reeglitest ja seadustest. Aksinoom on lähtekohaks võetav valem, mida antud teooria raames ei tõestata ja millest (koos teooria teiste aksinoomidega) tuletatakse varem kokkulepitud järeldamisreeglite järgi kõik teooria ülejäänud valemid. Aprioorseid argumente kasutatakse selleks, et suruda teistele peale oma arvamusi, sõltumata nende tõesusest või väärusest. Intuitsioon ehk vaistlik enesetunnetus on seotud vahetu emotsiooniga. Empiiriliste argumentidega põhjendatakse, aprioorsete argumentidega püütakse veenda psühholoogiliselt. Loogiliste järelduste tegemisel on abivahendiks mõistus. Aprioorsed argumendid ei tõesta teesi. Alati ei saa empiiriliste ja aprioorsete argumentide vahele tõmmata ranget piiri kõik sõltub kontekstist.
maailm tegelikult ongi selline. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma teisiti tajuda. Antud referaadis vaatan lähemalt, kuidas Kant oma teoses Prolegomena on tõstatatanud küsimuse, kuidas on võimalik puhtast mõistusest lähtuv tunnetus? Analüütiliste lausete võimalikkusest on kerge mõista, kuna see tugineb vasturääkivuse seadusele. Sünteetiliste aposterioorsete lausete võimalikkus põhineb aga kogemusel. Kanti arvates sünteetiliste aprioorsete otsustusi tuleb otsida või uurida, kuna see ei tugine mitte vasturääkivuse seadusele, vaid teistele printsiipidele. Igasugune teadmine väljendub Kanti arvates otsustusena. Otsustus on väide millegi kohta; see sisaldab subjekti ja predikaati. Otsustuste ehk teadmiste hulgas eristab Kant analüütilisi ja sünteetilisi ning aprioorseid ja aposterioorseid. Üldse on Kanti järgi kolme liiki otsustusi:
ning luuletajaid. 9. klassis lugesin romantismi ajastu üht suurimat teost, milleks oli Alexander Dumas ,,Kolm Musketäri." Samas, kui õpitakse grammatikat, siis toetutakse empiirilistele argumentidele. Näiteks see on fakt, et g, b, d ning k, p, t on sulghäälikud. Arvan, et kui inimene tahab olla haritud, siis ei piisa üksnes empiiriliste argumentide teadmistest. Sealt tuleb küll meie jaoks põhiteadmine, kuid samas arvan, et ka aprioorsete argumentidele peaks olema koht meie ajus. Risto Liiv 11c
Aprioorne/Aposterioorne See eristus puudutab meie teadmiste saamise viise. Väidet "Kõik luiged on valged" saab kinnitada vaid empiiriliselt, nt kui leitakse must luik, siis ilmneb, et tegemist on väära väitega. Kui fakti on võimalik kindlaks teha või teada saada empiiriliselt, siis saab seda teada üksnes aposterioorselt. Aprioorne teadmine on see, mida on võimalik saada mitte- empiiriliselt kas mõistusliku arutluse või intuitsiooni teel. Üheks aprioorsete teadmiste allikaks on peetud ka kaasasündinud ideid. Analüütiline/Sünteetiline See eristus on loogilis-semantiline ning käib selle kohta, mis määrab väite tõeväärtuse (=selle, kas lause on tõene või väär). Analüütilised väited on need, mille tõeväärtus on määratud üksnes tema osade tähenduse poolt. Sünteetiliste väidete tõeväärtuses mängib rolli ka see, kuidas maailm on. Näiteks väite "Kõik luiged on valged" tõesus sõltub sellest, kas
kujutlused. Tunnetus sisaldab ainult nähtumust, „asjad iseeneses“ on põhimõtteliselt tunnetatamatud. See ongi inimtunnetuse piir. Tõelise tunnetuse paratamatus ja üldine laad põhineb igasugusest kogemusest sõltumatuil meelelise kaemuse vormidel (ruum ja aeg), aru aprioorseil vormidel (kategooriad) ja meelelisuse ning aru seose aprioorseil vormidel (transtsendentaalse apertsepsiooni ühtsus). Teadmised kujunevad Kanti järgi välismaailmast saadud andmeist aprioorsete vormide vahendusel. Käsitledes üleminekut meeleliselt ja arult mõistusele kui kõrgemale tunnetusvõimele, tuli Kant järeldusele, et hinge surematusele, maailma tekkimise ja jumala olemasolu idee on vasturääkivad ning tunnetatamatud, s.t selles suhtes on tunnetuse võimalused piiratud. Kanti õpetus mõistuse vasturääkivusest (antinoomia) pani saksa filosoofias aluse dialektikale. Kanti filosoofia
