Amedeo Modigliani (0)

Tartu Ülikool
Filosoofiateaduskond
Kultuuriteaduste ja kunstide instituut
AMEDEO MODIGLIANI
Referaat
Kati Ruljand
A71492
Tartu 2009
Sissejuhatus
Amedeo Clemente Modigliani on üks 20. sajandi alguse kunstnikke, kes on tuntuks saanud peamiselt oma aktide ja portreede poolest. Mõne konkreetse kusntivoolu või –stiili hulka on teda raske paigutada. Mitte seetõttu, et tal puuduks kindel stiil, mis on tal olemas ning äärmiselt isikupärane, vaid seetõttu, et keegi ei maalinud temaga sarnaselt. Siiski võib mainida, et tema teosed on mõjutatud naivismist ning kubismieelsest Picasso loomingust, märgata on ka neegriplastika mõjusid. Tema teosed on primitivistlikult nukrad ja õrnad ning nendes on midagi sellist, mis köidab pilku ning on väga meeldejääv.
Modigliani oli ehtne sajandialguse kunstniku prototüüp, kes elas Montmartre’il ja Montparnasse’il, mürgitas ennast alkoholi ja narkootikumidega ja piinles armastuse ja rahahäda käes. Ta kehastas endas tõelist boheemlast ning teda on isegi kutsutud viimaseks tõeliseks sellise elulaadi esindajaks . Modiglianit on iseloomustatud kui üksildast intelligenti, kes oli ümbritsetud kuulsustest ning pahedest.
Elulugu
Modigliani sündis 12. juulil 1884. aastal Itaalias Livornos juudi perekonnas. Ta oli naljas laps. Tal oli väga lähedane suhe oma emaga, kes poja halva tervise tõttu teda kümnenda eluaastani kodus õpetas. Ema oli just see, kes innustas poega kunstiga tegelema. Kui Amedeo oli 11-aastane, kirjutas ema oma päevikusse: “Selle lapse iseloom ei ole veel piisavalt välja kujunenud ja ma ei saa veel midagi kindlat otsustada. Vaatame, mis sellest nukust välja koorub : võib-olla kunstnik?” Modigliani alustas maalimist juba varajases nooruses, tema esimesed säilinud tööd pole küll eriti silmapaistvad, kuid ema julgustas poissi edasi töötama. Kunstiõpingud ei mõjunud tema tavaõpingutele just eriti hästi ning eksamid ei läinud tal hiilgavalt. Õppetööd segasid ka sagedad haigused, mis kulmineerusid 1895 . aastal raskekujulise rinnakelme põletikuga, mis jättis ta niigi nõrgale tervisele tugeva jälje. Haiget last poputasid ema, tädid ja onud . Kuna perekonnas valitses intellektuaalne õhkkond, selgusid nooruki huvid varakult.
1898 . aastal, kui Modigliani oli 14, haigestus ta tüüfusesse ja hiljem kopsuhaigusesse, elu ja surma piiril kõikudespihtis ta emale, et tema ainsaks kireks on maalikunst . Ta sonis, tahtis tormata raudteejaama ja sõita Firenzesse, et näha muuseume, millest oli nii palju kuulnud . Pärast haiguse taandumist hakkas Amedeo käima Gugielmo Micheli ateljeesjoonistamist ja maalimist õppimas. Micheli oli tolle aja Livornos parim maalikunstnik . Seal töötas noormees kaks aastat, esimesed kunstiõpingud tuginesid itaalia 19. sajandi maalikunsti stiilide ja teemade õpingutele. Ka esimeste Priisi-aegsetes teostes on tunda renessansi jälgi ja mõjusid. Modigliani oli väga töökas, õpingud katkesid vaid tuberkuloosipuhangute tõttu. Micheli juures õppis ta lisaks maastikumaalile (mida ta eriti ei armastanud – teadaolevalt on tal vaid kolm maastikumaali ) ka portreesid, vaikelu ja akti maalima.
1901. aastal seoses tuberkuloosi ägenemisega saadeti Modigliani tervist parandama Caprile, Napolisse, Rooma ja Firenzesse. Sealt tagasi tulles pani ennast kirja Firenze Kaunite Kunstide Kooli ning aasta pärast jätkas õpinguid Veneetsia Kunstikoolis. Veneetsias elades suitsetas ta esimest korda hašišit ning hakkas üha enam aega veetma kahtlastes linnaosades.
1906. aastal kolis Modigliani Pariisi, kus üüris Caulaincourt’i tänavale ateljee , mis asus Montmartre’I ja “Bateau-Lavoiri” (rahutute kunstnike kommuun ) läheduses. Sel aastal toimus avangardi võidukäik ning kuna seal oli kunstide keskus, kogunes Pariisi kunstnikke erinevatest riikidest, nad olid tihti oma kodumaal tõrjutud ning oma ajast ees. Need, kes tundsid tolleaegset Modiglianit, iseloomustasid teda kui reserveeritud ja antisotsiaalset intellektuaali.
