Retsensioon Toreda poisina käisin ma 14.aprillil sellel aastal vaatamas ühte väga toredat show- etendust ,,Õhtusöök vampiiridega". See toimus Tallinnas Nukuteatris ja sinna viisid mind minu vanemad. Nagu Nukuteatrike kohane oli tegemist etendusega, kus peamist osa etendastid nukud. Tegu oli varietee tüüpi show'ga, kus näitlejad ise ka laulsid. See teatritükk oli minu jaoks väga eriline kogemus. Tegemist polnud selle lavastuse puhul tavalise teatrisaaliga, kus külastajad ridades üksteise kõrval toolidel istuvad, pingiread olid asendatud etiketi kohaselt kaetud pidulike laudadega, mis külastajatele kolmekäigulist õhtusööki võimaldasid. Etendus ise kujutas endast Transilvaania vampiiride varieteeteatrit, kus vaatajad lisaks meelidvale muusikalisele ja tantsulisele etteastele said nautida ka peeneid roogasid. Menüüse kuulus näiteks
tähelepanu. Harva esines vaikset saatemuusikat, mis võis süvenenult näidendile isegi kuulmata jääda. Heliliselt võimendati naise etteloetud repliike, mida näitleja Prikk luges näiliselt naise kirjutatud kirjadest. Üldiselt ei olnud vajalikkust ka rohkematele heliefektidele peale nende, mis näidendis esinesid. Minule jättis antud näidend väga üksluise ja igava elamuse. Võrreldes seda näidendit M. Karusoo lavastatud etendusega ,,Võlg", jättis antud teatritükk väga sisutühja mulje. Armastuse teema, mis venis 2 tundi ja 45 minutit lõppedes naise surmaga, meenutas mulle pikaleveninud seebiooperit. Vahel esines ka koomilisi hetki, mis muutsid asja vaadatavamaks. Kokkuvõtlikult ootasin sellest etendusest midagi enamat, kuid pidin siiski pettuma.
sammud," ,,Üle piiri" Miniatuuridekogumik -"Poiss ja liblik," näiteks ,,Ööbik ja lilled," Kaaren ja pojad," ,,Armastus" 1917 ,,Varjundid" (impressionistlik) kirjutab hästi tundlikult, seal on armunud ja tuberkuloosihaiged, päevikuvormis. 1922 ,,Kõrboja peremees" armastusromaan. Olulisel kohal teoses on loodus. Laused on väga napid või väga pikad ja mõtlisklevad. Peamised teemad: peremehe teema, küla sotsiaalne portree, Villu viljatud püüdlused ja armastuskolmnurk. Teatritükk Andres Särevi dramatiseering, tehtud sellest ka film (Leida Laiuse)
Liikumisjuht: Oleg Titov Lavastaja assistent: Gert Kark Peaosas: Andres Tabun Teistes osades: Kadri Lepp, Merle Liinsoo, Kata-Riina Luide, Triinu Meriste, Carita Vaikjärv, Anne Valge, Tanel Ingi, Peeter Jürgens, Jaanus Kask (külalisena), Arvi Mägi, Arvo Raimo, Meelis Rämmeld, Aarne Soro, Janek Vadi, Margus Vaher, Tarvo Vridolin, Gert Kark, Kristiina Kalliver, Annabel Liinsoo, Mariann Mägi, Sandra Roosimaa, Robin Liinsoo, Tobias Tammearu Lühisisukokkuvõte Linnapea on teatritükk, mis räägib Viljandi linnast ning selle kunagisest linnapeast August Maramaast. Lugu algab 24.veebruaril 1918, kui Viljandi linna jõuab noormees Pärnust, kes sõnab, et Eesti Vabariik olla suvituspealinnas välja kuulutatud. Tollane linnapea laseb trükkida lendlehti, et seda rõõmustavat uudist kuulutada ning Viljandi rahvas koguneb linna raekoja ette, et saada vaid halbu uudiseid: sakslased tulevad. Tänu Vabadussõjale eesti rahvas siiski sai oma soovi- oma riigi
III Projekt. Kadri Laur 12B ,,Keisri hull" Jaan Kross Teatritükk: Lavastajad: Peeter Tammearu, Jaak Allik Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov Kui etendus sai muusikaga algusakordi ning lõpp oli tulnud, sain aru, et olen saanud võimsa elamuse! Jaan Krossi "Keisri hull" oli midagi väga erakordset. See on lugu mehest, kes ei ole nõus end suruma etteantud raamidesse, mees kes astub vastu igasugustele vanamoodsatele tõekspidamistele ja võtab endale naiseks lihtsa neiu, kuigi mehe aadliseisus seda ei soosi. Timotheus von Bock säilitab oma au, mõistuse mingil määral ja ka armastuse siis kui talle pole enam midagi jäänud, siis kui talt on kõik võetud. See on lugu inimestest aja suures loos. Naine, kes astub kogu maailma eelarvamustele vastu- Eeva, keda mängis Triinu Meriste ja tegi minu arvates suurrolli. Mõtlema panev etendus ja kõik m...
