TUHKUR Tuhkrut tunneb ära kõige paremini tema näo järgi. Talle on iseloomulik hele nägu tumeda maskiga. Ülejäänud keha on tuhkrul tumepruun. Kohati paistab alt kollane aluskarv. Tuhkur on umbes kolmekümne kuni neljakümne sentimeetri pikkune. Ta on levinud peaaegu kogu Euroopas. Eestis esineb tuhkur sagedamini Lõuna- Eestis kui Põhja- ja Lääne-Eestis. Tuhkur elutseb veekogude kalda-aladel, väikestes metsades ja ka inimasulates. Neid võib kohata talumajade juures.Tuhkruid on püütud isegi Tallinnast, Tartust ja Pärnust. Põhiliselt tegutseb tuhkur öösiti. Ta toitub kõigist organismidest, kellest jõud üle käib.
mõned liigid siiski sisse viinud. Vanimad kärplased on teada juba varasest oligotseenist. Selle rühma esindajad elavad maa peal puudel ja kaevavad urge, samuti leidub pooleldi ja täielikult veelise eluviisiga liike. Kõigi nende erinevate eluviiside juures on eri liikide ühendavaks jooneks lühikesed jalad ja pikk vilajas keha, mis on väga paindlik. Kärplaste karvastik on paljude põhajpoolse levikuga liikidel talvel väga tihe ja kohev. Eriti tihe ja õrn aluskarv on veeasukatel. Lõuna pool on aga mõnel keha kaetud karmi karvastikuga, kuigi aluskarv on päris pehme. Värvus on kärplastel väga mitmekesine: ühetooniline, vöödiline, laiguline, mõnikord alapoolel tunduvalt tumedam kui ülapoolel. Aastaaegade lõikes muutub karvastiku kohevus ja tihedus tunduvalt, kaks liiki on talvel koguni lumivalged. Enamik kärplasi on väikesed või väga väikesed, vähesed aga keskmise suurusega loomad
Pruunkaru 1 2 Üldandmed Ld keelne nimetus Ursus arctos Suurim Eestis elav kiskjaline Kehapikkus 160...250 cm Kaal: 150250 (~ 400) kg Eluiga: 3035 (47) aastat 3 Välimus Massiivse kehaehitusega. Saba on lühike ja karvade sisse peitunud. Eriomane tunnus on lihaskühm õlgade kohal. 4 Karvastik Hele kuni tumepruuni karvaga. Tihe aluskarv, pikad pealiskarvad Karvastik muutub aastaaegadega Talvekarv on tihe ja torkiv. 5 Elupaik ja viis Eelistab rabadega. metsamassiive. Aktiivsed videvikus ja pimedas. Üksikeluviisiga Talv möödub taliuinakus. 6 Toitumine Segatoidulised Valdav osa toidust taimed ja raiped. Mitmesugused marjad Erinevad putukad Mesi koos kärgedega 7 Sigimine Jooksuaeg aprillist juunini. Tiinus 7...9 kuud
Kobras Kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist. Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega. Eelmise sajandi keskel hävitati kobras Eesti aladelt. Taasasustati ta siia 1957.a
Kobras Kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist. Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega. Eelmise sajandi keskel hävitati kobras Eesti aladelt. Taasasustati ta siia 1957.a. ja ta