A priori anal on paratamatu, ei ole üldkehtiv. Aposteriori sünteet on üldkehtiv, ei ole paratamatu.Kogemu-sotsustused on alati sünteetilised. Matemaati-lised otsustused on kõik sünteetilised.Kanti põhiideeks on see,et metafüüsika tõeliseks alaks on sünteetilised aprioorsed otsustused ning ainuüksi need on tema eesmärk.Metafüüsika peamise sisu moodustab aga aprioorse tunnetuse loomine, olgu siis kaemuse või mõistete abil, lõpuks ka aprioorsete sünteetiliste lausete loomine, ja nimelt filosoofilises tunnetuses.Kant toob oma põhiidee kaitseks näite võrduse ,,a" vahel. a=a , tervik on võrdne iseendaga, või a+b>a , s. t tervik on suurem oma osast. Ja ka neid lauseid, kuigi nad tuginevad puhastele mõistetele, lubatakse matemaatikas vaid seetõttu, et neid saab esitada kaemuses. Mina arvan et Kanti filosoofia on väga raskesti mõistetav. Kuid olen sellega nõus et iga inimese tunnetus võib erinev olla,kuna
ja seadustele.2 Ratsionalismis toimub aga argumendi pealesurumine selle tõesusest või väärusest sõltumata. Empiirilised argumendid on ratsionaalsed ning objektiivsed: nad tõestavad väite veenvamalt. Aprioorsed argumendid on seevastu kaudsed või spekulatiivsed: nad ei tõesta teesi piisavalt. Oskus teha loogilisi, põhjendatud ja objektiivseid otsustusi etendab määravat rolli kodanikukompetentsuses. Empiiriliste argumentidega põhjendatakse, aprioorsete argumentidega püütakse veenda psühholoogiliselt.3 Õppiminegi on suur üldistamine. Nii õpitakse koolis selgeks matemaatika teoreemid ja keelereeglid- kõike pole võimalik ise praktiliselt kogeda. Seega ei saa alati empiiriliste ja aprioorsete argumentide vahel tõmmata ranget piiri. Kõik sõltub kontekstist! 1. Kaldjärv 2007, 17 2. Kaldjärv 2007, 18 3. Kaldjärv 2007, 21 3 1.1 Argumenteerimine
intellekt-vaim. Mateeriat saab uurida teaduslike instrumentide ja meetoditega; vaimu aga tunnetuse või sisemise subjektiivse vaatluse abil. Nii kujunevad kaks erinevat teadmiste liiki ja arvatavasti on piirkondi, kus need kattuvad (näiteks psüühiliste nähtuste väljad). transtsendentaalne (ld. k teisele poole minema, üle astuma). Immanuel Kant nimetas transtsendentaalseks kõike seda, mis on seotud kogemuse aprioorsete vormidega. Transtsendentaalsed on tema arvates näiteks aeg ja ruum kui meelelisuse aprioorsed vormid ning substantsi, põhjuslikkuse jt aru kategooriad. substants (ld. k. olemasolu, olemus). 1. asi 2. tähenduses, st miski, mida vastandatakse omadusele, suhtele ja sündmusele. Eeldades substantsi olemasolu, võib näiteks öelda, et konkreetne inimene muutub omadustelt, kuid substantsina jääb muutumatuks. Niimoodi käsitasid substantsi Aristoteles ja Locke. 2
(kogemusel põhinevad). Üldse on Kanti järgi kolme liiki otsustusi: 1. sünteetilised aposterioorsed, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise (nt. ,,mõned kehad on rasked") ; 2. analüütilised aprioorsed, mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu (nt. ,,ruudul on neli nurka") ; 3. sünteetilised aprioorsed, mis kuuluvad samuti täiusliku teadmise koosseisu (nt. ,,sirge on lühim tee kahe punkti vahel"). Kant püstitas küsimuse aprioorsete sünteetiliste otsustuste võimalikkusest: need on teadmised, mis on meie kogemusest sõltumatud, paratamatud, üldkehtivad ja meie seniseid teadmisi avardavad. Kanti eelsed empiirikud (Locke, Hume, Berkley) väitsid, et kõik teadmised pärinevad kogemustest. Ratsionalistid (Spinoza, Descartes) väitsid, et kõik tõelised teadmised tulevad mõistusest endast. Kanti arvates alahindasid esimesed mõistuse, teised aga kogemuse rolli tunnetuses