Retsensioon Käisin 29.märtsil Kuressaare Linnateatris, kus esitati Ameerika kirjaniku Arthuri Milleri draamat ''Hind''. Loo lavastajaks oli Heiti Pakk ning teatritükk ise rääkis kahest vennast ning ühest pärandusest, mida nad kuidagi jagatud ei saa. Teose lavastajatöö oli mitmeti omapärane, kuid moodustas siiski lõpp kokkuvõttes ilusa terviku. Näitejuht oli käsitlenud Arthur Milleri teoses olevaid teemasid ja probleeme ülletavalt hästi. Hea lihvi nädendile lisasid iselaadsed ja konteksti igati sobivad näitlejad. Nad justkui täiustasid üksteise rolle, kuid samas ei jäänud kellegi isiksust tahaplaanile.
samasugune. Heli- ja valguslahendused püsisid etenduse vältel samad. Etendus paneb mõtlema selle üle, kui palju raskendab kurt olemine inimese enda elu kui ka tema lähedaste elu. See muudab, kuid ka ühendab perekonna – peab rohkem hoolt kandma abituma pereliikme eest, kuid tema aitamine ühendab pere, sest igaüks peab andma oma panuse. Etendus õnnestus hästi, sest lugu anti edasi huvitavalt ning humoorikalt, kordagi ei tekkinud igavustunnet. Teatritükk oli läbimõeldud ja hästi vaatajani toodud pannes veel kaua hiljemgi mõtlema, kui loomulik on omada kuulmist ja kui vähe me mõtleme sellele, et omada kuulmist, nägemist ja kõnevõimet, on suur õnn. Samas peame arvestama ja hoolima neist, kellele kõiki neid meeli looduse või õnnetuse tagajärjel antud ei ole.
Julia ja Romeo Žanr: teatritükk. Ilmumisaasta: 18. oktoobril 2015. aastal Draamateatris. Lavastus: rühmatöö. Kunstnik: Inga Vares. Tõlkinud: Maimu Berg. Näitlejad: Kersti Kreismann, Martin Veinmann. Sisukokkuvõte: Näidend räägib sellest, kuidas oleks Julia ja Romeo elutee kulgenud, juhul kui suremine vahele jätta, ning transportida nad kaasaega. Paar abiellus noorelt, sai lapsed, lahutas ning eemaldus üksteisest. Ootamatult, 25 aastat pärast
Kuna ma ise olen teatrit külastanud suhteliselt vähe, oli Sofi Oksaneni ,,Puhastus" minu jaoks esimene etendus, mida ma läksin vaatama võimalusega võrrelda raamatu sisu teatritükiga. Raamatu autor oli põhisisu üles ehitanud inimeste vahelistele suhetele, mis tihtipeale ei pruugi piisavalt poistele huvi pakkuda. Etendus õnneks seda suutis, kuigi minu arust oleks võinud ka lava peal olla Ingel, sest temagi mõjutas tegelikult oluliselt raamatu sündmusi. Üldiselt aga teatritükk meeldis mulle väga. Lava kujundus ning valgus- ja heliefektid olid paigas. Millegagi ei liialdatud ning loosse aitasid väga hästi ka sisse elada püstoli lasud ning suitsetamine.
