Baltisaksa kunstnikud Eesti kultuuriloos (0)

TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR
Alushariduse ja täiendusõppe osakond
Baltisaksa kunstnikud Eesti kultuuriloos
Referaat
Tallinn 2012

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Eduard von Gebhardt 4
Karl von Kügelgen 6
Kokkuvõte 8
Lisad 9
Kasutatud materjal 12

Sissejuhatus

13. sajandi alguses langesid Eesti alad saksa ristisõdijate valdusesse. Vallutuste tagajärjel said eestlaste valitsejaiks võõrad, kellest aja jooksul kujunesid nn. baltisakslased . See määras Eesti kultuurilise omapära sajandeiks. Eesti rahvuslik ehk eesti rahvusest kunstnike loodud kunst tekkis alles XIX sajandi teisel poolel. Enne seda tegutsesid Eestimaal baltisaksa kunstnikud ja kui mõnel talupojalapsel õnnestuski saada kunstiharidus, siis ta enamasti saksastus. Seetõttu pole eestlaste juurte kirjeldamise järel ülearune heita põgus pilk baltisakslaste taustale.
Oma referaadis käsitlen täpsemalt kahte baltisaksa kunstnikku - Eduard Karl Franz von Gebhardtit ja Karl Ferdinand von Kügelgeni, nende elulugusid, loomingut ja teoseid.

Eduard von Gebhardt

Elulugu
Eduard Karl Franz von Gebhardt sündis 13. juuni 1838 Järva-Jaani ja suri 3. veebruar 1925 Düsseldorfs.
Ta oli baltisaksa päritolu Eesti historitsistlik maalikunstnik ja Düsseldorfi Kunstiakadeemia professor.
Gebhardt sündis Järva-Jaani kirikuõpetaja Ferdinand Theodor von Gebhardti pojana ning Tallinna Niguliste koguduse ülemõpetaja, Ida-Preisimaalt pärit Johann Bernhard von Gebhardti pojapojana.
Ta õppis Võrus, Tallinna Toomkoolis ja Tallinna Kubermangugümnaasiumis. Aastatel 1855–1857 õppis ta Peterburi Kunstide Akadeemias, reisis seejärel kaks aastat ning 1859 jätkas umbes aasta aega õpinguid Karlsruhe kunstikoolis.
1860. aastal sai temast Wilhelm Sohni eraõpilane Düsseldorfis, kuhu ta ka alaliselt elama asus. 1873. aastal (teistel andmetel 1875) sai Gebhardt Düsseldorfi Kunstiakadeemia professoriks. Ehkki akadeemia oli tema õpingute ajaks allakäinud, tõstis ta koostöös kaasmaalaste Eugen Dückeri ja Gregor von Bochmanniga õppeasutuse taas moodsa kunsti keskuste sekka.
Looming
Paljud Gebhardti pildid on usulistel teemadel . Neid iseloomustab sügav ja jõuline, kuid varjundirohke usutunnetus. Sageli matkis ta neis 15.-16. sajandi Hollandi ja Saksamaa meistreid mitte üksnes keskkonna ja rõivastuse, vaid ka figuuride kujutuslaadi poolest. Tema maalide ilu ja idealiseeritus tõid talle nii imetlejaid kui ka vastaseid.
Gebhardti tähtsamate piiblimaalide sekka kuuluvad:

• "Rikas mees ja vaene Laatsarus " (1865, Crocker Art Museum Sacramentos)
  
• "Jairuse tütre elluäratamine" (1864; koopia 1884)
  
• "Kristus ristil " (1866, Tallinna Toomkirik)
  
• "Viimne õhtusöömaaeg" (1870, Rahvusgalerii Berliinis; suurteos, milles kunstniku realistlik stiil harmoneerub religioosse motiivi väärikusega)
  
• "Ristilöömine" (1873, Hamburgi Kunsthalle)
  
• "Kristus ja Emmause õpilased" (1876)
  
