Eesti Energiastrateegia ja poliitika (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
Majandusteaduskond
Avaliku sektori majanduse instituut
Majanduspoliitika õppetool
Tõnis Teinemaa
EESTI ENERGIASTRATEEGIA JA -POLIITIKA
Referaat õppeaines majanduspoliitika
Õppejõud: lektor Anneli Kommer
Tallinn 2012

Sisukord

Sissejuhatus

Eesti on maailmas üks ainsaid riike kus kasutatakse energiatootmises põhiosas põlevkivi. See on majanduslikult headel aastatel kõrge kasvuhoonegaaside koguse tõttu kaasa toonud keskkonnakaitsjate pahameele, kuid ka kohalike poliitikute retoorilised seisukohad kodumaise energeetika vajalikkusest ja idanaabrist sõltumatute alternatiivide puuduse kohta. Konkurentsivaba küllaltki monopoolne Eesti Energia poolne tegevus asendub Eestis peagi väidetava avatud ja konkurentsirikka börsil kaupleva elektrituruga. Sellised põhimõttelised suunamuutused energeetikas panevad küsima, kes kujundavad Eestis energiapoliitikat ning kas tehtavad otsused on kooskõlas valitud strateegiliste suundadega.
Käesoleva referaadi teemaks on valdkonna aktuaalsuse ja autori isikliku huvi tõttu valitud Eesti energiastrateegia ja –poliitika. Referaadi teema uurimisel püstitati eesmärgiks selgitada välja Eesti energiaalaseid valikuid mõjutavad tegurid ning mõista kas Eesti on püstitanud energeetika alased strateegilised eesmärgid ja mil määral on neid täidetud. Referaadi otseseks ülesandeks on lähtuvalt püstitatud eesmärgist pakkuda leitud tulemuste põhjal võimalikult huvitav ja asjalik ülevaade Eesti energiastrateegiast ja - poliitikast .
Referaadi valmimisele eelnes põhjalik Eesti energeetika alasete arengukavade, Euroopa Liidus vastu võetus strateegiliste plaanide, valdkonnas tegutsevate ettevõtete ja ministeeriumide kodulehekülede ning erialase kirjanduse uurimine .
Töö koosneb kolmest põhilisest osast. Esimene annab ülevaate energiastrateegia ja –politiika põhimõistetest, selle olemusest ning Eesti energeetilisest olukorrast. Teises peatükis pakutakse valikuline ülevaade teguritest, mis Eesti energiastrateegiat mõjutavad. Kolmas peatükk on pühendatud Eesti energiastrateegia eesmärkide uurimisele. Vaadeldakse senis langetatud valikuid, kui ka planeeritud eesmärkide täitmist.

