Eesti rahvustoidud 1.Kuni 19.sajadini oli talurahvaelatustase väga madal ja igapäevane toit vilets ja kasin. 2.Päeva peamiseks söögikorraks oli õhtusöök,milleks keedeti suppi või putru.Toit oli võrdlemisi ühekülgne.Kõige tavalisem toidukord nädala toidukordades oli kas hommikul või õhtul tanguleem. 3.Enam levinud toidumenüü nädalasees oli piimasupp, kört,leib silk,hapupiim. 20 sajandil hakati sööma kartult,liha,kastet ja suppi. 4.Pruukosti söödi tavalistele söögikordadele lisaks jüripäevast kuni rukkilõikuseni varahommikuni. *Oli olemas selline komme, mida pidi järgima!!! Alates jüripäevast saati ei tohtinud hommikul toast söömata väljuda, sest arvatavasti võis linnulaulu, eriti käo kukkumise kuulmine tuua majja õnnetuse- linnupette söömiseks. 5.Leiba peeti pühaks. Austa leiba, leib on vanem kui meie. Kui leivatükk maha kukkus pidi sellele kohe suud andma-nii ei tulnud vaesus majja.Pätsi ei
· Hommikul soojendati pullisuppi. · Päeval keedeti kala- kartuleid, kõrvale tehti jahukaste või panniga liha. · Õhtul keedeti kartuliputru, kes tahtis, võis jahu ka sisse panna. Neljapäev · Hommikul soojendati putru. · Seda, mida parajasti võtta oli, söödi ka leiva kõrvale. · Päeval keedeti räimi-kartuleid (leotatud soolaräim keedeti ka piima sees). · Õhtul keedeti lihasuppi. Reede · Hommikul soojendati suppi · Päeval keedeti kartuleid, jahukaste või panniga liha, kõrvale söödi hapukurki, joodi rõõska või haput piima. · Õhtul tehti piima-köögiviljasuppi, kõrvale äädikaräimi, muud soolakala ja leiba. Laupäev · Hommikul soojendati suppi. · Päeval hammustati niisama leiba, saia, võid. · Õhtuks oli alati puder, kas siis kartuli- või tangupuder ja ahjuliha. · Kõrvale joodi hapupiima. Pühapäev
Vanad söögitraditsioonid (toidukorrad) Toitu valmistati reheahjus Suvel 3 ja talvel 2 kindlat söögiaega Linnupete Õhtusööki keedeti 13 korda nädalas Leiba küpsetati kord nädalas, nädalaid ette Paremad toidud tähistasid pulmi, lapse sündi, matuseid, suurte tööde lõppu ja olulisemaid kalendripäevi ning pühi Vanad söögitraditsioonid (nõud/anumad) Lauanõud pärnast, haavast, sanglepast Hapupiim piimapütis Kali või taar kapas või kaanega kannus Kahvleid ja lauanuge ei olnud Toitu lõigati tavalise töönoaga Söögikott/teemoon/lõunamoon kasetohusugadest punutud märss; lähkrid/länikud joogi jaoks Vanad söögitraditsioonid (lauakombed) Peremees istus laua otsas, mehed seina ääres, naised välisküljel, lapsed seistes laua ääres Lauas tarbetut juttu ei aetud Lauale ei tohtinud tilgutada Süües ei tohtinud lugeda Söögilauas ei ringutata Lauda pühiti valgest linast või takust lapiga
.............................................................................3 Eesti toidu eripära....................................................................................................................... 4 Eesti toit on pärit Eesti ajaloost...................................................................................................5 Eesti toidukultuuri areng ja toidupärand.....................................................................................6 Kaasaegne Eesti köök................................................................................................................. 7 Uued märgatavad trendid eestlaste toitumises-kuhu me läheme................................................ 8 Toidumess 2011.......................................................................................................................... 9
