Realism ja Eesti rahvusliku kunsti algus (0)

„ Realism ja Eesti rahvusliku kunsti algus”
Realism kunstivallas on 19.sajandi esimesel poolel G. Courberti rajatud maalistiil, mis tekkis Prantsusmaal. See on kunstivool , mis taotleb ümbritseva, maalitava tõetruud ilustamata kujutamist. Realismi viljeleti kogu Euroopas ja ka Venemaal 19. sajandi lõpuni. Selle kunstivoolu tähe all sündis ka eesti rahvuslik kunst . Varasemal ajal andsid tooni siin elavad sakslased . Esimesi silmapaistvaid kunstnikke Eestis olid Johann Köler, kes töötas peamiselt Peterburis. August Weizenberg , kes oli esimene skulptor , kõige akadeemilisemat laadi kunstnik, modelleeris põhiliselt mütoloogia ja allegooria teemat ning eesti muistendeid . Põhilise materjalina kasutas marmorit . Kõige realistlikumat laadi kunstnik, skulptor oli Amandus Adamson. Teda huvitas eesti mütoloogia ja rahvaluule . Tuntuks sai suurte monumentide loojana, kuid lemmikmaterjaliks oli pirnipuu .
Realismi ajal kasutasid kunstnikud maalimiseks looduses nähtavaid toone. Neid ei asendatud erksamate või harmoonilisematega. Enamasti valgustas kujutatut ülevalt vasakule suunatud valgusallikas. Maali kujundasid tumedalt heledale üle minevad värvid. Realistid huvitusid oma kaasajast ja lähemast ümbrusest, tavalistest inimestest ja argielust. Kõigepealt kerkis realism esile maastikumaalis. Esimesi maastikumaalijaid kutsutakse Barbisoni koolkonnaks. Pühenduti looduse ilu ülistamisele, samuti maaliti talupoegi raske töö juures. Veel maaliti olustikumaale, portreesid ja natüürmorte.
1919. aastail asutati Tartusse kunstikool „Pallas” , samuti oli Tallinnasse rajatud ka Tallinna Kunstitööstuskool, mis andis kuni 30. aastate lõpuni peamiselt tarbekunsti alast haridust.
Hollandi realistide maastikud olid maalitud äärmiselt plastilisteks, tubased stseenid olid tulvil siirast poeesiat. Hollandi realistid on näiteks Jozef Israels ja Jacob Maris. Venemaal olid aga realistid, kelle eesmärk oli tutvustada ja propageerida vene realistlikku kunsti. Kujutati stseene rahva elust ja Venemaa ajaloost, esitasid progressiivsete kultuuritegelaste portreid, näitasid kodumaa looduse ilu. Sageli olid teosed teravalt kriitilised ja tsarismi väärnähtuste vastased. Vene realisti esindajad näiteks Vassili Perov, Ivan Kramskoi, Ilja Repin. Moodustati ka Rändnäituste Ühing, kelle liikmed olid predviišnikud. Prantsusmaa realistid lähtusid hollandlaste realismist , õukondlik. Maaliti varjurikast metsamaastikku. Naivistlikud maalid. Maalitakse palju vabas õhus. Hõbehall koloriit, lüürilised meeleolud. Kuulsamad realisti maalijad on Gustave Courbet , Jean Baptiste Camille Corot , Charles Francois Daubigny, Jules Dupre jt. Saksamaa realistid on Wilhelm Leibl, Adolf Von Menzel . Talupoeglik temaatika , mida iseloomustab inimpsüühika vaatlemisoskus ja koloriidi varjutundlikkus.
Realism arenes Euroopa põhjapoolsetes maades välja iseseisvalt. Kunstilt nõuti, et ta aitaks lahendada ühiskondlikke probleeme, seepärast pidigi kunst olema võimalikult objektiivne ning andma hea ettekujutuse tegelikkusest elust. Ilu peeti teisejärguliseks.
