Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Analüütiline keemia ja instrumentaalanalüüs eksami kordamisteemad". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kolonn, kromatograafia, proov, detektor, ioonid, gaas, statsionaarse, tiitrimine, analüüt, kapillaar, spektroskoop, kolonnid, signaal, spektroskoopia, spekter, reaktsioon, tuumad, kolonnis, hape, lahutamise, anioon, spinn, statsionaarne, geel, katioon, elektron, heelium, metall, soojusjuhtivus, analüütilise, kaalanalüüs, elektrijuhtivus, mikroInstrumentaalanalüüs kordamisküsimused (I osa) 1. Analüütilise keemia definitsioon Analüütiline keemia on teaduslik disipliin, mis arendab ja rakendab meetodeid, instrumente ja strateegiaid selleks, et saada infot nii aine koostise, iseloomu kohta ajas ja ruumis kui ka mõõtmiste väärtusest. 2. Kromatograafia definitsioon Kromatograafia on ainete segu komponentideks lahutamise meetod. 3. Teoreetiliste taldrikute mudel Ainete segu lahutamine toimub ühendatud anumate süsteemis, kus on mingi hulk liikumatut faasi ja ülejäänud liikuv faas. Kogu protsess on vaadeldud kahe faasi süsteemist. Kõigepealt transporditakse liikuvas faasis olev gaas esimesse anumasse.Tekib tasakaal liikuvas ja liikumatus faasis olevate molekulide vahel. Järgmisena transporditakse esimese taldriku
1. Analüütilise instrumendi struktuur. Defineerige analüütilise instrumendi dünaamiline diapasoon:, detekteerimispiir ja instrumendi tundlikkus. Analüütilise instrumendi skeem: Ergastus Proov Detektor allikas energia energia Ergastusallikas genereerib energiavoo, mis astub prooviga vastasmõjusse (valgus, soojus, pinge jms). detektor teisendab proovi keemilise reaktsiooni energiavoole elektriliseks signaaliks, mille suurus on proportsionaalne aatomite/molekulide arguga ja mille kuju sõltub sageli aatomite/molekulide loomusest. Detektori signaali pole enamasti võimalik ette ennustada ja seega on ta empiiriline.
Vee kareduse määramine - vee karedus on tingitud kaltsium ja magneesiumsoolade sisaldusest, mis põhjustavad vhelahustuvate ühendite teket. Vesinikkarbonaatide esinemine vees põhjutab karbonaatse e mööduva kareduse, mille määramiseks tiitritakse vett soolhappe lahusega. Ca(HCO3)2+2HCl = CaCl2+2vesi+2CO2 Vee püsiv karedus on tingitud peamiselt sulfaat ja kloriiioonide sisalduset. Vee mööduv ja püsiv karedus mood üldkareduse. Üldkareduse määramiseks sadestatakse Ca ja Mg ioonid naatriumkarbonaadi ja NaOH lahusega ning tiitritakse lahusesse jäänud leelise liig soolhappega. Ca2+ + CO3 2- = CaCO3 2Mg2+ + 2OH- + CO3 2- = Mg2(OH)2CO3 Kareduse mõõtühikuks on Ca ja Mg ioonide summaarne kontsentratsioon vees. Redoksreaktsioonid- toimub elektronide ülekanne ühelt ainelt teisele. Ce4+ + Fe2+ = Ce3+ + Fe3+ · Oksüdeerija Ce4+ -võtab elektroni · Redutseerija Fe2+ - annab elektroni. · Poolreaktsioonid · Ce4+ + e- = Ce3+ · Fe2+ - e- = Fe3+ Elektrokeemiline ahel
kiirgumine. Lambert-Bouguer-Beeri seadus: Lahuses neeldunud valguse intensiivsus on eksponentsiaalses sõltuvuses valgust neelduva aine kontsentratsioonist ja valgust neelduva kihi paksusest. Spektrofotomeeria rakendusi: Spektrofotomeerilise aparatuuri põhilised koostisosad: Lamp,detektor,difraktsioonivõre Kromatograafia põhimõte: Eraldamise meetod, mis põhineb ühe või mitme analüüsitava aine vastastikusel toimel erinevate faasidega; Liikuv faas- gaas või vedelik, mis läheb läbi kolonni, Statsionaarne faas-tahke aine või vedelik, mis ei liigu. Proovi komponendid kantakse liikuva faasiga läbi statsionaarse faasi; Erinevaid komponente hoitakse statsionaarses faasis kinni, erinevate interaktsioonide tõttu: - pindadsorptsioon, - suhteline lahustuvus, - laeng. kromatograafia on meetod, mille abil saab segusid üksikuteks komponentideks lahutada, teostatakse kolonnis, mis on täidetud statsionaarse (liikumatu) faasiga.
