Ares (1)

ARES
Ares on Vana - Kreeka mütoloogias sõjajumal. Vaste Rooma -mütoloogias on Mars . Jumalate hierarhias, sugupuus on tal auväärne koht – ta on peajumal Zeusi ja tema naise, taevajumalanna Hera poeg.
Kreeka mütoloogiasse kuulus Ares juba Mükeene ajajärgul. Ta oli arenenud pronksiaja sõjajumalast. On väidetud, et Ares ei ole kindlapiiriline isiksus nagu seda on näiteks Apollon või Hera. Pigem on ta sõja ja hävingu sümbol.
Tema päritolu kohta märgivad kreeklased ebamääraselt, et Ares olnud pärit Traakiast, Kirde Kreeka toore ja metsiku rahva hulgast.
Välimuselt oli Ares nägus ja mehine, särava soomusrüüga ja uhke kehahoiakuga. Toreda väljanägemise ja õudutekitava iseloomuga. Ares oli kreeka kaheteistkümnest peajumalast kõige vihatuim – verejanuline, julm, hävingut ja kannatusi toova sõja jumal.
Mitmed allikad viitavad ,et Arest põlgasid nii teised jumalad kui ka tema ema ja isa – Zeus ja Hera. Tormakuse ja toore jõuga sööstis ta igasse lahingusse, ent lüüa saades või kellelegi alla jäädes ,muutus ta kiuslikuks ning hakkas otsima üha uusi võimalusi, et end tugeva ja vägevana näidata. Tihti tehti ta täiesti lolliks .Üsna sageli pöördus ta abipalvetega ja halamisega oma isa -võimsa Zeusi poole. Teada on näiteks lugu Trooja sõjast ja Arese ning tarkuse - ja käsitööjumalanna Athena vastuseisu kohta. Käimas oli Trooja sõda ja Hera, Zeusi naine ja Arese ema, soovis aidata kreeklasi, kes olid parajasti väga raskes olukorras. Achilleuse ja Agamemnoni vahelist riidu ära kasutades tappis Ares valimatult ja julmalt kreeklasi, kuigi oli lubanud neid aidata. Arest saadeti peatama Athena. Täpselt sel hetkel, kui sõjajumal oli paisanud kreeka kuulsa kangelase Diomedese pihta pronksoda, juhtis Athena käsi selle oskuslikult eemale. Arese ja Diomedese vahel puhkes võitlus ,milles jäi suuresti tänu Athena abile võitjaks.
Arese kui sõjajumala lahutamatuteks kaaslasteks ja sümboliteks oli kilp ja kiiver. Mainitakse ka oda kui tabavat ja surmatoovat relva, mida ta pidevalt käsitas ja igas võitluses viibutas.
Arese ja Aphrodite armastuslugu , mida on nimetatud ka püsivaks kireks, on mõjuvaks kontrastiks toore ja julma sõdalase ja noore hapra armastusjumalanna vahel. Aphroditel ja Aresel oli ühiseid lapsi : Eros ja Harmonia, Phobos ja Deimos. Legendi järgi oli Aresel poeg Kyknos, kelle üle ta ehk kõige enam uhkust tundis.
Kuna Arest rahva seas ei austatud, pigem kardeti ja vihati, ei kujunenud välja ka tema kultust. Kunstis on Arest siiski kujutatud – temast on loodud kujusid ja ka maale.