Amadeo Modigliani (0)

ABJA GÜMNAASIUM
Mirell Põllumäe
Amedeo Modigliani
Referaat
Juhendaja : Maile Kreevs
Abja-Paluoja 2013

Sissejuhatus

„Elu on väheste, kes teavad ja

askavad, kingitus paljudele,kes

ei tea ega oska.“

Amedeo Modigliani

(joonistusele kirjutatud sententsist)

Amedeo Modigliani oli väga keerulise isksusega kunstnik ja samuti keeruline oli tema loomingu tee. Paljudes küsimustes pole aga siiani tulemuseni jõutud. Vaieldakse isegi kas tema puhul oli tegemist Itaalia või Prantsusmaa kunstnikuga. Modigliani teosed on mööda maailma laiali ning puudub ka korralik esinduslik väljapanek. Tema eluajal ei osatud teda veel hinnata ning tihti mõeldi temast kui joodikust „neetud kunsnikust“. Teda saatis pidev ebaõnn ja ta oli pidevalt raskete haiguste küüsis. Modigliani oli aga tegelikult ürgselt inimlik ja tema loomingu põhisisu oli apelleeritud inimestele. Ta teostes peitus alati sügavam mõte, kui esialgu tundus. Ta maalis põhiliselt ainult portreid, mis olid omamoodi psühholoogilised. Oma modellid valis ta ise ning harva võttis vastu tellimusi. Modigliani tegeles ka vahelduva eduga skulptorina, kuid tuberkoloosi tõttu oli tal raske töötada pideva tolmu keskel.

1. LAPSEPÕLV

Amedeo Modigliani sündis 12. Juulil 1884 Itaalias Livornos juudi perekonnas. Tema vanemateks olid Flaminio ja Eugenia Modiglian. Amedeo oli oma perekonnas neljas laps ja ühtlasi ka pere noorim.Modiglianide suguvõsa pärines samanimelisest maakohast Roomast lõuna pool. Enne A. Modigliani sündi jõudis aga nende perekonna puidu ja söega kauplev ettevõtte pankrotti minna ning nende perel ei olnud majanduslikult kerge elu. A. Modigliani ema töötas pere majanduse parandamiseks eraõpetaja ja tõlkijana. Just emaga oli A. Modiglianil väga lähedane suhe ja ta sai ka oma innustuse temalt. Tänu ema prantsuse päritolule sai ka noor A. Modigliani üsna varakult selgeks pantsuse keele, mis talle ka hilisemas elus palju kasuks tuli. Isaga aga tal kõige soojemad suhted ei olnud ning Amedeo suhtus temasse üsnagi ükskõikselt.

11-aastaselt aga hakkas pihta Amedeo haiguste ja hädade rada. Poiss haigestus pleuriiti ehk kopsukelme põletikku. Kolm aastat hiljem, olles 14.aastane, haigestus A. Modigliani tüüfusesse, mida tol ajal peeti ka veel surmavaks haiguseks. Väidetavalt oli ta kõrges palavikus olles näinud ka palavikuund, milles ta fantaseeris Itaalia kunsti meistriteoste üle. Sellest sai ka alguse tema kunstilembus. Säilinud on kaks katsetust, mille maalis Modigliani 12. aasasena, kuid need ei olnud üldsegi palju lubavad.

2. ÕPIAASTAD

1898.aastal asus Amedeo Modigliani õppima maalikunstniku Guglielmo Micheli joonistamise ja maailmise erakoolis. See ei olnud küll algselt poisi emale meelejärgi, kuid toetas teda kõigest hoolimata. Kool asus Livornos ning oli tugevasti orienteeritud impressionismile. Sinna õppima asudes oli Modigliani kõigest 14-aastane ja seega noorim õpilane. Peale selle õppis ta Gino ateljees aktimaalimist. Michel nimetas oma uut noort õpilast „üliinimeseks“. 1899. aastal otsustas Amedeo Modigliani tulla ära lütseumist, kus ta senini õppis, ning hakata pühenduma ainult maalimisele