............................................................. 20 4.4 Aatomabsorptsioonspektroskoopia (AAS) .................................................... 20 4.5 Aatomemissioonspektroskoopia (AES) ........................................................ 21 4.6 Aatom-massispektroskoopia ......................................................................... 21 4.7 Röntgenfluorestsents spektroskoopia (XRF) ................................................ 22 5 Kromatograafia ................................................................................................. 22 5.1 Gaaskromatograafia ...................................................................................... 24 5.2 Vedelikkromatograafia .................................................................................. 24 5.3 Ioonkromatograafia ....................................................................................... 25 5
Retensiooniruumala – mobiilse faasi ruumala, mis on vajalik ½ aine koguse elueerimiseks (väljaviimiseks) kolonnist; CS ( ) V R =V M + V =V M + K V S CM S Cs – konts statsionaarses faasis; Cm – mobiilses faasis Vr – retensiooniruumala; Vm – mobiilse faasi ruumala; Vs – stats.faasi ruumala K – koefitsient. Aine tsooni laiust määravad faktorid kapillaar ja pakitud kolonnides Pakitud kolonnides - molekulide erinevad teepikkused, kuna kolonni täidise mõõtmed pole ühtlased, difusioon e tsooni laienemine. Massivahetus mobiilse ja stats.faasi vahel; difusioon mobiilsest statsionaarsesse st täidise pooridesse; difusioon statsionaarsest tagasi mobiilsesse. Kapillaarkolonnis - mobiilse faasi kiiruse paraboolne jaotus eluendi laminaarsel voolamisel. Kandilisem.
I don't want to know the answers, I don't need to understand 2011. sügis KEEMILISE ANALÜÜSI ÜLDKÜSIMUSED 1. Analüüsiobjekt, proov, analüüt, maatriks. Tooge näiteid. Analüüsiobjekt on objekt, mille keemilist koostist me määrata soovime. Enamasti ei määrata mitte proovi täielikku koostist, vaid ainult mõnede konkreetsete ainete analüütide sisaldust, nt pestitsiidide sisaldust puuviljades või askorbiinhappe määramine mahlas. Analüüsiobjektid on enamasti liiga suured, et neid tervenisti analüüsida (nt kui soovime analüüsida vee kvaliteeti Emajões või suurt partiid apelsine), seetõttu võetakse
Meetod baseerub segu komponentide erineval liikuvusel mobiilsest ja statsionaarsest faasist koosnevas süsteemis. Liigid: Kromatograafilisi meetodeid võib liigitada eesmärgi, tehnilise teostuse, mobiilse faasi oleku ja muude parameetrite alusel. Kromatograafilise ainete eraldamise eesmärgiks võib olla üksikute komponentide kättesaamine, et nendega midagi edasi teha (nt kasutada ravimi koosseisus). Sellist kromatograafiat nimetatakse preparatiivseks. Analüütilise kromatograafia puhul on eesmärgiks aine olemasolu ja hulga määramine segus. Statsionaarne faas võib olla paber (paberkromatograafia) või õhuke poorse aine kiht metall- või klaasplaadil (õhukese kihi kromatograafia), täidisena kolonnis (kolonnkromatograafia) või kantud peene toru siseseintele (kapillaarkromatograafia). Mobiilne faas võib olla vedel (vedelikkromatograafia), gaasiline (gaaskromatograafia) või superkriitilises olekus (superkriitilise fluidumi kromatograafia). http://tera.chem.ut