• "Kristuse taevaminek" (1881, Rahvusgalerii Berliinis)
  
• "Kristuse leinamine " (1883 (1884?), Dresdeni galerii)
  
• "Jaakob ja ingel " (1893, Dresdeni galerii)
  
• "Kristus ja rikas noormees " (1892, Düsseldorfi galerii)
  
• "Mäejutlus" (1893, Düsseldorfi galerii)
  
• "Tõbiste ravimine" ( 1895 , Breslau muuseum )
  
• "Kristus vee peal" (1902)
  

Reformatsiooni teemat kajastab maal "Reformaator töös," samuti maalid "Usuline vaidlus", "Saksa majaperenaine" ja "Kloostrikooli õpilane". Kunagises tsistertslaste kloostris Lokkumi kloostri refektooriumis Wunstorfis võib näha kuut seinamaali Gebhardti sarjast " Stseenid Kristuse elust" (1884- 1891 ). Tema peateos, viis samateemalist seinamaali asuvad Düsseldorfi Rahukirikus (Friedenskirche).
Üks seinamaalidest Düsseldorfi Rahukirikus Florastraßel, 1896-1899
1890. aastal pälvis Gebhardt Saksamaa aumärgi Pour le Mérite rahuklassi.
Gebhardt maalis ka palju suurepäraseid portreid (osa neist on eksponeeritud Firenzes Uffizi galeriis ), muuhulgas XV-XVI sajandi usureformaatoritest ja teadlastest (Johannes Müllerit ehk Regiomontanust ja Bernhard Waltherit kujutab maal "Pendlivõnked" (1874)). Ta sai kuldmedaleid Berliinist (Berliini Kunstinäituse suur kuldmedal ), Dresdenist, Münchenist, Viinist ja Pariisist ning oli Antverpeni, Berliini, Brüsseli, Müncheni ja Viini akadeemiate liige.
Eestit külastades kasutas Gebhardt sageli modellidena kohalikke talupoegi. Tema juures õppisid mitmed Eesti kunstnikud, näiteks Tõnis Grenzstein , Ants Laikmaa , Kristjan ja Paul Raud, samuti baltisakslane Rudolf von zur Mühlen.
Gebhardti loodud on Narva Aleksandri Suurkiriku kolmest altarimaalist keskmine, mis kujutas ristilöömist; selle kinkis kogudusele Kreenholmi manufaktuuri direktor J. Prowe. Tallinna toomkirikus altarimaali "Kristus ristil" koopia tundmatult kunstnikult on Risti kirikus Harju-Ristil. Postuumselt, 1926 ja 1938, toimusid Gebhardti isikunäitused ka Tallinnas.
Eduard Karl Franz von Gebhardt suri 1925. aastal.

