Baltisaksa kunstnikud (0)

Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium
Baltisaksa maalikunstnikud
Referaat
12klass
**** ******
Tallinn 2012
Sissejuhatus
Baltisaksa kultuur keskendus Tartu Ülikooli ümber. Avati joonistuskool, kus õpetajaks oli Saksamaalt pärit  K.A. Senff . Tallinnas tegutses kunstnikuna samuti Saksamaalt pärit G.F.v.Kügelen. Baltisaksa kultuuri osaks sai seltsiliikumine . Kokku tegutses umbes poolsada baltisaksa seltsi. Näiteks võis tuua Tallinna Muuseumiühingu. Baltisaksa kultuuritegelastest võib veel märkida keeleteadlast F.J.Wiedemanni ja arst C.A.Hunniust.
Eestis 18. saj. lõpul ja 19. saj. alguses töötanud kunstnikud olid valdavalt baltisakslased (ei elanud pidevalt Eestis, seotud Saksamaa, Itaalia, Venemaaga). Soodustavalt mõjus Tartu Ülikooli joonistuskooli rajamine 1803 . a. Kujutava kunsti žanridest viljelesid nad portreed, maastikku ja linnavaadet, lõid altari- ja vähesel määral mütoloogilise sisuga maale. 19 saj. II veerandist hakkasid nad huvi tundma eesti talupoja ja tema elu-olu vastu.
Tehnikatena olid kasutusel pliiatsi -, kriidijoonised, pastell -, akvarell-, guašš- ja õlimaal ning graafilised tehnikad . Nagu kõikjal Euroopas valitses ka balti kunstis saj. alguses klassitsism (sisuliselt akademism), 1830-ndatel kerkisid esile romantilised taotlused, hakkas levima vararealism.
Gregor von Bochmann
Bochmann sündis Läänemaal Nehatu mõisas riigimaade revidendi perekonnas.
Aastatel 1862 –1868 õppis ta Tallinna kubermangugümnaasiumis. Kunstialase algõpetuse sai W. Jordanilt, hiljem gümnaasiumi joonistusõpetajalt Albert Sprengelilt.
Aastal 1868 sai ta Eestimaa Kirjanduse Ühingu Friedrich von Schilleri stipendiumi ning jätkas kunstiõpinguid Düsseldorfi Kunstiakadeemias Oswald Achenbachi maastikumaaliklassis. Seal õppis aastani 1871 ning asutas siis oma ateljee ja töötas vabakunstnikuna. Tegi õpireise Belgiasse ja Hollandisse, viibis korduvalt Eestis.
Aastast 1893 Berliini Kunstiakadeemia liige.
Aastani 1895 oli Gregor von Bochmann Düsseldorfi Kunstiakadeemia professor.
Bochmann oli põhiliselt olustikumaalija, kujutas eesti talupoegade ja randlaste, ka hollandlaste ja teiste rahvaste igapäevaelu. Pruunides galeriitoonides paljufiguurilised kompositsioonid on realistlikud, ilma ühiskonnakriitilise hoiakuta ja etnograafilise eksootika huvita.
Eduard Karl Franz von Gebhardt (13. juuni 1838 Järva-Jaani – 3. veebruar 1925 Düsseldorf)
oli baltisaksa päritolu Eesti historitsistlik maalikunstnik ja Düsseldorfi Kunstiakadeemia professor.
Ta õppis Võrus, Tallinna Toomkoolis ja Tallinna Kubermangugümnaasiumis. Aastatel 1855–1857 (alates 16. eluaastast) õppis ta Peterburi Kunstide Akadeemias , reisis seejärel kaks aastat ning 1859 jätkas umbes aasta aega õpinguid Karlsruhe kunstikoolis ajaloomaalija Louis Des Coudres'i juures.