oleneb membraani ja lahuse vahelise ioonivahetusprotsessi tasakaalust. Kõige tuntumaks membraanelektroodiks on klaaselektrood. Klaaselektroodi kasutatakse põhiliselt vesinikioonide kontsentratsiooni määramiseks. Elektroodiks on õhukeseseinaline (0,06 0,1mm) klaasmuna, mis on täidetud elektrolüüdi lahusega, tavaliselt 0,1M soolhapega, kuhu on sukeldatud sisemine võrdluselektrood (joonis 4). Klaasi liikumisvõimeliseks ioonideks on ränihape skeletiga seotud ühevalentsed ioonid Me+ (Na+ , K+ , Li+ ). Asetades klaaselektroodi vesinikioone sisaldavasse lahusesse, tekib H+ ja Me+ vahel ioonvahetusprotsess klaasmuna sisepinna sisemise lahuse vahel ja välispinna välislahuse vahel. Klaaselektroodi potentsiaali pH-sõltuvus oleneb klaasi sordist ja määratakse puhverlahuste abil. Sõltuvus omab maksimumi kõrgetel pH väärtustel (pH > 12), põhjustades määramisel nn ,,leelisuse" vea, ning miinimumi madalatel pH väärtustel (pH < 0), andes ,,happelisuse" vea
........................ 2. SEGUDE LAHUTAMINE JA AINETE IDENTIFITSEERIMINE 2. A Kromatograafilised meetodid Kromatograafia on segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva, mida nimetatakse ka mobiilseks faasiks, ja liikumatu, mida saab nimetada ka statsionaarseks, faasi vahel. Mobiilse faasi agregaatolekust sõltuvalt eristatakse gaasi-, vedelik- ja ülekriitilise fluidumi kromatograafiat. Statsionaarse faasina võib kasutada adsorbenti, ioniiti, biospetsiifilist sorbenti, poorset geeli või kandja pooridesse seotud vedelikku. Sõltuvalt statsionaarse faasi iseärasustest ja lahutatavate ainete ning faaside vahelistest vastasmõjudest eristatakse järgmisi kromatograafia liike: · jaotuskromatograafia, · adsorptsioonkromatograafia, · afiinsuskromatograafia, · ioonvahetuskromatograafia, · geelkromatograafia.
YKA0040 Lahutusmeetodid keemias Laboratoorne töö: Segu komponentideks lahutamine HPLC pöördfaasikromatograafia abil ning detekteerimine UV- detektoriga Õpperühm: Teostaja: Ilona Juhanson YASM11 Õppejõud: Heidi Teostati: 23.10.15 Lees Teooria: Kõrgefektiivne vedelikkromatograafia (HPLC) on füüsikaline lahutusmeetod, kus analüüsitava proovi lahutamine koostisosadeks põhineb komponentide jaotumisel statsionaarse ja mobiilse faasi vahel, lubades erinevate ainete kvalitatiivset ja kvantitatiivset analüüsi. Statsionaarne faas on paigaldatud kolonni sisse ning mobiilne faas voolab läbi kolonni kandes endaga kaasa analüüsitavat proovi. Mobiilse faasina kasutatakse polaarseid (nt vesi) või mittepolaarseid orgaanilisi solvente (nt heksaan) ja statsionaarse faasina silikageeli. Pöördfaaskromatograafia korral on mobiilne faas suhteliselt polaarne (vesi,
Agregaatolekust sõltuvalt eristatakse: Faasina võib kasutada: - Gaasikromatograafiat - Adsorbenti - Vedelikkromatograafiat - Ioniiti - Ülekriitilise fluidumi kromatograafiat - Biospetsiifilist sorbenti - Poorset geeli - Kandja pooridesse seotud vedelikku Sõltuvalt statsionaarse faasi iseärasustest ja lahutatavate ainete ning faaside vahelistest vastasmõjudest, kasutatakse erinevaid kromatograafia liike: Kromatograafilisi meetodeid kasutatakse aminohapete, valkude, süsivesikute, lipiidide jt biomolekulide segude lahutamisel. Kromatograafilist protsessi võib läbi viia nii kinnises süsteemis kolonnis (kolonnkromatograafia) kui ka lahtises süsteemis: paberil või kromatograafilisel plaadil
