De Stijl’i maailmaparandamise püüdlused (0)

5
De Stijl ’i maailmaparandamise püüdlused
20.sajandi algus oli muutuste ajastu algus. Uued tootmisvõimalused panid ka loomeinimesed teises suunas mõtlema. Kujunes välja masinaesteetika ning loobuti vanadest stiilidest – püüti kujundada uut nägemust maailmast. Oma jälje jättis sellesse ka Esimene maailmasõda , mille vastu paljud kunstnikerühmitused püüdsid just oma ideedega sõdida. Üheks värvikamaks sajandi alguse kunstnike rühmituseks võib pidada De Stijl’i. Essees üritan selgusele jõuda, kas ja kui palju De Stijl mõjutas oma ideedega 20.sajandi alguse kunsti ja disaini valdkonda.
De Stijl’i liikumise algatajaks Leidenis oli maalija , kunstnik ja arhitekt Theo van Doesurg (1883- 1931 ). Järgnevail aastail kogunes väljaande ümber suurem avangardsete vaadetega loovisikute seltskond . Neist kõige äärmuslikum ja enim kuulsust kogunud oli ehk Piet Mondrian , järgnesid Vilamos Huszar ja Jacobus Johannes Pieter Oud, luuletaja Antony Kok ning hiljem arhitektid Jan Wils, Robert van’t Hoff , mööblidisainer Gerrit Thomas Rietvield jpt. De Stijl soovis võitluslikult kujundada uut maailmapilti, töötades selleks välja oma sobivaid meetodeid ja põhimõtteid. Teistest rühmitustest eristas De Stijl’i eelkõige see, et nad olid pigem sõpruskond , kes vahetas oma mõtteid läbi De Stijl’i nimelise almanahhi, mis ilmus aastatel 1917-1932, seetõttu seostatakse ka rühmitise tegevust selle ajaga . Kuigi väljaande tiraaž oli tagasihoidlikult alla 1000 jääv, muutus see liikumine peagi laialdaselt tuntuks . ( Paulus 2011) Lisaks oma rühmituse ideede ja tööde levitamisele avaldas ajakiri de Stijl ka Vene konstruktivistide, Itaalia futuristide ja dadaistide töid. (Bhaskaran 2005:108) Tundub, et nad suutsid teha endale head reklaami ja oma ideid levitada just tänu sellele almanahhile. Ajal, mil ülejäänud riigid olid sõjas jäi Holland neutraalseks ja demokraatiat ei ohustanud miski nii palju kui teistes riikides. Seega oli neil tänu sõnavabadusele võimalik tekitada inimestes tunne, et nemad on just need, kes toovad uue hingamise läbi enda pakutud stiili.
Rühmitise keskne idee oli luua universaalne ja objektiivne ehk tõeline kunstikeel või mudel, mida võiks kasutada absoluutselt kõikjal. Selle uue väljendusviisi tunnetajaks pidasid nad loomulikult iseennast. Tol ajal oli selline egotsentrilisus laialt levinud ka teiste rühmitiste hulgas – vene konstruktivistid -avangardistid, itaalia futuristid ning võib-olla natuke realistlikumalt oma ideid esitanud saksa ja prantsuse funktsionalismi eestvedajad Bauhausist, kelle konstrueeritud mudelid jõudsid ka päriselt tootmisse. Kindlasti oli De Stijl’i utopistlike ja võitluslike ideede taga ka ajastu. Esimese maailmasõja eel olid nii riikide kui inimeste vahelised suhted keerulised. Tekkisid rahvuste ja klasside vahelised konfliktid, mis tõid kaasa suuri inimohvreid ja purustusi. Seega tundsid De Stijli liikmed, et on vaja leida senisest täiesti erinev tee, mis hõlmaks üldisi ja kosmopoliitseid lahendusi. Taheti olla üle argimuredest ja üksikisikute erinevusest ning tegeleda õilsalt suuremale kooslusele, kollektiivile sobivaga. ( Paulus 2011) Arvan, et ilma rahutusteta ühiskonnas poleks De Stijl rühmitis kogunud nii suurt populaarsust, kui nad seda tol hetkel saavutasid. Inimesed olid tüdinud pidevast ärevuses olemisest ning De Stijl pakkus oma lihtsa ja uuendusliku vormikeelega rahu ja stabiilsust.