Modigliani töötas väga intensiivselt, kohati isegi ligi sada sketši päevas, kuid enamus neist pole säilinud, sest kunstnik hävitas neid ise, jättis kolides ateljeedesse või kinkis tüdrukutele, kes neid alles ei hoidnud . Esimestes pariisi-aastate töödes on näha avangardistlike kunstmike mõjutusi (Picasso, Toulouse -Latrec), talle avaldasid mõju ka sümbolistid ning Baudelaire ’i ja Rimbaud’ luule.
1914. aastal puhkes Esimene maailmasõda nind Modigliani oli üks neist, kes oli nõus vabatahtlikult esirindele minema, kuid nõrga tervise tõttu lükati ta tagasi. Ta jäi sõja ajaks Pariisi. Just siis vähenesid teiste kunstnike mõjud ning välja hakkas kujunema talle omane isikupärane stiil. Kui välja arvata üksikud maastikud ja aktiseeria, pühendas kunstnik end täielikult portreedele. Ta on palju kujutanud tolleaegseid kuulsaid kunstnikke ja luuletajaid (nt Chaim Soutine’i, Jacques Lipchitzi, Max Jacobit, Jean Cocteau ’d, Picassot jt).
1918. aastal oli elu Pariisis keeruline. Toitu oli piiratut kogustes , gaasi ja elektri tarbimine vaid minimaalselt lubatud, pidevalt toimusid õhurünnakud. Pärast 30. jaanuari ööd, mil saksa lennukid Pariisi pommitasid, algas massiline evakueerumine linnast välja, lõunasse. Ligi 500 000 inimest lahkus Pariisist, nende seas ka Modigliani koos oma pruudi Jeanne Hébuterne’i ja paari sõbraga. Elukohaks sai Côte Azur. Lõuna-Prantsusmaa päikselises valguses valmisid kunstniku tuntuimad ja hinnatuimad teosed. Samuti toimus tähtis sündmus isiklikus elus – sündis Amedeo ja Jeanne’i ühine tütar, kes aastakümneid hiljem oma isast ka raamatu kirjutas.
1919. aastal sõitis Modigliani tagasi Pariisi ning hoolimata halvast tervisest jätkas elupõletamist. 1920. aasta 24. jaanuaril suri Modigliani tuberkuloosse meningiidi tagajärjel. Järgmise päeva varahommikul hüppas Jeanne Modigliani oma vanematekodu kuuenda korruse aknast alla ja suri. Ta ootas last. Nad on maetud koos Père-Lachaise’I kalmistule.
Maalikunst
Modigliani arendas välja omapärase, vaid talle omase stiili inimese kujutamises. Tema maalid on täiesti äratuntavad. Näod ja kehad on välja venitatud, silmad on mandlikujulised ning tihti asuvad näos ebasümmeetriliselt. Värvivalik on pehme, puuduvad tugevad kontrastid ja erksad toonid, jooned on hoogsad ja tugevad. Tema varasemaid töid iseloomustab väheste toonide kasutamine ja kiired pintslitõmbed. On märgata, et mitte kogu maali pind pole värviga kaetud, nii et kohati on lõuendit näha ning on aru saada, kust värv algab ja kul lõppeb. Veidi aja pärast hakkas Modigliani maalimisel tervet panda värviga katma. Ta tegi alati enne maalimist palju stetše ja jooniseid ning vahel kasutas eeskujuks ka fotosid. Fotokunsti areng on üks põhjuseid, miks inimese täpne kujutamine kaotas oma algse tähenduse. Modigliani oli üks ainsaid klassikalise modernismi esindajaid, kes endiselt enamuse oma töödest pühendas inimese kujutamisele. Ta keskendus aktidele ja portreedele. Viimaste puhul on just näha see väljavenitatus ja silmade omapära. Näod mõjuvad elegantselt, õrnalt ja omamoodi nukralt. Kui tema varasemate portreede nägudest ja silmadest võis välja lugeda positsiooni ja iseloomu, siis hiljem muutus tema stiil pehmemaks ning suurem rõhk läks välimusele. Tähtis oli anonüümsus, lihtsus ja konkreetsus. Tema sober Max Jacob seostas seda itaalia kunstniku karakteriga: “Dedo jaoks oli lihtsalt kogu tema tegevus suunatud kunstilise selguse saavutamisele . Tema talumatu uhkus, tänamatus, arrogantsus – kõik see väljendas igatsust kristalse selguse järgi; nii tema igapäevases elus kui ka kunstis taotles Modigliani absoluutset ausust.”