I neelava kihi läbinud kiirgus e - logaritmalus k kiirguse neeldumiskoefitsient neeldumisjoone keskel c neelava komponendi kontsentratsioon l neelava kihi läbimõõt Mõõtmist mõjutab ionisatsioon: ioonide kiirgamisvõime ja ioonide võime neelata kiirgust erineb aatomite omast, keemiliste ühendite teke, mitteselektiivne neeldumine. Lõpptulemuse saame, nagu spektrofotomeetrias, kasutades kas standardaineid, tehes kalibratsioonigraafiku (3 standardit, uuritav proov jääb standardite keskele). Sobib kitsaks rakenduseks, kuid selles väga spetsiifiline. 3.KROMATOGRAAFIA Esmalt kujutas Mihhail Tswett, 1903 aastal lahutas komponentideks taimseid värvipigmente, mis kolonnil oleval sorbendil moodustasid erineva värvusega tsoone. Krom.lahutamisel jaotuvad segu komponendid kahe faasu vahel, millest üks on liikumatu (suur eripind- osakesed sisaldavad väga palju poore või on suure pinnaga) ja teine liikuv faas (gaas või vedelik mis
2. SEGUDE LAHUTAMINE JA AINETE IDENTIFITSEERIMINE 2. A Kromatograafilised meetodid Kromatograafia on segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva, mida nimetatakse ka mobiilseks faasiks, ja liikumatu, mida saab nimetada ka statsionaarseks, faasi vahel. Mobiilse faasi agregaatolekust sõltuvalt eristatakse gaasi-, vedelik- ja ülekriitilise fluidumi kromatograafiat. Statsionaarse faasina võib kasutada adsorbenti, ioniiti, biospetsiifilist sorbenti, poorset geeli või kandja pooridesse seotud vedelikku. Sõltuvalt statsionaarse faasi iseärasustest ja lahutatavate ainete ning faaside vahelistest vastasmõjudest eristatakse järgmisi kromatograafia liike: · jaotuskromatograafia, · adsorptsioonkromatograafia, · afiinsuskromatograafia, · ioonvahetuskromatograafia, · geelkromatograafia.
...... 21 1.2.6 Selivanoff'i reaktsioon ................................................................................ 22 1.2.7 Tärklise reaktsioon joodiga ........................................................................ 23 Kontrollküsimused ............................................................................................... 23 1.3 LIPIIDIDE REAKTSIOONID.............................................................................. 25 1.3.1 Rasvapleki proov ....................................................................................... 27 1.3.2. Emulsioonitest ........................................................................................... 28 1.3.3 Akroleiiniproov ........................................................................................... 28 1.3.4 Küllastumata rasvhapete tuvastamine lipiidides ......................................... 29 1.3
Samuti võib olla see vajalik aine polaarsuse, lenduvuse muutmiseks või stabiliseerimiseks. Orgaanilses keemias kasutatakse sama võtet mingi rühma kaitsmiseks hilisemateks reaktsioonideks. Fluoresentsi kustutamine: Kui relaktseerumine toimub mingi teise molekuli mõju tõttu. Toimib tavaliselt näiteks O2 või raskemetallide juuresolekul. 3 Aparatuur: proov Valgusallik as Ergastus monokromaator Emisiooni monokrom detekto r Fluoresentsi inensiivsus sõltub: lahuse polaarsusest, pH-st, temperatuurist (kuumad lahused ei fluoretseeru ning liiga madalal temperatuuril väheneb fluoretsentsi intensiivsus. Parim temperatuur on enamasti toatemperatuur.), ühendist endast (kui jäik ühend on).