1. Valdkonna ülevaade

Igasuguse strateegia ja poliitika mõistmiseks tuleb algatuseks lähtuda käsitletavate mõistete defineerimisest. Strateegia on neist kahest üldisem ning tegeleb lõppeesmärkide valiku ja põhjendamisega. Antud juhul on Eesti energiastrateegia eesmärgiks anda ette suund, kuhu soovitakse valitud tähtajaks jõuda. Poliitika on aga kujundatav peale strateegia valikut ning poliitika tegeleb tänasest olukorrast strateegilise valitud lõppeesmärgini jõudmisega. Poliitikast lähtuvalt valitakse sobiv taktika , mis mille abil poliitikat ellu viima hakatakse. Kusjuures üksikuid otsuseid võib teha ka ilma selget poliitilist ideoloogiat ja strateegilist eesmärki omamata, kuid edu tagab üldjuhul ikkagi läbimõeldud tegevus. ( Kilvits , 2012)
Enne energiastrateegia juurde minemist tuleks veel vaadelda milline on kaasaegse Eesti energeetika. 2011. Aastal Eestis tarbitud energia võib energialiigi järgi liigitada viieks: tahkekütus (18%), vedelkütus (33%), gaaskütus (4%), elektrienergia (21%) ja soojus (24%). ( Statistikaamet . Energeetika andmebaas , 2012)
Tulemustest tuleb hästi välja, et kolmandik Eestis tarbitavast energiast põhineb vedelkütustel, mis kohaliku toorme puudumise tõttu on imporditud. Kui lisada siia ka gaaskütuse otsene tarbimine ning asjaolu, et ligi 60% soojusest on toodetud katlamajades, kus tooraineks omakorda on üle poole ulatuses maagaas, siis on hästi näha, et väljastpoolt Eestit pärit energia osakaal Eesti energiatarbimises on märkimisväärne. Sellele vaatamata on Eesti kodumaise energiatarbimise poolest Euroopa mõistes küllaltki heal positsioonil. Joonisel 1 on toodud 2006. aasta tulemused ELi riikide energiasõltuvuse kohta, mille alusel on Eesti euroopas energiavabaduses kuuendal positsioonil. Energiasõltuvuse leidmiseks on jagatud imporditud energiakogus riigi energiatarbimisega. Energiasõltuvus on Euroopa jaoks tõsine probleem, kuna üle poole EL-27s tarbitavast energiast tuleb riikidest, mis ei kuulu ELi, ja see osakaal kasvab. Suur osa kõnealusest energiast saadakse Venemaalt, kelle vaidlused transiitriikidega on viimastel aastatel ähvardanud tarned katkestada. (Elering. Eesti elektrisüsteemi tarbimisnõudluse rahuldamiseks vajaliku tootmisvaru hinnang, 2012)
Suurim osa Eesti elektrienergiast on toodetud Narvas asuvatest Eesti ja Balti elektrijaamades kodumaisest põlevkivist ning väiksemal määral ka mujal Eestis asuvates elektrijaamades. Kodumaisele tootmisele aitab kaasa ka tuuleparkide küllaltki kõrge hulk. (Statistikaamet. Aastaraamat 2012)
Joonis 1: EL riikide energiasõltuvus 2006. aastal
Allikas: Energiamajanduse riiklik arengukava aastani 2020.

2. Energiastrateegiat mõjutavad tegurid

