Edgar Savisaar (1)

TALLINNA VÄIKE-ÕISMÄE GÜMNAASIUM

EDGAR SAVISAAR

Referaat

Tallinn 2010

Sisukord
TALLINNA VÄIKE-ÕISMÄE GÜMNAASIUM 1
EDGAR SAVISAAR 1
Referaat 1
Tallinn 2010 1
Sissejuhatus 3
Vanemad ja sünd 4
Isiklikku 5
Hariduskäik ja karjääri algaastad 6
Tegevus poliitikuna 7
Ametikohad 11
Edgar Savisaare arvamus Aprillirahutusest 12
Pildid 14
Kokkuvõte 15
Kasutatud kirjandus 16

Sissejuhatus

Edgar Savisaare vanemad olid Elmar Savisaar ja Maria Savisaar. Edgar Savisaar sündis 31. mail 1950. Harku vanglas , kus ema karistust kandis . Sügisel 1950 naasis Edgari ema koos lapsega vangilaagrist Vastse -Kuustesse.
Esimesest abielust Kaire Savisaarega on Edgar Savisaarel poeg Erki , kellel on tütred Elis ja Riin . Teisest abielust Liis Savisaarega on Edgar Savisaarel tütar Maria ning poeg Edgar.Alates 19. oktoobrist 1996 on ta abielus Vilja Savisaarega (varasem nimi Laanaru). Neil on tütar Rosina . 15. detsembril 2009 teatasid Savisaared, et on otsustanud oma abielu lahutada.
Edgar Savisaar lõpetas 1968 Tartu Kaugõppekeskkooli ja 1973 Tartu ülikooli ajaloolasena. 1989. valiti Savisaar NSV Liidu rahvasaadikuks. 1989 sai ta Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee esimeheks ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks.
Aastatel 2001–2004 oli Savisaar esimest korda Tallinna linnapea .2003. aastal oli Savisaarel müokardi infarkt , mille järel ta aktiivsest poliitikast mõneks ajaks taandus.Aastal 2005 ilmus Savisaarelt mahukas raamat " Peaminister ", mis käsitleb tema peaministriperioodi.

Vanemad ja sünd

Edgar Savisaare vanemad olid Elmar Savisaar ja Maria Savisaar. Edgari ema (neiupõlvenimi Burešin; hüüdnimi Mann ) elas Põlva maakonnas Vastse-Kuustes. Perekonnanime Burešin kandvaid inimesi elab ka praegu Eestiga piirnevas Venemaa Pihkva oblastis.
Maria müüs turul aia- ja metsasaadusi. Suvel 1949 vanemad arreteeriti, sest nad olid hobuse ära müünud vahetult enne loomade kolhoosi andmist. Isa mõisteti 15 aastaks Siberisse vangilaagrisse. Emale mõisteti 5 aastat vangistust.
Vello Lattiku andmetel arreteeriti vanemad juulis. Enno Tammer väidab raamatus "Mälu võim", et Elmar Savisaar arreteeriti 8. augustil 1949. Seetõttu on Tammer Elmar Savisaare isaduse kahtluse alla seadnud, samuti Edgar Savisaare sünnijärgse Eesti kodakondsuse ja kuulumise eesti rahvusesse. Elmar Savisaar ei olnud Tammeri arvates Edgar Savisaare bioloogiline isa, kuid oli kindlasti juriidiline isa.
Edgar Savisaar sündis 31. mail 1950. Harku vanglas, kus ema karistust kandis.
Sügisel 1950 naasis Edgari ema koos lapsega vangilaagrist Vastse-Kuustesse.