Lavastusel on kaks põhiliini mehe, Kapteni (Allan Noormets) asjaajamised ja suhted merega ning armastus kauni Helina Laanega (Merilin Kirbits). Tegemist on ilusa ja võluva looga, mille näitlejate valik, efektne visuaalne ja muusikaline kujundus on väga heas kooskõlas etenduse looga. Ühelt poolt püütakse näidata, kui kangekaelne ja järjekindel võib olla mees, samas kui malbe, pidades silmas lugu Helinaga. Urmas Lennuki poolt kogutud ja kokku põimitud merelegendidega teatritükk saigi spetsiaalselt kirjutatud just Saaremaal mängimiseks, vahendas "Aktuaalne kaamera". Kuressaare linna üks vanim ehitis - 1663 aastast pärit sadamaait on lavastaja sõnul just igati sobilik koht selle tüki mängimiseks. Lennuk on ,,Igavest kaptenit" kirjutades osavalt kokku monteerinud mitmeid merega seotud legende, muistendeid ja jutte. Narratiiv on täiesti olemas, kuid see pole päris selge alguse ja lõpuga lugu. Näidend on justkui tükk ühe rannarahva elust, pärast
Talle meeldib grimasse teha, irvitada ja kaaslaste peale karjuda. Ta räägib palju ja kelgib oma tegudega ning ohtlikus olukorras kaotab ta kergesti enesevalitsemise. Tuco on ainuke kolmest tegelasest, kelle kohta me rohkem teada saame. Me näeme tema venda, kuuleme tema minevikust ja miks ta selliseks bandiidiks sai. Lihtsuses peitub ilu. ,,Hea, Paha ja Inetu" on hea näide sellest, kuidas väheste vahenditega on väga edukalt võimalik luua üks filmil põhinev teatritükk. Võib olla, et mida väiksem lava, vähem raha ja vähem näitlejaid, seda loomingulisem on tegijate mõte ning seda huvitavam on lavastus. Kõik laval toimuv on selgesti arusaadav ja hästi läbimõeldud. See näitab, et hea teatri tegemiseks pole vaja kasutada keerulisi võtteid või ohtralt lisaefekte. Olles näinud filmi kui ka teatrilavastust, ei saa ma sugugi öelda, et üks neist peaks kummalegi allajääma. Filmis ehk on muusikaline pool parem, kuid teatris saab rohkem naerda
Olles olnud 9 aastat meie rahvusooperi peadirigent, on ta palju saavutanud. 2011. aasta augustis tõi mees Noblessneri valukojas Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 ja Nargenfestivali raames lavale Wagneri viimase ja ühe keerukama ooperi „Parsifal“, mille eest pälvis Eesti Vabariigi kultuuripreemia 2011. Ooper kestis kokku 3 tundi ja 20 minutit. Esimene vaatus oli kõige pikem. Õnneks oli 2 vaheaega, mille ajal sai end turgutada. Need kulusid väga marjaks ära. See on kõige pikem teatritükk, mida ma vaatamas olen käinud. „Carmen“ põhineb samanimelisel novellil, mis valmis aastal 1846. Ooper ise valmis aastal 1875 helilooja Georges Bizet poolt. Esietendus ei läinud hästi, publikule ooper ei meeldinud ja kriitikud andsid sellele ühiselt hävitava hinnangu. Pjotr Tšaikovski, mõistes teose suurust, ennustas ooperile hiilgavat tulevikku: „Kümne aasta pärast on see kõige populaarsem ooper maailmas.“ Ja tal oli õigus. Tänapäeval on "Carmen" üks populaarsemaid
Faust- pettumus või pigem positiivne üllatus? Meie koolis avanes võimalus minna koos koolikaaslastega teatrisse, ooperit vaatama. „Fausti“ etendati esmakordselt maailmas 1859. aastal ning eestis aastal 2012. Käisime ooperit vaatamas 5. mail, Rahvusooper Estonias. Ooperi režissöör oli Charles Gounod’ ning etendus toimus kahes vaatuses. „Faust“ on tehtud Jules Barbier’ ja Michel Carré libreto Carré näidendi „Faust ja Margarita“ ning Johann Wolfgang von Goethe värsstragöödia „Faust“ ainetel. Antud ooperi sisu oleks olnud väga segane, kui me poleks seda varem kirjanduse tunnis läbi töödelnud. Sellegi poolest jäid mõned kohad siiski segaseks. Üldiselt oli etenduses palju emotsioone- leidus rõõmu, kurbust, viha, kirge jne. Lugu rääkis rahutust Faustist, kes on masenduses teadlane. Faust on doktor, kuid ta arvab, et ta ei tea inimestest tegelikult mitte midagi. Taevas sõlmivad Jumal ...
