Barokiajastu instrumentaalmuusika 17. saj. popul. pill – viiul. Cremona linna viiulimeistrid: Amati, Stradivari, Quanneri. Barokktrio – ansamblikoosseis, mis koosnes: 1. Kahest harmooniapillist, mis improviseerisid bassnootidele saateakorde. Klavessiin, orel, lauto, viiul 2. Basso continuo – katkematu bassihääl, saadab meloodiat ja sellele on ehitatud harmooniaakordid (generaalbass → sellest tuleb ka teadmine, et barokiajastut kutsuti generaalbassi ajastuks). Tšello, viola da gamba, fagott, violiin. Itaalia omaaegne kuulsaim orkestrijuht – Arcagelo Corelli Barokktrio oli aluseks suurematele ansamblitele + Itaalias tüüpilistele orkestrikoosseisudele Neljahäälse itaalia orkestri teke
Barokiajastu instrumentaalmuusika 17. sajandi alguse pillimuusikas oli suurimaks sündmuseks viiuli esilekerkimine ansabli ja soolipillina . Viiuli kiire tõus oli seotud kuulsa viiulimeistrite koolkonnaga Cremonas . Seal kujunes viiuli klassikaline kuju ja ehitus, sealse meister Nicolo Amati ning tema õpilased Andrea Guarnieri ja Antonio Stradivardi . → Üks esimesi heliloojaid, kes avas viiuli võimalused oli Claudio Monteverdi
muusikazanritest (kunstis arenes barokk enim Prantsusmaal) ning Itaalia oli kõigis muusikavaldkondades Euroopale eeskujuks. Muusikastiilina võeti barokk kasutusele alles 18. ja 19. sajandi vahetusel. Barokk jätkas paljus renessansis alustatut, kuid tõi ka palju uut. Kohati eksisteeris koos uus ja vana nii ühiskonnas kui kunstis üldse. Nii jätkus vaimuliku koorimuusika areng, mille kõrvale tuli vaimulik instrumentaalmuusika. Kasvas huvi ilmaliku muusika vastu, mis arenes edukalt. Püsis huvi vokaalmuusika vastu, kuid populaarsemaks sai instrumentaalmuusika. Barokkmuusikas eksisteerisid kõrvuti nii polüfooniline kui homofooniline muusika, tekkisid vastandlikud meloodiatüübid - dramaatiline ja koloratuurne meloodia, eksisteerisid kõlakontrastid, dünaamikakontrastid jms. Muusikateoste ainestikuna eelistati piiblimüütide asemel ajaloosündmusi, antiiklegende ja kaasaegset elu. 16. sajandi püüdluseks
Barokk (1600-1750 aastal) 18. sajandil saab see pilkenimeks tänu J.J Rousseau´le. Tsitaat "Baroklik muusika on selline ..." 1600-sünnib ka ooper. 1750-sureb J.S.Bach Portugali keelest sõna Barocco-tähendab lopergust pärli. 17.saj- vastandite, kontrastide ajastu. 1618-1640 -30 aastane sõda Põhja protestantliku ja Lõuna katoliku vahel. Tänapäeval jagatakse barkokki: Toretsev -Itaalias, paljude kaunistustega. Realistlik Intellektuaalne Iseloomulikud jooned: Ebakorrapärasus Kontrastid (subito-äkki, forte- ,piano- ) ülepaisutatud stiil
iseloomustavad barokiajastu muusikat ja kunsti dünaamilisus, rahutus, liialdused, teatraalsus. Barokkmuusikast sai publiku emotsionaalne mõjutusvahend. Ei piisanud enam sellest, et laulja esitas kurvalt kurba laulu, vaid eesmärk oli publik nutma panna (17. sajandi filosoofi Rene´ Descartes´i rajatud afektiõpetus inimese tundeseisundeist). Heliteos pidi algusest lõpuni püsima ühes emotsionaalses seisundis (pidev pinge, ülim õnneseisund vm). Puudus muusika sisemine areng. Muusikalise baroki kodumaa oli Itaalia, kus kujunes enamik uusi zanre, ning sealt pärit muusikud andsid tooni kõikjal Euroopas. Barokiajastu muusika oli senisest õukonnakesksem. Õukond tellis muusika, organiseeris kuulamise ja tasustas muusikuid. See oli aeg, mis tekkis kontsertstiil. Muusika väljus väikesest koosmusitseerivast ringkonnast suure publiku ette. Vastandina renessansiajastu muusikale