Alates 1900. aastast hakkas Amedeo Modigliani tervislik seisnud aina halvenema. Sama aasta juulis kunstnik haigestus tuberkoloosi ja kuna õhumuutus pidi väidetavalt tema paranemisele kaasta aitama , veetis Modigliani 1900-1901.a talve koos emaga Napolis , Capri saarel ja Roomas. Sealt kirjutas ta enast 9 aastat vanema kunstniku Oscar Ghigliaga. Need kirjad on siiani säilinud ja on ühed vähesed Modiglianist järele jäänud kirjalikud dokumendid.
Kirjad on dateeritavad aastatega 1901-1903. Järelikult oli Modigliani nende kirjade kirjutamise ajal 17-19-aastane. Üks Amedeo Modigliani kirjadest Oscar Ghigliale:
Hotell Pagano, Capri
Mu armas Ghiglia,
... sedapuhku palun vasta mulle, kui Sa oled oma loorberite koorma all selleks veel suuteline. Just praegu lugesin „Tribune’ist“, et Sinu maal võeti Veneetsias vastu: Oscar Ghiglia, „Autoportree“. Ma kujuta seda autoportreed väga selgest endale ette, Sa oled mulle sellest rääkinud. Sa ju alustasid seda juba Livornos. Olen siiralt rõõmus, et Sul on olnud edu. Kui tahad , siis usu, kui ei taha, ära usu, aga see uudis vapustas mind!
Mina elan Capralil, et oma tervist turgutada (see on väga ilus koht)...
Nelja kuu jooksul ei ole ma ühtegi tööd lõpetanud, aga mõtteid on palju. Varsti sõidan ma Rooma ja seejärel kavatsen minna Veneetsiasse näitusele...
Loodan, et kord tuleb aeg, mil ka mina pääsen Firenzesse ja hakkan tööle...
...Kuid ma tahan lasta põhjalikult selgida kõigil muljetel ja kõigil ideedel, mis mul mul on tekkinud selle otse muinasjutulise aia rahus , ja siis midagi teha.
Kuid rääkigem sinust: me lahkusime oma vaimse ja loomingulise arengu otsustaval hetkel ja läksime kumbki eri teed. Nüüd tahaksin ma Sinuga kokku saada ja rääkida
Ära võta minu kirja tavalise edusoovina, Sinu saatus on mulle alati olnud südamelähedane.
Sinu sõber
Modigliani
1901. aasta kevadel järgnes Amedeo Modigliani oma kirjasõbrale Oscar Ghigliale Firenzesse. Sama aasta talve veetis ta aga Roomas, kui pöördus siiski Firenzesse tagasi ning asus 7.mail 1902.a õppima kunstikooli Scuola libera di Nuda (tõlkes „Vaba Aktikool“) Giovanni Fattori käe alla. Külastastades kohalike kirikuid ja muuseume hakkas Modigliani järjest rohkem austama renessansskunsti ning tegeles sellega ka õppimise kõrvalt.
1903. aastal suundus Amedeo Modigliani elama Veneziasse . Sama aasta 19.märtsil asus ta sealsesse kunstikooli Istituto di Belle Arti di Venezia ning käis ka vaba aktijoonistamisklassi kursustel. Säilinud on ka dokument, kus kinnitatakse Amedeo Modigliani vastuvõttu sellesse kunstikooli. Kunstnik oli rohkem pühendunud Itaalia kunstiajaloo õppimisele kui maalimisele endale. Koolis kohapeal käis ta ka harva ja armastas maalida hoopis kohvikutes või bordellides. 1903.a ja 1905.a puutus Modigliani Venezia biennaalidel kokku prantsuse impressionistide töödega, Auguste Rodini skulptuuridega ja sümbolistlike teostega. Venezias õppimise ajal sai alguse ka Modigliani enese hävitamine. Ta hakkas tarvitama hašišit ning osales spiritimiseanssidel. Selle tõttu on hakatud Modiglianit kutsuma ka „neetud kunsnikuks“ (peintre maudit).