1860. aastal sai temast Wilhelm Sohni eraõpilane Düsseldorfis, kuhu ta ka alaliselt elama asus. 1873. aastal (teistel andmetel 1875[1] ) sai Gebhardt Düsseldorfi Kunstiakadeemia professoriks. Ehkki akadeemia oli tema õpingute ajaks allakäinud, tõstis ta koostöös kaasmaalaste Eugen Dückeri ja Gregor von Bochmanniga õppeasutuse taas moodsa kunsti keskuste sekka
Paljud Gebhardti pildid on usulistel teemadel. Neid iseloomustab sügav ja jõuline, kuid varjundirohke usutunnetus. Sageli matkis ta neis 15.-16. sajandi Hollandi ja Saksamaa meistreid mitte üksnes keskkonna ja rõivastuse, vaid ka figuuride kujutuslaadi poolest. Tema maalide ilu ja idealiseeritus tõid talle nii imetlejaid kui ka vastaseid.
Gebhardt maalis ka palju suurepäraseid portreid (osa neist on eksponeeritud Firenzes Uffizi galeriis ), muuhulgas XV-XVI sajandi usureformaatoritest ja teadlastest (Johannes Müllerit ehk Regiomontanust ja Bernhard Waltherit kujutab maal "Pendlivõnked" (1874)). Ta sai kuldmedaleid Berliinist (Berliini Kunstinäituse suur kuldmedal ), Dresdenist, Münchenist, Viinist ja Pariisist ning oli Antverpeni, Berliini, Brüsseli, Müncheni ja Viini akadeemiate liige.
Eestit külastades kasutas Gebhardt sageli modellidena kohalikke talupoegi. Tema juures õppisid mitmed Eesti kunstnikud, näiteks Tõnis Grenzstein , Ants Laikmaa , Kristjan ja Paul Raud, samuti baltisakslane Rudolf von zur Mühlen.
Julie Wilhelmine Hagen- Schwarz (27. oktoober 1824 Prangli küla – 20. oktoober 1902 Tartu) oli baltisaksa päritolu Eesti maalikunstnik.
Kunstialase hariduse sai ta oma isalt, August Matthias Hagenilt. Aastal 1848 sõitis ta Dresdenisse, kus ta õppis Tartu Ülikooli Stefan Villebois' stipendiumi toetusel kolm kuud, tegeledes peamiselt vanade maalide kopeerimisega. Seejärel õppis ta Joseph Bernhardti ja Moritz Rugendase juures Münchenis ning aastatel 1851–1854 suurvürstinna Marija Nikolajevna stipendiumi toel August Riedeli juures Roomas.
Aastal 1854 pöördus ta tagasi Tartusse. Ta sai kuulsaks portretistina. Aastatel 1855–1858 saatis ta oma abikaasat, hilisemat astronoomiaprofessorit Peter Carl Ludwig Schwarzi uurimisreisidel Siberisse. Ta nimetati aastal 1858 esimese Eestist pärit kunstnikuna Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemikuks portreemaali alal.
Eduard Hau (28. juuli 1807 Tallinn – arvatavasti 1888 Tartu) oli baltisaksa maalikunstnik ja graafik .
Eduard Hau sai algõpetuse kunstnikust isa Johannes Hau juures Tallinnas. Aastast 1830 õppis paar aastat Dresdeni Kunstiakadeemias. 1836 tuli Tartusse ja alustas siin oma suurt professorite portreede sarja (Sammlung von Portraits der Professoren an der Kaiserlichen Universität zu Dorpat seit dem Jahre 1837 nach dem Leben und auf Stein gezeichnet von E. Hau), mis trükiti 1837–39 Georg Friedrich Schlateri litograafiatöökojas
Põhiliselt on Hau tuntud Moskva, Peterburi ja Gattšina kuulsate ehitiste sisevaadetest tehtud akvarellide järgi. Üldiselt on need tehtud keisripere tellimusel. On teada ka ülsikuid tema maalitud portreid. Moskvas joonistas ta Suurt Kremli lossi ja Nikolai lossi, Peterburis Miikaeli lossi, Talvepaleed ja Ermitaaži, Gattšinas Gattšina paleed.