Toona levis Hollandi kunstnike seas uskumus , et asjade loodusliku kuju taga on süsteemne ja loogilise struktuuriga kõrgem reaalsus . De Stijl’i kunstiideaaliks oli Piet Mondriani loodud neoplastitsism, mida tähistava termini oli ta laenanud Hollandi filosoofilt ja matemaatikult M.H. J. Schoenmaekersilt. (Kodres 2001). See tähendas, et kõiki asju oli võimalik tõlkida mõistusega kontrollitavatesse konstruktsioonidesse. Vormiliselt aga mõjutasid De Stijl’i põhiliselt siiski prantsuse kubistid ja teiste avangardistlike kunstivoolude esindajate teosed. Mondrian jõudis selle tulemusel välja põhivärvides – punaste, siniste, kollaste – ristkülikuteni, mida ta esialgu kujutas heledal taustal. Edasi jõudis ta oma kuulsate teosteni, kus põhivärvides pinnad on asetatud võrestikku. Matemaatilist ilu ja rütmi nägi Mondrian ka suurlinnas ning proovis oma töödes edasi anda justkui lennukiaknaist kogetavaid vaateid ning metropoli urbanistlikke rütme . (Paulus 2011). Arhitektuuris oli De Stijl’i eeskujuks Hendrik Petrus Berlage, kelle jaoks oli ehituskunst ühiskonna peegeldus ja sellel lasus moraalne vastutus ühiskonnas toimuvast. (Kodres 2001). Mulle tundub, et oma kaasajal oli De Stijl’i looming arhitektuurivallas pigem kesine, oli küll välja töötatud ideoloogia, millele põhineti, kuid ideed jäid pigem kavandite tasandile . Rohkem on De Stijl’i vormikeelt näha tänapäeva modernses arhitektuuris. Neilt on üle võetud sirgjoonelisus ja minimalism. Iga detail, mida kasutatakse peab olema põhjendatud ning üleliigset dekoori ei kasutata. Vaadates meie paneelmaju võiks ju küll tõmmata paralleele.
1917. aastal väitis J.J.P. Oud, et uusi asju tuleb valmistada masinatega ning Ruskin ja Morris olid teinud vea, kui nad vältisid masinaid. Tema arvates ei tohiks ajada segamini vahendit ja eesmärki. Selle tõestus, et esteetilise tulemuseni saab jõuda ka puhtalt masinaga olid kangatööstus, masinaga trükitud raamatud ja ehitus. (Paulus 2011) Selles väites ei ole midagi uut 20.sajandi mõtlemisele. Masinate areng hoogustus sajandi alguses väga suurel kiirusel – autod, lennukid, kiirrongid, telefon. Kohati tundub mulle, et De Stijl’i liikmed läksidki ajastuga kaasa ning püüdsid õigel ajal õigeid asju mõelda, rikastades neid oma nüanssidega. Nad olid pigem sõnade kui tegude inimesed. Disainereid paelus see, mida nad nägid paberil, kuid tootmisesse ei jõudnud neid esemed kuigi palju. Lisaksin veel, et vaadates nende kavandatud mööbliesemeid, siis olid need ka välimuselt pigem tagasihoidlikud, kuid kooskõlastusid hästi interjööri kavanditega. Võib öelda, et esemed vajasid suhestumiseks samasugust keskkonda, et muutuda elavaks ja tähenduslikuks. Üksikesemetena jäid need natuke liiga nõrgaks. De Stijl’i firmamärgiks võib pidada pigem selle liikmete tehtud maale, mis olid õigustatud ja töötasid hästi nii eraldiseisva objektina kui kooskõlas teiste asjadega. Oma osa on siin kindlasti maalikunstnikul Piet Mondrianil.
