Antiik Rooma maastikukäsitlus, arhitektuur, aia kompositsioon (0)

EESTI MAAÜLIKOOL
Ppõllumajandus- ja keskkonnainstituut
nimi
Antiik Rooma maastikukäsitlus, arhitektuur , aia kompositsioon
Juhendaja : nimi
Tartu 2015
Rooma perioodil said alguse väga paljud maailma tänaseni mõjutavad ideed. See oli suurte mõtlejate ajastu ning antiikmaailma kõrgpunkt. Hellenistlik linnaplaneerimine ja maastik materialiseerusid Aleksander Suur valitsemisajal, asendades kreeklaste instinktiivse ja ebaratsionaalse planeeringu Rooma korrapärase planeeringuga.
Roomlased tundsid ehitusmaterjale nagu marmor , kivi, savi, terrakota, tellised , puit. Esimestena hakati ka valmistama betooni. Suure materjalivaliku ja oma osavate ehitusoskustega ehitati palju tänapäevaseni säilinud hooneid . Nende ehitusvaim tegi imesid, ületades kreeklasi nii arhitektuurivormi komplekssuse kui linnaruumide organiseerimise poolest. Rooma sai paljude linnakujunduste mudeliks tänu oma keerukale elukorrale, suurepäraselt liigendatud arhitektuurilisele graatsiale ning oma tundlikule vastavusele looduslikult hüdroloogilistele ja geoloogilistele paigatingimustele.
Ehitised ning avalikud ruumid linnas olid geomeetriliselt lihtsad, see lõi selge vahetu keskkonna ja linnavormi üldse. Järjekindlad korrapärased tänavaseinad ja tagahoovid andsid teed defineerivate mägede ja Tiberi jõe kaldajoone topograafilistele muudatustele. Kui kreeklaste planeering oli sageli instinktiivne, kuigi ka tihti korrapärane, siis roomlased kasutasid juba teadlikult korrapärast planeeringut. Kõik hooned kajastasid oma põhimõttelt Kreeka templi universaalse vormi printsiipe; kreeklastelt võeti üldse palju üle. Rooma linna tänavad olid tihedalt kokku põimitud kitsastest varjulistest tänavatest koos kohati avatud tagahoovidega. Väiksed elamublokid vastandusid suurte hoonete ja kogunemiskohtadega linnas, mida kutsuti palvusteks, valitsuse, meelelahutus- ja äritegevuseks. Pantenon, Rooma massiivne rahvakoosolekute hall, on selge arhitektuuriline näide tihedas linnkonstektis. Panteon oli antiikaja suurim kuppelhoone - kera läbimõõduga 43,5 m, ainus täielikult säilinud Rooma-aegne ehitis.
Rooma ehituses mängis olulist rolli ka Vana roomlastelt pärinenud mõiste genius loci ehk püha vaim. Rooma usu kohaselt on igal sõltumatul olendil oma genius, oma kaitsevaim - see oli ka paikadel, määratledes nende paikade iseloomu või olemuse. Minevikus tähendas ellujäämine head läbisaamist paigaga - nii füüsilises kui vaimses mõttes. Nõnda peetigi Rooma linnade jm ehitamisel oluliseks arvestamist selle paiga vaimuga.
Rooma linna areng ongi kahtlemata tema insenerlike võimete tulemus. Algusest peale kasutati võlvi, et toetada akvedukte ja sildade struktuure kogu linnas, tuua vett otse mägiojadest ning ühendada Tiberi jõe kaldaid sildadega, et luua paremat suhtlemist ja linna kasvu. Roomlased leiutasid kaarsilluse. Betoon võimaldas ehitada palju suuremate avadega hooneid kui seda varem suudeti. Rooma arhitektuur muutus tänu sellele ruumiliseks (Kreekas oli see rohkem tasapinnaline). Suur rõhk oli rütmil. Arhitektuur domineeris looduse üle ning insenerehitused (nt akveduktid ) olid samuti kaugel looduslikkusest.
AIAD ANTIIK-ROOMAS