· Mõnelpool tapeti ka härgasid toiduks · Saartel ja randades söödi ka hülge liha · Loomadel ei söödud põrna, suguelundeid, südameklappe · Tõstamaal lõigati loomadel enne tapmist keel ära · Peast, jalgadest ja muudest päädikutest tehti sülti · Liha tagavara soolati · Sealiha jagunes pekiks ja tailihaks · Kuivatamine on üks toidu säilitamise viise · Liha kuivatati ahjus ja kerisel · Keedeti soolasest sealihast suppi PAREMAD PALAD: · Puhas värske rukkileib, või, mesi, pekk · Pekk munaga · Mitmesuguste tööde lõpetamist pühitseti paremate paladega · Pulmadel ja jõuludel söödi sealiha · Mihklipäeval- lambaliha; tapeti ka kukk · Tõnisepäeval keedeti ka seapead · Veiseid söödi enamasti saartel · Paastumaarjapäeval söödi kala · Peipsi ääres kala pirukas ( ahven, latikas, säinas, haug) · Suitsuliha e sink · Kapsa ja kaalika pirukad
,,Jätku leiba!", millele vastatakse ,,Jätku tarvis!". Soovil ,,Jätku leiba" oli minevikus sügav sisu leiba oli vähe, seda hoiti ja austati, sooviti, et leib ei lõpeks kunagi otsa. Leib toidulaual Leib seisis söögi ajal laual aukohal ja seda ei lõigatud lahti. Leivapäts asus peremehe ees või tema paremal käel ning sööjate küsimise peale lõikas ja ulatas peremees leivatükke. Mõnel pool pole peremees enne leiba lõiganud, kui kausitäis suppi oli pere peale ära söödud. Kui peremeest ei olnud või oli ta vanadusest leivalõikamiseks jõuetu, tegi seda sulane (Moora, 1980). Leiba lõikas peremees söögiaja alguses igale sööjale kääru, hiljem aga igale pereliikmele vajaduse järgi juurde. Mõnes kokkuhoidlikumas peres tuli leivalisa eraldi küsida, milleks aga alati ei pruukinud julgustki jätkuda. On teada, et näiteks Harglas olevat paljudes taludes leiva hulk piiratud
..............................................................................5 4.SARNASUSED.....................................................................................6 4.1.Eesti ja Vene köögid...........................................................................6 4.2.Eesti ja Saksa köögid..........................................................................6 5.ERINEVUSED......................................................................................6 5.1.Eesti köök.......................................................................................6 5.2.Vene köök.......................................................................................6 5.3.Saksa köök......................................................................................7 LISA 1..................................................................................................8 LISA 2........................................................................................
omapärane rannaelamu. Koosnes kõrvutisest toast ja kojast ja nende kõrvale hoone otstesse ehitatud tubakambrist ja kodakambrist. Viimast kasutati sahvri või aidana. Lõpuks on olemuselt suitsutuba (ka see rannaelamu on) ka saun, mida Eestis kasutati kehvikuelamuna. 1 Lääne- ja Põhja-Saaremaal leidusid ka elamuid, mille keskel asus roovialune kiviseinte, võlvlae, lahtise kolde ja enamasti laest lähtuvad korstnaga köök, kuhu avanes elutubasid kütva suitsuahju suu. Algselt oli roov tulekindel kate tuleaseme kohal. Mõnevõrra arenenum kuju sellest oli mantelkorsten. Leitakse, et rehielamu algvorm oli korstnata suitsutuba, sauna tüüpi elamu. Põhiline leivavili oli rukis ja see vajab meie kliimaoludes kõige enam kuivatamist. Rehe ja elutoa liitumist kinnitab ka selle rahvapärane nimetus rehetuba
Eesti rahvustoidud Koostanud: Arina Savrasova Juhendaja: Elle Möller Pärnumaa Kutsehariduskeskus KO-7B Eesti köök on eesti toiduvalmistamise traditsioon. Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine. Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt.
