Eestlased venemaal. Lühike sisu:Sõbrad otsustavad otsida varandust. Kristjan jutustab eestlastest venemaal. Tegelased : andres, Andrei, Natasa, Kristjan aga nendega koos – Peeter Esimene, Ferdinand Johann Viideman ja Jakob Hurt. Tegevuskoht: Natasa ja Andrei korter, aga ajalooliselt – Narva. Poltaava ja Sankt-Peterburg. - Jah, huvitav lugu... Lihtsalt nagu raamatus... Otse nagu „kapten Granti lapsed”. No kuidas, hakkame otsima varandust või mitte? – küsis Andrei. - Aga kuidas, kas meil on valikut? Muidugi hakkame – nõustus Natasa. - Ma ei oodanud teilt teist vastust. – tunnistas rahulolev Andres. - Aga mis, kas palju eestlasi elas Venemaal? - Ja kuidas veel! – kisas Kristjan. - Noh, räägi meile, kultuuri ja ajalooliste sidemete spetsialist, mida sa sellest tead? - Eesti ja vene on naabrid. Neil on olnud alati omavahelised sidemed. Eriti avaldas mõju eesti ja venemaa sidemetele Põhjasõda. Pärast seda eesti ja venemaa said ü
Peatükk 10 Vene rahvuslik käsitöö - No ja mis see võis olla? jätkas Andres endale küsimuste esitamist - Kui su vanaisa oli talupoeg, siis see võis olla rahvuslik käsitööndus? oletas Natasa - Mis? Matrjoskad? - Kas sa mõtled, et Venemaal ainult Matrjoskad on? - Ei, ma ei arva nii. Aga mis veel on? Samovarid? - Jaa, halvasti tead Venemaad. Meil on Hohloma, Gzel, Paleh. - Pea,pea! Räägi täpsemalt! peatas teda Andres. - No näiteks hohloma. See on niisugune lakitud puuanum. Sa kindlasti oled näinud. Sinna on harilikult joonistatud marjad ja lilled. See on erk, puna-must kuldne nõu. - Kuldne? - Seda nimetatakse nii ,,kuldne hohloma" - Kas ta on kullast? - Ei, puust. - Puu ei ole kallis. - Ära ütle! Näiteks meil on laekad Palehast ja Fedoksinost.Nad on tehtud kartongist. Aga nad maksavad väga palju, mida väksem laegas, seda hinnalisem. - Kartongist. - Jah, kujuta ette! Hinnatakse mitte materjali, aga loomingut! Kõ
Test 9 Arvan, et peaks alustama geograafiast. Kus siiski su vanaisa elas? Küsis Natasa. Ei ole halli aimugi-vastas Andres. Natasa too vanaema kaart. Hakkame otsima- hõikas Andrei. Ma lugesin, et eestlased sõitsid elama Siberisse, Krasnoskisse, Tomski, Omskisse, Tobookisse. Nad rajasid sinna asundusi. Kus see on?- küsis Andres. Ma Näitan sulle kaarti. No esiteks ma et sa tead, et venemaa on kõige suurema pindalaga riik maailmas. Idast Läände 10 000 km. Üks osa sellest asub Euroopas ja teine Aasias. Vot näed- see on Uural, Uurali mäestik. Põhjast lõunasse 25 000 km. Uurali mäed jagavad Venemaa idaks ja lääneks. See on piir Euroopa ja Aasia vahel. Muide Uuralit nimetatakse . Venemaal on väga palju loodusvarasid: kulda,naftat, sütt, gaasi. Siber asub Uuralist idas, see tähendab uurali taga. Siber- see on metsad, sood, pikad männid, nulud. Ja loomad on väga suured. Karu- kommenteeris Natasa. Veel
Saladuslik kiri Lühike sisu: raskelt haige vanaisa jutustab Andresele lugu perekonna pärandusest Tegelased.: meile tuttav Andres 8 klassist, kurb ema, raskelt haige vanaema, kauged sugulased Tegevuskoht: algul Andrese kahetoaline korter, pärast vanaisa eramaja ja lõpuks väikelinna tänav ,,Me oleme ütlemata rikkad", armastas rääkida vanaisa. ,,Jah, kahetoaline korter meie linnas on suur rikkus küll!" , mõtles endamisi Andres. ,,Teame seda rikkust, ema kogu aeg räägib: "keeled see on rikkus, teadmised see on rikkus... Nii tahaks küsida: aga kus on raha?" Aga varsti Andres sai aru vanaisa sõnade tähendusest. ,,Vanaisal ilmselt ei ole jäänud kaua elada. Ta tahab sinuga tõsiselt rääkida", - ütles ema ,,Mine tema juurde". ,,Tõsi? Milline õudus! Noh, ma lähen" oli Andres häiritud. Vanaisa ei elanud kaugel, oma majas. Ta ei tõusnud juba mitu päeva voodist üles. ,,Tere vanaisa! Sa tahtsid mind näha?" ,,Jah, ma tahan jutustada sulle paari sõnaga meie
Sõnamõrvar Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste ser
Hendrik Toompere jun KOMMUNISTI SURM 1946-1949-2007 2007 © Eesti Näitemänguagentuur (Väike-Karja 12, Tallinn 10140; tel 6282342; e-mail [email protected]) Tegelased Kommunistid Nikolai Gert Raudsep Lumi Andres Mähar Solk Sergo Vares Kuul Risto Kübar Metsavennad Hirmus Ants Tambet Tuisk Pikk Felix Kristjan Sarv Heeska Jaak Prints Madonna-Miralda Jeedas Inga Salurand Õed Mirtel Pohla Emad Elina Reinold Samad näitlejad ka kõigis teistes rollides Esietendus 27. oktoobril 2007 NO99s 2 1. stseen Programm NIKOLAI viskab saapad läbi eesriide Ma olen nüüd siin. Vabastaja. Mis teil viga on? Miks te ei taha olla vabad? Te kuradid olite
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
Pöördumatud tagajärjed Ühel külmal sügisesel õhtul jõudis Andres koju oma naise Katreeni ning väikese lapse Sigridi juurde. Toit oli ammu juba valmis saanud ning naine hüüdis abikaasat, et too nüüd kiiresti sööma tuleks, muidu jahtub veel ära. Mees lonkis nördinult söögilaua juurde ning võttis istet. Ta oli täna äärmiselt tujust ära ning närviline, sest sai ühest kohutavast uudisest hiljuti teada. "Kas sul oli täna halb päev tööl?" küsib Katreen, samal ajal toites Sigridit. "Ahh..tead, tavapärane. Nagu ikka, palju vingus nägudega kliente kes pole ühe või teise asja pärast rahul. Ühesõnaga, jah, ei midagi erilist. Ja kuidas teil päev möödus? Käisite siis seal uues kaubanduskeskuses ringi vaatamas?" "Käisime küll, aga ma tahtsin sinuga hoopis millegist muust rääkida. Nimelt, sinna kõndides ma nägin tee peal üht hirmsasti armsat majakest. See oli nii idülliline ja erakordne.
Kõik kommentaarid