2.1. Ajaloopärandi olulisus

Eesti on välja kujunenud endisest Eesti NSV-st, mistõttu eriti energiastrateegia vaatlemise puhul ei saa arvestamata jätta ajaloopärandi märkimisväärset mõju. Kuna ENSV oli osa Nõukogude Liidust ning kogu majanduslik tegevus oli integreeritud NSV turuga, siis toodeti siin Eesti mõistes tohututes kogustes ressursi ja energiamahukat toodangut, mis läks ühisturule. Samal põhimõttel toodeti ka elektrienergiat Narvas asuvates Balti ja Eesti elektrijaamades märksa enam, kui ENSV vaja läks. Seetõttu Nõukogude Liidu kokku kukkudes, kui mitmed varasemad suurtööstused pankrotti läksid oli Eestis energiatootmise potentsiaal märkimisväärselt kõrgem, kui tegelik sisetarbimise vajadus. Kuna NSV energiastrateegiaks oli varasemalt olnud ka ENSV-s toodetud energiaga osaliselt Peterburi ning Lätit varustada, siis on see pakkunud taasiseseisvunud Eestile võimaluse toota sisetarbimisest enam elektrienergiat ja seda eksportida. (Vikipeedia, ENSV majandus, 2012)
Eksporti soodustavad ka olemasolevad ühendused lähinaabritega. Eesti suurimad elektrienergia koostööpartnerid on omavaheliste ühenduste tõttu olnud Läti ja Leedu. Kriisiaastetel, kui Eestis tarbimine veidi vähenes tootmisvõimsused tegelikult kasvasid, mis andis energiaekspordile tugeva kasvu. Läti ja Leedu kõrvalt on Estlinki merekaabli kaudu tekkinud ka võimalus elektrienergiat Skandinaaviasse müüa. (Statistikaamet. Energeetika andmebaas, 2012)
Kodumaise riigile kuuluva elektrienergia omamine on pakkunud Eestile võimaluse tegutseda ka Venemaast eemalduvat poliitikat ajades julgemalt, kui mitmed saatusekaaslased, kes sõltuvad märkimisväärselt Vene energiast. Seetõttu on Eesti poliitikud pidanud ka edaspidi sisetarbimist katva tootmispotentsiaali omamist oluliseks ning võidelnud põlevkivil põhineva Eesti energiatuleviku eest ka Euroopas. Venemaaga pole Eestil elektri seisukohalt alates 2005. aastast sidet olnud. Enne seda oli netoeksport isegi positiivne. (Valitsusliidu programm, 2011)
Ajaloopärandi negatiivseks kingituseks Eestile võib lugeda kasutuses olevate seadmete madalat kvaliteeti ning amortiseerunud liinivõrku. Elektrivõrgu uuendamine nõuab palju kapitali ning aega. Kuna elektri põhivõrk kuulub Eleringile, mille omanikuks on omakorda riik, siis on riik kohustatud seniseid võrke oma vahenditest uuendama. Probleemi süvendab asjaolu, et liinivõrgu arendusega jõuti Nõukogude ajal aktiivselt tegeleda ning küllaltki oluline osa võrgust on sarnasel ajal kasutusse võetud. Lisaks senine võrk mitmetes maapiirkondades rahvastiku vähenemise tõttu jäänud ebaefektiivselt võimsaks, samal ajal kui Tallinna lähiümbruse jääb olemasolev võrk uuselamurajoonide kiire tekke tõttu puudulikuks.