KAMA Kama on keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt süüakse (juuakse) hapupiima, keefiri või jogurtiga. http://et.wikipedia.org/wiki/Kama Eesti köök Eesti köök on eesti toiduvalmistamise traditsioon. Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine. Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt.
leent, putru ja käkke. Kartuleid söödi küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Teine levinum moodus kartulite söömiseks oli koorega keetmine. Peamine kartulikõrvane oli silk. Söödi nii magevee- kui merekalu, enim kasutati toiduks räime. Värsket kala said süüa enamasti rannikul elavad pered, sisemaal tarvitati toiduks rohkem kuivatatud ja soolatud kala. Kalu keedeti, küpsetati ja söödi enamasti koos kartulitega või leivaga. Hinnatud oli ka kalamari, millest keedeti suppi, küpsetati kooke ja valmistati käkke. Metsast korjati kõiki tänagi tuntud metsamarju, samuti seeni ja pähkleid ning metsmesilaste mett. Paljud eesti traditsioonilised toidud on tuntud kõikjal Eestis ning valmistatud kas sarnaselt või väikeste erinevustega. Samas on terve rida toite, mis tuntud ja tunnustatud Eesti erinevates piirkondades Eestlaste toidukultuur tänapäeval Teraviljatoidud on tänagi au sees. Leib ei puudu vist küll ka iga tänapäevase eesti pere
Eesti köök on eesti toiduvalmistamise traditsioon. Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine. Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt
Kuressaare 2015 Sisukord 1. Vene rahvusköögi ajalugu 1.1. Vanavene toidud 9. - 16. Sajand 1.2. 17. sajand ja 18. sajandi algus (Moskva periood) 1.3. 18. sajandi keskpaigast kuni 19. saj. esimese kümnendini (Peterburi periood) 1.4. 19. sajandist tänapäevani 2. Venemaale iseloomulikud toiduained 2.1. Piimatooted 2.2. Puu- ja köögiviljad 2.3. Liha 2.4. Kala 2.5. Leib ja teraviljad 2.6. Maitseained 2.7. Toitude valmistamine 3. Traditsioonilised road 3.1. Traditsioonilised söögid 3.2. Traditsioonilised joogid 3.3. Tavad 4. Toitumisharjumused tänapäeval 20.4. Vanavene toidud 9. 16. Sajand Selle perioodi algusest on pärit rukkileib. Peaaegu igast Venemaal kasvatatavast teraviljast tatar, oder, hirss, nisu, kaer, rukis toodeti erineva jämedusega tangu ja kruupi. Sellest ka pudruliikide väga suur mitmekesisus Venemaal. Suve lõpupoole oli kombeks teha nn
Kamajahu segati külma rõõsa või hapupiimaga, taariga, rokaga või kanepipiimaga ja söödi ka kördi, pudru või käkina. Eestis oli levinud kahte sorti kamajahu. Mitmest tera- ja kaunviljast tehtud kamajahu tehti Mulgimaal, mujal Lõuna-Eesti aladel valmistati kamajahu ainult kaertest. Seoses mulkide väljarändega alates 1860ndatest, hakkas segakama levik laienema. Õlut on Mulgimaal valmistatud perekondlikeks sündmusteks, jõuluks ja mihklipäevaks. Suvel oli põhiliseks joogiks taar ja rokk. Linnasetaar täitis tihti õlle aset. Magekahi / peesitus oli tavandijook pulmades. Naised keetsid pulmades enestele õlut ja lõikasid sinna sisse leivatükke, mõnel pool ka sibulat ja peale pandi võid. Nad tõstsid paja keset tuba, istusid selle ümber ja sõid lusikaga. Söömiskomme 19. sajandi lõpus suurtalude tekkimise aegu hakkas sagenema komme, et pererahvas sõi eraldi teenijarahvast, mida mujal Eestis ei esinenud.