Hau akvarellid tubade sisustusest on valmistatud suure meisterlikkusega: perspektiiv on täpselt paigas ja detailid on väga üksikasjalikult ära joonistatud.
Gattšinasse tuli Hau esimest korda 1862 selleks, et teha akvarellid Nikolai I ja Aleksander II kabinettidest.
Gattšina akvarellid on hindamatu väärtusega sellepärast, et Teise Maailmasõja ajal põletasid taganevad sakslased lossi maani maha. Loss taastati suures osas Hau akvarellide põhjal.
Oskar Georg Adolf Hoffmann (5. veebruar 1851 Tartu – 3. märts 1912 Novaja Derevnja) oli baltisaksa maalikunstnik.
Õppis 1871– 1877 Düsseldorfi Akadeemias Eugen Dückeri ja Eduard von Gebhardti käe all. Peale akadeemia lõpetamist töötas F. Cormoni juures Pariisis. 1883. aastal asus Peterburisse, kus valiti järgmisel aastal akadeemia auliikmeks.
Alexander Friedrich Wilhelm Franz von Kotzebue (9. juuni 1815 Königsberg – 24. august 1889 München) oli baltisaksa maalikunstnik.
Alexander oli näitekirjanik August von Kotzebue poeg. Pärast isa surma 1819. aastal õppis Alexander kadetikorpuses Peterburis, mille ta lõpetas 1834 kaardiväeleitnandina. Sellest hoolimata otsustas ta neli aastat hiljem kunstniku elukutse kasuks ja alustas kunstiõpinguid Peterburi Kunstide Akadeemias Alexander Sauerweidi käe all. Pärast kuut aastat akadeemias esitles ta 1844. aastal oma esimest maali "Tormijooks Varssavile" (Die Erstürmung Warschaus).
Seejärel jätkas ta oma õpinguid 1846. aastal Pariisis ja liikus sealt 1846 edasi Belgiasse, Hollandisse, Itaaliasse ning Saksamaale, misjärel jäi pidama Münchenisse. Seal sai temast Müncheni Kaunite Kunstide Akadeemia auliige ja ta maalis mitmeid suuremõõtmelisi töid Venemaa lahingutest Seitsmeaastases sõjas ja Aleksandr Suvorovi sõjakäikudest. Kotzebue on maetud Müncheni Alter Südfriedhofi.
Charles Timoleon von Neff (2/14. september 1804 Püssi (Hof Pühs), Lüganuse kihelkond – 24. detsember 1876/5. jaanuar 1877 Peterburi) oli baltisaksa kunstnik, Muuga (Münkenhof) ja Piira (Piera) mõisnik.
Sündinud vallaslapsena, saavutas ta andeka ja produktiivse kunstnikuna aadliseisuse, akadeemiku- ja salanõuniku auastme. Tema elu viimased aastad kulusid Muuga mõisa hoonete ehitamiseks ja sealse kunstikollektsiooni sisustamiseks, kuid paraku ei saanud ta asjaolude kokkulangemise tõttu oma elusihti täielikult valminuna näha.
20. mail/1. juunil 1838 abiellus ta Mõdrikus Mõdriku mõisniku tütre vabapreili Luise Auguste von Kaulbarsiga (1804–1882) ja neile sündisid tütar ja poeg
Wilhelm Siegfried Stavenhagen (27. september / 9. oktoober 1814 Kuldīga, Kuramaa – 8. / 20. jaanuar 1881 Jelgava) oli baltisaksa päritolu skulptor ja joonistaja.
Ta joonistas maastiku- ja linnavaateid Eesti ja Läti aladel, ning on loonud ka portreebüste.
Ta õppis 1834 Peterburi Kunstide Akadeemias, 1846 Maini -äärses Frankfurdis kujur Eduard Schmidt von der Launitzi (1797–1869) juures ja 1848. aastast Müncheni kunstiakadeemias skulptuurikunsti. Töötas õpingute vaheajal kodumaal maamõõtjana ja joonistas kaarte. 1850 asus elama Jelgavasse.