2 3. Teada metafüüsika põhiküsimuse sisu. Tunda sellega seotud olulisi mõisteid ja eristusi: idealism-materialism, subjektiivne ja objektiivne idealism, monism-dualism, sokraatiline hoiak põhiküsimuse suhtes, skeptitsism (selle konstruktiivne ja radikaalne vorm). Solipsismi mõiste. Mis(ja miks) on olev tervenisti. Miks on ülepea miski olemas ja mid moodust olemasoleva olemuse, mis on oleva algpõhjused. Metafüüsika tegeleb oma põhiküsimuse üldisuse tõttu aprioorsete tõestustega, mitte mepiirilistega. Metafüüsika põhiküsimus on konstant. Metafüüsilisele mõtlemisele isel äärmuslik tõesuspretensioon. Metafüüsika käsitab ennast progressiivse liikumisena lõppvastuse suunas. Vastused põhiküsimusele: idealism (olev tervenisti on vaimne, ülemeeleline, platon; olev on idee; spinoza: olev on substants; fichte: olev on absoluutne mina; hegel: olev on objektiivne vaim)
Üldse on Kanti järgi kolme liiki otsustusi: 1. sünteetilised aposterioorsed, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise (nt "mõned kehad on rasked"); 2. analüütilised aprioorsed, mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu (nt "ruudul on neli nurka"); 3. sünteetilised aprioorsed, mis kuuluvad samuti täiusliku teadmise koosseisu (nt "sirge on lühim tee kahe punkti vahel"). Kant püstitas küsimuse aprioorsete sünteetiliste otsustuste võimalikkusest: need on teadmised, mis on meie kogemusest sõltumatud, paratamatud, üldkehtivad ja meie seniseid teadmisi avardavad. Kanti-eelsed empiirikud (Locke, Hume, Berkeley) väitsid, et kõik teadmised pärinevad kogemusest. Ratsionalistid (Spinoza, Descartes) väitsid, et kõik tõelised teadmised tulevad mõistusest endast. Kanti arvates alahindasid esimesed mõistuse, teised aga kogemuse rolli tunnetuses
Maailma areng on tootmissuhete areng. Inimese olemuseks on TÖÖ. Kapitalismis peab inimene müüma oma olemust. Pealisehitus: tootmissuhted, tootlikud jõud (inimene, töö, vahendid)->administratsioon-tema vorm sõltub baasist->ideoloogia-poliitika religioon, kunst jne. 15. metafüüsika põhiküsimus- mis(ja miks) on olev tervenisti. Miks on ülepea miski olemas ja mid moodust olemasoleva olemuse, mis on oleva algpõhjused. Metafüüsika tegeleb oma põhiküsimuse üldisuse tõttu aprioorsete tõestustega, mitte mepiirilistega. Metafüüsika põhiküsimus on konstant. Metafüüsilisele mõtlemisele isel äärmuslik tõesuspretensioon. Metafüüsika käsitab ennast progressiivse liikumisena lõppvastuse suunas. Vastused põhiküsimusele: idealism (olev tervenisti on vaimne, ülemeeleline, platon; olev on idee; spinoza: olev on substants; fichte: olev on absoluutne mina; hegel: olev on objektiivne vaim)-
kõrvalekaldeid sellest või teisest reeglist. Kui meil on aga mõni selline teadmine, millest ei saa olla mingeid erandeid, mis on rangelt üldine ja paratamatu, siis saab see pärineda vaid aprioorsest allikast. Kanti käsitluse kohaselt ongi üldisus ja paratamatus aprioorse teadmise kindlad tunnused ning viimasega lahutamatult seotud. Metafüüsika kui “sealpool kogemust asuv tunnetus” (lk. 19) saab selle jaotuse kohaselt kuuluda üksnes aprioorsete teaduste hulka. Ja kuna tema objektideks on entiteedid, mis jäävad väljapoole võimalikku kogemust, siis peab metafüüsika olema ka puhas tunnetus, s.t. ta ei saa üldse sisaldada aposterioorsest allikast pärinevaid komponente. Niisiis on metafüüsika “puhtast mõistusest tulenev tunnetus” (lk. 19). Tunnetusviisi järgi jaotub teaduslik teadmine analüütiliseks ja sünteetiliseks. Siinpuhul tuleb