Eesti talutoit Sissejuhatuseks tutvustan lähemalt leiba, leivakõrvast, jooke, lauanõusid, kombeid, tööjaotust, uusi toite ja toidukordade jaotust. 1. Leib Eesti talurahva peamine toit esimese aastatuhande esimestest sajanditest peale oli teraviljast. Kõige tähtsamaks kujuneski pärast talirukki levikut teise aastatuhande algul rukkileib. Leiba ei jätkunud alati mitte igaks päevaks. Sageli tuli leivaviljale lisada aganaid, ikaldusaastatel isegi tammetõrusid, sammalt või kanarbikku. Kevadel muutus ka niisugune leib haruldaseks. Leiba peeti pühaks. Seda tunnistab vanasõna "Austa leiba, leib on vanem kui meie". Leivaga ei tohtinud mängida ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta sellele ülesvõtmisel suud andma. 2. Leivakõrvane Kõik muu, mida leivakõrvale lisaks söödi, oli leivakõrvane. Leivakõrvasena tarvitati soolasilku ja poolvedelat jahusuppi ehk körti. Kaua aega ei tundnud e
TALLINNA TEENINDUSKOOL Mart Pulst T11K KALA TALURAHVA TOIDUS Referaat Juhendaja: Dina Aarma Tallinn 2008 Sissejuhatus Käes olev referaat räägib lühidalt kala tähtsusest vanade eestlaste toidulaual,aga ka selle käsitlemisest enda elatamiseks. Kala pole üksnes olnud rannarahva põhiliseks leivakõrvaseks vaid ka elatusallikaks, sest suur osa saagikusest olenes inimeste toimetulek. Kala tähtsus talurahva toidus Juba aastatuhandeid on eestlaste tähtsamaks toiduks olnud leib. Vanad eestlased arvasid, et igal toidulaual peab olema päts leiba. Leivale järgnesid teised road ehk leemed, mida valmistati piimast, veest, jahust, kartulist, kalast jne. Kuna Liha oli harva saada, siis leiva järel teisena kerkis toidulauale kala, mida keedeti koos kartulitega, munaga või siis valmistati kalasuppi piima ja veega, olenes sellest mida parasjagu
riigiasutuste töötajad. Nende toit ei erinenud linnainimeste omast. Kuid väga kehvas seisus olid 50- tel need, kes olid kolhoosnikud, kellel ei olnud rahapalka. Elati õue- aiamaal kasvatatavast ja loomade pidamisest. Suuresti mõjutas toidulauda pere suurus, sissetulekud ja kohapealsed kauplemisvõimalused. Toiduained, mida tarbiti, olid sea- ja lambaliha, väga harva vasikaliha, kuivatatud ja soolatud ning värske kala, muna, piim, jahu, kartul ja teised aedviljad, õunad ja marjad. Igapäevatoiduks oli enamasti soolatud liha, kartul, piim ja temast tehtavad koor ja või. Võid valmistati ise 2 korda nädalas, tavaliselt kolmapäeviti ja laupäeviti. Söödi ka tihti tanguputru koos lihakõrnetega. Argipäeviti ei olnud aega ega jaksu panna suurt rõhku toiduvalmistamisele, seega eelmise päeva toitu tihti soojendati. Mõnes piirkonnas olid välja kujunenud nädalamenüüd, mille järgi süüa tehti.