2.2. Euroopa otsuste mõju Eesti energeetikale

Pikk põlevkivitööstuse ajalugu ja sektori pidevalt kõrge töömaht on muutnud energeetika üheks tugevamini reguleeritud valdkonnaks. Peale Riigikogu loodud seaduste mõjutab energeetika valdkonda ka kuulumine majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tegevusalasse, mistõttu märkimisväärne kogus otsestest juhistest ja valdkonda reguleerivatest määrustest tuleb just sealt. MKM-i mõju Eesti energeetikale võimendab ka Eesti Energia ja Eleringi kuulumine riigile, kuna just MKM suunab antud ettevõtete juhtkondade tegevust. Kuid nii MKM, kui ka Riigikogu ei saa lähtuda üksnes Eesti riiklikest ja huvigruppide vajadustest, vaid peavad arvestama ka erinevaid Euroopas vastuvõetud põhimõtteid, mis Eesti on kas otse või läbi Euroopa Liiduga liitumise aktsepteerinud. Lisaks kuulub Eesti erinevatesse organisatsioonidesse, kes omakorad dikteerivad, milline peaks olema Euroopa ja maailma tulevik.
Kõige selgemini on Eesti energiapolitiikale seni mõju avaldanud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokoll, millega arenenud lääneriigid nõustusid kasvuhoonegaaside heitkogust võrreldes 1990. aastaga vähendama aastaks 2008.-2012. vähemalt 5% võrra. Samade põhimõtetega pidi Eesti Euroopa Liiduga liitudes nõustuma. Eesti on seni Kyoto protokollist vaid positiivset mõju omanud, kuna võrdlusaluseks aastaks valitud 1990. aastal tegutsesid siin ressursimahuka tootmisega suurettevõtted, mille kokkukukkumise tõttu on statistiliselt Eesti seni oma keskkonnamõjusid vähendanud poole võrra. Nii on Eesti saanud oma ülejäänud kvoodi müüa maha riikidele, kel on Kyoto protokolliga nõutud heitkoguste vähendamisega probleeme olnud. (Europa.eu, 2012)
Sammu võrra edasi mindi Euroopa Liidu kliima- ja energiapaketiga, millega võeti siht 2020. aastaks vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 20% võrra ning tõsta taastuvenergia osakaal 20%-ni primaarenergia lõpptarbimisest. Eesti on eesmärgiks võtnud 2020 aastaks jõuda 25% taastuvenergia osakaaluni. (Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Energiamajanduse riiklik arengukava aastani 2020, 2008).
Olulist mõju on avaldanud ka Euroopa Komisjoni poolt vastu võetud Euroopa Liidu kolmas elektri ja maagaasi siseturu pakett , mille alusel on Eesti pidanud energia suurtootjatest eraldama neile seni kuulunud põhivõrgu. Elektrienergia puhul oli tegevus valutum, kuna Eesti Energia oli riigi enda omandis , mistõttu Eleringi eraldamisel juriidilisi vaidlusi senise omanikuga ei peetud. Siiski kuna ka Elering on riigi omanduses ning kuulub majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalasse, siis on kaheldav, kas otsustusprotsessi puhul efektiivsus kasvanud on. Elektriturust märksa keerulisemaks on aga kujunenud gaasivõrgu eraldamine, kuna maagaasivõrku omav Eesti Gaas kuulub erakapitalile. Poliitiliselt on teema keerulisemaks muutnud tõsiasi, et Eesti Gaasi üks omanikest on Venemaale kuuluv Gazprom, mis on sisuliselt ka Eesti Gaasi ainuke tarnija. ( Ibid .)
Ka käesoleval hetkel aktuaalseks probleemiks olev elektrivõrgu avamine on otseselt mõjutatud kolmandast elektri ja maagaasi siseturu paketist. Nimelt just antud dokumendis sätestatud kindla ja toimiva Euroopa ühtse elektri siseturu põhimõttest lähtuvalt on Eesti olnud kohustatud avama oma elektrituru konkurentsile. Kuna Euroopa otsused on tihti mitmetes dokumentides sarnased, siis võib antud põhimõtte leida ka Euroopa energiatehnoloogia strateegilises kavas, kus eesmärgiks on luua ühtne ja arukas Euroopa elektrivõrk. Seetõttu on veidi keeruline lugeda poliitilist debatti Eesti erinevate erakondade vahel elektrituru avanemise üle põhjendatuks, kuna sisuliselt astuti antud samm valitsevast erakonnast sõltumata. Eesti võimalused midagi muuta piirdusid üksnes täpse ülemineku tähtaja valimises. (Ibid.)

