Ares (0)

Tartu Ülikool
Semiootika osakond
Ares
referaat
Koostaja : Lona Päll
Tartu , 2007
Sisukord
Sissejuhatus : Ares – julm ja verejanuline jumal ....................................3
Sümbolid ..................................................................................................4
Ares ja Aphrodite ....................................................................................5
Aresega seotud müüdid ...........................................................................5
Arese järeltulijad ......................................................................................6
Arese kujutamine kunstis.........................................................................7
Mars .......................................................................................................8
Kokkuvõtteks .........................................................................................9
Kasutatud kirjandus................................................................................10
Ares -julm ja verejanuline jumal
Ares on Vana - Kreeka mütoloogias sõjajumal . Jumalate hierarhias , sugupuus on tal auväärne koht – ta on peajumal Zeusi ja tema naise, taevajumalanna Hera poeg.
Kreeka mütoloogiasse kuulus Ares juba Mükeene ajajärgul. Ta oli arenenud pronksiaja sõjajumalast. On väidetud, et Ares ei ole kindlapiiriline isiksus nagu seda on näiteks Apollon või Hera. Pigem on ta sõja ja hävingu sümbol. Siiski on tema esinemine mitmetes müütides ja kindel koht Olümpose jumalate keskel omistanud talle teatavad kuju ja iseloomujooned, nagu teistelegi jumalatele.
Tema päritolu kohta märgivad kreeklased ebamääraselt, et Ares olnud pärit Traakiast, Kirde Kreeka toore ja metsiku rahva hulgast. Kõige meelsamini viibivatki Ares metsikute ja barbaarsete traaklaste või sõjakate ja vallutushimuliste naissõdalaste – amatsoonide seas.
Välimuselt oli Ares nägus ja mehine, särava soomusrüüga ja uhke kehahoiakuga. Toreda väljanägemise kõrval tuuakse kontrastiks tema haruldaselt õudutekitav iseloom. Ares oli kreeka kaheteistkümnest peajumalast kõige vihatuim – verejanuline ,julm, hävingut ja kannatusi toova sõja jumal. Rahuaega ja inimkonna õitsengut ta ei kannatanud.
Mitmed allikad viitavad (sh. Homeros oma „ Iliases “) ,et Arest põlgasid nii teised jumalad kui ka tema ema ja isa – Zeus ja Hera. Tema loomuses olid kaks peamist joont – julmus ja jõhkrus, ning nii veider kui see ka ei tundu – argpükslikkus ja rumalus . Tormakuse ja toore jõuga sööstis ta igasse lahingusse, ent lüüa saades või kellelegi alla jäädes ,muutus ta kiuslikuks ning hakkas otsima üha uusi võimalusi, et end tugeva ja vägevana näidata. Tihti tehti ta täiesti lolliks .Üsna sageli pöördus ta abipalvetega ja halamisega oma isa -võimsa Zeusi poole. Teada on näiteks lugu Trooja sõjast ja Arese ning tarkuse - ja käsitööjumalanna Athena vastuseisu kohta. Käimas oli Trooja sõda ja Hera, Zeusi naine ja Arese ema, soovis aidata kreeklasi, kes olid parajasti väga raskes olukorras. Achilleuse ja Agamemnoni vahelist riidu ära kasutades tappis Ares valimatult ja julmalt kreeklasi, kuigi oli lubanud neid aidata. Arest saadeti peatama Athena. Täpselt sel hetkel ,kui sõjajumal oli paisanud kreeka kuulsa kangelase Diomedese pihta pronksoda, juhtis Athena käsi selle oskuslikult eemale. Arese ja Diomedese vahel puhkes võitlus ,milles jäi suuresti täna Athena abile võitjaks
Diomedes . Aruka ja kindlameelse Athena ning tormaka Arese vahel tekkis vaen ,mis päädis mitmete võitlustega, kus paraku jäi kaotajaks Ares. Nende kahe jumala vastuseisus võib näha ka alatist osavuse ja tarkuse ning tooruse ja arutuse vastandust.
Püsivat kultust Aresele ei tekkinud, rahvas ei austaud teda. Erinevalt enamikest teistest jumalatest, ei olnud tal eelistatud linna ,templeid või pühasid /pidustusi.