vanusena poeg võõrutatakse. Ema toidab poega seejärel umbes kuu aja vältel läbimälutud lehtedega, hiljem hakkab poeg ise ema külge klammerdunult lehti murdma. Unau ja inimene:Mitmetes Lõuna-Ameerika piirkondades kütivad inimesed laisikuid nende liha pärast.Vahel valmistatakse laisikute nahast sadulatekke.Nad pole populaarsed ka koduloomadena,kuna nad on ööloomad.Suurimaks ohuks laisikutele on nende looduskeskkonna hävinemine. Unau iseloomulikud omadused:Karvastik: Lühike,õrn aluskarv,mis on kaetud pika,jäikadest ja tihedalt kasvavatest karvadest moodustunud karvastikuga.Karvade vahel kasvab laisiku karvastikus kahte liiki vetikaid,mis annavad talle rohekea värvuse,seetõttuon loom puudelehtede vahel mitte märgatav.Kuival ajal on need vetikad kollast värvi.Niislusega saavutavad nad helerohelise varjundi,seetõttumuutub laisiku karvastiku värvus koos lehtede värvusega eri aastaaegadel.Küünised:Tagajalgade
..42 cm, emastel 31...38 cm. Saba pikkus isastel 12...15 cm, emastel 10...12 cm. Kehamass isastel 475...1250 g, emastel 400...600 g. Kehakaal on emastel ja isastel natuke erinev, kuid keskmiselt 1-2 kg. Välimus Tuhkrut tunneb ära kõige paremini tema näo järgi. Talle on iseloomulik hele nägu tumeda maskiga. Ülejäänud keha on tuhkrul tumepruun. Kohati paistab alt kollane aluskarv. Tuhkur on umbes kolmekümne kuni neljakümne sentimeetri pikkune. Levik Ta on levinud peaaegu kogu Euroopas. Eestis esineb tuhkur sagedamini Lõuna-Eestis kui Põhja- ja Lääne-Eestis. Tuhkur elutseb veekogude kalda-aladel, väikestes metsades ja ka inimasulates. Neid võib kohata talumajade juures. Tuhkruid on püütud isegi Tallinnast, Tartust ja Pärnust. Toitumine Tuhkur on väga mänguhimuline väike loomake, kes on loomult kiskja ehk loomtoiduline
Eestisse jõudsid kodurotid 13. sajandil, enne Eestis rotte ei elanud. Kodurott levis kiiresti üle Eesti ja muutus kõikjal tavaliseks. Rändrott jõudis Euroopasse 16. sajandil ja levis pikapeale üle Euroopa, kodurotti välja tõrjudes. Eestisse jõudis rändrott 18. sajandil. Kodurott on levinud paljudes piirkondades üle maailma ning samuti on paljudes piirkondades rändrott ta välja tõrjunud. Rändroti kasukas on tihe ja pruun või tumehall. Aluskarv on helehall või pruun. Rändrott on jässaka kehaga, tema saba on lühem kui keha. Rändrotil kõrvad ja silmad on väikesed, ninamik tömp. Karvadest vabad kehaosad (kõrva sisemus, käpad, saba ja ninaots) on rändrotil enamasti roosad, vahel pruunid, ninaots on roosa. Karv on tuhmim ja kohevam kui kodurotil. Rändrott oma peremeest naljalt ei hammusta ja lubab end isegi vannitada, kuigi see on talle RÄNDROTT ebameeldiv. Kodurott sarnaneb rändrotiga, kuid nende vahel on väikesi erinevusi
Saarmas on suur, kehaehituselt sale, pika ja paindliku kerega ja madalate jalgadega. Keha ülapool on tumepruun aga alapool heledam.Keha suurus oleneb liigist näiteks Lõuna-Ameerikas elutsev hiidsaarmas kasvab peaaegu kahe meetri pikkuseks, aga Eestis elutsev saarmas on 70-90 cm pikk. Saba pikkus 3050 cm. Isendid võivad kaaluda 512 kg, maksimaalselt 15 kg Emasloomad on isastest umbes ühe kilo võrra kergemad .Saarmal on tihe, veekindel ja väga vastupidav karvkate. Karvastik on karm, aluskarv aga erakordselt tihe ja pehme. Ta on Eesti vee-elulistest kiskjatest suurim. Erakordselt vahvad on saarma vurrud: vanematel loomadel 1015 sentimeetrit pikad. käppade viis varvast on ühendatud ujulestadega,need on rohkem arenenud tagajäsemetel.Ujulestad hõlbustavad vees liikumist. Elupaik Saarmasele meeldib elada järsukaldaliste jõgede kallastel. Kaldasse teeb ta uru, mille suu avaneb vee alla. Järsu kalda asemel sobib ka risune kallas, kuhu saab