3. ELU JA LOOMING PARIISIS

1906.a alguses suundus Modigliani elama Pariisi Montmartre ’sse, Caulaincourt’i tänavale. Sealset kunstielu peeti progressiivseks ning seal tekkisid ja lõid läbi uued kunstistiilid . Algselt elas küll Amedeo ühes mugavas hotellis Seine ’i paremkaldal, kuid kolis seal üsna peagi Montmartre’ isse ja hakkas õppima Academie Colarossis aktijoonistamist. Seal kohtus ta koheselt kunstniku Utrilloga, kes polnud just oma välja nägemiselt ja olemiselt kõige viisakam ja kasitum. Utrillole meeldis väga juua ning tasus tihti oma jookide eest oma maalidega. Ta oli oma maalimis alustanud ema kingitud viie värviga ja vahest leidus neid lahkeid, kes talle värvi kinkida söendasid. Modigliani tundis end temaga tihti samal mõttelainel olevat ja nende suhtlus sujus hästi. Varsti hakkas aga ka alati viisakas ja korrashoitud Modigliani välimus ja olek muutuma kasimatuks. Ta hakkas aina rohkem jooma ning ei hoolinud enam niivõrd hea mulje jätmisest. Varsti lisandus suurele alkoholi tarbimisele ka jällegi narkomaania . Kuid siiski suutis Modigliani tegeleda samamoodi maalimisega edasi ja oma sõltuvusi enam vähem kontrolli all hoida. Amedeo Modiglianit vaevasid aga veel majanduslikud raskused. Ema oli andnud talle kaasa küll raha, kuid summa oli nii väike, et sellest piisas aind mõneks päevaks. Kunstnik sai loota ainult iseenda peale. Kuid ta polnud pidevalt oma maalidega rahul ja töö skulptuuridega tuli pidevalt katkestada, sest kivitolm ajas teda köhima. Varsti jäi aga maja, kus kunstnik elas, ette uutele ehitavatele majadele ning ta pidi sealt välja kolima . Raha nappuse tõttu pidi Modigliani pidevalt oma elupaika vahetama ning tema katusealused vahetusid aga järjest jubedamate ja odavamate vastu välja. Selleks, et natukenegi raha teenida hakkas Modigliani saladuskatte all tegema ka tavalisi maalitöid, nagu näiteks poodidele siltide maalmine. Aga ta tundis selle üle häbi ning varjas oma sellist tegevust osavalt.

Varsti kolis Modigliani teiste kunsnike ja muude loomeinimeste juurde „Bateau-Lavoiri“ (tõlkes „Ujuv pesumaja“) lähedusse. Oma eelmisest elukohast lahkus aga Modigliani üsna traagiliselt. Nimelt oli tal väga suur enesekriitika oma maalide suhtes ja ta põletas ära tohutult suure hulga oma joonistusi ja maale, sest arvas, et need polnud maailma jaoks piisavalt head. Varsti kohtus Modigliani maalikunstniku Ludwig Meidner’iga, kes teda austas ja imetles. Hoolimata oma kevast tervisest osales Modigliani ikkagi pidevalt Montmartre’i kunstnike pöörases elus.