Juba aastal 25. e.Kr on tuntud rooma arhitektuuriajaloolane Vitruvius Pollio kirjutanud aedadest ja maininud, et linnades on aiad ja pargid tähtsad eriti teatri- ja muude rahvakogunemishoonete ees või lähedal. Kõne all oli siis selgelt aia ja pargi hügieeniline tähendus linnas. Sellist funktsiooni täitsid siis kindlasti nn portikusaiad, mida Roomas oli hulgaliselt. Need paiknesid mitmesuguste avalike hoonete lähedal ja toimisid suurlinna tähtsate kogunemiskohtadena. Tõenäoliselt olid need sammassaale ümbritsevad "linnapargid" Kreeka ajast Rooma kandunud. Tuntuim neist oli Livia portikus , mis kujult oli 115 m pikk ja 75 m lai täisnurkne rajatis. Portikusaiad mõjutasid nähtusena keskaja kloostriaedu ja samuti näiteks renessansi õuedega aedu. Sellega paralleelne nähtus oli peristüülaed. Rooma aedade kohta võiks kõigepealt välja tuua, et need sidusid hooneid ümbritsevaga.
Esimesed aiad olid puudesalud hoonete ümber. Roomlaste linnamaja kujutas endast esialgu aatriumi (vanarooma elamu tähtsaim eluruum katuseavaga, millest vihmavesi voolas põrandas olevasse basseini) ja selle sisemuses ei olnud aiale kohta. Hiljem lisandus kreeklastelt ülevõetuna peristüül ( katusega sammaskäikudest ümbritsetud avaõu). Kuna peristüül oli kaitstud, oli see väga sobiv taimede kasvatamiseks. Sellise aatrium -peristüüli tüüpi elumaja siseõu kaunistati skulptuuride, ilupõõsaste ja lilledega. Kasutati potitaimi ja sealt ei puudunud ka vesi. Õue ümbritseva galerii seinad olid kaunistatud seinamaalidega või kujundatud taimemotiividega. Peristüülis asus tavaliselt iluaed korrapäraste peenardega, mida piirasid madalad pügatud hekid . Aed oli tavaliselt korrapäraselt kujundatud, pikiteljega. Aia keskel enamasti bassein, purskkaevudega. Ehitati ka pergolaid ja puust sõrestikke, millele toetusid roosid ja muud ronitaimed . Aias võis olla ka mõni jumala või jumalannakuju: Dionysos või Veenus . Toad olid enamasti kas akende või ustega siseõue poole. Suurem osa informatsioonist aedade kohta pärineb elamute seinamaalidelt (freskodelt). Ühiskondlikud linnaaiad rajati ühiskondlike hoonete ( teatrite jne) ümber olevatele väljakutele ja olid väga erineva suurusega.
Rooma keisririigi ajal hakati ehitama järjest rohkem uhkeid villasid ja nende juurde aedu ja parke. Tekkis uus amet: topiarius, aednik , kes tegeles aedade kunstipärase kujundamisega. Rooma lähedal asutati lugematuid puukoole ja aiandeid, mis varustasid rikkaid linnakodanikke taimede ja lõikelilledega. Leidus isegi kasvuhooneid, mida ehitati õhukestest glimmer-plaatidest. Seal kasvatati talvel lilli ja isegi viinamarju. Linnas leidus ka katuseaedu, mida soojenduse abil aastaringselt õitsvatena hoiti.
Plinius Noorem (23...79. a) oli üks Rooma oraatoritest. Tema panus aiakunsti ajalukku on temast järele jäänud nn "aiakirjad", mis annavad ülevaate Rooma kõrgklassi elust 1. sajandil ning sisaldavad paljusid näiteid Pliniuse enda aedadest. Need detailsed kirjeldused annavad edasi arhitektuuri vormilisust, varjuliste promenaadide ja merevaadete erilist väärtust, kirjeldab jahedaid portikusi romantiliste seinamaalingutega, mis sidusid hoonet aiaga, skulptuure, pügatud hekke, pukspuupartereid, topiaariume, vett ja grotte. Plinius Noorema aiakirjeldustest tundub, et villa ja selle aed vanas Roomas olid ette nähtud mõnusaks eluks kauni looduse keskel. Samuti oli aed ka kehalisteks harjutusteks: seal oli soojendatud veega ujumisbassein - vaatega merele .
Jalutusrajad aias olid väga olulised, pakkudes võimalust mugavalt paljajalu jalutamiseks ja sõpradega vestlemiseks, ilma et tuul või kõrvetav päike liiga teeks . Leidus villasid, mille aed koosnes terrassidest ning kus leidus purskkaeve, kanaleud ja tiike.
Villade tüübid:

• Villa urbana - ülikutele. Põhiliselt elamuruumid - söögitoad, magamistoad, raamatukogu, vanni- ja suplustoad, veinikelder, laoruumid, aiad. Tablinumi (söögitoa) ja aia vahel asus peristüül, ümbritsetuna kahest küljest teiste ruumidega; suuremais elamuis oli kaks aatriumi ja peristüüli. Leidus ka kahekorruselisi villasid. Villa urbana on pööratud õhtupäikese poole, ümbruskonna vaatlemiseks on seal vaatetorn. Viridarium - puudemüüriga ümbritsetud ala, seda kasutati õhtusteks lõbustusteks tulevalgel. Parteris kasvasid lilled, igihaljad põõsad ja puud, neid hakati hiljem geomeetriliselt pügama.
  
• Villa rustica (Rooma maamajand) - hoonestikus oli oluline koht majapidamisruumidel: tööliste ruumid, tallid, kuurid, laoruumid, tiigid kaladele ja loomade jootmiseks.
  
• Villa fruticosa - on välja kasvanud esialgsest puuviljaaiast. Seal olid juur - ja puuviljad , aiatööliste majakesed, jalutamisaed. Lisaks neile veel park. Teed ja alleed . Teed sillutatud, pöetud hekid, varikäigud, harva lilleparterid. Vaadete mitmekesistamiseks ehitati koopiaid maailma vaatamisväärsustest (väga rikkad suutsid seda endale lubada). Osa villa fruticosast oli kujundatud pargina. Seal peeti loomi (vaatamiseks, mitte jahtimiseks). Veel kuulus sinna viinamarjaaed ( pergola -tüüpi). Pargi jalutamise osas palju skulptuure, mis oli sageli röövsaak vallutusretkedelt.
  
• Villa suburbana (eeslinnavilla) - eeslinnas asuv linnasuvila, mitte nii luksuslik . Ehitamisel arvestati ümbritsevat maastikku ja loodust, kohandati sellega oskuslikult ruumide paigutus ja vundamendi konstruktsioonid (olenevalt maa-ala pinnamoest).
  

Rooma aedades olid populaarsed ka nn filosoofidia aiad. Hadrianuse villa (118-138 AD) tunti filosoofia aiana Stoa poikile nime all sammaskäikudega piiratud õue. Sammaskäikude all sai jalutada - vastavalt soovile kas varjus või päikese käes. Basseini ümbritsesid korrapäraselt istutatud puud ja peenrad , arvatavasti leidus Stoa poikile's ka hobuste võidusõidurada ( hipodroom ). Lähedal asus Hadriani paviljon - saarekesel keset ümmargust tiiki. Saar on ümbritsetud kõrgest müürist ja sammastest. Saarele viivad sillad , mida sai üles tõsta, kui keiser täielikku rahu soovis. Paviljonis oli paar tuba, raamatukogu ja söögituba. Keskel väike sammastega palistatud väljak, mille keskel purskkaev keset lillepeenraid.
Hadrianuse villa neli ajastule iseloomulikku omadust:

• konstrueeritud piirkondade muutmine aedadega piirkondadeks;
  
• arvukad portikused, peristüülid ja krüptoportikused, mis moodustasid varjatud koridore ja samal ajal ühendasid hooneid omavahel;
  
• purskkaevude, basseinide, kanalite küllus - muutes vee tervikut moodustavaks faktoriks, kui mitte isegi arhitektuuri komponendiks;
  
• oluline allikas nii mõistete kui materjalide osas hilisema maastikukujunduse jaoks
  

Kokkuvõttes kõige olulisemalt valitsesid roomlaste seas arhitektuuri suur vormilisus. Erilise väärtusena asetati hooned varjulistele promenaadidele, kust avanes hea vaade merele, maastikele. Romantilised seinamaalingud portikustel sidusid tervikuks hoone ning aia. Aiad asusid sisehoovis. Siit ei puudunud ka kunagi skulptuurid , pügatud hekid, pukspuuparterid ja põõsastest pügatud kujud (topiaariumid). Olulise elemendina kuulus aedade juurde ka vesi ning grotid.