Isiklikku

Esimesest abielust Kaire Savisaarega on Edgar Savisaarel poeg Erki, kellel on tütred Elis ja Riin.
Teisest abielust Liis Savisaarega on Edgar Savisaarel tütar Maria ning poeg Edgar.
Alates 19. oktoobrist 1996 on ta abielus Vilja Savisaarega (varasem nimi Laanaru). Neil on tütar Rosina.
15. detsembril 2009 teatasid Savisaared, et on otsustanud oma abielu lahutada.
Savisaar elab Lääne-Virumaal Vihula vallas Eru külas Hundisilma talus .
10. juulil 2007 ületas Savisaar Lääne-Virumaal Palmse mõisa lähedasel teel kiirust 51 km/h, sõites teelõigul, kus lubatud on kuni 30 km/h, kiirusega 81 km/h. Ida politseiprefektuuri Rakvere politseiosakond määras talle 3900 krooni trahvi ja peatas tema juhtimisõiguse 3 kuuks. Savisaar ei vabandanud ega kahetsenud, vaid kirjutas oma blogis 1. augustil 2007, et tavaliselt selliste rikkumiste eest juhtimisõigust ei peatata. Sellega, et temalt nõutakse rohkem kui teistelt poliitikutelt, olevat teda tõstetud moraalselt kõrgemale näiteks Andrus Ansipist ja Mart Kadastikust.

Hariduskäik ja karjääri algaastad

• 1966 lõpetas 8. klassi Vastse-Kuuste Koolis
  
• 1966–1968 õppis Tartu 7. Keskkoolis
  
• 1969 lõpetas Tartu Kaugõppekeskkooli
  
• 1973 lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli ajaloolasena
  
• 1980 sai ta Lembit Valdi juhendamisel filosoofiakandidaadiks väitekirjaga " Rooma klubi globaalmudelite sotsiaalfilosoofilised alused"
  

Edgar Savisaar lõpetas 1968 Tartu Kaugõppekeskkooli ja 1973 Tartu ülikooli ajaloolasena. 1980. aastal kirjutatud kandidaaditöö teemal " Rooma klubi globaalmudelite sotsiaalfilosoofilised alused" oli üks esimesi globaalprobleemide alaseid töid NSV Liidus. Aastast 1982 oli ta dotsent.
Savisaar oli 1980–1985 Tallinna Linna Mererajooni Täitevkomitee plaanikomisjoni esimees ja 1985–1988 Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee osakonnajuhataja. Ta oli ka Eesti Õpilasmaleva komissar ja NLKP liige. Ühtlasi töötas ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia filosoofia kateedri õppejõuna. 1988–1989 oli ta konsultatsioonifirma Mainor teadusdirektor.
Teiste raamatute seas kirjutas ta Lembit Valdiga kahasse raamatu "Globaalprobleemid ja tulevikustsenaariumid" ning koostas tõlkeraamatu "Rahvastikuplahvatus ja rahvastikukriis" (1986).
Perestroika algusaastatel hakkas Savisaar avaldama publitsistlikke kirjutisi ühiskonna reformimise vajadusest. Sügisel 1987 ilmus ajalehes "Edasi" IME projekt, mille nelja allakirjutanu hulgas oli ka Savisaar. Oma kirjutiste eest pälvis Savisaar Juhan Smuuli kirjanduspreemia (1988). 1987 sai Savisaar ka Tartu Ülikooli majandusteaduskonna rändauhinna "Majandusmõte".
Laiemat ühiskondliku tuntust tõid talle osalemised Eesti Televisiooni saadetes, kuhu teda kutsus Siim Kallas. Saatesarjas "Mõtleme veel" esinedes käis ta 1988. aasta kevadel välja idee moodustada Eestis Rahvarinne perestroika toetuseks. Temast sai laulva revolutsiooni üks juhte.