Saarma tugevad ujulestadega jalad tõukavad teda nobedasti edasi, tüüriks on jäme lihaseline saba. Saarmas saab vee all olla kuni minut, seejärel tõuseb ta veepinnale hingama. Saarma kasukas on vettpidav tänu erilisele õlijale ainele, millega saarmas oma kasukat määrib. Saarmad on pruunika karvaga, 1 kuni 1,2 meetri pikkused ja kaaluvad 7,3 (emased) kuni 11,3 (isased) kilogrammi. Saarma tagajalad on loivataolised ja ujunahkadega. Saarma karvastik on tihe ja aluskarv kohev. Saarmas on tänu oma karvastikule hinnaline karusloom. Saarma levik. Saarmad on levinud suuremas osas Euroopas ja Aasias. Tegelikult võib saarmaid näha kõikjal peale Austraalia, Antarktika ja mõne ookeanisaare. Pärast 1960. aastat on nende arvukus pidevalt kahanenud. Minevikus olid nad tavalised, tänapäeval aga üpris haruldased. Paljud saarmad on otsa saanud ka taimekaitsemürkide läbi, mis imbuvad jõgedesse ja jõuavad väikeste kalade kaudu, mida saarmas sööb, nende kehha
Saarma tugevad ujulestadega jalad tõukavad teda nobedasti edasi, tüüriks on jäme lihaseline saba. Saarmas saab vee all olla kuni minut, seejärel tõuseb ta veepinnale hingama. Saarma kasukas on vettpidav tänu erilisele õlijale ainele, millega saarmas oma kasukat määrib. Saarmad on pruunika karvaga, 1 kuni 1,2 meetri pikkused ja kaaluvad 7,3 (emased) kuni 11,3 (isased) kilogrammi. Saarma tagajalad on loivataolised ja ujunahkadega. Saarma karvastik on tihe ja aluskarv kohev. Saarmas on tänu oma karvastikule hinnaline karusloom. Saarma levik. Saarmad on levinud suuremas osas Euroopas ja Aasias. Tegelikult võib saarmaid näha kõikjal peale Austraalia, Antarktika ja mõne ookeanisaare. Pärast 1960. aastat on nende arvukus pidevalt kahanenud. Minevikus olid nad tavalised, tänapäeval aga üpris haruldased. Paljud saarmad on otsa saanud ka taimekaitsemürkide läbi, mis imbuvad jõgedesse ja jõuavad väikeste kalade kaudu, mida saarmas sööb, nende kehha
saba horisontaalselt lamendunud. Veel esineb oravatel kõrvade otstes pikem karvatutt, mida aga lendoraval ei ole. Liigile omaseks tunnuseks on mustad suured silmad ning karvkattega kaetud lennuse esinemine esi- ja tagajäsemete vahel. Kui lennus ehk nahakurd ei ole kasutuses, siis on see märkamatu. Karvastik on tihe, pehme ning siidine, mis on suvekuudel kollakas- kuni mustjashall ning talvel hõbehall. Kõhupiirkond ja jäsemete siseküljed on aastaringselt valged. Aluskarv on tumehall. Suvel on karvkate tumedam ja pruunikam. Lendorav vahetab karva kaks korda aastas. Lendorava pea on ümmargune, kõrvad lühikesed ja ümardunud. Emasloomad kaaluvad umbes 150 grammi, isasloomad on reeglina pisut väiksemad. Nisade arv on 8. Eluiga Täpsed andmed eluea kohta puuduvad. Hinnanguliselt jääb täiskasvanuks saanud lendoravate eluiga enamasti 5–6 aasta vahele ning piirvanus võib olla isenditel 6–8 aastat. Elupaik ja eluviis