1907. aasta kevadel võttis maalikunstnik  Henri Doucet Modigliani elama majja, mille Paul Alexandre  oli noorte kunstnike jaoks üürinud. Noort arsti Alexandre'it köitsid Modigliani tööd niivõrd, et ta hakkas teda seepärast igati toetama.. Ta ostis temalt pilte ja joonistusi ning vahendas portreetellimusi. Modiglianit inspireerisid Picasso loomingud ja tal oli au viibida temaga samades seltskondades. Max Jacob tutvustas ka Modiglianit „Bateau-Lavoiri“ seltskonnale, kuhu ta ka edaspidi kuuluma hakkas. Modigliani suhted Max Jacobiga olid väga soojad ja viimane avaldas oma luulekogus „Kesklaboratoorium“ luuletuse pealkirja all: „Härra Modiglianile, et tõestada talle – ma olen poeet “. Amedeo maalis teda ka kahel korral. Ühel maalidest oli Max Jacob kujutatud poeedina, kes varjab oma tegelikku nägu ja poeb seltskondliku ja üleoleva iroonia taha. Teisel maalil oli aga poeet tabatud ootamatult, ilma maskita , sügavates mõtiklustes.
Amedeo Modigliani tööd olid esmakordeselt väljas aastal 1907 avangardistlikus Sügissalongis, millele andsid näo fovistid. Arhiivide alusel on kindlaks tehtud, et välja oli pantud tema 7 tööd. Aastal 1908 eksponeeris Modigliani salongis Salon des Indépendants viis maali, sealhulgas " Juuditar ", mis on üks väheseid maale, mis on säilnud Modigliani Montmartre’i 1908.a perioodist. Tema maalid ei äratanud aga tähelepanu. Modigliani tundus teistele olevat liialt tuhm , vanamoodne ja provintslik, igathes mitte huvitav. Nii mainis mõjukas publitsist Guillaume Apollinaire Modiglianit oma salongiarvustuses üksnes ääremärkusena. Ainult üks sõber uskus temasse ja oli temast siiralt vaimustuses, selleks oli Paul Alexandre. Tal õnnestus ka rajada Modiglianile teed jõukatesse ringkondadesse nii, et ta sai kevadel 1909. a paruness Marguerite de Hasse de Villersilt portreetellimuse. Maali pealkiri on "Amatsoon". Paul Alexandre pani Modigliani maale ostes aluse tema esimesele erakollektsioonile.
Kuigi ebaedu esimesel näitusel mõju Amedeo Modiglianile üsna masendavalt, oli ta endiselt oodatud külaline kunstnike seltskonnas. Ta külastas pidevalt kohalikku kõrtsi ning temaga põgusalt kohtunud inimesed hakkasid teda kutsuma lihtsalt Modiks. Modigliani oli ka väga populaarne Montmartre’i neidude seas. Kahjuks aga hakkas noor kunstnik aina rohkem jooma ja muutus seetõttu agressiivseks ja käitus tihti väga mõtlematult. Ta noris tihti tüli, kuid alati kahtses oma tegusid järgmisel päeval. Modigliani nägi järjest halvem välja, kui ei talunud ainsatki kaasundliku sõna. Tema muserduse üheks põhjuseks oli ka suur igatsus oma ema ja kodumaa Itaalia järgi.
Aastal 1911 eksponeeris Amedeo Modigliani oma arhailistena mõjuvaid kiviskulptuure portugali kunstniku Amedeo de Souza-Cardoso ateljees. Algas intensiivne tegelemine karüatiididemotiiviga nii skulptuuris kui ka maalis. Aastal 1912 näidati Modigliani skulptuure Sügissalongis. Osa neist osteti ära. Modigliani tutvus samuti Pariisis elavate skulptorite Jacob Epsteinija  Jacques Lipchitziga, kellest viimane nimetas Modigliani kunsti tema isikliku taju väljenduseks.