Eesti rahvusliku kunsti sünd oli õnnelik ja loominguliselt viljakas aeg. Nagu mainitud oli J. Köler eesti rahvusliku kunsti rajaja. Ta oli päritolult talupoeg, kuid jõudis Vene keisrikojas väga kõrgele, sai akadeemiku ja professori tiitli . Köler on Eesti ajaloos oluline ka kui rahvusliku liikumise tegelane: osales nn. Peterburi patriootide ringis , vahendas talupoegade palvekirju tsaarile, oli Aleksandrikooli peakomitee esimees jne. Ta sündis Viljandimaal sauniku pojana aastal 1826. Õppis mitmes koolis Viljandis ning Cesises õppis maalriametit. Siirdus Peterburi, asus õppima sealses Kunstide Akadeemias , lõpetas selle tööga Herakles toob Kerberose põrguväravast, sai selle eest kuldmedali ja kutse ajaloomaali erialal. Suure osa oma elust veetis Köler Eestist eemal, põhiliselt Peterburis, kuid reisis ka Prantsusmaal, Itaalias, Saksamaal, Hollandis, Belgias jm. 1861 sai akadeemikuks. Oli muuhulgas tsaar Aleksander II tütre joonistusõpetaja. 1867 sai professoriks. Kodus Eestis käies matkas ka siin ringi, maalis Eesti maastikke ja rahvatüüpe, suhtles rahvusliku liikumise tegelastega. Esines näitustega mitmel pool välismaal. Elu lõpul sattus rahalistesse raskustesse seoses mõisa ostmisega Krimmis. Suri Peterburis, maetud Suure-Jaani kalmistule aastal 1899. Kaks tema parimat realistlikku teost on „Ema portree” ja „Isa portree”. Mõlemad teosed on äärmiselt lihtsad, ei ilutse, on parimad talupojaportreid eesti kunstis.
Äärmiselt oluline tegelane eesti rahvusliku kunsti rajamisel, ka eespool nimetatud August Ludwig Weizenberg. Ta oli skulptuuri looja. Tema eeskujuks oli küll taani klassitsist Bertel Thorvaldsen, kuid siiski arenes Weizenbergi looming realismi suunas. Ta on sündinud Võrumaal 1837. aastal. Pärast Kanepi kihelkonnakooli lõpetamist sai temast tisleriõpilane. Omandanud kutse, lahkus A. L. Weizenberg Eestist. Töötades, õppides  kunstide akadeemiates ja tegutsedes   vabakunstnikuna veetis ta aastaid Saksamaal, Venemaal ja Itaalias. A. L Weizenberg valiti „Vanemuise” seltsi auliikmeks.  Ta oli  St Peterburi Eesti Heategeva Seltsi asutaja ja juhatuse liige, Tallinna linna kunstivarade hoidja. A. L. Weizenberg suri 22. nov 1921 Tallinnas, sünnikohas Kanepis on tema mälestuseks mälestusammas. Ta oli kirjavahetuses  F. R. Kreutzwaldi, C. R. Jakobsoni  ja M. Veskega.
Kolmas oluline eesti rahvusliku kunsti alusepanija on Amandus Adamson, kes sündis 1855. Aastal Pakri saarel. Sündinud meremehe perekonnas, üldhariduse omandas Tallinnas Toom-Vaesteülikoolis ja keisrikoolis. Lapsepõlves meeldis talle igasuguseid asju nikerdada. Poisi andekust märganud Toompeavaestekooli õpetaja vabastas ta majapidamistöödest ning lubas tal oma töid ühe Tallinna kunstikaupmehe kaudu müüa. Ta õppis 1870–1873 Tallinnas tisler  Bergi juures. Seejärel oli ta Peterburis vabakutseline kunstnik. Aastast 1922 oli ta Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu, aastast 1924 Eesti Kunstnikkude Liidu liige. Ta suri aastal 1929 ja maeti Pärnusse.
Eesti kunstis ei ole väga selget piiri realismi ja teoste kunstivoolude vahel, kuid on hulgaliselt kunstnikke nende ühinguid ja nende teoseid, mis näitavad siiski realismi olemasolu Eestis. Ajaliselt oluliselt varem on tekkinud realism mujal Euroopas, seega olid välismaade realismi kunstnikud suureks eeskujudeks eesti realistidele.