2.1 Ainete segu lahutamine geelkromatograafia meetodil · Töö teoreetilised alused Töö eesmärgiks oli segu erinevate komponentide lahutamine. Selleks kasutasin kromatograafilist meetodit segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva (= mobiilse) ja liikumatu (=statsionaarse) faasi vahel. Kromatograafilise protsessi realiseerisin kinnises süsteemis kolonnis (kolonnkromatograafia). Kromatograafia liigina kasutasin geelkromatograafiat selle meetoditest omakorda kasutasin kõige tuntumat ehk geelfiltratsiooni, meetodit tuntakse ka molekulaarsõelte, aga samuti eksklusioonkromatograafia nime all. See on ainete lahutamise, puhastamise ja analüüsi meetod, mis baseerub segus olevate ainete molekulmasside erinevusele. Lahuses sisalduvad erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi
Tiina Randla 20.02.2017 05.03.2017 arvestatud: 2.1 AINETE SEGU LAHUTAMINE GEELKROMATOGRAAFIA MEETODIL Kromatograadia on segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva (mobiilse) ja liikumatu (statsionaarse) faasi vahel. Kromatograafilisi meetodeid kasutatakse laialdaselt amiohapete, valkude, süsivesikute jt ainete segude lahutamisel. Geelkromatograafia ehk geelfiltratsioonkromatograafia on üks kromatograafia meetoditest, mille põhimõtteks on lahuses sisalduvate ainete lahutamine ehk fraktsioneerimine nende molekulmassi suuruse järgi. Lahuses sisalduvad, erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi peeneteralise, võimalikult ühesuguse poorsusega geeli erineva kiirusega. Geelkromatograafiat kasutatakse makromolekulide lahutamiseks, lisandite eemaldamiseks, soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks, kusjuures proov transporditakse läbi kolonni vesilahuse abil.
Õppejõud: Priit Eek, Kaia Kukk Tallinn 2013 Sissejuhatus Viienda praktikumi (1. aprill 2013) jooksul sooritati laboratoorne töö 2.1, mille teemaks oli ainete lahutamine geelkromatograafia meetodil. Töö sisuks oli geelkromatograafia kolonni ettevalmistamine, uuritava proovi kolonni sisestamine ja kolonni voolutamine. Töö nõudis pidevat tähelepanu, kuna voolutuslahust tuli juurde lisada iga paari minuti tagant, et kolonn kuivaks ei jääks. Samuti tuli vahetada kalibreeritud katseklaase, et koguda fraktsioone täpselt 2 ml kaupa. Töö viimases faasis mõõdeti iga fraktsiooni optiline tihedus spektrofotomeetril. Järgnevalt on toodud geelkromatograafia teoreetiline osa, seejärel töö käik, tulemused ning järeldused. Teoreetiline osa Kromatograafia on segu komponentide
ja liiguvad kolonnis kõige aeglasemalt.)Vxmax = Vt Vg Neid aineid, mille molekulid suudavad difundeeruda kasutatava geeli pooridesse ja mille elueerimismaht Vx vaadeldavas keskkonnason kindlaks määratud, iseloomustatakse liikuvusteguriga Rf Rf = Kromotogramm-kromotograafia protsessi visuaalne väljund, see on graafiline sõltuvust eluaadi fraktsioonides sisuldava aine kontsentratsioon ja eluaadi mahu vahe. Töö käik Kolonni iseloomustamine ja ettevalmistamine Kolonn nr.1.Kontrollisin kolonni vertikaalsust ja märkisin üles täidise margi: Sephadex G-75. Pundumistegur k=0,1. Joonlauda abiga mõõtsin geelisamba (täidis) kõrguse L = 17,4 cm ja diameetri D = 2,8 cm. Arvutasin täidise kogumahu Vt = = 76,49 cm3 Arvutasin geelimaatriksi mahu Vg = k Vt = 7,65 cm ja kolonni iseloomustav maksimaalne elueerimismahu Vxmax = Vt Vg = 68,84 cm. Arvutasin fraktsioonide üldarvu n, arvestades ühe fraktsiooni mahuks 2 ml ehk n =