Järgnevalt peavad ettekujutused olema “kujutlusjõu (Einbildungskraft), hinge ühe pimeda, kuid vältimatu funktsiooni …” (B 103) poolt kokkukoondatud. Kolmandaks annab mõistete rakendamine sellele seosele paratamatu sünteetilise ühtsuse, s.t. suhte objekti (eelpool osutatud tähenduses). Kui soovida eristada kategooriate rakendamist teistest objektiivses empiirilises otsustuses rakendatavatest spetsiifilistest mõistetest, peab silmas pidama üksnes puhaste aprioorsete ette- kujutuste ühendamist (sünteesi), s.t. ruumi ja aja struktuursete elementide mitmekesisust. See, nn. puhas süntees, omab jällegi kolme aspekti: puhta kaemuse mitmekesisus, selle mitmekesisuse süntees kujutlusjõu abil ja paratamatu sünteetilise ühtsuse ehk objekti-suhte ülekandmine tollele sünteesile puhta arumõiste kaudu. Puhta kaemuse mitmekesisusele puhtaid arumõisteid rakendades konstitueerime me üksnes
Samas ei alaväärtusta Unt ka individuaalset teadvust (kolm sekundit, mil kirjanik kohtus Betti Alveriga - individuaalne subjektiivne ajataju). Kui Barthes räägib müüdi väljastajast, "autorist", mis on kaasaegsetes oludes enamasti kodanlik ühiskond, siis Unt käsitleb müüti kui antut. Kuna ta ei esita konkreetset teooriat, siis võib vaid teha oletusi. Tundub, et Undi arusaam müüdist vastab eelkõige tema iidoli - Carl Gustav Jungi - seisukohale teatavate kollektiivsete aprioorsete tõdede olemasolusse. Müüt tõuseb justkui alateadvuse hämarusest, ta pole teadlikult tekitatud, tema olemasolu on paratamatu. Mati Unt püüab oma mütoloogiate väärtust tõsta entsoklüpeedilise faktide kuhjamisega, enamik lühijuttudest ongi justkui teatmeteose peatükid (Kahvel, Kartul, Köha, Prillid, Raha, Sõrmed, Vihmavari jt.). Nii Barthes'i kui Undi mütoloogiad püüavad haarata universaalet - ajaloolisi, poliitilisi, etnograafilisi kui kosmilisi nähtusi
Kant’i jaoks on oluline see, et Hume’i õigustatuse küsimus viitab sellele, et mõisted on seotud rakendus tingimustega. Õigustatuse küsimus on see, millised on need tingimused, kui mõiste võib rakenduda ja millistes piirides. Metafüüsika valmistab enesestmõistetavaid eeldusi, et alusmõisted on universaalselt rakendatud ehk rakenduvad igalpoole. Aga ei saa igal tingimusel rakendada ja tuleb leida rakendumistingimused. Mis on traditsiooniline metafüüsika? Maailma seletamine aprioorsete mõistete kaudu. Hume’i püstitas ainult põhjuslikkuse küsimuse. Metafüüsika kasutab ka muud peale aprioorsete mõistete ja neid on rohkem kui „põhjuslikkus“. Ei piisa ainult põhjuslikkusest, tuleb kõiki analüüsida ehk analüüsida aprioorse tunnetuslikkuse võimalusi. Kuidas saab midagi väita maailma kohta, kui ei toetu kogemusele? Deduktsioon – loogiline tuletus, aga Kant kasutab seda tähenduses „õigustatus“ ehk küsimuseasetus. Hume’st ajendatult hakkas ta mõtlema
Tõesus seisneb väite (otsustuse) ja tegelikkuse vastavuses. Väide X on tõene ainult siis, kui X vastab faktile. Kolm ,,tõde" vastavusteooriast: .. ajalooliselt kõige vanem teooria .. kõige lähedasem tavaarusaamale tõest. .. kõige tunnustatuim tõeteooria Etteheited: ..Kuidas näidata vastavust? Väited ja maailm kuuluvad erinevatesse kategooriatesse, st neid ei saa võrrelda. .. Moraalitõdedel pole moraalifakte, millega saaksid moraalitõed vastavuses olla .. aprioorsete tõdede probleem (nt 2+3=5), me ei ta milles seisneb vastavus tegelikkusega. 4. Milles seisneb tõe koherentsusteooria? Tõde seisneb kooskõlalisuses, sidususes. Väide on tõene siis, kui ta on kooskõlas teiste tõeseks tunnistatud väidetega. Kooskõla tähendab vastuolu puudumine. X sündis aastal 1973 ja X sündis aastal 1937 on vastuolus. Teooria 2 lähtekohta: .. metafüüsiline lähtekoht pole eraldiseisvalt uskumusi või objekte; maailm ongi ainult uskumuste süsteem. .