Kuldīgas, aadressil Baznīcas iela 17, on säilinud tema sünnikodu - Kuldīga bürgermeister Stavenhagenile kuulunud nn. Stavenhageni maja
Karl Ferdinand von Kügelgen (Carl Ferdinand von Kügelgen; 6. veebruar 1772 Bacharach – 28. detsember 1831/9. jaanuar 1832 (ukj) Tallinn, Eestimaa kubermang ) oli saksa päritolu Eestimaa kunstnik, Venemaa keisri õukonnakunstnik, Peterburi Kunstide Akadeemia (1804) ja Berliini Preisimaa Kuningliku Kunstide Akadeemia liige.
Karl von Kügelgen ja tema kaksikvend Gerhard von Kügelgen alustasid õpinguid Dresdenis ja jätkasid Bonni Filosoofiaülikoolis, ühes klassis koos Ludwig van Beethoveniga. Alates 1790. aastast õppis ta maalikunsti Frankfurti ja Würzburgi piirkonnas, Christian Georg Schütz vanema juures. 1791. aastal sai ta koos vennaga õppestipendiumi Rooma, ertshertsog Maximilian Franzilt.
1796. aastal reisis von Kügelgen koos Andreas Rombergiga Viini, sealt edasi Berliini ja 1798 . aastal venna juurde Riiga .
1798. aastal kolis Karl von Kügelgen Eestisse, kus elas peamiselt Kodilas, sama aasta lõpul läksid vennad Peterburi. Vaatamata oma portreeloomingu menukusele pöördus Franz Gerhard 1804. aastal tagasi Saksamaale, kus sai Dresdeni Kunstide Akadeemia professoriks.
1806. aasta 7. juulil abiellus Karl von Kügelgen Wilhelm Johann Zöge von Manteuffeli (1745-1816), tütre Emilie Henriettega. Tema kaksikvend Gerhard oli abiellunud (1800. aastal) Otto Reinhold Zöge von Manteuffeli tütre Helene (Lilla) Marie von Kügelgeniga (1773–1842). Mõlemad pulmad peeti Ojasoo mõisas Kose kihelkonnas
Keisri tellimusel tegi Karl von Kügelgen suuri joonistussarju Krimmi ja Soome vaadetega, viljeledes samaaegselt ka maastikumaali .
K. F. von Kügelgen oli põhiliselt klassitsist, kes Claude Lorraini mõjul kujunes ideaalmaastiku traditsiooni järgijaks. Enamik Karl von Kügelgen loodusmaale oli sarnase ülesehitusega: pildi äärtel puud, keskosas on kaugusest paistev tempel, varemed, kaljud, mäed. Kunstiteosed olid üles ehitatud sümmeetria reeglite järgi, esiplaanil oli stafaaž – väikesed inimfiguurid, loomad.
Constanze Elisabeth Marguerite von Wetter -Rosenthal (18. aprill 1872 Härgla mõis – 14. juuli 1948 Othmarschen, Hamburg ) oli baltisaksa skulptor ja graafik.
Constanze von Wetter-Rosenthal sündis Härgla, Kauksi ja Kernu mõisniku Hermann Ferdinand Gotthard von Wetter-Rosenthali ja Olga Cäcilie Justine Viktoria von Roseni tütrena.
Tema valmistatud on Aleksander I ja George Frederic Parrot pronksreljeefid, mille asukohaks on Tartu Toomemägi, sealsed sillad . Ta esindas esimest Eesti Vabariiki Berliini olümpiamängude võidukarikate konkursil skulptuuriga “Sihile”.
Kunstnik veetis nooruspõlve ja hilisemad eluaastad Pirgu mõisas.
Kasutatud kirjandus:
Marju Liidja, Baltisaksa maalikunst 19. saj. I pool, GAG 2007

Vikipeedia: Kategooria:Baltisaksa kunstnikud