● Deuteeriumi/vesinikulamp (UV ala, 160-375 nm) - pidevspekter tekib deuteeriumi elektrilisel ergastusel. Ergastatud molekul dissotsieerub vabastades UV footoni. D2 + Ee → D*2 → D’ + D” + hv ● Volframlamp (nähtav ja IR ala, 320-2500 nm) - volframi traat kuumutatakse 2870K juures. Emiteeritav kiirgus omab max intensiivsust u 1200 nm juures. Ühekiireline instrument: Monokromaatorist väljuva kiirguse ette asetatakse nn tühiproov ja seejärel uuritav proov. 100% neelduvus (A) seatakse blokeeritud kiirega (shutter). Tühiproov annab 0% neelduvuse ja peab sisaldama samu aineid, mis uuritav proov (nt lahusti). Kahekiireline ehitus: Monokromaatne kiir jagatakse kaheks, üks läbib tühiproovi, teine uuritavat lahust. Mõlemad proovid mõõdetakse ühesugustel tingimustel. 17.Kuidas tekib absorptsiooni spekter 1. Molekul neelab footoni hν ja ergastub M + hν → M* 2. Ergastatud molekuli eluiga on 10-8 – 10-9 s 3
geeli pooridesse, tulevad kolonnist läbi esimesena. Kõige väiksemad molekulid aga takistuvad pooridesse, ning väljuvad geelist viimastena. Geelkromatograafias protsess viiakse läbi kinnises süsteemis- kolonnis. Kolonn on täidetud geeliga, ,mille pooride mõõtmed on makromolekulide dimensioonidega samas suurusjärgus. Geelid koosnevad kas dekstraanist, agaroosist või polüakriilamidist. Geelkromatograafia kolonni iseloomustasid järgmised mahud:
analüüsiks. Proovi eeltöötlus Proovi tuleb töödelda, et teda oleks võimalik analüüsida valitud meetodil. Sõltuvalt meetodist:kuivatamine, et saada täpset kaalutist; proovi lahustamine; segajate kõrvaldamine või maskeerimine; analüüdi muundamine analüüsitavasse vormi. Paralleelproovid Kõikidel meetoditel on oma vead, mitme proovi analüüs ja paralleelproovid võimaldavad vigu avastada ja vähendada. Mitme proovi analüüs - võetakse identne proov teisest kohast; kasutatakse et verifitseerida proovivõttu. Paralleelproovid- võetakse samast proovist, aitavad kindlaks teha ja jälgida metoodilisi vigu. Proovide lahustamine. Segajate kõrvaldamine.Spetsiifilised meetodid/reaktsioonid, selektiivsed meetodid/reaktsioonid Kalibreerimine ja mõõtmine Enamuse meetodite jaoks mõõdame näitajat/omadust, mis on otseses sõltuvuses analüüdi kontsentratsioonist; Gravimeetrias- sademe kaal, Tiitrimine- titrandi ruumala, Spektrofotomeetria-
· Kvantitatiivne analüüs- määratakse komponentide kogused (kontsentratsioonid) 2. Kvantitatiivse analüüsi meetodite klassifikatsioon. · Gravimeetria - meetodid põhinevad massi mõõtmisel; · Tiitrimeetria - põhinevad ruumala mõõtmisel; · Elektroanalüütilised meetodid- põhinevad potentsiaali, voolutugevuse, takistuse, laengu mõõtmisel; · Spektroskoopilised meetodid- põhinevad analüüdi reaktsioonil elektromagnetkiirgusega; · Ülejäänud meetodid- kromatograafia komponentide eraldamine tänu interaktsioonidele faaside vahel; · Kemomeetria - andmete statistiline töötlus 3. Kvantitatiivse analüüsi astmed. · Enne kui hakata analüüsi teostama tuleb arvestada mitmete faktoritega: - mis meetodit kasutatakse; - proovivõtt ja töötlus; - meetodi rakendamine; - andmetöötlus ja nende registreerimine. · Meetodi valik Arvestatavad faktorid: - täpsus ja tundlikkus - maksumus - analüüsitavate proovide arv - proovi komponentide arv · Proovi võtmine
YKL0060 Biokeemia-praktikum Laboratoorne Töö pealkiri: töö nr. 2.1 Ainete segu lahutamine geelkromatograafia meetodil Õpperühm: Töö teostaja: KATB-41 Sigrid Reinsalu 095908 Õppejõud: Töö teostatud: Protokoll esitatud: Protokoll arvestatud: Tiina Randla 28.02.2011 Töö teoreetilised alused Kromatograafia on segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva ja liikumatu faasi vahel. Geelkromatograafia meetoditest on kõige tuntum geelfiltratsioon ehk molekulaarsõelte meetod. See on ainete lahutamise, puhastamise ja analüüsi meetod, mis baseerub segus olevate ainete molekulmasside erinevusele.Geelkromotograafias viiakse protsess läbi kinnises süsteemis-kolonnis, mis on täidetud pundunud geeligraanulitega, mille pooride mõõtmed on samas suurjusjärgus lahuses sisalduvate makromolekulide dimensiooniga.