Kevadel 1913 peatus Modigliani Livornos, kus ta elas kivimurru lähedal. Seal tegutses ta marmoriskulptorina (varem oli ta töötanud ainult lubjaliivakiviga). Valmis skulptuurid saatis ta Pariisi, millest aga ükski ei ole praeguseks säilnud. Tema skluptuurid olid väga erinevad ja seda mitte karakteri ja modellide isukupära tõttu. See tulenes plastilise vormi edasiandmise erinevatest töövõtetest, mis sõltusid osaliselt ka materjalist.
Pole teada, miks ta pärast 1913. aastat enam skulptorina ei tegutsenud. Võib-olla ei talunud ta tolmu, mis hakkas tervise peale. Võib ka olla, et ta ei näinud endal skulptorina tulevikku. Ta ei arenenud kunstnikuna edasi ning vähesed näitused ei toonud kuigi palju tähelepanu ega raha. Võib-olla sellepärast otsustas ta tagasi tulla tasuvama maalikunsti juurde. Kuid skulptoristi tööd ta siiski päris maha ei jätnud ning tegel sellega aeg-ajalt.
I maailmasõja algul hakkas Modigliani üha rohkem tegelema maalimisega. Modigliani kuulub kunstnike hulka, kelle biograafid peavad olema eriti ettevaatlikud niisuguste üldtarvitavate mõistetega nagu periood, etapp, murranguhetk ja nii edasi. Tema varakult välja kujunenud loomelaad tekitab selliste määratluste puhul palju vastuolusid ja ebakõlasid. Ta pole oma otsingutes järjekindel, mille tõttu taoline piiritlemine jääb ebamääraseks. Aga 1913-1915. aastatel on märgata tema maalimises uut kvaliteeti. Just neil aastail omandasid Modigliani maalid oma kordumatu tundelaadi ja hakkasid rääkima „täiel häälel“. Ta valis endale modellideks lähedasemad inimesed. Modigliani tahtis muidugi, et portree oleks modelli sarnane aga ta otsis ka alati sügavamat mõtet. Ta üritas maalida nii, et pildilt kajastuks ka maalitu hing ja olemus.
Kevadel 1914 tutvus Modigliani kunstikaupmees Paul Guillaume'iga, ta oma hoole alla võttis. Guillaume esindas juba käputäit kunsnikke ja hakkas esindama ka Modiglianit, kui too oli pärast sõja algust sõjaväkke võetud Paul Alexandre'i silmist kaotanud, ning võttis tema töid mitmele rühmanäitusele oma galeriis . Kui sõda algas, tahtis Amedeo Modigliani vabatahtlikuna sõjaväkke minna, kuid halva tervise tõttu teda ei võetud, mis oli talle pettumuseks. Modigliani kuulus endiselt Pariisi kunsnike seltskond, mis aga aina kahanes.
Juunis 1914 tutvus Modigliani talendika ja ekstsentrilise inglise literaadi  Beatrice Hastingsiga, sellest sai alguse kahe aasta pikkune armusuhe. Hastings oli olnud tsirkuseartist, ajakirjanik, poeet, rändur, kunstikriitik jne, nüüd aga Inglise ajalehe The New Age  kolumnist  Pariisis, kes kirjutas linna seltskonnaelust. Ta kirjutas muu hulgas, kuidas Modigliani tarvitas hašišit ja alkoholi, mille mõjul al ta "iialgi midagi head" korda ei saada. Modigliani oli Hastingsi kirjelduse järgi hašišit tõmbav ja brändit joov jõletis, kuid teisel korral nägi Hastings teda ilusa ja hoolitsetuna. Beatrice'i väitel ei olnud austust Modiglianil austust kellegi vastu peale Pablo Picasso ja Max Jacobi . Tormilise suhte ajal Beatrice'iga muutus Modigliani elu veelgi pöörasemaks. Sellest, kuidas ta koos oma sõprade Maurice Utrillo  ja Chaïm Soutine'iga tarvitas alkoholi ja  oopiumi . Armusuhte ajal oli Beatrice Modigliani eelistatuim modell . Tema maale naisest ei saa aga lugeda meelitavateks, pigem vastupidi – ta nägu oli ümar, huuled lõhkised ja koledad ning silmad väikesed ja tühjad. Naine oli päriselus pikk ja sihvakas punakasblondi peaga ning alati väga elegantselt riides , kuid alati oli tema riietuses midagi veidrar: kas siis röögatu kübar või käevangus kõikuv korv , milles oli elav part.
