Barokkajastu instrumentaalmuusika Itaalias (2)

INSTRUMENTAALMUUSIKA BAROKIAJASTU ITAALIAS
Viiul kujunes 17. saj. armastatuimaks ansambli- ja soolopilliks. Viiuli perekonna sünd oli 17.sajandi kõige tähelepanuväärsem sündmus muusikainstrumentide ajaloos. Pole täpselt teada, kes valmistas esimese viiuli, kuigi paljud autoriteetsed allikad peavad selleks Kaspar Tieffenbruckerit. Tõelise täiuslikkuse saavutas viiul aga Cremona koolkonnas:

• Amati
  
• Stradivari
  
• Guarneri
  

Mainida võiks veel Tirooli meistrit Jakob Steinerit ja sakslast Matthias Klotz`i.
Uus, emotsionaalse ja jõulise kõlaga pill tõstis nii soolo - kui orkestrimuusikas keelpillid juhtivale kohale, paljud tollel ajal ooperiteatritesse, samuti suuremate kirikute tekkinud orkestrid koosnesidki põhiliselt keelpillidest. Puhkpillid tolle aja kirjutamisprintsiipide kohaselt dubleerisid keelpille, andes orkestrikõlale reljeefsust.
Siiski oli ka, eriti linnade teenistuses, puhkpillidest koosnevaid orkestreid, nende kanda oli eelkõige tseremoniaalmuusika.
Erakordsetel juhtudel võidi kokku kutsuda vägagi suuri koosseise, ajaloost on teada ka 150-liikmelisi orkestreid.
Üks esimesi heliloojaid, kes avas viiuli võimalused, oli Claudio Monteverdi . Ooperis „Orpheus“
Kasutusel olid veel järgmised pillid :

• portatiivorel
  
• klavikord
  
• klavessiin
  
• orel
  
• viooladakamba (põlvede vahel, tp tšello)
  
• fagott
  
• plokkflööt
  
• põikflööt
  

Uued esituskoosseisud.

• Barokktrio — kaks meloodiapilli (kõige tüüpilisemalt viiulid, kuid miks mitte ka flöödid, plokkflöödid, oboed või segakoosseisud) ja basso continuo . NB! “trio” tähendab kolme partiid, mitte kolme mängijat, sest continuo mängimiseks läks vähemalt kahte pilli vaja.
  
• Itaalia orkester — kaks võrdväärse tähtsusega viiulirühma teineteisega “dialoogi” pidamas, vioola (d) harmoonilisi täitehääli mängimas ning basso continuo.
  

Uued žanrid ja vormid.

• Sonaat (it.k sonare = mängima) tähistas algul lihtsalt instrumentaalteost, kuid 1700.aasta paiku andis A. Corelli sonaadile kindlavormilise ülesehituse.
  
  • Sonata da chiesa (kirikusonaat) tavaliselt 4-osaline A(eglane)K(iire)AK
    
  • Sonata da camera (kammersonaat) ulatuslikult arendatud sissejuhatus e. prelüüd ja 2-4 tantsulise iseloomuga osa.
    

NEED NIMETUSED ON TINGLIKUD EGA MÄÄRA TEOSE ESITAMISE KOHTA !

• Concerto grosso oli teos solistide grupile (tavaliselt barokktrio) ja orkestrile, kus orkester ühineb ansambliga lõiguti, et teda kõlaliselt täiendada. Mitmekoorikontsert (2-3 võrdse tähtsusega pillirühma). Concerto grosso suurimad meistrid olid A.Corelli, A. Vivaldi , J.S. Bach ja G.F.Händel.
  

• G.F.Händel ja A.Corelli concerto grossode sarnasused:
  
  • 12 tükki
    
  • Keelpilliorkestrile
    
  • Algavad aeglase sissejuhatusega
    
  • Osade arv on kõikuv
    
  • Muusikaliste kujundite rohkus
    
  • rahvus
    
• J.S.Bach ja concerto grosso
  
  • Määras osad kindlaks (k-a-k)
    
  • Arendas sümfooniliselt materjali
    
  • Teosed oma sisu sügavuse ja vormide täiususega ainulaadsed 18. Saj.
    

• Soolokontsert on instrumentaalteos mis on mõeldud orkestrile ja soolopillidele. Solistidele on mõeldud virtuoossed osad (soololõigud). Soolopillina oli kasutusel viiul, kuid ka teised puhkpillid. Populaarsem helilooja oli endiselt A.Vivaldi.
  

BACH PANI ALUSE KLAVERIKONTSERDILE KUI ŽANRILE JA HÄNDEL ORELIKONTSERDILE KUI ŽANRILE!