Malta koer See koer on aretatud Vahemeremaades. Seda tõugukoera tuntakse üle 2000 aasta. Malta koera puhasaretust alustati Inglismaal mõni sajand tagasi. Sealt levis see tõug teistesse riikidesse. Malta koer on väga kiinduv oma peremehesse, kuid võõraste vastu äärmiselt umbusklik. Ta on väike, pikavõitu kerega, lühijalgne, tugeva ja kuiva kehaehitusega. Karvkate on Malta koeral valge. Karvad siidjad, peened, pikad, sirged ning langevad seljalt ninast kuni sabani kahele poole keha. Aluskarv tal puudub. Pea on tal piklik. Ajukolju on tal lai ja kumer, üleminek otsmikult koonule ei ole järsk. Kõrvad on tal veidi püstised ja rippuvad, keskmise pikkusega. Silmad on Malta koeral ümmargused, laia vahega ja tumedad. Hambad on tal valged. Tema saba on pikk, kaetud ühele poole langeva pika tiheda karvaga. Koer hoiab saba seljal. Pekingi paleekoer Pekingi paleekoera nimetatakse ka Hiina paleekoeraks. Seda koera peeti palju sajandeid vaid keisri palees ja aias Pekingis
-9- Tõu iseloom Väljaõpe koerteplatsil sobib akitale vähem, ja kaitseteeneid pakub see tõug juba iseenesest. Lisaks on ta ka väsimatu matkakaaslane, armastab lund ja vähese harjutamise korral laseb end meeleld lastekelgu ette rakendada. Kodus käitb see tõug meeldivalt, rahulikult ega ole pealetükkiv. Koduperenaisele võib koer valmistada meelehärmi. Nagu kõigi Põhjamaa koertel, on ka akital paks aluskarv, karvavahetuse aegadel tuleb toast tõelisi karvamägesid kokku pühkida. Akitale sobib kombinatsioon kodusest elust ja vabadusest. Ta peab saama talle sobiva koha ise valida. Tihti läheb ta jahedamatel aastaaegadel meie üleköetud ruumidest välja. Teda ei tohiks aga kunagi hoida isoleerituna aias või ammugi mitte puuris. Just akita peab nooruses olema koos paljude inimestega, laste ja teiste koertega. -10-
Lisaks on lendorava saba horisontaalselt lamendunud. Veel esineb oravatel kõrvade otstes pikem karvatutt, mida aga lendoraval ei ole. Liigile omaseks tunnuseks on mustad suured silmad ning karvkattega kaetud lennuse esinemine esi- ja tagajäsemete vahel. Kui lennus ehk nahakurd ei ole kasutuses, siis on see märkamatu. Karvastik on tihe, pehme ning siidine, mis on suvekuudel kollakas- kuni mustjashall ning talvel hõbehall. Kõhupiirkond ja jäsemete siseküljed on aastaringselt valged. Aluskarv on tumehall. Suvel on karvkate tumedam ja pruunikam. Lendorav vahetab karva kaks korda aastas. Lendorava pea on ümmargune, kõrvad lühikesed ja ümardunud. Kolju näo-osa on lühenenud. Looma tüvepikkus jääb vahemikku 13–20 cm, lamendunud saba on 9–14 cm pikkune. Lendorava kehamass jääb 95–175 g vahele (keskmiselt 130 g). Emasloomad kaaluvad umbes 150 grammi, isasloomad on reeglina pisut väiksemad. Nisade arv on 8.
Saarma tugevad ujulestadega jalad tõukavad teda nobedasti edasi, tüüriks on jäme lihaseline saba. Saarmas saab vee all olla kuni minut, seejärel tõuseb ta veepinnale hingama. Saarma kasukas on vettpidav tänu erilisele õlijale ainele, millega saarmas oma kasukat määrib. Saarmad on pruunika karvaga1 kuni 1,2 meetri pikkused ja kaaluvad 7,3 (emased) kuni 11,3 (isased) kilogrammi. Saarma tagajalad on loivataolised ja ujunahkadega. Saarma karvastik on tihe ja aluskarv kohev. Saarmas on tänu oma karvastikule hinnaline karusloom.
