Realism (0)

JOHANN KÖLER ( 1826 -1899)
Johann Köler oli esimene eestlane, kes sai tollase parima kunstihariduse – ta lõpetas Peterburi Kunstide Akadeemia, millele lisandus mitmeaastane enesetäiendus Euroopas reisides. Ta tegi hiilgavat karjääri: oli sama kooli õppejõud, akadeemik, tsaari tütre joonistusõpetaja. Ometi ei unustanud ta ära oma rahvuskaaslasi.
Üks Köleri vene sõpradest kirjutas, et elades moes oleva aristokraatia -portretistina härrasmehelikult euroopalikus laadis luksuskorteris Vietinghofi majas Suure Teatri lähedal, ei unustanud ta ometi seda rahvast, kelle hulgast ta ise põlvnes, vaid tundis sellele kogu südamest kaasa.
Köler toimetas tsaarile talupoegade palvekirju, oli tegev Aleksandrikooli komitees, aitas oma sõbral Jakobsonil käima panna ajalehte “Sakala”, oli Kirjameeste Seltsi aupresident jne. Oma tegevuse eest kutsus rahvas teda austavalt “isa Köleriks” ning kui ta 1899. a. suri, siis kujunesid tema matused Suure-Jaani kalmistul tuhande osavõtjaga rongkäiguks koos kahe laulukoori ja kolme puhkpilliorkestriga.
Peterburis elades maalis Köler põhiliselt vene tähtsate inimeste portreid. Eestit külastades jäädvustas ta lõuendile ka eesti intelligentsi (H. Treffneri, Fr. R. Kreutzwaldi). Eesti kunsti kullafondi kuuluvad tema isa ja ema portreed, mis on esimesed realistlikud talupoja portreed eesti kunstis. Kuna isa silmad olid poolpimedad, siis maalis ta mõlemad vanemad langetatud laugudega.
Köler on maalinud ka palju maastikke, enamasti Itaaliast ja Krimmist. Kuna tal oli hea värvimeel, on tema maalitud maasikud väga kaunid . Nendes valitseb looduslik küllus, iseloomulikud on romantilised kaljud ja veekogud. Enamasti lisas ta sinna mõne ilusa tütarlapse või noore naise figuuri.
Barbizoni koolkonna tähtsus realistlikus maastiku maalis
1830-ndatel aastatel hakkas rühm Pariisi maalikunstnikke pikemalt peatuma linnalähedastes metsakülades, eriti Barbizoniz ja mõned neist asusid sinna püsivalt elama (nagu näiteks Thedore Rousseau (tedoor russoo) (1812-1867). Vahetu side loodusega ja talurahva eluviisiga suunas neid looma uutmoodi kunsti, mida varsti hakati realismiks nimetama. Rousseau kuulsaim töö on "Äike saabub".
Nn Barbizoni koolkond tegeles maastikumaaliga. Nad loobusid väljamõeldud, fantastilistest ja põnevatest motiividest ja hakkasid maalima ainult seda, mida nad enda ümber nägid. Nende meelest oli kunstis kõige tähtsam tõde, s o objektiivse tegelikkuse asjalik ja ilustamata esitamine. Loodusest võtsid nad piltide üksikasjad, värvitoonid ja isegi kompositsiooni.
Tõetruu maalikunst mõjus võõrastavalt neile, kes olid harjunud ametliku kunsti ideaalmaastikega. Siiski võitsid barbizoonlased aegamööda tunnustust.
Realism -Eesti rahvuslik kunst
Esimene avalik kunstinäitus peeti Tallinnas juba 1798. aastal, kuid esimesed eesti soost kunstnikud läksid Peterburi Kunstide Akadeemiasse õppima alles 19. sajandi keskel. Kuigi siinne kunstielu oli juba sajandi alguses väga elav, jäid selle loojateks ja tarbijateks kuni 20. sajandi alguseni siiski baltisakslased. Tuntumad kunstikogud olid von Liphartidel Raadi mõisas ja von Stackelbergidel Vääna mõisas. Kuigi perekonnad viisid lõviosa kunstist kaasa Saksamaale, on osa nende kollektsioonist tänaseni säilinud Eesti Kunstimuuseumi kogudes.
Põhiliselt 19. sajandisse jääv baltisaksa kultuuri õitseaeg oli soodne ka kunsti arengule. Üldine kultuurivahetus Saksamaaga tihenes – sealt tuli Eestisse kunstnikke ja kirjanikke, siit mindi Saksamaale haridust omandama. Ajakirjanduses ilmusid artiklid Düsseldorfi Kunstide Akadeemiasse õppima ja õpetama suundunutest. Ainest ja inspiratsiooni ammutasid baltisaksa kunstnikud Eesti talupoja kujutamisest. Tollele ajale iseloomulikult on nii Carl Timoleon von Neff (1804- 1877 ) kui Oscar Hoffman ( 1851 -1912) idealiseerinud rahvariietes talunaisi ja kõrtsis istuvaid talumehi.
Esimesteks eesti soost professionaalseteks kunstnikeks on maalija Johann Köler (1826-1899) ning kujurid August Weizenberg ( 1837 -1921) ja Amandus Adamson (1855-1929). Oma töökuse ja andega jõudsid nad lühikese ajaga kõrgele kunstilisele tasemele ning juba 1878. aastal Pariisis korraldatud maailmanäitusel eksponeeriti Köleri maali “Truu valvur ” ja Weizenbergi skulptuuri “ Hamlet ”. Amandus Adamsoni “Russalka” ( 1902 ) oli aga esimeseks Eesti kunstniku kavandatud mälestusmärgiks Tallinnas. Eesti ühiskond jõudis kunsti tarbimiseni alles 1920. aastal kui Weizenbergi “Linda” pronkskoopia paigutati Toompeale.
Ka järgmine põlvkond kunstnikke õppis nii Peterburis kui Saksamaal, külastas lisaks Pariisile ka Itaaliat ning ammutas inspiratsiooni reisidest Soome, Krimmi, Kreekasse ning Põhja-Aafrikasse. Juba 20. sajandi alguses sooviti kunsti õppida kodumaal ning kunstis hakati otsima rahvuslikku alget. Eesti talupoja elu ning rahvajutud jõudsid kunstnike taiestesse. Eesti rahvusliku kunsti teerajajateks on Ants Laikmaa (1866-1943) ja Kristjan Raud (1865-1943), kes loomingulise tegevuse kõrvalt organiseerisid ka eesti kunstielu ning pidasid 20. sajandi alguses ateljee -koole.