On teada ühe ja kahekiire fotomeetrid. Absorbtsioonfotomeetrid: filterfotomeetrid (piiratud lainepikkuste arv, odavad, suure valgusjôuga) spektrofotomeetrid (sobiv lainepikkuste valik monokromaatoriga, kallid, väike valgusjôud) Ühekiire spektrofotomeeteri kasutamise prodseduur: môôdetakse eraldi proovi ja kontroll-lahust (reference). 100% neeldumine seatakse blokeeritud kiiega, 0% neeldumine - solvendi järgi. ehitatakse standardite järgi kalibreesimissirge ja proov moodetakse samadel tingimustel. Ühekiire spektrofotomeetri näide (Spectronic 1001). kasutab kahte detektorit ja kahte valgusallikat. Kahe kiirega instrumendid: Monokromaatne kiir jagatakse kahte ossa, üks läbib proovi, teine kontroll-lahust Kontrollkiir kompenseerib valgusallika vôimsuse vôi detektori tundlikkuse sôltuvust lainepikkusest (elektroonselt, väljundpilu laiuse muutmisega vôi optilise kiiluga)
Vannis on 2 elektroodi (+ ja -) Geeli otsas on kamm mis teeb geeli (agaroosi) sisse augud. Osakesed hakkvad agaroosis erinevatel kiirustel liikuma. Milleks tuleb valkude geel-elektroforeesil kasutada naatrium-dodetsüülsulfaati (SDS)? Sest agroosgeelis saab valke eraldada vaid laengu järgi, sest geeli poorid on valkude suuruse järgi eristamiseks liiga suured. Mass-spektromeetria. Valgu segude analüüsiks, toimub vaakumis, võimeline separeerima suuri molekule. 1. proov sisestatakse massispektromeetria aparatuuri ja aurustatakse; 2. ühendid ioniseeritakse, mille tulemusena tekivad laetud osakesed (ioonid) 3. ioonid eraldatakse analüsaatoris elektromagnet- või magnetväljade abil sõltuvalt nende massi ja laengu suhtest 4. ioonid detekteeritakse mõne kvantitatiivse meetodiga; 5. saadud signaalist koostatakse massispekter. Nukleiinhapete hübridiseerimine.