Tavaliselt värvivariandid on ristrebane ja hõberebane. Ristrebasel on punakaspruun karv ning must või valge vööt jookseb mööda selga alla teine must või valge vööt risti üle õlgade.Hõberebase karv kõigub hõbedasest peaaegu mustani ning temalt saadakse hinnalist karusnahka. Karvaotsad on hõbedased, ülejäänud osa karvast on must. Metsikut hõberebast võid näha harva , enamjaolt kasvatatakse farmides. Hõberebase karvrusnahk on väga kallis. Mustrebase karv on must, aluskarv hõbedane. Rebased on põhja pool tumedamad ja erksama värviga kui lõunapool. Silmad on täiskasvanud rebasel kollased. Silmad asetsevad vertikaalselt. Nina on tumepruun või must . Koon Rebase iseloomuliku tunnuse hulka kuulub pikk kitsas koon . Rebasekutsikatel on sündides lühikesed koonud ja nad näevad täiesti koerakutsikate moodi välja. Saba Kohev saba on rebase iseloomulikum tunnus. Saba näeb eriti uhke välja talvel. Saba on pikk ja kohev, eriti talvel
Madalal astesevad kannad, tagant vaadetes on paralleelesed, mitte sisse ega väljapoole kaardus. Käpad on ümarad, tugevad ja sarnased kassikäppadele. Turjakõrgus isastel koertel on 56-61 cm ja emastel koertel 51-56 cm. Saba Saba ulatub kuni kannaotsteni, kinntub seljajoone kõrgusel ja koer tavalisel hoiab oma saba sirgelt seljajoonega. Saba on kohev ja sabaots ei tohi kaarduda. Karvkate Neil on sile või lainjas, rohkete rippuvate karvadega karv . Aluskarv on vett hülgav ja tihe.Värvuselt on nad kulla või koorevärvi, valged. 7 Kuldse retriiverite pluusid ja miinused Plussid + saab hästi läbi teiste loomade ja lastega + õpib kergesti ja kiiresti + on ideaalne perekoer + armastab rannas käia Miinused suur pärilike haiguste oht läheb kergesti paksuks vajab üsna palju nii füüsilist kui vaimset tegevust arvab, et mudakraavid ja poriloigud on lahedad kohad
Veel esineb oravatel kõrvade otstes pikem karvatutt, mida aga lendoraval ei ole. Liigile omaseks tunnuseks on mustad suured silmad ning karvkattega kaetud lennuse esinemine esi- ja tagajäsemete vahel. Kui lennus ehk nahakurd ei ole kasutuses, siis on see märkamatu. Karvastik on tihe, pehme ning siidine, mis on suvekuudel kollakas- kuni mustjashall ning talvel hõbehall. Kõhupiirkond ja jäsemete siseküljed on aastaringselt valged. Aluskarv on tumehall. Suvel on karvkate tumedam ja pruunikam. Lendorav vahetab karva kaks korda aastas. Lendorava pea on ümmargune, kõrvad lühikesed ja ümardunud. Kolju näo-osa lühenenud, diasteemi pikkus võrdne või ületab purihammaste reapikkuse. Kolju üldpikkus on 38,2– 41,3 mm, põsekaarte vahepikkus on 22,8–25,2 mm ja ülalõua hammaste rea pikkus on 7,1–7,7 mm.
Sõmerpalu Põhikool Kristen Parijõgi 5.klass Koer Referaat Sõmerpalu 2009 Sissejuhatus Dobermann on keskmist kasvu, tugev ja muskilise kehaehitusega. Oma elegantsete joonte, uhke hoiaku ja temperamentse iseloomu ning meelekindla ilme tõttu vastab ta koera ideaalpildile. Dobermanni kere näib peaaegu ruudukujulisena, eriti isastel. Karv on lühike, karm ja tihe, aluskarv ei ole lubatud. Värvustest on Euroopas lubatud must ja tumepruun (Ameerikas ka sinine ja isabella e. koorekohvivärv), roostepunaste selgepiiriliste puhaste värvimärkmetega. Märgid koonul on täppidena põskedel ja kulmude peal; kõril, kaks märki rinnal; kämblal, pöial ja käppadel, tagajäsemete siseküljel, küünarvartel ja saba all. Turjakõrgus on isastel 68 - 72 cm, emastel 62 - 68 cm (soovitav on keskmine kasv). Tõu ajalugu