Tegevus poliitikuna

1989. valiti Savisaar NSV Liidu rahvasaadikuks.
1989 sai ta Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee esimeheks ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks. Aasta hiljem nimetati tema ametikoht ümber Eesti NSV majandusministri ametikohaks. 1990 koopteeriti ta, lähtudes ametikohast, EKP Keskkomitee liikmeks, kuid Savisaar loobus.
Aastal 1990 valiti Savisaar Eesti Ülemnõukogu saadikuks.
3. aprillil 1990 nimetati Edgar Savisaar Eesti valitsuse juhiks. Sellel ametikohal jätkas ta ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist kuni 29. jaanuarini 1992, mil peaministriks sai tema valitsuse transpordiminister Tiit Vähi. Suurem osa Edgar Savisaare valitsuse tegevusest möödus hüperinflatsiooni ja kasvava kaubanappuse olukorras. Savisaare valitsus võttis kasutusele ostukaardid ja toiduainete talongid . 1991/92. aasta talvel valmistuti Tallinna uuselamurajoonide evakueerimiseks kütusenappuse tõttu. 1991. aasta 31. detsembril seisid inimesed tundide kaupa leivajärjekorras ja paljud jäidki leivata. Ka või kadus 1992. jaanuaril lettidelt, sest võikaupmehed ootasid hinnatõusu. Savisaar käis isiklikult võiladusid avamas. Selles olukorras ta võitis küll umbusaldushääletuse, kuid astus seejärel tagasi.
Savisaar kasutas peaministrina võimalust esineda Eesti Raadios. Neid 20-minutilisi kõnesid, mis olid vormistatud vastustena Kaja Kärneri küsimustele, kutsuti rahvasuus raadiojutlusteks. Esimene saade oli 11. augustil 1990. Saadet edastati igal laupäeval kell 11 mõlemal põhiprogrammil.
Savisaarel oli plaan võtta Eestis oma raha aseainena kasutusele ostutšekid . Rahatähtede trükkimist alustati aga juba 1991. aasta novembris.
Savisaare algatusel sündis 1991. aastal Eestimaa Rahvarinde aktiivsetest tegelastest, kes polnud astunud teistesse parteidesse, koosnev uus erakond – Eesti Keskerakond . Eestimaa Rahvarinne lõpetas aga 1993. aasta novembris oma tegevuse, sest vastavalt Rahvarinde Hartale oli Rahvarinne oma ülesande täitnud. Demokraatlik riigikord oli Eestis stabiliseerumas.
Edgar Savisaar sai 1992. aasta Riigikogu valimistel 4678 häält (üks suuremaid häälte arve) ning pääses isikumandaadiga Riigikogu koosseisu ning valiti Riigikogu aseesimeheks. Selles ametis oli ta kuni 1995. aastani.
12. aprillist 10. oktoobrini 1995 oli Savisaar Tiit Vähi teises valitsuses siseminister.
31. juulil 1995 hävitasid keskkriminaalpolitsei narkorühm ja eriüksus K-komando narkovastase võitluse käigus politsei peadirektori Ain Seppiku käsul Viljandi lähedal ebaseaduslikult talunik Ilmar Kõvatomase moonipõllu. Aastal 1996 saavutati kohtuväline kokkulepe, mille järgi politseiamet maksab hävitatud moonipõllu eest 70 000 krooni kahjutasu, kuna hävitatud moonides oli narkootiliste ainete sisaldus allpool seadusega keelatud piiri. Seda juhtumit seostati meedias otseselt Edgar Savisaarega.
Savisaart peeti nii tugevaks poliitiliseks figuuriks, et Tiit Vähit nimetati naljatamisi peaministriks Edgar Savisaare valitsuses.
1995. aasta 22. septembril puhkes Eestis nn lindiskandaal, kui Edgar Savisaart süüdistati peaministri Tiit Vähi ja Reformierakonna esimehe Siim Kallasega peetud poliitiliste konsultatsioonide salajases lindistamises pärast 1995. aasta parlamendivalimisi. Skandaal sai alguse AS-i S.I.A. ruumides toimunud läbiotsimise käigus leitud helikassettidest, millele olid jäädvustatud poliitikute omavahelised vestlused . Lindiskandaali tagajärjel KMÜ ja Keskerakonna koalitsioonivalitsus kukkus ning KMÜ valis uueks koalitsioonipartneriks Reformierakonna. Savisaar eitas süüdistusi, vastutuse lindistamise eest võttis enda peale Savisaare tollane abiline Vilja Laanaru, kellega Savisaar hiljem abiellus.
1996. aasta suvel lõpetati kriminaalasi kuriteokoosseisu tunnuste puudumisel.