Kordamisküsimused baroki tööks BAROKKMUUSIKA ÜLDISELOOMUSTUS 1) Baroki mõiste (barrocco - port. k "lopergune pärl"), üldiseloomustus, võrdlus renessansiga (ka kunst, arhitektuur jne.) lk. 86 + ajastuste tabel Barokiks nimetatakse kummalise ja teatraalse väljenduslaadiga ajajärku Euroopa kultuuris aastatel 1600-1750. See oli väliselt toretsev ja elu nautiv. Renessansiajastu kunst ja muusika otsisid harmooniat ja tasakaalu, barokiajastu tõi selle asemele aga pingestatud dünaamika, efektse teatraalsuse ning sageli äärmusliku tundelisuse. (Tunded & kirg) 2) Kolme barokkajastul levinud muusikastiili Muusikaline barokkstiil pärineb poliitiliselt killustatud Ülem-Itaaliast, mis mõjutas muusikamoodi suures osas Lääne-Euroopast. · vana ehk kiriklik stiil jätkas Rooma koolkonna polüfoonilist kirjastiili, kuid vabamal kujul
1637.a. avati Veneetsias esimene ooperiteater. Kujunes välja kaks barokkooperi koolkonda: Veneetsia ja Napoli. Veneetsia ooper oli dramaatiline ja vaatemänguline. Ooperis palju tegelasi, lavaefektid, süzee pärit mütoloogiast. Napoli koolkond keskendus muusikale ja laulule, mille ideeks oli kõrge laulukultuur. Draama jäi siin tagaplaanile ning lavategevus oli napp. Barokkooperit iseloomustab: · Hiilgav õukondlik lavateos · Toretsevad kostüümid ja lavadekorasioon · Muusika oli ainuvalitseja, tekst ei olnud oluline · Pealiskaudne väline hiilgus oli ühendatud sügava väljendusrikkusega · Numbriooper · Rohkelt tantsunumbreid · Tegelaskujudeks rikkama klassi esindajad või antiiksete müütide tegelased Instrumentaalmuusika, tähtsamad instrumentaalvormid 17. sajandi alguse pillimuusikas oli suurimaks sündmuseks viiuli esile kerkimine ansambli ja soolopillina. Viiuli kiire tõus oli seotud kuulsa viiulimeistrite koolkonnaga Cremonas.
suurkuju. Oli kuningaperekonna muus.õpetaja ja talle allus ka kogu õukonnamuus., juhatas La petite bande'i (ajastu üks paremaid orkestreid), 1672 omandas kuningliku privileegi ooperiteatri loomisks. Pühendus peamiselt balletile, ooperile ja orkestrimuus.le. Oma varastes balletides pani aluse prantsuse stiilis avamängule (overture), peamiseks tunnuseks punkteeritud rütmidega majesteetlik avaosa, millele järgneb kiire, fuuga joontega lõik, kolmeosalise vormi lõpetab avaosa lühendatud kordus. Tema ooperites hinnati enim efektseid koori- ja tantsustseene, tema balletinumbritest tegid orkestrisüite juba ta kaasaegsed. Lully on läinud ajalukku esimese suure orkestri- ja teatrijuhina, sealjuures väga türanlikuna. Marc-Antoine Charpentier 1634-1704, prantsuse baroki tähtsaim kirikumuus. looja, töötas Pariisi jesuiidikolleegiumi
KESKAEG Sissejuhatus keskaja muusikasse Rooma Riigi kokkuvarisemine (395.a.) on ajaloosündmus, millega tähistatakse keskaja algust. Ristiusu teke ja levik mõjutas ka muusikat. Nii juhatab varakristliku muusika teke ja areng muusikas sisse uue ajastu, mida hiljem nimetatakse keskaja muusikaks. Lääne kirikumuusika sündi seostatakse Milano piiskopi e. püha Ambrosiusega (333-397), kes sai Milano piiskopiks 374. a. Ambrosius oli kõva laulumees ning lauluviiside innustatud korjaja ristikoguduse seas ja pani need viisid ka kirja. Lääne kirikumuusika sümboolseks keskuseks sai Rooma. Keskaegse muusikakultuuri kujunemise ja säilitamise kohaks kujunesid kloostrid (näit. Tours Prantsusmaal, St