Vana-Vigala Tehnika-ja Teeninduskool Eesti rahvusköök Referaat Koostaja: Angela Vodolaztsenko Gruppi nr: 11KS-1 Juhendaja: Ene Raud Vigala 2013 Sisukord 1.Eesti köök 2.Eesti köök mis see endast kujutab 3.Vana-Eesti köök-talupojaköök 4.Sensoonus ja kokkuhoid 5.Eestlase suhe toidusse 6.Mõisade köögid 7.Vanast Eesti köögist tänapäeval 8.Vana Eesti kööki iseloomustab 9.Kaasaegset Eesti kööki sobib iseloomustama 10.Kokkuvõte 11.Kasutatud kirjandus Eesti köök Kama peavad eestlased üdini eestilikuks toiduks. Eesti köök on eesti toiduvalmistamise traditsioon. Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine
nagu sandiputr (peamiselt Urvastes). Eestlaste toidulaud kujunes vastavalt taluelu ja aastaaegade rütmile. Raske füüsilise töö tõttu pidi toit olema hästi toitev ja pikalt kõhus püsima. Mulgi pudru üheks heaks omaduseks on just toitvus, mis omakorda tõstis mulgi pudru elujõudu, levimaks hilisemalt üle Eesti. Eestlase talupäeva peamiseks toidukorraks oli kuni 19. sajandi viimase veerandini õhtusöök, milleks oli tavaliselt puder või supp. 19. sajandi lõpul nihkus kõige tugevam toidukord õhtult lõunale, 20. sajandi alguseks oli lõunaks sooja söögi valmistamine peaaegu üldiseks muutunud. Pudrupäevad olid 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguses kesknädalal ja laupäeviti, pudrupäevadele lisandus siis ka mulgi puder ja ka kartuli puder. Eesti Rahva Muuseumi (ERM) poolt korraldatud uurimusretkedel on kogutud mitmeid mulgi pudruga seotuid andmeid. Näiteks kirjeldatakse ERMi poolt kogutud materjalides
........................................................5 Kasutatud kirjandus..........................................................................6 2 Sissejuhatus Rukkileib on eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid, ega asjata nimetata kõiki teisi toite peale pudru leivakõrvaseks. Rukkileib oli igapäevane toit, seda söödi rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. See muutus toidukorras isegi nii tähtsaks, et selle puudumist ka muu toidu olemasolu korral hakati pidama äärmiseks vaesuseks ja viletsuseks. Leib kujunes aja jooksul kogu toidu ja elatise võrdkujuks ehk sümboliks. Leiva tähtsust meie esivanemate elus näitab seegi, et leivale omistati üleloomulikke omadusi ja seda kasutati isegi nõidumisel. Leivaga oli seotud ka palju uskumusi. Leiva üle ei tohtinud kunagi viriseda, oli see siis aganane või hilisemal ajal juba
rukkijahu; hoida rätiga kaetult soojas kohas kuni kaks päeva; valmis juuretist võib hoida külmikus. 1 klaasile täistera-nisujahule lisada 1 klaas vett; iga 24 tunni järel pool segust ära visata ning lisada pool klaasi jahu ja pool klaasi vett; hoida soojas ruumis 3–4 päeva kuni juuretise pinnale tekivad mullid; säilitada külmikus. Leiba on tuntud väga kaua. Küpsetamiseks kasutati odra või nisujahu. Alles pärast rahvasterännet 4.–7. sajandil pärast Kristust tuli kasutusele rukkijahu. Ning just rukkileib sai kuni 18. sajandini üldtunnustatuks. Eestlaste laual asendus odraleib rukkileivaga tõenäoliselt teise aastatuhande alguses. Põldu hariti Eestis kuni 19. sajandini harkadraga, seejärel mindi üle hõlmadrale. Sirbi kasutamisest loobuti ja vikat võeti appi möödunud sajandi keskel. Sajandeid oli igapäevase leiva küpsetamine raske käsitöö. Alles 19