7. detsembril 1995 valis Eesti Ajakirjanike Liidu täiskogu Edgar Savisaare kõige ajakirjandusvaenulikumaks avaliku elu tegelaseks.
Kuigi pärast lindiskandaali väitsid mõned väljaanded, et Savisaare tagasiastumine siseministri ja Keskerakonna esimehe ametikohalt tähendab tema kui poliitiku karjääri lõppu , ei ole Savisaar midagi seesugust ise kunagi väitnud. Pärast mõnekuust eemalolekut naasis Edgar Savisaar poliitikasse.
Aastatel 1996–1999 pidas Savisaar Tallinna Linnavolikogu esimehe ametit.
1999. aastal kirjutas Edgar Savisaar raamatu "Usun Eestisse". See on kirjutatud üldistusena nendest tähelepanekutest, mida Savisaar kogus iseseisvunud Eesti esimese peaministrina, parlamendisaadikuna ja Keskerakonna esimehena. Raamatus käsitleb ta Eesti poliitikat, majanduselu, keskklassi küsimust ning oleviku ja tulevikuga seotud probleeme.
Aastatel 2001–2004 oli Savisaar esimest korda Tallinna linnapea.
2003. aastal oli Savisaarel müokardi infarkt, mille järel ta aktiivsest poliitikast mõneks ajaks taandus.
Aastal 2005 ilmus Savisaarelt mahukas raamat "Peaminister", mis käsitleb tema peaministriperioodi. Raamatusse on koondatud Savisaare mälestused, hinnangud, dokumendid , fotod ja intervjuud selle perioodi võtmekujudega. Ajakirjanik Andrei Hvostov on öelnud oma arvustuses Edgar Savisaare kohta järgmist: "Juba Savisaare ja Churchilli välimus on sarnane. Eesti ajakirjanduses kirjutati tema "buldogihaardest", mida võiks sama hästi nimetada ka Churchilli-haardeks. Savisaarele töötab vastu kuulus probleem: eestlastel on riigiõõnestamine veres, sest riik on olnud valdavalt võõras ja võim mujalt pealesurutud. Savisaar on Võimu kehastus ja see ongi tema nõrkuseks – ta on liiga tugev, et olla oma rahvuse poolt armastatud ." Oma mahukas teoses kirjeldabki autor endale iseloomuliku otsekohesuse ja poliitilise aususega sündmusi Eesti iseseisvuse saavutamisel. Põhjalikult on analüüsitud nii kriisiolukordi, majandusreforme kui ka valitsuse moodustamise tagamaid ja tööpõhimõtteid.
2005. aasta märtsist aprillini oli Savisaar teist korda Tallinna Linnavolikogu esimees.
Savisaar oli 13. aprillist 2005 kuni 5. aprillini 2007 Andrus Ansipi esimeses valitsuses majandus- ja kommunikatsiooniminister. Ministrina pani ta aluse Arengufondile.
2005. aasta kohalikel valimistel oli Savisaar Keskerakonna kandidaat Tallinna linnapea kohale. Keskerakonna pressiteade 19. augustist 2005 ütleb: "Keskerakonna Tallinna Nõukogu esitas Tallinna linnapeakandidaadiks Edgar Savisaare, kes pärast põhjalikku kaalumist nõustus linnapeaks kandideerima. Savisaare sõnul kinnitavad avaliku arvamuse küsitlused, et tallinlased tunnustavad tema varasemat tööd pealinna juhtimisel ja usaldavad teda. "Usaldusele tuleb vastata usaldusega", ütles Savisaar." Seda tõlgendas avalikkus lubadusena tulla valimisvõidu korral ministri ametikohalt ära tulla ja linnapeaks hakkama. Savisaar jätkas siiski ministrina; linnapeaks sai erakonnakaaslane Jüri Ratas.
Savisaar valiti 2007. aasta Riigikogu valimistel XI Riigikogusse. Kuigi ta oli enne valimisi öelnud, et ta mingil juhul Rattas asemele Tallinna linnapeaks ei lähe, tegi ta seda siiski.
5. aprillil 2007 valis Tallinna Linnavolikogu Savisaare 35 poolthäälega teist korda Tallinna linnapeaks. Savisaar kirjutas oma blogis: "Mulle tehti ettepanek taas kandideerida Tallinna linnapeaks. 2005. aasta kohalike valimiste eel lubasin seda tallinlastele. Hoiatasin juba toona, et sellega läheb aega. Nüüd täidan toonase lubaduse, aga ma kavatsen pidada kinni ka äsjastel Riigikogu valimistel antud lubadusest osaleda kogu Eesti riigi juhtimisel. Ma usun, et mõne aja pärast ja võib-olla kiiremini kui arvatagi osatakse on Keskerakond jälle valitsuses ning sellest ei jää kõrvale ka erakonna esimees."