Kas väite ja tegelikkuse vastavus on samasugune kui poldi ja mutri vastavus? Kui vastata, et siin polegi midagi seletada - me lihtsalt oskame seda vastavust kindlaks teha, siis tekiks omakorda näiteks küsimus: kuidas me teeme kindlaks mineviku kohta käiva väite tõesuse? 1)Moraalifaktid: on väidetud, et kuigi on olemas moraalsed tõed, ei ole olemas moraali- fakte (millega saaksid need vastavuses olla). Vastavusteooria ei suuda ära seletada moraalitõdede olemasolu). 2)Aprioorsed tõed: Aprioorsete (st kogemisest sõltumatute, kogemuste eelsete) tõdede probleem. nt 2+3=5 on tõene, ent milles seisneb siis vastavus tegelikkusega? Mis on maailmas, mis teeb tõeseks, et 2+3=5? 5. Milles seisneb tõe koherentsusteooria? Tõe kooskõlateooria ehk koherentsiteooria (ld cohaerentia 'sisemine seos') kohaselt on tõene väide, mis on kooskõlas teiste (tõesteks) tunnistatud väidetega. Teiste väidetega kooskõlas olemine tähendab vasturääkivuste puudumist. Tõe kooskõlateooriast lähtumine
Mõlemad teooriad liigitavad tõde kui lausete omadust aga vastavusteooria on tõe kriteerium vastavus faktidele e. väite ja maailma vastavus, koherentsusteoorias on tõe kriteerium kooskõla väidete hulgaga e. väidete omavaheline asi. Koherentsusteoorias ei ole mitte keele ja maailma vaheline, vaid keele sisene asi. 7. Mis kõneleb koherentsusteooria poolt? Pole väite ja maailma vastavuse näitamise probleemi(nagu vastavusteoorias). Loomulik kogemusest sõltumatute (aprioorsete) väidete juures, uue informatsiooni usutavust hindame selle järgi, kas see on kooskõlas me seniste teadmiste hulgaga. 8. Iseloomustage vähemasti kahte koherentsusteooria nõrkust! Mis (kelle) uskumuste süsteem, tõde pole relatiivne( suhteline), muinasjutud. Koherentsust saab defineerida ainult tõesuse kaudu: kaks väidet on koherentsed siis ja ainult siis, kui nad saavad olla korraga tõesed. kui tõesus samastada koherentsusega, siis nii mõndagi muinasjuttu tuleks
täpsema ettekujutuse alternatiivide ruumi mõõtmelisusest. Komponentanalüüsi meetodi kasutamine ja üleminek tegurisüsteemi sünteetilistele ortogonaliseeritud komponentidele lihtsustab ka algsete tegurnäitajate valiku etappi. Traditsioonilise analüüsi puhul püütakse teha kõik, et vähendada vaatlusaluste tegurnäitajate arvu ja vältida kogu otsustusprotsessi koormamist liigse tööga. Sellega piiratakse aga mingite aprioorsete eelduste mõjul vaatlusaluste alternatiivide ruumi ja kaotsi võivad minna ka ettevalmistatava otsustuse seisukohalt olulised piirkonnad. Komponentanalüüsi korral võime alternatiivide analüüsi esimeses staadiumis kaasa haarata kõik teoreetiliselt võimalikud tegurid ja neid kajastavad näitajad. Komponentanalüüsiga filtreeritakse näitajate algkogumi variatsioonist välja otsustuse ettevalmistamiseks vajalik (oluline) informatsioon ja selgubki alternatiivide ruumi tegelik mõõtmelisus