Karl von Kügelgen

Elulugu
Karl Ferdinand von Kügelgen (Carl Ferdinand von Kügelgen) sündis 6. veebruar 1772 Bacharach ja suri 28. detsember 1831/9. jaanuar 1832 Tallinnas.
Ta oli saksa päritolu Eestimaa kunstnik, Venemaa keisri õukonnakunstnik, Peterburi Kunstide Akadeemia ja Berliini Preisimaa Kuningliku Kunstide Akadeemia liige.
Karl von Kügelgen ja tema kaksikvend Gerhard von Kügelgen olid vaadeldava perioodi küige tähelepanuväärsemad kunstnikud. Nalustasid õpinguid Dresdenis ja jätkasid Bonni Filosoofiaülikoolis, ühes klassis koos Ludwig van Beethoveniga. Alates 1790. aastast õppis ta maalikunsti Frankfurti ja Würzburgi piirkonnas. 1791. aastal sai ta koos vennaga õppestipendiumi Rooma .
1798 . aastal kolis Karl von Kügelgen Eestisse, kus elas peamiselt Kodilas, sama aasta lõpul läksid vennad Peterburi. Vaatamata oma portreeloomingu menukusele pöördus Franz Gerhard 1804. aastal tagasi Saksamaale, kus sai Dresdeni Kunstide Akadeemia professoriks.
1806. aasta 7. juulil abiellus Karl von Kügelgen Wilhelm Johann Zöge von Manteuffeli, tütre Emilie Henriettega. Tema kaksikvend Gerhard oli abiellunud Helene Marie von Kügelgeniga.
Karl von Kügelgen käis Krimmis, mitu aastat elas Saratovi kubermangus, kust aga 1816. aastal naasis Eestisse. 1818 . aastal käis ta Soomes, kus valmis 55 tuši- seepia joonistust. Hiljem tegi ta nende alusel litograafiad ehk kivitrükised.
Aastal 1819 Peterburis ilmunus tal litograafiaalbum ning aastail 1822-24 avaldas ta kolm vihku litograafiaid.
Aastatel 1816–1827 elas Karl von Kügelgen oma äia, Wilhelm Johann Zöge von Manteuffelii pool Viru-Jaagupi kihelkonnas Küti mõisas, kus Kügelgenid pidasid kodukooli. Selles koolis õppisid kunstniku poeg Konstantin von Kügelgen ning kaksikvenna Gerhardi poeg Wilhelm von Kügelgen ja Carl Timoleon Neff. Kõigist neist kujunesid väljapaistvad 19. sajandi maalikunstnikud. Kunstnik sai ka Konstantini tütrest Sally von Kügelgenist.
1827. aastal asus Kügelgen lõplikult elama Tallinnasse, kuid jätkas Krimmi-teemaliste teostega, maalis ideaalmaastikke. Tal valmis rida Tallinnat ja selle ümbrust kujutavat veduutmaali.
Karl von Kügelgen maeti Tallinna Kopli kalmistule aga tema perekond on maetud Simuna kirikuaeda.
Looming
Keisri tellimusel tegi Karl von Kügelgen suuri joonistussarju Krimmi ja Soome vaadetega, viljeledes samaaegselt ka maastikumaali .
K. F. von Kügelgen oli põhiliselt klassitsist, kes Claude Lorraini mõjul kujunes ideaalmaastiku traditsiooni järgijaks. Enamik Karl von Kügelgen loodusmaale oli sarnase ülesehitusega: pildi äärtel puud, keskosas on kaugusest paistev tempel, varemed, kaljud, mäed. Kunstiteosed olid üles ehitatud sümmeetria reeglite järgi, esiplaanil oli stafaaž – väikesed inimfiguurid, loomad. Joonise selgus, peen detailikäsitlus, topograafiline täpsus ja romantilised noodid meeleolus lähendavad tema pilte biidermeierile – 19. sajandi keskpaigani saksa kunstis valitsenud stiilile ja elutunnetusele. Tallinnas veedetud aastate jooksul lõi kunstnik rea maale linna ja selle ümbruse vaadetega, millel on peale kunstilise ka suur kultuuriajalooline väärtus.
Tallinnast ja Põhja-Eestist on Kügelgenilt teada 12 teost. Kogu ta looming koosnes maastikest. Vennad Kügelgenid olid klassitsimi akadeemilise suuna esindajad. Nende looming jäi realismi läbimurde ja üldiseks muutumise järel varju .
Teosed:

• " Toolse varemed", 1827
  
• "Rakvere linnuse varemed", 1827
  
• "Suhkruvabrik Tallinna lähedal", 1830
  
• "Tallinna Toompea tagavaade",
  
• "Tiskre"
  
• "Vaade Patkuli trepi juurest"
  