Ametikohad

• 1976–1977 Eesti Õpilasmaleva komandöri asetäitja
  
• 1980–1985 Tallinna Linna Mererajooni RSN Täitevkomitee plaanikomisjoni esimees
  
• 1982 Eesti NSV Teaduste Akadeemia filosoofia kateedri õppejõud ja dotsent
  
• 1985–1988 Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee osakonnajuhataja
  
• 1988–1989 juhtimissüsteemide Projekteerimis- ja Konstrueerimisbüroo "Mainor" teadusdirektor
  
• 1989–1990 Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja, Plaanikomitee esimees
  
• 1990 Eesti NSV majandusminister
  
• 1990–1992 Eesti Vabariigi peaminister
  
• 1992–2001 VII, VIII ja IX Riigikogu liige
  
• 1992–1995 Riigikogu aseesimees
  
• 12. aprill – 10. oktoober 1995 siseminister
  
• 1996–1999 Tallinna Linnavolikogu esimees
  
• 2001–2004 Tallinna linnapea
  
• 1. märts – 13. aprill 2005 Tallinna Linnavolikogu esimees
  
• 13. aprillist 2005 kuni 5. aprillini 2007 majandus- ja kommunikatsiooniminister
  
• 5. aprillist 2007 Tallinna linnapea
  

Edgar Savisaare arvamus Aprillirahutusest

Kuidagi kummaline, et pean aru andma, mida tegin või ei teinud ööl, kui Tallinna tabasid esimesed massirahutused ja avalik rüüstamine selle linna lähiajaloos. Veel enam kummaline, et pean seda tegema aruandvas toonis – nagu tuleks mul endalt mingi süü maha pesta. Aga selline on asjade seis – avalikke süüdistusi on esitatud, paljud inimesed ( sealjuures mõned minu enda erakonnakaaslased) on neid süüdistusi uskuma jäänud. Räägitakse tegevusetusest, vaenu õhutamisest, marodööride kaitsmisest ja millest kõigest veel. Ometi ei taha ma avalikult vaielda süüdistajatega, vaid anda tõene pilt nendele inimestele, kes on kahevahel – kelle sõnu uskuda ?
Tegelikult napib andmeid selle kohta, kes olid need inimesed, kes protestisid Tõnismäel monumendi äraviimise vastu ja kellest osa vandaalitses hiljem Tallinna kesklinnas, kui need üldse olid samad inimesed.
Teame vaid, et üks kolmandik esimesel päeval politsei poolt kinnipeetutest olid eestlased ja kaks kolmandikku järelikult venelased . Teame samuti seda, et kahel päeval kinnipeetutest olid pooled Eesti Vabariigi kodanikud ja kümmekond protsenti Vene riigi siin elavad kodanikud, 40% järelikult elamisloaga isikud.
Andrus Ansip ja tema mõttekaaslased jätkavad seda joont, et kõik need inimesed olid Keskerakonna valijad ja järelikult oleks Keskerakond ning isiklikult mina neid ka korrale kutsuma pidanud. Lausa piinlik oli seda Ansipi parastamist kuulata laupäeval ühes telesaates.