Olemasolev on olemas ja mitteolemasolev ei ole, on õige. Väide, et lumi on valge on tõene siis ja ainult siis kui lumi on valge. Väide, et ma valetan on tõene siis ja ainult siis kui ma valetan. 1)Moraalifaktid: on väidetud, et kuigi on olemas moraalsed tõed, ei ole olemas moraali-fakte (millega saaksid need vastavuses olla). Vastavusteooria ei suuda ära seletada moraalitõdede olemasolu. Tapmine on moraalselt väär . 2)Aprioorsed tõed: Aprioorsete (st kogemisest sõltumatute, kogemuste eelsete) tõdede probleem. nt 2+3=5 on tõene, ent milles seisneb siis vastavus tegelikkusega? Mis on maailmas, mis teeb tõeseks, et 2+3=5? Inimesed leiutasid numbrid - kaob inimene, kaob number. Või öelda, et kõik tiigrid on lihasööjad, siis peaksime kõik maailma tiigrid minevikus, olevikus ja tulevikus kontrollima. 3)Väidete ja maailma ühtesobimatus- Hempel- väiteid ei võrrelda kunagi“reaalsusega, „faktidega“. Kuidas seda teha? Me
2. Mõistuse vormid: kategooriad ja neile vastavad otsustusvormid. Need asetavad kaemused mõistete alla ja seovad mõisted otsusteks. 3. Mõistuse regulatiivsed printsiibid (ideed). Neil ei ole tunnetuslikke (konstituiivseid) funktsioone, juhivad aga mõistuse tunnetuse kõrgemaks kokkuvõtteks ja ühtsustamisele. (2) Praktilise mõistuse kriitika uurib konsekventse eetilise toimimise võimalusi ja püüab anda mõistusele selle põhimõtete (aprioorsete) kujundamises kindlat kohta. Ta leiab siin, et meile on antud kaks tahte astet: 1.paljas meeleline taju kui madalam võime ja 2. praktiline mõistus kui kõrgem. Tahte aprioorse osana näitab ta: 1. Kategoorilist imperatiivi, kui üldise seaduse puhast vormi. See on eetilise toimimise üldine ja hädavalik põhimõte. 2. Praktiline teadvus, et on olemas tahtevabadus, surematus ja jumalik, moraalne maailmakord, mille teostamisele kaasaaitamine on moraalse mõistuse lõputu ülesanne.
PRAGMATISMI TÕETEOORIA. 3. Korrespondentsusteooria ehk vastavusteooria Platon, Aristoteles, Thomas Aquinost, Bertrand Russel. Tõesus seisneb väite ja tegelikkuse vastavuses. Väide X on tõene ainult siis, kui X vastab faktile. Nt: Väide “kass on katusel” on tõene siis, kui mõni kass on tõepoolest katusel, väär aga siis, kui seal pole mingit kassi. Korrespondentsusteooria kriitikat: 1. Kuidas näidata vastavust? 2. Moraalsed faktid (ei suuda ära tõestada) 3. Aprioorsed väited (Aprioorsete (st kogemisest sõltumatute, kogemuste eelsete) tõdede probleem. nt 2+3=5 on tõene, ent milles seisneb siis vastavus tegelikkusega? Mis on maailmas, mis teeb tõeseks, et 2+3=5?). 4. Koherentsusteooria G. W. Leibniz, B. Spinoza, H.H. Joachim, O. Neurath. Tõde seisneb kooskõlalisuses, sidususes: väide (uskumus) on tõene siis, kui ta on kooskõlas teiste tõeseks tunnistatud väidetega (uskumustega). Nt: X sündis 1900a. Sama X sündis 1903a
inimmõistus. 2) Ühest ülimast printsiibist püüti loogilise deduktsiooni teel tuletada õigusnormide (või vähemalt alustloovate loomuõigusnormide) suletud ja ammendavat süsteemi. 3) Loomuõigust käsitleti siduvana eelkõige riikliku seadusandja jaoks. See tingis eesmärgi positiveerida loomuõigus riikliku seadusandluse kaudu. [4] Moraalse loomuse eristamine füüsilisest loomusest (Pufendorf). Õiguse ja moraali alused puhtas mõistuses. Puhas mõistus on aprioorsete teadmiste allikas ning aprioorsed teadmised on paratamatud tõed. Lootus ehitada deduktiivse meetodiga neile õigusteooria, mis kirjeldab õigust nendel samadel alustel seisvana. (Deduktiivne meetod iseloomustas siiski ka naturalistlikke loomuõigusõpetusi, eriti nt Hobbesil). Geomeetria kui mõistuspärase aprioorse teadmise etalon. Usuti, et intuitsioon ei tee geomeetrilisi vigu. Iga katse uurida empiiriliselt geomeetrilisi teoreeme oleks tundunud absurdne