Muinasaeg on inimeste kõrgem varasem ajajärk, millal koopaelanikest sai tsiviliseeritud inimesed- nad hakkasid maad harima. Lõpuks said neist linnaelanikud. ~40 000 aastat tagasi hakati maju ehitama, muusikat looma ja koopaseintele pilte lmaalima. 8500 aastat eKr tekkisid esimesed kaupmeeste ühingud. Kulus veel 5000 aastat, enne kui hakkasid Egiptuses ja Mesopotaamias väikesed tsivilisatsioonid tekkima. Paljud legendid jutustavad, et muusika loodi jumalate poolt ja anti rahvale. Muusika tekkis praktilisest vajadusest allutada loodus. · Hindud- neil olid konkreetsed laulud( näiteks vihmalaul) + primitiivsed tantsud. Neil lauludel oli suur mõju inimeste üle. · Hiina- kõrgel tasemel 2700 eKr. Õpetlane Ling Lun avastas, et Fa- noodi asukohaks on kammetool. Hiinas oli iga noot seotud riigi juhtimisega. 1. Fa- keiser 2. Sol- minister 3. La- alamik rahvas 4. Do- riigiasjad 5
+ Lk.1 "ÕHTUMAADE MUUSIKAAJALUGU" I VARAKRISTLIK MUUSIKA 1.PSALMOODIA, HÜMNOODIA Kristliku muusika lähtepunktiks on esimesed kristlikud kogudused, mis apostel Pauluse misjonikeskusena oli varakristluse tähtsaim kolle. Varakristlaste laulmise kohta Paulus oma kirjades- kristlaste lauludeks olid psalmid, hümnid, vaimulikud laulud (ei räägita tingimata jumalateenistusest, enam kogudusest laulmisest, vabas ja rahvuslikus maneeris) Kristliku laulu kaks tähtsamat tüüpi: 1.Psalmilaul ehk psalmoodia -juutide religioosses muusikas tähtsaim, jätkab vana
ÕHTUMAADE MUUSIKALUGU I KONSPEKT VANA-KREEKA MUUSIKA Lääne muusika (kunstmuusika) ajalugu Kreeka mõiste musike(muusade kunst)-lauldes ette kantud luule. Vanakreeka muusikat iseloomustab poeesia ja muusika täielik ühtsus. Alles hellenismiajastul võib juba rääkida muusikast ja luulest eraldi. Kreeklaste jaoks muusika põhialus oli rütm, muusikat nähti osana reaalainete kogumist. Samuti oli muusika jumaliku päritoluga. Pillid ja jumalad: Apollon-lüüra apollonlik-harmooniline, mõistuslik Dianysos-aulos ekstaatiline, meeleline. 4-keeleline formiks, millest arenes kitara. Barbiton, harf, paanivile, tamburiin. Vanakreeka kultuuris eristatakse alates 8saj. e Kr. nelja ajajärku: 1. Arhailine-8-6 saj ekr. Rahvaluule ja rändlaulikute loomingu kujunemine eeposteks. Sellest ajast
Renessanss (14.-16. Saj) Roomakatoliku kiriku kriis (paavstide Avignoni vangipõlv, Suur skisma). Kirik lakkas olemast inimese maailmapildi kesktelg. Ilmalik muusika hakkab 14. saj keskpaigast määrama kunstmuusika stiili, vaimulikul muusikal kanda konservatiivne roll. Kiriku tõrjuvad hoiakud moodsa kunstmuusika vastu (paavst Johannes XXII läkitus "Docta Sanctorum" taunib uues stiilis muus. kasutamist teenistustel). Prantsusmaa kaotab domineeriva rolli ja eeskuju hakkavad andma varakapitalistlik linnaühiskond (Põhja- Itaalia) ning humanistlik mõtlemine. Uued võimalused trükikunsti leiutamisega 15. saj.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