Aastal 1915 kolis Modigliani koos Beatrice Hastingsiga Rue Norvaine'ile Montmartre'i künkal ja portreteeris Pablo Picassot. Aastal 1916 portreteeris ta veel kuulsaid inimesi, sealhulgas oma sõpra Jacques Lipchitzit ja Chaïm Soutine'i. Viimasega olid Modiglianil väga head ja soojad suhted, ning ta pidas teda andekaks kunsnikuks ja usukus, et ta saab kunagi väga kuulsaks. Modigliani õpetas Sountine’le kombeid ja pani sisendasse temasse suurel hulgal enesekindlust. Need portreed tagasid Modiglianile ainulaadse koha Pariisi kunstnike seas, sest oma portreedega jäädvustas ta pildi nende keskkonnast ning tegi võimalikuks hilisema legendi Modiglianist kui Pariisi kunstnikkonna peamisest tegelasest.
Peale selle tutvus Modigliani kunstnikust sõbra Moïse Kislingi vahendusel poola kunstikaupmehe ja luuletaja Leopold Zborowskiga. Viimasel ei olnud küll kaupmehena niisuguseid sidemeid nagu Guillaume'il ega nii head nina avangardistliku maalikunsti peale, kuid ta toetas Modiglianit tema viimastel eluaastatel. Nii võttis ta koos abikaasa Annaga (Hankaga) kunstniku oma korterisse elama, kui too oli Beatrice Hastingsist lahku läinud. Zborowski andis Modiglianile taskuraha ja maalimistarbed ning laskis tal oma korteris töötada. Hiljem maksis ta ka modellidele Modigliani aktimaalide eest. Modigliani maalis mitu korda ka Leopoldit ja Annat.
Modigliani oli jõudnud oma eluga aga üsna suure kriisi lähedale. Ta jõi meeletult ja tarvitas narkootikume ning seetõttu korraldas tihti palju tähelepanu tõmbavaid stseene, mis ei teinud tema mainele üldsegi head. Kuigi need stseenid olid mõnevõrra koomilised, õhkus neist alati sisemist ärevust, talitsematut palangut. Sellisena nägi Modiglianit ka Ilja Ehrenburg, kes 1915.a kirjutas Modiglianist „Eelõhtu värssides“:
Madalal trepil sa olid kesk varje,
Amedeo Modigiliani
Su hääl kui tormilinnu karje,
aga sa matkisid ahvi.
Lamp loitis kahvatut valgust valades,
sininse helgiga mähkis su pead!...
äkki toas voogasid needes ja halades
karmi Dante hämarad read.
Käest raamatud heitsid,
kukkusid ja tõusid taas,
vihaselt tõusmas end leidsid ,
mõte leekis kui küünal su peas.
Sa arutu, nimetu mees“!
Kes karjus – „ma kõike võin“!
Nii selged piinad su silmade ees,
et taltub hulluse võim.
Sina, looduse kroon-
läks nuttes, rentslis su troon.
Modigliani maalis 1916–1917 aastatel umbes 30 aktimaalist koosneva seeria . Tema aktide poeetilisus ei peitu üksens soojade , ihulike ja helendavate värvide sünteesis, vaid ka selles värvlevas hingestatuses, mida ei ole vist kunagi võimalik seletada üksnes meisterlikkusega. Zborowski vahendusel eksponeeriti neid pilte 3.detsembril 1917.aastal isiknäitusel kunstikaupmees Berthe Weilli galeriis. Galerii asus politseijaoskonna vastas ning üks politseikomissar pööras tähelepanu inimeste kogunemisele vaateaknale välja pandud akti ette. Ta kutsus Berthe Weilli enda juurde ja tegi ettepaneku näitus sulgeda ja pildid maha võtta, sest need olevat liiga vabameelsed. Et vältida piltide konfiskeerimist, andis Weill järele.
4. KUULSUSE LÄVEL
