Seksuaalsuse ajaloo osaline kokkuvõte ja analüüs (2)

Heleen Kallaste
SA1
„ Seksuaalsuse ajalugu“ Michel Foucault
Ollakse nõus möönma, et seksi käsitlevat diskursust on viimase kolme sajandi jooksul toodetud pigem rohkem kui vähem, ning et kui see ongi kaasa toonud tabusid ja keeldusid, on selle olulisemaks mõjuks terve seksuaalsusemosaiigi tugevdamine ja juurutamine.
Kui seksist nii palju räägitakse, kui seda paljundatakse, piiritletakse ja määratletakse just neis paigus , kuhu see on ise sisse seatud, siis pole ju sügavamaks eesmärgiks muu kui seksi maskeerida: diskursus kui kattevari, levitamine kui vältimine. Vähemalt kuni Freudini olevat seksi käsitlev diskursus - teadlaste ja teoreetikute diskursus -seda, millest ise rääkis, samas lakkamatult varjanud . Kõike öeldut, hoolikat ettevaatlikkust ja detailseid analüüse võiks käsitleda kui protseduure, mille eesmärgiks on kõrvale hiilida seksi väljakannatamatu, liiga ohtliku tõe eest. Ning tõsiasi, et seksist püüti rääkida teaduse puhastatud , neutraalsest vaatenurgast, on juba iseenesest tähenduslik.
Teadus seisneski vältimises -kuna seksist endast ei suudetud või ei soovitud rääkida, siis tegeldi eelkõige seksi moonutatud ja väärastunud vormidega. Lisaks oli teadus suuresti allutatud moraaliimperatiividele, millele omaseid jaotusi teadus meditsiinilise normi maski alllihtsalt süvendas. Teaduslikkusest seal parem ei räägitagi, kuid isegi elementaarset ratsionaalsust kohtab nendes nii vähe, et need asetuvad teadmiste ajaloos täiesti omaette kohale. Meditsiini erinevuses tuleb näha midagi enamat kui pelgalt teaduse ebavõrdset progressi või ratsionaalsuse ebaühtlast taset. Esimene on osa määratust teadmistahtest, mis on olnud läänemaailma teadus- liku diskursuse aluseks, teine aga tuleneb kangekaelsest tahtest mitte teada.
Vaieldamatult oli 19. sajandi õpetlaste seksuaalsust käsitlev diskursus üdini naiivne , kuid peale selle pigistati silmad teatud küsimuste suhtes süstemaatiliselt kinni.
pideva diskursusele ja tõe väljaütlemisele õhutamise taustal hakkavad toimima salgamismehhanismid: näiteks Chareot' zest , millega ta katkestas avaliku läbivaatuse niipea, kui jutt kaldus liiga ilmselt "sellele“.
Ajaloost tunneme kaht põhilist seksitõe produtseerimise moodust. Ühel pool seisavad ühiskonnad -ning neid on olnud palju: Hiina, Jaapan, India, Rooma ja ka araabia-moslemi ühiskonnad. Armukunstis tuletatakse tõde naudingust, millesse suhtutakse kui praktikasse ja mida kogutakse kui kogemusi. Naudingut ei suhestata lubatut ja keelatut reguleeriva absoluutse seadusega ega mingi kasulikkuse-kriteeriumiga, vaid ennekõike ikka naudingu endaga. Seda tuleb võtta kui naudingut, vastavalt tema intensiivsusele, konkreetsetele omadustele, kestusele ning vastukajale ihus ja hinges .
Meie tsivilisatsioonis (nii tundub vähemalt esmapilgul) ars erotica 't pole. Seevastu on see küllap ainus, kus tegeldakse scientia sexualis'ega. Või õigemini on siin sajandite jooksul välja arendatud seksist tõe rääkimise protseduurid, mis seonduvad initsiatsioonikunstile ja õpetajate käes hoiul olevale saladusele kardinaalselt vastanduva teadmise ja võimu suhtega: ülestunnistusega.
Vähemalt keskajast saadik on Lääne Ühiskonnad seadnud ülestunnistuse kõige tähtsamate rituaalide hulka, millelt oodatakse tõe produtseerimist. Kristliku patukahetsuse algusaegadest kuni tänase päevani välja on seks olnud pihtimise meelisteema. Väidetavalt on tegemist millegagi, mida varjatakse.
Ülestunnistus oli ja on veel tänapäevalgi üleüldine maatriks , mis reguleerib tõese seksidiskursuse produtseerimist. See on aga suurel määral muutunud. Pikka aega piirdus see rangelt patukahetsuse sakramendiga. Kuid Vähehaaval, alates protestantismi tekkest ja vastureformatsioonist ning 18. sajandi pedagoogika ja 19. sajandi meditsiini mõjul kaotas see rituaalse aura ega olnud enam eksklusiivne.
Enam ei räägitud mitte üksnes tehtust (seksuaalaktist) ja selle tegemise viisist, vaid kanti ette ka tegu saatnud ja seda ümbritsenud mõtted, maaniad, kujutluspildid, ihad ning naudingu modulatsioonid ja kvaliteetki.