eksistents. Kosmoloogilised tõestused lükkab ta ümber väitega, et paratamtult eksisteeriv entiteet (algpõhjus) ei pea olema jumal, see võib olla nt ka mateeria. Kolmandat tüüpi tõestused (maailma korrastatus) lükkas hiilgavalt ümber juba Hume. Religiooni aluseks võib olla eetika, mitte metafüüsika. Teoses Kritik der praktischen Vernunft esitab Kant oma vaated kõlblusele. Ta püüab leida üldkehtiva ja paratamatu eetika, aprioorsete kõlblusprintsiipidega. Kanti kategooriline imperatiiv kõlab: "Toimi alati nii, et sinu tahtelised kavatsused võiksid ühtlasi alati olla üldise seaduslikkuse aluseks." Tee alati tee seda, mida tahad et tehtaks alati ka sulle ning teistele inimestele. Teine, võib-olla parem sõnastus oli: "Toimi nii, et sa inimsust, nii enda kui ka iga teise isikus, alati tarvitad eesmärgina, mitte iialgi ainult vahendina!" Kanti eetika on kohuse eetika
3.relatsiooni kategooriad: 1)substants ja aktsidents (e. olemus ja võim), 2)põhjus ja tagajärg, 3)vastastikune mõju (N: sotsiaalne); 4.modaalsed kategooriad: 1)võimalikkus/võimatus, 2)olemas olev/olematu, 3)paratamatus/juhuslikkus. Kuidas tekib objekti mõiste? Kaemus+aja-ruumi kategooria. Mõistus seab kogemused lähtudes 12 kategooriast, tulemuseks empiirilised mõisted. Puhtad mõisted: meelelisuse paljad vormid, kategooriad omavahel seome. Aprioorsete vormide kaudu saame objekte tunnetada. Kausaalsus. Locke: 2 sündmust, põhjuslik seos; tunneme ära jõu nende vahel. Hume: kausaalsust pole, sündmused järgnevad (=põhjus). Kanti meelest on Hume'il õigus. Kausaalsusprintsiip pole tuletatav aistingutest, vaid pärineb mõistusest. Inimene töötab vastavalt mõtlemisvormidele. Kõigis meie kogemustes on mõtlemisvormid sees. Näivuskiht (die Erscheinung) - see, mida vastu võtame, on paratamatu
27. Kui dilemmas esineb järeldustüüp modus tollens, on tegemist destruktiivse dilemmaga 28. Valem on disjunktiivsel normaalkujul, kui see koosneb erinevate lihtkonjunktsioonide disjunktsiooni ehk elementaarkonjunktsioonide disjunktsioonid 29. Kui kategooriliste väidete loogilises ruudus on üldeitav väide väär, siis on paratamatu, et vastav osajaatav väide on tõene 30. Kolmanda figuuri kategoorilises süllogismis esineb kesktermin ainult subjekti rollis 31. Aprioorsete põhjendite hulka kuuluvad demagoogilised võtted 32. Puuduvale teadmisele, mille kohta küsimus esitati, osutab interrogatiiv 33. Induktiivne arutlus enamasti suunatud üksikult üldisele 34. Üldjaatavast väitest saab pärast ümber pööramist osajaatav väide35. Osajaatava otsustuse terminite (subjekt-S, predikaat –P) mahud on S- P- 36. Tingiv-kategoorilise süllogismi kehtiv moodus modus ponens esineb siis, kui süllogismis toimub aluse jaatus 37
annaabi.ee 