kuuleksid ja saaksid aru, mida lavalaudadel räägitakse. See oli ka muidugi loogiline, teades et tegemist on monotükiga ja lavaline tegevus piirdub peamiselt ainult kõnega. Kõik mida Peeter Oja rääkis ja ütles, oli väga selgesti kuuldav ja arusaadav. Midagi ei läinud kaduma ega kandunud kõrvast mööda. Kokkuvõte Kuna monoetendused on mulle igati meeltmööda ning ka komöödiazanr üks lemmikumaid, siis oli teatritükk igati nauditav ja kultuurilist rahulolu pakkuv. Lisaks oli ta ka hariv, sain teada uut ja huvitavat Eesti poliitika kohta. Tundus ka, et teistele külastajatele näidend meeldis, sest naerulaginat oli kuulda saalist väga palju. Lisaks oli minu arust väga hästi õnnestunud kohavalik Nokia kontserdimaja. Vabaõhulaval ei kujutaks sellist etendust hästi ette, sest inimesed ei suuda seal paigal olla ning on muid segavaid faktoreid, mis võivad häirida teatritüki jälgimist
suruti maha vägivallaga. Shakespeare oli oma endise elurõõmu kaotanud. Sajandi algusest kuni 1607 kirjutas ta peamiselt tragöödiaid. 1608 suri Shakespeare'i ema. 48-aastasena (1612) otsustas Shakespeare millegipärast teatrist lahkuda. Kindlaid põhjuseid pole teada. Nendeks võisid tõenäoliselt olla haigus, väsimus, rahulolematus vms. Tugeva tõuke andis ka ,,Gloobuse" hävimine, kui ,,Henry VIII" esietenduse ajal puhkes tulekahju. ,,Hendry VIII" oli ka viimane teatritükk, mille Shakespeare kirjutas. Aasta pärast hoone taastati ja seda peeti kõige ilusamaks Inglismaa teatriks. Shakespeare pöördus tagasi koju. Tervis halb ja ta suri 1616.a., olles 52-aastane. Pärimuste kohaselt oli ta eelneval õhtul oma teatrisõpradega pisut napsitanud. Ta maeti Stratfordi kiriku altari kõrvale. 1623.a. maeti kirjaniku kõrvale ka tema naine. Teater ja draama · Inglise renessansikirj. keskmes DRAAMA (draama tähenduses näidend); · draamade kirj
ja lepitust otsivast kapellmeistrist on juurde luuletatud. 1719 rajas itaalia muusikast vaimustatud Londoni koorekiht kuninga toetusel pidevalt tegutseva ooperiteatri. Londonisse kutsuti Euroopa parimad lauljad ja Händelist sai teatri muusikaline juht. Teater tegutses erakapitali toel ning pidas vastu kuni 1728. aastani, mil läks pankrotti. Sama aasta alguses tuli Londonis lavale ,,Kerjuseooper", tõsisele itaalia ooperile teravalt vastanduv lõbus teatritükk. Ooperiakadeemiat püüti taastada, 1729 avati teater uuesti, kuid kasina eduga. Händel sattus sageli vastuollu lauljatega, tema kohta ilmus ränka kriitikat ning 1733. lõpetas Kuninglik Muusikaakadeemia tegevuse. Siit algas Händeli elu raskeim aeg: ta pidi võitlema pärast teist pankrotti rajatud konkureeriva ooperiettevõttega. 1737 tabas Händelit kolmas pankrot, kuid finantskrahhi tegid läbi ka tema konkurendid. Händel ei laostanud end ooperiga mitte ainult majanduslikult 1737
Teksti autor Paavo Piik, lavastaja Priit Võigemast, kunstnik Marion Undusk ja muusikaline kujundaja Veiko Tubin. Mängivad Andero Ermel, Alo Kõrve, Veiko Tubin, Priit Võigemast, Elisabet Tamm, Sandra Uusberg ja Evelin Võigemast. Etendus algas sellega, kui astusin saalist sisse- nimelt oli laval täispuhutav bassein, mille sees oli palju-palju palle ning seal sees omakorda lamas mees, hiljem tuli välja, et see oli luuletaja. Algus venis, nimelt tundus, et terve teatritükk koosnebki vaid graafilistest pallidest ning muusikast. Tegelikult, kui juba asjaks läks, siis see tükk oli väga huvitav tänapäeva maailmapildi tõlgendus. Tegevuspaigaks on moodsa, isetu ja voolujoonelise sisekujundusega kiirtoidukoht, nimelt kiirtoiduketi viimane, linna ääres asuv lüli, kus keegi ei käi. Atmosfäär on 1980.ndatest loodud muusikaga ning teenindaja (Evelin Võigemast) töötab seal. Maatüdruk oli tulnud