Sel ajal kui meie püüame ühiskonnas pingeid leevendada ja uut dialoogi algatada, nii raskelt kui see ka ei lähe, õhutavad reformierakondlaste juhid ühiskonnas meie-vastast vaenu ning püüavad toimunust lõigata kitsast parteilist kasu. Nemad keedavad supi kokku ja meie peame seda nüüd helpima.
Inimestele püütakse sisendada, nagu oleks selles möllus osalenud ainult venelased ja nagu oleksid just nemad olnudki Keskerakonna valijad.
Seda kuulates tuli mulle meelde üks 7. märtsi hommikul (kolm päeva pärast riigikogu valimisi) Stenbocki majas toimunud Keskerakonna ja Reformierakonna juhtide nõupidamine, kus Ansip rääkis kümmekonna inimese ees oma hinnangust olukorrale.
Tema sõnade järgi polevat enamikul venelastel pronkssõdurist sooja ega külma. Üleüldse näitavat üks temale esitatud uurimus, et just noored venelased olevat valimistel hääletanud Reformierakonna poolt. Ta tegi möönduse, et venelaste vanemast põlvkonnast võis mõni toetada ka Keskerakonda, kuid see olevat olnud ainult väike osa.

Pildid

Edgar Savisaar
Keskerakonna reklaamis.
Edgar Savisaar
Vilja Savisaar Kaire Savisaar

Kokkuvõte

Savisaar oli 1980–1985 Tallinna Linna Mererajooni Täitevkomitee plaanikomisjoni esimees ja 1985–1988 Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee osakonnajuhataja. Ta oli ka Eesti Õpilasmaleva komissar ja NLKP liige.
Perestroika algusaastatel hakkas Savisaar avaldama publitsistlikke kirjutisi ühiskonna reformimise vajadusest.
1989 sai ta Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee esimeheks ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks. Aasta hiljem nimetati tema ametikoht ümber Eesti NSV majandusministri ametikohaks.
3. aprillil 1990 nimetati Edgar Savisaar Eesti valitsuse juhiks. Sellel ametikohal jätkas ta ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist kuni 29. jaanuarini 1992, mil peaministriks sai tema valitsuse transpordiminister Tiit Vähi.
Savisaarel oli plaan võtta Eestis oma raha aseainena kasutusele ostutšekid . Rahatähtede trükkimist alustati aga juba 1991. aasta novembris.
Savisaart peeti nii tugevaks poliitiliseks figuuriks, et Tiit Vähit nimetati naljatamisi peaministriks Edgar Savisaare valitsuses.
1995. aasta 22. septembril puhkes Eestis nn lindiskandaal, kui Edgar Savisaart süüdistati peaministri Tiit Vähi ja Reformierakonna esimehe Siim Kallasega peetud poliitiliste konsultatsioonide salajases lindistamises pärast 1995. aasta parlamendivalimisi.
Savisaar valiti 2007. aasta Riigikogu valimistel XI Riigikogusse.

Kasutatud kirjandus

http://www.postimees.ee/080507/esileht/arvamus/259304.php

http://et.wikipedia.org/wiki/Edgar_Savisaar

http://www.keskerakond.ee/savisaar

"Peaminister: Eesti lähiajalugu 1990–1992" Edgar Savisaar
0