3. Eesti otsused

Eestis on koostatud hulgaliselt erinevaid spetsiifilisi arengukavasid, mis on paika pannud erinevate valdkondade spetsiifilisi arengusuundi. Eesti elektrimajanduse arengukava aastani 2018 , seab strateegilised eesmärgid elektrimajanduse arendamiseks . Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava 2008-2015 strateegiliseks eesmärgiks on aga tagada Eesti varustatus põlevkivienergiaga ja kindlustada Eesti energeetiline sõltumatus. Biomassi ja bioenergia kasutamise edendamise arengukava aastateks 2007-2013 eesmärgiks on aga luua kodumaise biomassi ja bioenergia tootmise arenguks soodsad tingimused, et vähendada Eesti sõltuvust imporditavatest ressurssidest ja fossiilsetest kütustest. Siiski Eesti energiastrateegia mõistmiseks piisab ka ühest, kokkuvõtvast Energiamajanduse riiklikust arengukava aastani 2020, kus koondatakse nii eelpool nimetatud, kui ka teiste Eesti energeetikale olulist mõju omavate arengukavade sisu.
Säästva arengu seisukohad, mis hõlmavad ka taastuvatel loodusressurssidel põhineva energia tootmise osakaalu kasvu on Eesti jaoks väga olulisteks saanud nii kohaliku energiatootmise mitmekesistamise, kui ka Euroopa poolt nõutud kasvuhoonegaaside vähendamise nõude täitmiseks. Nagu eelmises peatükis välja toodi, siis Eesti on eesmärgiks võtnud aastaks 2020 aastaks jõuda 25% taastuvate energiate osakaaluni primaarenergia lõpptarbimises. Kuna Eesti jõgede hüdoenergeetika potentsiaal on suures osas juba rakendatud ning päikesepaneelide tehnoloogia on hetkel veel liiga kallis, et see Eesti kliimas ära tasuks , siis sisuliseks ainukeseks võimaluseks Eestis suures mahus rohelise energia tootmist arendada on läbi tuuleparkide rajamise. (MKM. Energiamajanduse riiklik arengukava aastani 2020, 2008).
Tuuleenergeetika arendamine on aga küllaltki kallis ning pika tasuvusea tõttu erainvestoritele riskantne. Riik on astunud olulisi samme , et ettevõtjaid antud valdkonnas toetada. Buumi ajal lisati elektrihinnale taastuvenergia tasu, mille eesmärgiks on toetada taastuvatest energiaallikatest või tõhusa koostootmise režiimil elektrienergia tootmist Eestis. Lisaks lihtsustati seadusandlust, et ka väiksematel tuuleparkidel oleks võimalik oma energiat põhivõrgu kaudu edastada. Avatud elektriturule üleminek on järjekordne samm energeetika mitmekesistamiseks. Kui 2007. aastal oli taastuvelektri osatähtsus elektrienergia kogutarbimises vaid 1,5%, siis eelkõige tänu taastuvenergia tasule jõudis näitaja 2009. aastal 6,2% ja 2011. aastal 12,7% juurde. Tuuleenergia kasutuselevõtu kiiruse mõistmiseks on abistavaks materjaliks peatüki lõppu lisatud ka joonis 3. (Ibid.)
Tänasel hetkel moodustab taastuvenergia tasu suurus ligi 10,3% elektriarvest ning valitsus on mõistnud, et selline tegevus mitte üksnes ei aidanud kaasa ettevõtjate riski maandamisele uute energialiikidele kasutusele võtmisel, vaid subsideeris liigselt ka ebamõistlikku tootmist, mis ilma toetuseta toimuda ei oleks saanud. Riigi sooviks ei olnud aga igavesti toetusi maksma jääda, vaid pakkuda leevendust esialgse riski maandamiseks. Seetõttu on nüüd otsustatud taastuvenergiatasu vähendama hakata. (Elering. Elektri teemaveeb, 2012)
Eesti puhul oluliseks strateegiliseks otsuseks on olnud ka olemasolevasse liinivõrku märkimisväärsete investeeringute tegemine. Vastava strateegilise otsuse on tinginud ajaloo mõju all välja tulnud ajaolu, et liinivõrk vajab märkimisväärseid investeeringuid. Investeeringute finantseerimiseks katteallikate leidmine on aga küllaltki keeruline olnud, kuna elektri puhul kuulub põhivõrk Eleringile, mis on riigi omandis. Eesti on osa vajalikust summast on saanud Kyoto protokolli raames saadud kvootide müügist, Euroopa Regionaalarengu Fondist, kui ka elektrihinnale lisatud võrgutasudest. Nimelt võrgutasud moodustavad ligi 36% elektriarvest ning sellest omakorda 37% moodustavad elektrivõrgu investeeringud . Avatud elektriturule üleminekuga kaasneva elektrihinna tõusuga seoses on olnud küllaltki tugev surve ka võrgutasusid vähendada, kuid selge poliitilise otsusena pigem rohkem põhivõrku uuendada , kui elektrihinda madalamana hoida on otsustatud sellest loobuda . (Ibid.)