Modigliani aktid on samuti väga tähtsal kohal tema loomingus. Need on lummavad, lihtsad ja erootilised. Ta maalis kauneid noori naisi, kes tavaliselt publikult otse silma vaatavad . Ta ei kasutanud palju värve, iseloomulikule aprikoosikarva ihutoonile on kontrastiks vaid paar üksikut mud tooni. Kogu rõhk on kehal ning seda ümbritsevaid objekte: diivanit, valget lina, patja vms on kujutatud vaid tinglikult . Seoses Modigliani aktide ja nende eksponeerimsega leidis 1917. aasta 3. detsembril aset sündmus, mis tekitas palju elevust. Nimelt toimus siis Amedeo esimene ja viimane ainult tema maalidest koosnev näitus. Seal olid üleval ka tema aktid, üks neist isegi galerii aknal ning see meelitas ligi palju rahvast. Juhuslikult asus galerii vastas politseistaap ning rahva tunglemine äratas ka nende tähelepanu. Peagi kästi maalid seitelt maha võtta ning kogu näitus keelustati . Põhjuseks tõi üks politseinik väite: “Need paljad naised! Neil on kubemekarvad!” Sellises väljendusviisi peitubki ka tõeline põhjus, on ju läbi ajaloo kujutatud inimeste alasti keha ning 20. sajandi alguse Pariisis poleks pidanud see mingit poleemikat tekitama, kuid see, mille pärast Modiglianit hukka mõisteti, oli akti ja alasti keha mõistete tilluke erinevus. Nimelt ei peetud tema male mitte aktideks, vaid alasti naisteks, nende umber puudus igasugune ajalooline taust, allegooria või viide kirjandusele, nad ei vastanud rangetele akadeemilistele reeglitele. Teoste objektideks olid anonüümsed naised oma elegantsuses ja erootilisuses.
Peab veel mainima, et Modigliani aktides puudub igasugune jalooline kontekst nagu paljudel tema kaasaegsetel. Ta maalis pea kõik oma aktid 1917. aastal, kui käimas oli Esimene maailmasõda ning ühiskond oli selle destruktiivsusest šokis, rindelt tagasi pöörduvad sõdurid tõid kaasa sõjakoledusi. Ka Modigliani enda tervis oli aina halvenemas ja nende noorte tervete kehade kujutamine viitab justkui reaalsuse eitamisele, ta jätkas oma kunstliku ideaali poole püüdlemist, püüdlemist ilu ja harmoonia poole.
Skulptuurid
1909. aastal loobus Modigliani maalimisest skulptuuri kasuks. Üks põhjusi võis olla tema senine ebaedu esimese vallas. Samuti oli skulptuur teda varakult tõmmanud, juba noores eas tekitasid itaalia antiikkujud temas suurt imetlust. Ta lõikas kõik oma skulptuurid otse kivist välja, kasutamata savi või lupja. Modigliani loomingut mõjutas tugevalt aafrika skulptuur ja neegri plastika , mille ilu Euroopas vahetult enne Esimest maailmasõda avastati. Samuti inspireerisid teda 1907. ja 1908. aasta Brancusi loomingu väljapanekud.
Skulptuuriperiood kestis 1914. aastani ning sellest on alles ligikaudu kakskümmend viis kiviskulptuuri ja puitgravüüri. Juba algusest peale olid tema kujud täiesti äratuntava isikupärase stiiliga. Kõige kuulsam on “ Peade ” seeria , mida iseloomustab stiliseeritus, pikendatud kael , noolekujuline nina ning silmad, mille puhul on kujutatud vaid nende kontuure. 1911. aastal esitas ta “Päid” kui dekoratiivset ansamblit, mille eksemplare ei tulnud vaadata eraldi, vaid ühtse tervikuna . Arhailises stiilis “Peade” taga põlesid küünlad ning kogu ruumi miljöö oli tseremoniaalne, Modigliani tahtis vaatajates tekitada müstilist või isegi religioosset emotsiooni.
Kuna Modigliani oli päris vaene, siis tekkis tal kohati ka materjalipuudus ning kuna ta oli just kolinud Montparnasse’ile, kus ehitati parasjagu palju uusi maju juurde, kasutas ta oma töödes väidetavalt ehitusplatsidelt kokku tassitud suuri kiviplokke. Tema skulptuuriperiood tuli kasuks ka maalikunstile , nimelt aitas see jõuda talle omase pildikeele eripäradeni.
Kokkuvõte
Modigliani suri küll vaese ja kuulsusetuna, kuid tema populaarsus hakkas kasvama kohe pärast kunstniku surma ning kasvab siiani. Temast on kirjutatud raamatuid ning isegi üks näidend ning tehtud kolm filmi. Amedeol õnnestus korraldada oma maalidele üksainus väljapanek ja enamiku oma töödest vahetas ta kohvikutes lõunate vastu, kuid oma värvika elu ja isikupäraste teostega on jätnud ta tugeva jälje kunstimaastikule.
Kasutatud kirjandus
Vitali Vilenkin “Amedeo Modigliani”
Doris Krytof “Modigliani”
http://en.wikipedia.org/wiki/Amedeo_Modiglian i