• Süit (pr.k suite = järgnevus, korrapärane rida) on tsükkel erineva karakteriga tantsudest. Kõiki osi ühendab ühtne teema. Süite kirjutati kõige rohkem klahvpillidele, kuid ka teistele instrumentidele. Eriti populaarne oli klaverile kirjutaud süit. Froberger pani aluse 4-osalisele tantsusüidile. Selles on neli kohustuslikku tantsu kindlas järjekorras ning on ka reglementeeritud, kuhu võib paigutada lisaosi:
  
  • [siia võib paigutada avamängu: prelüüd, uvertüür]
    
  • allemande on 4-osalises taktis rahulik saksa sammtants
    
  • courante on 3-osalises taktis kiire prantsuse hüppetants
    
  • sarabande on aeglases 3-osalises taktis pidulik hispaania tants
    
  • [siia võib paigutada lisatantse, nagu menuett , gavott vms. ning ka mittetantsulisi osi, nagu näiteks aaria ]
    
  • gigue (džiig) on 6/8 või 9/8 taktimõõdus Inglise meremeeste (šoti hüppetants)
    

Prantsusmaal ja Itaalias kirjutati süite tihtipeale ka fantaasiapalade vaba tsüklina. Süidi heliloojad kuulusid klahvpillikoolkonda: Bach ja Händel. Partita on Itaalia süit.

• Orkestrisüit
  
  • Tähtis on majesteetlik avamäng – overture
    
  • Olenevalt sajandist on orkestri koosseis erinev
    
  • Heliloojad:
    

• J.S.Bach (säilinud on 4)
  
• G.F.Händel (3 tükki, tulevärgimuusika)
  

• Romantikud kirjutasid neid raamatute põhjal
  
  • „Ameeriklane Pariisis“
    
  • „Carmen“
    

• Süidilaadsed teosed:
  
  • Divertisment – meelelahutuslik muusika . Mozardi esimesed teosed.
    
  • Rapsoodia – ühe maa rahvalaulude kogum.
    

• Fuuga oli barokiajastu muusika tähtsaim vorm. See on mitmehäälne toes , milles hääled astuvad sisse üksteise järel iseseisvatena kindlate reeglite järgi.
  

Fuugal on kolm osa:

Ekspositsioon – tutvustatakse teemat

Töötlus – arendatakse teemat

Repriis – kordus, teema alghelistikus
Nimetus tuleneb itaaliakeelsest sõnast fuga – põgenemine (hääled justkui ajaksid üksteist taga). Tavaliselt eelnes fuugale sissejuhatava osana prelüüd, toccata või fantaasia. Fuugasid leidub enim barokiajastu klaviiri - ja oreli -, aga ka koorimuusikas. Suurima meisterlikkuse saavutas fuuga G. Fr. Händeli ja J. S. Bachi loomingus. J.S.Bach – “Hästitempereeritud klaviir ” – toccata, fuuga d-moll. Gounod võttis selle teema ja kirjutas ise sellest laulu “Ave Maria”. J.V.Meder – Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpetaja.

• Klaviirimuusikas kasutati fuuga eelkäijat ricercari ning toccatat (see termin tähendas algselt kõiki “löödavaid” ehk klahvpillidel mängitavaid teoseid)
  

• Sündis ajastu esindusžanr kontsert .
  

Kontsert (it conserere = koos tegutsema; ekslikult arvatud ka, et tuletatud sõnast concertare = võistlema) on teos solisti (de)le ja orkestrile. Eristatakse kolme kontserditüüpi:

Tunnus/nimetus

Mitmekooriline kontsert

Concerto grosso

Soolokontsert

Esitajad

2-3 võrdse tähtsusega pillirühma, keda vastandatakse üksteisele
Tuumikuks barokktrio e.concertino, kellega aeg-ajalt ühineb suur orkester e.ripieno
Üks või mitu solisti, kes peavad dialoogi orkestriga

Solistide sõltuvus orkestrist

Soliste kui selliseid sõna otseses mõttes polegi
Solistidel on oma continuo ning häda-pärast kõlbab teoseid esitada isegi ilma orkestrita
Ei saa hakkama ilma orkestri continuota

Ülesehitus

Reglementeerimata, heaks tavaks peetakse aeglaste ja kiirete osade vaheldumist (kaks kiiret võivad kõrvuti olla, kaks aeglast mitte)
Reglementeerimata, heaks tavaks peetakse aeglaste ja kiirete osade vaheldumist (kaks kiiret võivad kõrvuti olla, kaks aeglast mitte)
Kolmeosaline. I ja III osa kiired, orkester esitab neli korda nn.ritornelli, solist “improviseerib” nende vahele. II osa aeglane, orkester täielikult saadab solisti meloodiat

Olulisem žanri esindaja

Bach
Corelli
Vivaldi