Hoolimata oma sõjakusest ja võitlusoskustest ,oli Ares põlatud kogu Homerose „ Iliase “ vältel, kuigi tegu on sõjapoeemiga. Sõdalased olid pigem õnnelikud kui pääsesid julma Arese halastamatu raevu eest, liiatigi võis see pöörduda nagu pidetu tuuleiil – kord ühe ,kord teise leeri vastu.
Aresel oli oma kaaskond – tema saatjaskond arvukates lahingutes. Võimsa sõjajumala kõrval seisid tema pojad Phobos ( kr. keeles „hirm“) ja Deimos ja tema õde Eris (kr. keeles „tüli“, „riid“) ,kellega seondub tuntud lugu tüliõunast ,mis sai ka kuulsusrikka Trooja sõja ajendiks. Eris polnud kutsutud Peleuse ja Thetise pulmapeole. Kättemaksuks heitis ta külaliste sekka kuldõuna ,millele oli kirjutatud „kõige kaunimale“. Jumalannad Hera, Aphrodite ja Athena nõudsid igaüks õuna endale. Tüli kutsuti lahendama Paris , kellele oli Aphrodite lubanud naiseks Helenat. Paris määras õuna Aphroditele ning see otsus saigi Trooja sõja ajendiks. (Siit ka väljend Erise õun ehk „ tüliõun “)
Arese saatjannaks oli ka sõjajumalanna Enyo ,metsiku lahingukära personifikatsioon. Kust iganes nad ka üle ei käinud, tekkis paanika, veri ja surm.
Sümbolid – raisakotkas ,kilp ja kiiver.
Arese kui sõjajumala lahutamatuteks kaaslasteks ja sümboliteks oli kilp ja kiiver. Mainitakse ka oda kui tabavat ja surmatoovat relva, mida ta pidevalt käsitas ja igas võitluses viibutas.
Sümboleid, mida Aresega seotakse, on mitmeid.
Aresel oli nelirakend  ohjeldatud tuldpurskavate surematute täkkudega .Jumalate keskel oli Ares äratuntav oma messingust, metalse raudrüü järgi .Tema tuntud linnud olid mitmete allikate järgi loorkakk, rähn ja kassikakk. Eriti tuntud oli raisakotkas kui raipesööja.
Ares ja Aphrodite
Arest on erinevates allikates nimetatud nii Aphrodite armukeseks kui abikaasaks. Aphrodite  oli küll. Aresele määratud, aga armastusjumala  abikaasaks sai siiski lombakas Hephaistos , kelle Zeus talle tänutäheks Hera vabastamise eest määras, ent kelle vastu tal kirge polnud. Teada on lugu sellest, kuidas Hephaistos paari üle kavaldas ja nad naerualuseks tegi.   Helios oli näinud, kuidas Ares armastusejumalannat võrgutab ja andis sellest Hephaistosele teada. Sepp valmistas imeõhukese, murdumatu ahela ja kinnitas selle magamistuppa, voodi kohale. Salakaval võrk langes armastajatele peale ja püüdis nad lõksu – Arese märatsemine kutsus kohale kõik jumalad ,kes vangistatud paarikese arvel nalja tegid.
Arese ja Aphrodite armastuslugu, mida on nimetatud ka püsivaks kireks, on mõjuvaks kontrastiks toore ja julma sõdalase ja noore hapra armastusjumalanna vahel.
Aphroditel ja Aresel oli ühiseid lapsi : Eros ja Harmonia , Phobos ja Deimos.
Algselt usuti ,et Eros oli iseenesest tekkinud kosmogooniline jõud,kes armastusjumalannat saatis , ent hiljem võeti omaks tema pärinemine Aphroditest ja Aresest (suures osas tänu poeetidele). Ta oli oma ema alaline saatja, tiivuline vibukütt ,kelle nooled sütitasid armuleegi nii meeste ja naiste kui ka meeste vahel.( Rooma vaste Amor ,ka Cupido)
Harmonia abiellus Teeba kuninga Kadmosega . Pulmakingiks sai ta Hephaistose valmistatud ( mõnede allikate väitel Europelt saadud) kaelakee, mis osutus hiljem saatuslikuks ning tõi õnnetust kõigile, kelle kätte see sattus.
Phobos ( kr. keeles „hirm“) ja Deimos („õud“) saatsid oma isa lahingutes.
Aresega seotud müüte.