Kyoto kasvuhoonegaaside kvoodi müümisest saadud raha eest on loodud ka mitmeid hoonete renoveerimisprogramme, mille eesmärgiks on olnud ehitisi energiasäästlikumaks muuta. Tegemist on järjekordse majanduspoliitilise otsusega, et läbi efektiivsuse säilitada küll senine heaolu, kuid täita ka Euroopa keskkonnakahjude vähendamise põhimõtteid. Renoveerimistoetusi väljastab KredEx nii era-, kui ka kortermajadele. Lisaks pakub ka EAS ettevõtetele erinevaid sarnaseid lahendusi tootmise efektiivsemaks muutmiseks. (Ibid)
Olulisi samme on Eesti astunud ka seniste energiatootmisüksuste toetamiseks. Renoveeritud on suur hulk Nõukogude aegseid katlamaju ning kasutusele on võetud uued ning efektiivsemad tehnoloogiad. Euroopa lootustega vastuolulise, kuid Eesti jaoks tähtsa otsuse tulemusena otsustati toetada Eesti elektrijaamale uue üle 100 miljoni euro maksnud väävlipuhastussüsteemi soetamist. Tegemist oli kriitilise investeeringuga, et kohaneda 2012. jaanuaris jõustunud uus senisest 2,4 korda karmima väävliühendite õhku paiskamise kokkuleppega ning ilma investeeringuta oleks pidanud elektrijaama seisma panema . (Smirnov. I., 2012)
Siiski ei ole põlevkivil töötavate elektrijaamade probleemid veel ammendunud, kuna 2016. aastal karmistuvad ka lämmastiku normid ning kodumaise põlevkivil põhineva elektritootmise säilitamiseks on vaja järjekordseid märkimisväärseid investeeringuid. Investeeringuteks vajaliku kapitali leidmiseks võimaldab Euroopa Liidu reeglistik pakkuda ettevõtetele nii tasuta kasvuhoonegaaside kvooti, kui kasutada ka üleliigse kvoodi müügist saadud raha. Mõlemat varianti on Eesti ka kasutanud. Põlevkivil põhinevate elektrijaamade renoveerimist ei kavatseta ette võtte aga mitte täies ulatuses, vaid üksnes Eesti elektrivarustuse tagamiseks vajalikus mahus. (MKM. Energiamajanduse riiklik arengukava aastani 2020, 2008)
Vanade põlevkivielektrijaamade renoveerimine oli vajalik ka teise Eesti poolt küllaltki selgelt valitud strateegilise suuna täitmiseks. Nimelt jooniselt 2 on võimalik näha, et eriti viimastel aastatel on Eesti läbi Eesti Energia võtnud eesmärgiks toota elektrienergiat võimalikult palju ka ekspordiks. Tänu elektrienergia ekspordile on riik võtnud Eesti Energiast aasta-aastalt välja ka rekordilisi dividende, mis on kaasa aidanud teiste oluliste projektide rahastamisele. Seetõttu on ka küllaltki loomulik, et Eesti soovib oma positiivset netoeksporti hoida ning on valmis küllaltki suuri investeeringuid kohalikku põlevkivienergeetikasse tegema.
Eksport on otseselt seotud ka Eesti põhivõrgu ja lähinaabrite võrkude vaheliste ühenduste hulgaga . Seega omavad ekspordile mõju varem tutvustatud Nõukogude Liidu ajal rajatud ühendused Venemaa ja Lätiga, kui ka Euroopa Liidu toel rajatud Estlinki merekaabel Soomega . Euroopa Liidu aktiivne soov Baltikumi energiasaart Põhja-Euroopaga integreerida on andnud positiivse lisa Eesti võimalustele energiat eksportida. Seetõttu annab Estlink 2 merekaabli rajamine lisa nii Eesti energiaekspordile, kui tõstab ka Skandinaavia hüdroenergia impordi abil taastuvenergia osakaalu Eesti energiatarbimises.
Oluliseks langetatud poliitiliseks meetmeks Venemaast sõltuvust vähendada on ka vastuvõetud otsus LNG terminali ühises rajamises Soome, Läti ja Leeduga. Mereteed pidi tuleva gaasi kasutamine pakub võimaluse seni vaid Gazpromist sõltunud gaasitarvet mitmekesistada. LNG terminali asukohas pole veel riigid omavahel kokkuleppele jõudnud, kuid selge on, et antud samm eeldab lisaks märkimisväärseid investeeringuid omavahelise gaasiühenduste arendamisse. (Ibid.)
Joonis 2: Elektrienergia bilanss .(Megavatttundi aastas)
Allikas: Statistikaamet
Joonis 3: Eestis rajatud tuuleenergia võimsused. (Megavatttundi aastas)
Allikas: Tuuleenergia.ee