1917. aasta juulis tutvus Modigliani 19-aastase  Jeanne Hébuterne'iga, kellest sai peagi tema naine. Modigliani kohtus Jeannega Colorossi akadeemas, kus neiu ka parajasti õppis. Modigliani märkas neiut koheselt, tal olid pikad kuldse helgiga patsid ja kahvatu nägu. Ta pani tähele, et neiu kustutas tihti tehtu kummiga ära ja alustas vapralt otsast peale. See liigutas Amedeod, Jeanne oli samuti juba ammu Modiglianist kui kunstnikust vaimustus. Kaks kunikku armusid ja kiindusid üksteisesse kiirelt. Varsti asusid nad elama ühisesse korterisse, milleks oli kõle ja väike atljee Luxembourg’i aia lähedal. Jeanne vanematele oli tüdruku otsus oma elu Modglianiga koos veeta väga vastumeelt ja nad katkestasid pikaks ajaks läbikäimise oma tütrega. Naisest sai kunstniku põhiline modell kuni surmani, kunstnik maalis teda vähemalt 25 korda.
Aastal 1918 lahkusid nad koos Zborowskite ning Modigliani sõbra Soutine'iga ning Jeanne emaga Pariisist, mida ähvardas Saksa vägede sissetung . Motiiviks võisid olla ka Zborowski kui kunstikaupmehe huvid, sest õhuvahetus võis haigetele kunstnikele Modiglianile ja Soutine'ile hästi mõjuda ja nende produktiivsust suurendada. Nad siirdusid Prantsuse Rivierasse, kus Modigliani maalis arvukalt portreid, mille juurde ta oli pärast akte tagasi pöördunud. Ta lõi seal oma populaarseiad ja kalleimad maalid. Valmis pildid saatis ta müügiks Pariisi. Alguses elasid Modigliani, Jeanne Hébuterne ja tema ema Massena’i tänaval, kuid Modigliani suhted ämmaga läksid üsna tervaks ning ta kolis Tarelli võõrastemaija. See odav hotell otsustus üsna kahtlaseks ja kärarikkaks: seal elasid peamiselt prostituudid. Kuuldes pidevat Modigliani köhimist ja nähes tema haigushooge hakkas viimastel temast kahju ja nad poseerisid talle tasuta, mistõttu tuli aga neil probleeme oma sütenööridega.
Varsti aga suundusid nad elama hoopis Nice Cannes’i lähedusse. 29. novembril 1918 sündis Nice'is Jeanne'i ja Modigliani tütar, kes sai nimeks Jeanne, nagu emagi. Amedeo Modigliani tunnistas end lapse isaks, kuigi paberite järgi polnud lapse isa kirjas. Nende abielu ei olnud ametlikult vormistatud. Samal aastal sõitis Zborowski Pariisi, lootes seal mõned Modigliani pildid maha müüa, et nende majandusliku seisu paremaks muuta. Zborowski tõi Modigliani nimel palju ohvreid, millest Modiglianil ilmselt aimugi ei olnud. Ta saatis ka talle korrapäraselt raha, kuigi summad ei olnud suured.
Nice'is ja selle lähemas ümbruses viibimise ajal külastas Modigliani Pierre-Auguste Renoiri, kes elas oma valdustes mere ääres. Üks lähedal elanud maalikunstnik teatas hiljem, et impressionismi vanameistri ja noore maalikunstniku vahel puhkes Renoiri nõuannete pärast tüli.
5. MODIGLIANI ELUTEE LÕPUL
Zborowski vahendusel näidati 1919. aastal paljusid Modigliani töid näitustel Inglismaal, muu hulgas näituse "Modern French Painting" raames Heale 'is. Septembris 1919 eksponeeris Londoni galeriis  Hill Gallery kümmet Modigliani tööd. Tema viimastes töödes valitseb helge meeleolu, rahu ja harmoonia . Kuigi see harmoonia ei tulnud tal kergesti. Oma haiguste tõttu oli tal keeruline maalida, podagra oli teinud tema näpud niivõrd kangeks et tihti tuli pintslid ta näppude külge siduda. Ometi oli see aeg just tema elu loomingu kõige viljakam aeg.