väliskihil elektrone jagama nii omavahel kui ka teiste kovalentsete sidemetega ainete vahel. Olek toatemperatuuril Tahke Vedelik või gaas Polaarsus Kõrge Madal Kuju Kindel kuju puudub Konkreetse kujuga Sulamistemperatuur Kõrge Madal Keemistemperatuur Kõrge Madal
Difraktsioon ja interferents on põhimõtteliselt sarnased mehaaniliste lainete difraktsiooni ja interferentsiga. Difraktiooniks nimetatakse lainete kandumiste teele jäävate tõkete taha. Interferentsiks nimetatakse lainete liitumist, mille tulemusena mõnes kohas lained muutuvad suuremaks ehk amplituud saab suuremaks kui ühe liituva laine amplituud, teises kohas väiksemaks ehk amplituud väheneb. 3. Energiaolekud ja üleminekute tingimus Aatomid, ioonid ja molekulid eksisteerivad ainult teatud diskreetsetes energiaolekutes ja üleminek energiaolekute vahel on võimalik ainult hüppeliselt. Energiaolekute üleminekutega kaasneb energia neeldumine ehk ergastus või emissioon ehk relaksatsioon. Üleminekud toimuvad ainult siis, kui neelduv või emiteeritav energiahulk vastab täpselt energiavoode vahele. 4. Elektromagnetiline spekter Hõlmab erinevate energiatega elektromagnetlaineid alates kõige madalamatest sagedustest kuni gammakiirguseni
9. Liebermann-Burchard'i test annab kolesterooli esinemise korral tumerohelise värvuse. Kas / miks võivad ka taimeõlide lahused anda rohelise värvusega reaktsioonisegu? 10. Milliseid reaktiive kasutatakse Liebermann-Burchard'i testi läbiviimiseks? Kolesterooli reageerimisel äädikhappe anhüdriidiga (CH3CO)2O väävelhappe keskkonnas moodustub tume sinakas-rohelise värvusega reaktsioonisegu. 11. Kuidas teha kindlaks lipiidide esinemist a) tahkes materjalis - Rasvapleki proov (Lipiidi sisaldava lahuse tilga kandmisel paberile ja lahusti aurustumisel moodustub lipiide sisaldava proovi korral paberile rasvaplekk, millest paberi läbipaistvus suureneb) b) vedelikus Emulsioonitest (Rasvad lahustuvad orgaanilistes solventides, nagu kloroform, benseen, aga ka atsetoon, metanool jt. Kui taolises solvendis valmistatud rasvalahus viia hüdrofiilsesse vesikeskkonda ja seda intensiivselt segada või loksutada, siis moodustub õli-vees tüüpi emulsioon.) 12
moodustub iooniline side. mõlemad sunnitud väliskihil elektrone jagama nii omavahel kui ka teiste kovalentsete sidemetega ainete vahel. Olek toatemperatuuril Tahke Vedelik või gaas Polaarsus Kõrge Madal Kuju Kindel kuju puudub Konkreetse kujuga Sulamistemperatuur Kõrge Madal Keemistemperatuur Kõrge Madal
Tänu PCR-ile saame väikesest kogusest DNA-st teha uurimiseks vajaliku suurusega nukleiinhappe. Saame näiteks muteerunud geene uurida, genoome sekveneerida, uusi ravimeid väljatöötada, kriminalistikas “geneetilist sõrmejälge uurida ja palju muud. 47. Milleks kasutatakse bioloogias tsentrifuugimist? Tsentrifuugides eraldatakse lahusest teatud suuruse, kuju, tiheduse, viskoossusega osakesi. Mõõdetakse molekulide suurust. 48. Kromatograafia Sisuliselt meetodite grupp segudes ainete eraldamiseks üksteisest. Ained eraldatakse nende adsorptsiooni- või jaotusomaduste erinevuse järgi. Moodsad seadmed lisaks eraldamise ka detekteerivad eraldatud ained ja mõõdavad nende sisalduse proovis, seega on tegemist mitte lihtsalt eraldamise vaid täieliku määramise meetodiga. See on enam-vähem kõige võimsam segued lahustamise analüüsimise vahend, mis olemas on.
Analüütilise keemia eesmärk: mitmesuguste objektide keemilise koostise määramine. 90. Kvalitatiivne ja kvantitatiivne analüüs. Kvalitatiivne analüüs on selline, kus andmed, nende töötlemine ja järelsused ei ole seotud arvuliste näitajatega. Kvalitatiivse uurimise käigus keskendutakse ühe objekti süvaanalüüsile. uuritakse toimuva sisu. Kvantitatiivne analüüs on sisuliselt analüüsiobjektis analüüdi sisalduse mõõtmine 91. Analüüsiobjekt ja proov. Analüüsiobjekt (analysis object) on objekt, mille keemilist koostis me keemilise analüüsi teel määrame. Enamasti ei määrata mitte objekti täielikku keemilist koostist vaid ainult mõnede konkreetse juhu jaoks huvipakkuvamate ainete – analüütide – sisaldust. Analüüsiobjektid on enamasti liiga suured selleks, et neid tervenisti analüüsiks kasutada. Selle asemel võetakse objektist analüüsiks proov 92. Analüüt ja maatriks.
annaabi.ee 