Kokkuvõte

Töö eesmärgiks oli välja selgitada Eesti energeetika valikuid mõjutavad tegurid, jõuda järeldusele mil määral on Eestil olemas iseseisev energiastrateegia ning selgitada lahti seni tehtud majanduspoliitiliste otsuste roll strateegiliste eesmärkide täitmisel.
Töö esimeses peatükis selgitati lahti teema mõistmiseks vajalikud mõisted ning anti lühike ülevaade Eesti energeetika tänasest olukorrast. Teises peatükis jõuti järeldusele, et Eesti energiastrateegia ja konkreetsed majanduspoliitilised otsused on tugevalt mõjutatud nii meie ajaloolisest pärandist, kui ka Euroopas langetatud otsustest. Põgusal valdkonnaga tutvumisel võiks jääda ka mulje, et kuna erinevad strateegilised näitajad, mida Eesti energeetikas saavutada soovib on otseselt pärit erinevatest Euroopa õigusaktidest, siis on Eesti enda energiastrateegia üksnes fiktiivne . Kuigi Eesti võimekus Euroopa suurriikidega otsuste langetamisel kaasa rääkida on hädine, siis kolmanda peatüki põhjal ja eelkõige põlevkivil baasil elektrienergia tootmise tugeva kaitsmise alusel saab väita, et Eestil on olemas ka iseseisev strateegiline arengukava, kuidas kohalikku energiatööstust arendada.
Seniste eesmärkide täitmisel on Eesti edusamme teinud nii elektri põhivõrgu uuendamises , tuuleenergia laialdases kasutuselevõtus kui ka tootmis- ja tarbimisüksuste efektiivsuse tõstmiseks tehtud renoveerimistöödes.
Referaadi autor on veendunud, et koostatud töö võiks pakkuda majandustudengitele huvitavat lugemist ning esialgu püstitatud eesmärk anda selge ülevaate Eesti energiastrateegiast ja –politiikast sai täidetud.

Viidatud allikad

Elering. (2012) Eesti elektrisüsteemi tarbimisnõudluse rahuldamiseks vajaliku tootmisvaru
hinnang [WWW] http://elering.ee/public/Infokeskus/Aruanded/Elering _ tootmispiisavuse_aruanne_2012.pdf (08.12.2012)
Elering. Elektri teemaveeb [WWW] https://www.energia.ee/et/millest-koosneb-elektriarve
(08.12.2012)
Erakonna Isamaa ja Res Publica Liit ja Eesti Reformierakonna (2011) Valitsusliidu
programm. [WWW] http://www.reform.ee/UserFiles/Valitsusliit-I.pdf (08.12.2012)
Europa.eu. Euroopa Liidu ametlikul veebilehel EL õigusaktide kokkuvõtted [WWW]
http://europa.eu/legislation_summaries/environment/tackling_climate_change/l28060et.ht m (8.12.2012)
Kilvits, K. (2012). „Majanduspoliitika olemus ja põhimõisted“: õppematerjal.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Energiamajanduse riiklik arengukava aastani
2020. (2008) [WWW] http://www.mkm.ee/public/ENMAK.pdf (08.12.2012)
Parves. K. Eesti on euroliidu agaraim Kyoto protokolli täitja. E24. 03.11.2012 [WWW]
http://www.e24.ee/1028554/eesti-on-euroliidu-agaraim-kyoto-protokolli-taitja/ (8.12.2012)
Smirnov I., (2012) Kallid väävlipüüdjad pikendavad Narva jaamade eluiga. Ajaleht
Põhjarannik. 29.04.2012 [WWW] http://pr.pohjarannik.ee/?p=4234 (09.12.2012)
Statistikaamet. Statistikaameti aastaraamat 2012, Energeetika, lk 311. [WWW]
http://www.stat.ee/publication-download-pdf?publication_id=29873 (08.12.2012)
Statistikaamet. Energeetika andmebaas [WWW] http://www.stat.ee/energeetika (08.12.2012)
Tuuleenergia.ee Tuuleenergia Eestis. [WWW] http://www.tuuleenergia.ee/about/statistika/
(09.12.2012)
Vikipeedia. ENSV Majandus. [WWW]
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_NSV#Eesti_NSV_majandus (08.12.2012)