Tasuja (55)

Vahur sai tänu oma jõule piiskopi käest maad. Ta ostis sinna sulaseid ja elas rahulikult vaba-mehe elu. Vahuri naine sünnitas poja, kelle nimeks nad panid Tambet. Ja Tambeti naine sünnitas ka poja, kellest sai Jaanus .
Tambet oli lossihärra Konrad Raupeni hea sõber, ning nad said omavahel hästi läbi. Kui Jaanus kümne aastane oli satus ta esimest korda Lodijärve lossi. Seal ta sai sõbraks Emmi, Oodo ja Tarapitaga, kes oli lossilaste koer. Nad veetsid koos palju aega, ja lõbutsesid.
Kui Jaanus juba viieteistkümne aastane oli läksid sõbrad hobustega ratsutama. Emiilia oli valge mära seljas, ja Oodol must mära. Jaanusel oli aga kena hall täkk.
Nad tahtsid ratsutada rahulikult sammuga Prohveti -Pärdi koobani ja juttu puhuda. Aga Oodo ei tahtnud oma hobusega sõita, tema tahtis saada hoopis parema hobuse – Jaanuse oma. Alguses oli Jaanus selle vastu, aga natukese aja pärast oli Oodo teda oma jonnimisega võitnud.
Kui nad olid juba tükk aega sammu sõitnud, ratsutas Oodo neist ette, ja kui ta hobune üle augu hüppas, siis nägid Emmi ja Jaanus, et nüüd jookseb täkk ilma koormata, ehk ilma Oodota.
Kui noored sündmuspaiga juurde jõudsid, nägid nad, et Oodo lamab maas . Jaanus kuulas ta südant, ja ütles, et ta on ainult minestanud. Jaan võttis ta sülle, ja nad hakkasid koos kahe hobuse, Emmi ja Tarapitaga Prohveti-Pärdi poole kõndima.
Lõpuks jõudsid nad lõpp-paika ja Jaanus seletas lühidalt Prohveti-Pärdile, mis oli Oodoga juhtunud.
Vanamees läks oma koopasse ja tõi sealt läbipaistva märjukesega täidetud klaasi, mille ta andis Oodole nuusutada, kui hais poissi ninna tungis, ärkas ta kohe.
Alguses ei saanud Oodo mitte millegist aru, aga kui ta natukest aega istus sai ta aru, mis temaga juhtus ja hakkas kohe Jaanuse täku peale karjuma . Kui ta aga Jaanust silmas, tõusis ta viha Jaanuse vastu ja ta hakkas kohe teda sõimama ja lõpuks lõi ta talle rusikaga näkku, ning sõitis oma märuga koju minema. Emmi ronis kohe oma hobuse selga , ja sõitis vennale järgi, et isale tõtt rääkida.
Eremiit aga palus Jaanust, et ta mõnikord temal külas käiks, sest ´vanamees tahtis, poisile veklemiskunsti õpetada. Jaanus oli nõus ja läks oma hobust otsima ...
Viie aasta pärast korraldati lossis jahipidu. Kõik pajatasid oma jutte , ja üks mees rääkis, et rüütel Kruuno rääkis rüütel Konradiga, ja küsis kas ta võib Emiiliale peigmeheks saada. Lossihärra ei olnud selle vastu...
Algas jaht – Kruuno ratsutas Emiilia kõrval, kui nad märkasid hirve, Emmi käskis rüütlil minna hirvele järgi, ja ise ta läks jõe äärde. Siis tuli talle meelde, et siin lähedal elab Jaanus. Nii ta läkski tema juurde. Kui ta Jaanuse kodueda astus, nägi ta et Jaanus loeb raamatut. Emmi ja Jaanus puhusid juttu, kui tuli rüütel Kruuno, kes saabus Emiilia järele. Kui preili oli juba ära läinud sai Jaanus aru, et ta on armunud...
Noormees läks metsa jalutama, ja jõudis külla, kus ta kõiki tundis, ta läks ühte majja sisse, kus oli pime, ning nägi vanameest, ning poissi, kelle nimi oli Maanus .
Jaanus märkas, et poissi oli keegi peksnud, ta küsis selgitust vanamehe käest ja too seletas, et poissi oli pekstud selle pärast, et ta nimetas lossikoera tigedaks hundiks, Jaanus lubas, et ta veel külastab Maanust ja läks koju. Kuid siis tuli paduvihmja, ja noormees ei saanud kolm päeva järjest oma kodust välja. Lõpuks, kui oli võimalus, läks ta külla, kuid millegi pärast läks ta teist teed pidi lossi poole. Kui ta juba lossi lähedale jõudis, nägi ta seal musta lippu. Ta sai aru, et keegi oli lossiperest surnud, ning kui ta tükk aega teiste inimeste juttu kuulas, sai ta aru, et surnud oli rüütel Konrad Raupen...
Noormees läks koju ja heitis magama, unes ta kuulis , et keegi karjub ta nime, siis ta ärkas üles, ja sai aru, et teda hüütakse ka päriselus. Siis nägi ta akna taga Maanust, ta lasi poisi sisse ja andis talle süüa, poiss oli külast jooksu pistnud. Nad heitsid magama, ning magasid keskpäevani. Kui Jaanus üles ärkas, kuulis ta õuest rääkimist. Ta läks sinna kohale ja sai vaidlusest teada – kubjas oli tulnud Metsa talusse ja otsis Maanust tagha. Kuid noormees viskas koios sulastega kubja minema. Kubjas jutustas sellest Oodole, kuid valetas mõned asjad juurde. Oodo läks vihaseks ja läks koos abilistega Metsa tallu. Seal oli väike sõdimine, kuid kui Jaanus kaotas kõik oma sulased ära, jooksis ta majja, maja pandi põlema, kuid Jaanus jooksis mööda salakäiku minema. Kahjuks põles Maanus ära, ja Tambet jäi ellu, sest Jaanusel oli Oodoga kokkulepe, et kui Jaanus kaotab, siis jätab Oodo tema isa ellu...
Oli aasta 1343, Jüriöö, künkal seisis kübaraga ratsanik, ta hõidis käe tõrvalondi, mille ta põlema pani. Siis süttisid igal pool mõisad põlema, kus elasid kas saksad või taanlased, see oli Jüriöö ülestõus.
Päeva pärast oli lahing Lodijärve lossis, Jaanus avastas oma isa surnult all vangikoobast, tappis Oodo ära, kuid jättis Emiilia ja rüütel Kruuno ellu, ning juhtus see ellepärast, et Emmi lausus sellised sõnad:“Ma kahetsen meie noorepõlve-sõprust – esimest korda. See on minu peigmees...Ma armastab teda, nagu ma sind põlgan ja vihkan.“
Tasuja ja tema abilised läksid Tallinnasse appi, kus oli ka sõda.
Natukese aja pärast suri TASUJA Tallinna all sõdides oma rahva eest...