31.mail 1919. aastal naasis Modigliani Pariisi ja asus elama Zborowski’de juurde. Jeanne ja tütar pidid aga selleks ajaks Nice’i jääma, kuni Modigliani Pariisis korteri leiab. Uut korterit aga ta ei leidnud ning Pariisi saabunud taas last ootav Jeanne ja Modigliani jälle elama Grande-Chaumiere’i tänava atljeesse. Väikese tütre võtsid Zborowski’d selleks ajaks elama aga enda juurde, kuna atljee oli väikese lapse jaoks täiesti sobimatu koht elamiseks. Modigliani käis tütar pidevalt vaatamas. Tihti tuli ta pärast südaööd ja purjuspäi, kuid siis teda sisse ei lastud ja ta istus kogu öö kangekaelselt välistrepil. Mees jäi aga aina haigemaks aga keeldus ka laskmast ennast ravida.1. novembrist kuni 12. detsembrini eksponeeriti Sügissalongis neli Modigliani tööd. Kahjuks ei õnnestunud aga maha müüda ühtegi ja ka ajakirjandus läks neist vaikides mööda. Sel ajal toetas teda ka maalikunstnik Léopold Survage, kes andis oma ateljee tema käsutusse.
Modiglianile sai saatuslikuks üks järjekordne joomaõhtu oma kunsnikest tuttavatega. Ta oli purupurjus ja kõndis ning märatses ringi, hõlmad lahti ja palitu käevangus. Ta ei nõustunud ka sõpradega korterisse minema ning lõpuks istus kogu öö üksinda pargipingil. Pärast seda jäi Modigliani raskesti haigeks, tal tekkis ka neerupõletik. Erinevad arstid käisid teda pideval vaatamas ning üritasid ravi leida, kuid kõigest hoolimata ta tervis halvenes järsjult 22. jaanuraril ja ta viidi „Charitesse“ - vaeste ja kodutute haiglasse Jacobi tänaval. 24. Jaanuaril õhtu kell 8.50 Modigiliani suri. Jeanne oli murest murtud ning järgmise päeva koidikul sooritas ta enesetapu hüpates kuuenda korruse aknast alla. Modigliani maeti suure rahvahulgaga matustel Père-Lachaise'i kalmistule. Jeanne maeti järgmisel päeval Pariisi eeslinna Bagneux’ kõrvalisele kalmistule. Matmas olid isa, ema ja vend. Kedagi teist kalmistule ei lastud. Aasta hiljem aga maeti Jeanne põrm ümber Amedeo kõrvale.
Nende tütre Jeanne'i lapsendas Modigliani õde Firenzes. Hiljem elas tütar Firenzes ja kirjutas oma isast olulise biograafia "Modigliani: mees ja müüt".
KOKKUVÕTE
Amedeo Modigliani jääb lõpuni välja keeruliseks inimeseks, kelle mõttemaailma on kohati väga raske mõista. Tal oli tugev protesti hingega mees. Tahtis alati näha inimestes midagi sügavamat ja mitte maalida ainult inimese välimust, vaid lisada ka sinna inimese tegelikku olemust. Ei saa väita, et Modigliani saavutas oma elus kõik, milleks ta oleks võimeline olnud. Sest just elulõpul oli tema loominu kõige viljakam periood, mille katkestas aga traagiline surm. Kuigi ta jõi pidevalt ja tarvitas hašišit ning korraldas seetõttu suurti stseene, ei keeranud tema sõbrad talle selga ning uskusid temasse ja püüdsid teda aidata. Abi ja kaastunne olid aga asjad, millest Modigliani midagi kuuldagi ei tahtnud.
Tema püüdlusi maalidesse midagi sügavamat peita väljendub hästi ka ühes säilinud kirjavahetuses tema sõbra Survage’ga:
Survage: „Miks on mul sinu tehtud portreel ainult üks silm?“
Mondigliani: „Sellepärast, et sa vaatad maailma ühe silmaga, teisega vaatad sa iseendasse.“
Kasutatud allikamaterjalid:

„Kunstiteadmik“ ERSEN, 2003

„Üldine kunstiajalugu “ Kunst , Tallinn 2001

„Täielik (ja ülim) kunstiajalugu“ Sinisukk, 2002

„Amedeo Modigliani“ Kunst, Tallinn 1983

http://et.wikipedia.org/wiki/Amedeo_Modiglian i

http://www.annaabi.com/Amedeo-Modigliani-m29864.html
LISAD
Amedeo Modigliani 1918. aastal.
Marc Jacobi portree. Õli. 93X60 cm. 1916.
Jeanne Hebuterne. Õli. 98X64 cm. 1917.