Tagantjärele tõusis De Stijl’i liikmetest olulisemaks tegijaks mööblikujundaja Gerrit Thomas Rietveld. Ta oli pigem tagasihoidlik ning ei sekkunud intriigidesse ega teoreetilistesse väitlustesse ning oma kirjalikke töid avaldas vähe. Seetõttu jõuavad De Stijl’ile iseloomulikud tõekspidamised tema töödesse katsetuste ja isiklike vormirännakute kaudu. (Paulus 2011) Rietvieldi “uue ajastu” mööbli otseseks inspiratsiooniallikaks peetakse Frank Lloyd Wrighti preeriamajade plaatidest ja lattidest konstrueeritud toole. Tema tuntuimad tööd on ilmselt 1919.aastal valminud puhvetkapp ja lastetool ning 1923.aastal plaatidest, lattidest ja põhivärvidest komponeeritud puna-sinine tool, mis on Mondriani maalide plastiline variant. Rietvield ise kommenteeris oma töid nii, et iga osa tooli juures peab olema võimalikult lihtne, tuleb valida algkuju, mis vastab funktsioonile ja materjalile ning vastavalt sellele luua võimalikult harmooniline vorm. 1932.aastal kavandas ta tooliajaloo ühe silmapaistvama teose Zig-zag stoelí – “siksak-tooli”. Selle idee oli luua võimalikult lihtne vorm, mis ei lõhuks ruumijätkuvust. (Kodres 2011) Kohati tundub, et Rietvield’il olid head ideed, kuid need olid vastuolus tegeliku maailmaga . Tooli funktsioon peaks olema pakkuda inimestele võimalikult mugav istumisekogemus, kuid Rietvieldi toolid olid pigem skulpturaalsed objektid ning ergonoomika peale mõtlemisele polnud ta just väga palju aega kulutanud.
Rietvield ja De Stijl “avastati” uuesti pärast Teist maailmasõda , suuremat huvi äratasid nad aga alles 1970. aastail (Paulus 2011). 2000.aastal kasutas The White Stripes oma plaadi “De Stijl” kujunduses Rietvieldi, Doesburgi, Huszari jt disaini, skulptuure ja visandeid. Bänd on võtnud oma eeskujuks De Stijl’i ning ka nende teiste plaatide kujundustest on kasutatud De Stijl’iga seostuvaid piiratud puna-valge- musti värve. (Bhaskaran 2005) Uurides tänapäeva disainimaastiku võib näha, et De Stijl on mingit mõju siiski avaldanud. Moeloojad nagu Yves Saint Laurent on kasutanud otsest inspiratsiooni ja toonud sirgjooneliste kleitide peale mondrianilikud ruudud ja sini-puna- kollased värvilaigud. Kuid esineb ka modifikatsioone ning enam ei domineeri horisontaalsed ja vertikaalsed jooned, vaid sisse on toodud ka teisi kujundeid peale ruutude ning peale primaarvärvide esinevad ka pastelltoonid.
Ma ei ole täitsa kindel, kui palju oli De Stijl mõjutatud Bauhausist, Vene konstruktivistidest, Itaalia futuristidest või dadaistidest, kuid ometi tundub nende vormikeeles olevat sarnasusi . De Stijl´í eesmärk oli küll valmistada masintoodetavaid esemeid, kuid reaalsuses ei saanud see kunagi teoks. Tundub, et nende idee luua totaalne ja kõikehõlmav disain jäigi vaid ideede tasandile. Samas on nende vormikeel tänapäeval äratuntav ning paljud kunstnikud ja disainerid saavad De Stijl’ilikust värvikombinatsioonist ja geomeetriast siiani inspiratsiooni.
Kasutatud allikad
Paulus, K. (2011). Tootedisain. Asjad minu elus. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia.
Kodres, K. (2001). Ilus maja, kaunis ruum. Tallinn: Prisma Prindi Kirjastus.
Bhaskaran, L. (2005). Disain läbi aegade. Tallinn: Digipraktik.