Vene köök Vene kokakunst on lahutamatu osa vene kultuurist ja ajaloost. Esimesed teated vene köögi kohta pärinevad XI-XVII sajandi kirjalikest allikatest. Jõgede, järvede ja metsade rohkus aitasid kaasa rohkearvuliste kala-, linnu- ja seeneroogade ning metsamarjadest toitude tekkimisele. Oma põldudel kasvatasid venelased rukist, kaera, nisu, otra, hirssi, tatart. Neist keedeti mitmesuguseid putrusid. Ammustest aegadest on vene köögis kasutatud naerist, kapsast, rõigast, hernest, kurke. Juurvilju söödi toorelt, aurutatult, keedetult, soolatult ja ka hapendatult. Juurviljadest valmistati suupisteid (sakuskasid), hiljem hakati valmistama salateid. Koos ristiusu levikuga jagunes vene köök kaheks: paastuaegne ja igapäevane toit
valmistamisel. Seeni säilitati nii kuivatatuna kui soolatuna. Setu köögis on tähtsal kohal erineva täidisega pirukad, nii kaetud kui lahtised. Setu perenaiste rukkileivataignal piruka latikapiraka, särepiraka, ahunikupiraka täidis oli tervetest kaladest. Üldiselt tehti pirukate kate sellest, mida tagavaraks oli - seened, kalad, kohupiim, marjad ... Pirukate kõrval küpsetati raudpannil ahjusuu ees pliine. · Ungari toidukultuur Elin Palumäe SR13 Ungari köök on mõjutusi saanud nii slaavi, Itaalia kui Türgi köögist ning Viini õukonna kaudu ka Prantsuse köögist. Traditsioonilisele Ungari köögile on omased paprika, searasv, punane sibul ja hapukoor. Kogu maailm arvab, et ungari kokakunsti iseloomustab rohke paprika kasutamine. Tegelikult sattus paprika ungari kööki pooljuhuslikult kreeklaste ja türklaste vahendusel. Kõige iidsem Ungari kokakunsti tehnoloogia on liha praadimine: 3-4 cm suurusteks lõigatud
Menüüde tüübid 82 Toidukorrad, toidukordade menüüde koostamine 85 Toidukaart, selle koostamise põhimõtted ja tööbid 92 Toidukaartide ja menüüde koostamine erinevatele klientidele 93 6. Kalkuleerimise alused 95 Külm- ja kuumtöötlemiskaod toitude valmistamisel 97 Toiduainete koguste ja kaduse arvutamine tooraine kalkuleerimisel 99 Toiduportsjoni ja eine hinna kalkuleerimine 103 7. Toiduvalmistamise alused 108 2 Toiduainete külm- ja kuumtöötlus 108
Mis ja millal ? Liikuv püha, noorkuu teisipäev seitse nädalat enne lihavõtteid, päev enne tuhkapäeva, algselt kolmepäevane kirikupüha enne suure paastu algust. Vastlapäev lõpetas jõuludega alanud talvise lõbustusaja ja alustas suurt paastu (kestab lihavõttepühadeni). Vastlapäeva pühitsetakse eriti suure pidulikkusega kreeka- ja roomakatoliiklikes maades. Katoliku aja mälestusena on eesti vastlakommetes püsinud kesksena sealiha ja eriti seajalgade söömine. Seajalast (nüüd küll nööpidest ja nöörist) vurri õpetatakse valmistama tänini. Kuupäevad Vastlapäev on liikuv tähtpäev, mille kuupäev sõltub ülestõusmispühadest. Ülestõusmispüha peetakse esimesel pühapäeval, mis järgneb esimesele täiskuule pärast kevadist pööripäeva või pööripäeval (milleks loetakse 21. märts). Vastlapäev on päev enne tuhkapäeva, millele järgneb nelikümmend päeva (seitse nädalat miinus pühapäevad) kestev ja ülestõusmispühaga lõpp
Eesti talurahva eluolu XIX sajandil 1 Eesti talurahva eluolu XIX sajandil ELAMU Eesti talurahvas elas palkidest ehitatud rehielamutes, mis koosnesid kahest suuremast osast: rehetoast ja rehealusest. Katused olid roost või õlgedest, hiljem lisandusid ka laastukatused. Vanimatel rehielamutel polnud aknaid ega korstnaid seetõttu olid toa seinad nõgised ja tahmased ning reheahju kütmisel tuli tuba paksult suitsu täis. See lasti toast välja ukse või väikese suitsuaugu kaudu. Reheahjus küpsetas perenaine leiba ja talvel külmaga toodi isegi väiksemad loomad tuppa. Põrandad olid savist, kivist või lihtsalt mullast. Laudpõrandaid hakati panema XIX sajandi teisel poolel. Mööbel oli peamiselt puust: laud, pingid, magamisasemed, kirstud riiete hoidmiseks jne. Talu juurde kuulusid ka abihooned, nagu üks ait riiete ja teine toiduainete jaoks, püstkoja sarnane suveköök, laut ning saun. Taluõuel asus kindlasti ka koog
annaabi.ee 