Alguses tuleb õpilaste tegevust suunata ja õpetaja peab olema treeneri või hõlbustaja rollis, kes samm-sammult neid suunab. Alles pärast suunamist hakkavad õpilased iseseisvalt keelt konstrueerima ja kasutavad konkreetse eesmärgiga sobivaid vorme. Lastele tuleb pakkuda ka kuulajaid (klassikaaslased, vanemad ja nooremad koolikaaslased, õpetajad, lapsevanemad või teised täiskasvanud koolis jne), kellega jagada oma tööd, olgu see siis suuline ettekanne, nali, kirjalik tekst või mõni teatritükk. Suulise keeleoskuse arendamise käigus peab õpetaja pakkuma lastele uue keele harjutamisvõimalusi ja erisugustes olukordades esinemisvõimalusi (nt ümberjutustus, rollimäng, laulmine, diskussioon, eksperimenteerimine, joonistamine või töö õpikeskustes). Hoolivas keskkonnas on õpilased enesekindlamad ja riskivad kaaslastega suhelda, jagades isikliku tähtsusega teavet. · Suunatud lugemine
alaosa), mis kujutab endast suurt koorifuugat D- orelipunktil lähtuvalt tekstist, kus on juttu sellest, et õiged, päästetud hinged on kaitstuna Jumala käes. Teema 13. Prantsuse ooper 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi alguses (kuni 1830) 1. Opéra comique (ka harud pääsmisooper, revolutsiooniooper) Opéra comique tekkis 18. sajandi keskel itaalia opera buffa ja prantsuse enda vodevillide (eriti levinud laadateatrites) etenduste põhjal. (Vodevill kergesisuliline teatritükk lauludega, sageli päevakajaline ja satiiriliste elementidega.) O.c on nagu ka itaalia analoog opera buffa esmajoones keskklassiga seostuv zanr, sageli näidatakse, kuidas alamast seisusest tegelane on aadlikust moraalselt kõrgem või temaga vähemalt võrdne. Ainestiku valikut mõjutas ka inglise sentimentalism (Stern, Fielding, Richardson) nende romaanides kannatas peategelane ebaõiglase kohtlemise ja raske elusaatuse tõttu, tehes küll ka ise vigu
(näit. Krahv ja Krahvinna ,,Figaro pulmas") ja väljendusviisi. Mozarti-aegsed kuulsad o.b autorid olid ka Paisiello (,,Sevilla habemeajaja" 1782, hiljem 19. sajandil kirjutas samal ainestikul Rossini) ja Cimarosa (,,Salaabielu" 1795). Prantsusmaal Opéra comique (ka harud pääsmisooper, revolutsiooniooper) O.c tekkis 18. sajandi keskel itaalia opera buffa ja prantsuse enda vodevillide (eriti levinud laadateatrites) etenduste põhjal. (Vodevill kergesisuliline teatritükk lauludega, sageli päevakajaline ja satiiriliste elementidega.) O.c on nagu ka itaalia analoog opera buffa esmajoones keskklassiga seostuv zanr, sageli näidatakse, kuidas alamast seisusest tegelane on aadlikust moraalselt kõrgem või temaga vähemalt võrdne. Ainestiku valikut mõjutas ka inglise sentimentalism (Stern, Fielding, Richardson) nende romaanides kannatas peategelane ebaõiglase kohtlemise ja raske elusaatuse tõttu, tehes küll ka ise vigu
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