Kokkuvõte

Baltisakslaste kunsti põhitemaatika keerles nende endi elu ümber. Nad portreteerisid oma kaasmaalasi ja kujutasid endaga seotud paigakesi, peamiselt mõisaid, kuid tehti ka linnavaateid. Baltisakslased ei kujutanud talusid, küll aga talupoegi. Nad ei süvenenud eestlaste hingeellu, tunti vaid eksootilist huvi meie esivanemate kommete ja traditsioonide vastu ning väga hoolega on maalitud rahvariideid.
Tänu eestlastega jagatud kultuuriruumile ja aktiivsusele siinse kunstielu korraldamisel, on baltisakslastest kunstnike loomingut nende rahvusest hoolimata õigusega peetud siinse kunstiajaloo loomulikuks osaks. 19. sajandil koondus baltisaksa kunstnike loominguline tegevus peamiselt Tallinna ja Tartusse, kus taasavatud Tartu Ülikooli juurde oli 1803 . aastal asutati joonistuskool. Joonistuskooli kõrval kujunes mitmete baltisaksa kunstnike õpingute kohaks Saksamaa kunstiakadeemiad või Peterburi, sageli oli tegemist aga lihtsalt iseõppijatega.
Paremate teenimisvõimaluste tõttu valisid baltisaksa kunstnikud Peterburi tihtipeale kas ajutiseks või püsivaks elu- ja töökohaks. Kuni sajandi lõpuni olid peamiselt baltisaksa kunstnikud need, kes vahendasid siinsesse kunstiruumi Euroopas vaheldunud kunstistiile. Kohalike baltisaksa aadlike ja linnakodanlaste õdusale ja turvalisele elulaadile vastas eriti hästi kodu ja perekonda hindav biidermeierstiil, ent nende tööde stilistiline diapasoon ulatus klassitsismist impressionismihõngulise vabaõhumaalini. Estofiilide liikumise kandel jõudis baltisaksa kunsti eesti talupoja kuju, väga populaarsed olid erinevates graafilistes tehnikates teostatud linna- ja maastikuvaated. 19. sajandi teise poole baltisaksa kunstis põimus akadeemilise kunsti elutruuduse nõue.
Mitmed baltisakslased sidusid end sel ajal kas õppejõudude või kunstiüliõpilastena end Düsseldorfi Kunstiakadeemiaga, pannes aluse nn. Düsseldorfi koolkonnale Eesti kunstis. Seoses rahvusliku liikumise ja eestlastest kunstnike jõudmisega kunstiareenile kaotas baltisaksa kunstikultuur 20. sajandi alguseks tasapisi oma mõjujõu, ent meie kunsti ühe arenguliinina on jälgitav kuni Teise maailmasõja puhkemiseni.

Lisad

Eduard Karl Franz von Gebhardt, Rikas mees ja vaene Laatsarus (1865). Õli lõuendil, 88,9 cm x 75,57 cm. Crocker Art Museum Sacramentos.
Eduard Karl Franz von Gebhardt "Eesti talumees ". Õli paberil . 19x25 cm
Eduard Karl Franz von Gebhardt, Naise portree. Eskiis. Õli paberil. 40x30 cm
Karl Ferdinand von Kügelgen, Jaanilinna linnuse varemed, 1818
Karl Ferdinand von Kügelgen, "Vaade Tallinnale Maarjamäelt suhkruvabriku juurest", 1827–1831
Karl Ferdinand von Kügelgen, Maastik Hämeenlinna lähedal, 1819

Kasutatud materjal

Vahtre , L., Eesti kultuuri ajalugu - lühivaade, Tallinn, Virgela, 2000. lk 21

Digikogu, Abel , T., Baltisaksa periood kunstis
http://digikogu.ekm.ee/baltisaksa/article_id-22

Miksike, Baltisaksa kunst http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/eesti_kunst_aastani_1914_evelin.ht m

Vikipeedia, Eduard von Gebhardt
http://et.wikipedia.org/wiki/Eduard_von_Gebhardt

Vikipeedia, Karl Ferdinand Kügelgen
http://et.wikipedia.org/wiki/Karl_von_K%C3%BCgelgen

Talve, I., Eestu kultuurilugu - Keskaja alguest Eesti iseseisvuseni, Tartu, Ilmamaa, 2004. lk 279-280