Ares esineb müütides üldiselt vähe. Osad neist seotud tema arvukate lastega, kellest mõned olid sama verejanulised ja vastuolulised kui ta ise. Mõningad müüdid jutustavad tema ja Aphrodite kirest, mida on kunstis ja kirjanduses kasutatud ja idealiseeritud kui tugevuse, jõhkruse ja ilu kooskõla . Veel näiteks müüte seoses tema madulapsega, kelle Kadmos tappis , kuldvillaku hiie valitsemisega , pronksanumasse sulgemisega, kus ta kolmteist kuud istuma pidi ,kuni Hermes ta vabastas ja Halirhothiose tapmisega. Võitlustes ja sõdades esineb ta tihti – tema enda kuulsaimad võitlused Hephaistosega ja Heraklses ning Athenaga lõppesid pigem kurvalt.
Arese järeltulijad.
Vägeval ja julmal sõjajumalal oli palju lapsi.
Järgnev tabel ei pretendeeri tõsidusele, allikate rohkus ja varieeruvus teevad täieliku ja objektiivse pildi kokku panemise raskeks. Mõned lastest on  omistatud mitmele jumalale või kangelasele, mõned neist peamiselt Arese rooma teisikule Marsile. Jumalate ja pooljumalate ning teiste kangelaste omavahelised suhted ja hierarhia oli väga keerulised ja tugevasti läbi põimunud .
1.Aglaulus
1.Alcippe
2.Aphrodite
1. Deimos
2. Eeros (mõnede allikate väitel)
3.Harmonia
4. Phobos
3.Cyrene
1. Diomedes
4.Harpina (või Stereope)
1. Oenomaus
5. Otrera
1. Penthesilea
6. Pyrene
1. Kyknos
7. Astyoche
1. Ascalaphus (ja Ialmenus)
8. Bistonis
1. Tereus
9. Rhea Silvia (Rooma mütoloogias ehk siis Marsi puhul)
1 Remus
2 Romulus
10. Tundmatute emadega
1. Antiope
2. Biston
3. Enyo
4. Eurytion
5. Hippolyte
6. Melanippe
7. Thrax
Mõned neist järeltulijatest on ise seotud mitmete müütide või lugudega. Diomedes oli Traakia kuningas, kelle hobused sõid inimesi. Nende hobuste taltsutamine oli Heraklese üks vägitegusid. Gustave Moreau on maalinud seda, kuidas Diomedese kisuvad lõhki tema enda hobused.
(Teiste allikate järgi on Diomedes Tydeose poeg)
Legendi järgi oli Aresel poeg Kyknos ,kelle üle ta ehk kõige enam uhkust tundis . (kr. keeles „Luik“ ,seda nime kandsid mitmed erinevad müüditegelased ,kes pärast vägivaldset surma luikedeks muudeti). Kyknos oli sama keevaline ja julma südamega kui ta isagi. Poeg ei  suutnud leppida tõsiasjaga, et Aresel ,tema isal, pole ainsa Olümpose jumalana oma templit,ja võttis enesele ülesandeks see ehitada. Tempel pidi ehitatama inimluudest ,mistõttu alustas Kyklos halastamatut tapmist ja hävitamist. Oma tapatalgute käigus sattus Kyknos silmitsi ka Heraklesega, kelle suur kogu talle meeldis – ta sööstis vägilase kallale,ent sai võitluses surma.
 Arese jaoks oli tema südika poja tapmine suur löök. Pärast sulgumist üksindusse ja leina,otsuatas ta nendestsamadest olemasolevatest luudest pojale mälestusmärgi ehitada.
Vastvalminud templi hävitas aga Apolloni käsul jõejumala poolt saadetud püha jõgi Anauros. Tegemist on järjekordse ilmeka näitega sellest, kuidas mitte ükski jumalatest Arest ei sallinud ning kuidas kaotused ta kibestunuks ja lapsikuks muutsid.
(Arese ja Aphrodite lastest on juttu ülal)
Arese kujutamine
Kuna Arest ei rahva seas ei austatud ,pigem kardeti ja vihati ,ei kujunenud välja ka tema kultust. (Erinevalt Rooma marsist .)
Kunstis on Arest siiski kujutatud – temast on loonud kujusid Thorvaldsen ja Canova ning maale Bottichelli, Tintoretto , Rubens , Velazquez , Rembrandt ja Corinth.