Viisid, kuidas uusaja läänemaailmale iseloomulik seksiga seotud teadmisjanu pani ülestunnistamise rituaalid tööle teadusliku ranguse raames: "rääkimapanemise" kliinitise kodifitseerimise kaudu, üldise ja kõikjale ulatuva kausaalsuse postulaadi kaudu, seksuaalsusele loomuomase latentsuse printsiibi kaudu, tõlgendamismeetodi kaudu, ülestunnistuse avaldustest meditsiinilise nähtuse tegemise kaudu.
Seksuaalsuse põhijooned vastavad seksi kohta tõde tootva diskursuse funktsionaalsetele nõuetele. Ülestunnistamise tehnika ja teadusliku diskursuse kokkupuutepunktis, kus tuli nende kahe ühendamiseks leida teatavaid laiaulatuslikke mehhanisme määratles seksuaalsus end kui loomuomast nähtust.
Esitagem nüüd üldine tööhüpotees: 18. sajandil kujunema hakanud ühiskond (mida võib nimetada kas kodanlikuks, kapitalistlikuks või tööstuslikuks) ei reageerinud seksuaalsusele täieliku keeldumisega selle olemasolu tunnistada. Vastupidi, see võttis kasutusele terve keeruka aparaadi, mis pidi produtseerima seksi kohta tõeseid diskursusi. Too ühiskond mitte ainult ei rääkinud seksist väga palju ega sundinud kõiki sellest rääkima, vaid otsustas formuleerida ka selle reglementeeritud tõe.
Igatahes tundub hüpotees, mille kohaselt meie ühiskond rakendab seksile majanduslikel põhjustel represseerivat võimu, üsna kitsapiiriline, kui võtame arvesse kogu seda tugevdamist ja intensiivistamist, mida võisime täheldada juba esmasel vaatlusel: diskursuste vohamine; seksuaalse mitmekesisuse kinnistumine ja selliste vahendite loomine, mille eesmärgiks pole seda mitte ainult isoleerida, vaid ka esile kutsuda, moodustada selle põhjal tähelepanu-, diskursuse-ja naudingukeskused; kohustuslik ülestunnistamine ja selle põhjallegitiimse teadmise ning mitmekesiste naudingute süsteemi loomine.
Uurimus selle kohta, kuidas kolme aastasaja jooksul kujunes välja seksialane teadmine, kuidas tekkis üha rohkem diskursusi, mis valisid seksi oma objektiks , ning miks oleme hakanud uskumatult kõrgelt hindama tõtt, mida need diskursused arvasid loovat . Võimalik, et selline ajalooline analüüs lükkab ümber kõik, mida meie esmane vaatlus laseb oletada.
Lähtuda ei tule mitte üldtunnustatud repressioonist ega teadmatusest, mida me saame hinnata selle pinnal, mida me arvame teadvat, vaid positiivsetest mehhanismidest, mis produtseerivad teadmist, loovad üha uusi diskursusi, tekitavad naudingut ja genereerivad võimu. Tuleb vaadelda nende tekke-ja funktsioneerimistingimusi ning uurida, kuidas nendega seotud keelud ja varjamine nende suhtes asetuvad.
Kuigi tekst, mida lugesin , oli kohati raskesti mõistetav esimese lugemiskorraga tuli teisest korrast välja mitmeid põhimõtteid, mis kehtisid aastasadu tagasi, millega olen nõus. Seksiteemat välditi ning peeti tabuks, samuti oli seksimine üks tihedamini pihitud teemasid lääneühiskonnas. Mulle meeldis, et tekstis oli toodud võrdlusi eri ühiskondade arengu kohta eraldi ning võis aru saada kus mis toimus. Meelehärmi aga tekitas see, et minu meelest oli tekst kuiv ning näidetevaene. Nagu ka eespool mainitud , tuli seda mitu korda lugeda ennem, kui mõte ilusasti ja selgelt kohale jõuab.
Kui võrrelda nüüd loetud teksti eesti tänapäevase ühiskonnaga, siis meil räägivad seksist väga vabalt noored kuid vanemad inimesed pigem hoiavad selle jutu endale. Sellisel põlvkondade käitumise erinevusel võib olla kaks eri põhjust. Esiteks sõnavabaduse suurenemine pärast Eesti iseseisvumise taastamist ning inimeste teadlikkuse suurenemine seksuaalsusest kui sellisest ning teadustamine, et sellel teemal rääkimine on täiesti normaalne. Teiseks usutugevuse vähenemine, kus noored ei pea enda usust niivõrd lugu kui seda teevad vanemad inimesed. Kunagi oli ju väga halb kui noored seksivad ennem abielu. Nii on tänapäevani katoliku usku olevate inimestega. Sellised inimesed põlatakse ülejäänud ühiskonna poolt ära.
Üldiselt võiks tõmmata veel paralleele, kuid ülalpool väljatoodud on vast põhilisemad neist.