Arese kujudeks peetavatest on kuulsaimad 4. sajandi vabaskulptuurid . Louvre `is asuv nn. Borghese Ares kujutab kiivri ja kilbiga sõjajumalat ründeasendis. Roomas termide muuseumis asuv Ludovisi Ares ,mis oli 4.saj teisest poolest pärineva kreeka originaali rooma koopia, kujutab võimsat Arest aga istuvana ,relvad tema ette maha asetatud. Mõlemad eelmainitud skulptuurid kujutasid noort ja tugevat Arest. Kujutavas kunstis tugineti kreeka müütidele ,kuid kujutati ka tema teisikut, roomapärast samastust Marsi.
Mars
Kaksteist Olümpose jumalat said kõik ka rooma jumalateks. Kreeka kunsti ja kultuuri mõju oli nii suur, et vana-rooma jumaladki muudeti kreeka jumalate sarnaseks ning olid nendega samastatavad. Enamikule neist (v.a Apollon ja Pluto) anti siiski rooma nimi. Mõningaid erinevusi kreeklaste ja roomlaste jumalates ja nende austamises siiski oli.
Erinevalt Kreeklastest, kes oma julma Arest ei sallinud., meeldis Roomlastele nende Mars palju enam. Teda peeti Aresest olulisemaks. Ta polnud nende jaoks ahne ja julm, ent ääretult keevaline , lapsik ja viril jumal, nagu teda on kirjeldatud kreeklaste „Iliases“. Roomlaste jaoks oli ta võimas ja mehine kangelane, tahtejõuline ja võitmatu. Tema nimel joosti lahingusse ja oldi rõõmsad ,et langetakse „Marsi kuulsuse väljal“( sellest võime lugeda nt. poeemist „Aenesis“).
Mars oli Romuluse ja Remuse isana ka üks roomlaste esivanematest.( Emaks oli Rea Silvia). Roomlased polnud kitsid oma sõjajumalale altarite püstitamisega ja austuse avaldamisega. Temale oli pühendatud näiteks rooma kalendri algselt esimene kuu – märts. Marsi preestrid tegid kilpi kandes iga aasta märtsis ringkäiku läbi linna, samuti ohverdati talle hobuste võidusõidul „oktoobrihobust“ jms . Väljaspool linnamüüre asuval Marsi väljal oli jumala altar – seal kogunes sõjavägi ja korraldati õppuseid ,iga viie aasta järel toodi seal lunastusohver (lustrum). Kuna Mars samastati Aresega ,viidi ta ka rooma mütoloogias seosesse armastusjumalanna Venusega (ehk kreeka Aphrodite). Tema pühad loomad olid rähn ja hunt (seoses rooma linna tekkimise legendiga, ta oli Romuluse ja Remuse isa).
Kokkuvõtteks
Vana-Kreeka jumalad on tuntud oma keeruliste suhete ,intriigide, selgelt inimlike pahede ja kalduvuste tõttu. Ares on parim näide jonnakusest ja julmusest. Ühelt poolt vägev sõdalane ja julm hävitaja, teisalt hoopis lapsikum – kiuslik, pidevatest lüüasaamistest morjendatud ja igale uue väljakutsele vastu jooksev .
Arest võib müütidest leida veidi vähem kui teisi jumalaid. Või ei ole ta neis tihti peategelane. Ometi oleks Olümpus oma jumalatega ilma musta lambata palju vähem kirevam .
Ja pealegi - kui inimesed ei pea enam kannatada – on neil siis üldse jumalaid vaja?
Kasutatud kirjandus :
Antiigileksikon. 1985. „Valgus“ , Tallinn
Martin, Richard P. 2003.  „ Vana-Kreeka müüdid“ , Tallinn
Fink , Gerhard. 2000 . „Kes on kes antiikmütoloogias?“
Hamilton , Edith „Antiikmütoloogia“ .1975 .Tallinn
1985 ,„Eesti nõukogude entsüklopeedia (ENE) 1.“ Tallinn , „Valgus“
Hjortso , Leo .2007. „Rooma jumalad ja kangelased“ Tallinn ,“Tänapäev“
http://en.wikipedia.org/wiki/Ares  
http://homepage.mac.com/cparada/GML/Ares.html