Saarma tugevad ujulestadega jalad tõukavad teda nobedasti edasi, tüüriks on jäme lihaseline saba. Saarmas saab vee all olla kuni minut, seejärel tõuseb ta veepinnale hingama. Saarma kasukas on vettpidav tänu erilisele õlijale ainele, millega saarmas oma kasukat määrib. Saarmad on pruunika karvaga, 1 kuni 1,2 meetri pikkused ja kaaluvad 7,3 (emased) kuni 11,3 (isased) kilogrammi. Saarma tagajalad on loivataolised ja ujunahkadega. Saarma karvastik on tihe ja aluskarv kohev. Saarmas on tänu oma karvastikule hinnaline karusloom. Saarma levik. Saarmad on levinud suuremas osas Euroopas ja Aasias. Tegelikult võib saarmaid näha kõikjal peale Austraalia, Antarktika ja mõne ookeanisaare. Pärast 1960. aastat on nende arvukus pidevalt kahanenud. Minevikus olid nad tavalised, tänapäeval aga üpris haruldased. Paljud saarmad on otsa saanud ka taimekaitsemürkide läbi, mis imbuvad
Ristrebasel on punakaspruun karv ning must või valge vööt jookseb mööda selga alla ja teine must või valge vööt risti üle õlgade. Hõberebase karv varieerub hõbedasest peaaegu mustani ning temalt saadakse kõige hinnatumat karusnahka. Karvaotsad on hõbedased, ülejäänud osa karvast on must. Metsikut hõberebast kohtab harva ja enne kui neid hakati farmides kasvatama, oli nende karusnahk väga kallis. Mustrebase karv on must, aluskarv hõbedane. Rebased on põhja pool tumedamad ja intensiivsema tooniga kui lõuna pool. See on vastuolus üldreegliga (Glogeri reegel). Silmad on täiskasvanud rebasel kollased. Silmade lõige on vertikaalne. Nina on tumepruun või must. Kõrvad 3 on väljastpoolt pruunid või mustad. Koon on piklik ja kitsas. Hammasterida moodustab üle poole koljupikkusest. Eespurihambad on lihtsad ja terava
Kuzjakin, Naumov, Novikov, Rogatseva, Tomilin, Vtorov, 1987). Karvkate on saarmal pruun kuni mustjaspruun, kurgu- ja kõhualune valkjashall kuni hõbedaselt valge. Pojad sünnivad vesihallina, ent värvus muutub peagi, nii et kuuvanuselt saavad loomad juba liigiomase värvitooni ning pooleaastaselt sarnanevad igati oma vanematega. Kasukas on saarmal veeloomadele iseloomulikult tihe: koosneb alus- ja kattekarvastikust (Laanetu, 2007). Kattekarv on hästi jämeda ohkega, läikiv, aluskarv väga pehme ja erakordselt tihe, mis peaaegu üldse ei märgu. Karvavahetus toimub kevadel ja suvel pikkamööda. Talve- ja suvekarva vahel erilist erinevust ei esine: suvekarv on 4 talvekarvast vaid pisut lühem ja hõredam. Noortel saarmastel on kattekarv peenema ja pehmema ohkega, aluskarv hõredam (Laanetu, Veenpere, 1971).
Pärineb Sveitsist Sobib nii piima kui ka liha tootmiseks Kohaneb hästi igasuguses kliimas Värvus: valge, helekollasest tumekollaseni ka pruunist punakaspruunini, teinekord võib heledas karvkattes esineda ka tumedamaid laike Lehmad 700800 kg, pullid 1200 kg Piimatoodang hea Vasikate kasvuintensiivsus kõrge Suurepärased emad On sarvilisi ja nudisid Soti mägiveis Pärineb Sotimaalt Peab vastu kidurakasvulistel karjamaadel ning rasketes elutingimustes Aluskarv tihe ja pealiskarv õige pikk Väike tõug kehmad 500 kg, pullid 800 kg Värvuselt kuldpruunid, on kollaseid, halle, valgeid ja musti Eripäraks pikad laialiasetsevad sarved Kasvukiirus on aeglane Poegimisiga üle kolme aasta; võib poegida veel 18 aastaseltki Sööda suhtes vähenõudlik Sotimaal kogu aeg vabas looduses puudub vajadus lautade järele Belgia sinine Kuulub keskmiste tõugude hulka lehmad 850900 kg, pullid 11001250 kg
perekonda ja tuhkru liiki kuuluv alamliik, kes on kodustatud mitu sada aastat tagasi. (Myers, et al., 2012) Kindlalt pole teada, kuidas see alguse sai, sest versioone on erinevaid. 1 Välisehitus Kodutuhkur on täiskasvanult umbes 30-40 cm pikkune (koos sabaga) kiskja, kellel on väiksed ümara kujuga otstest valged kõrvad ning pikk karvkattega saba. (Eesti Tuhkrute Liit, 2012) Tuhkru nahk on väga paks, eriti seljal ja kaelal. Nahka katab hele aluskarv ehk villakarv, mis koosneb peenikestest, lühikestest ja pehmetest karvadest. Talvel on see paksem kui suvel. Aluskarva katvad pealis- ehk okaskarvad on pikemad ning varieeruvad valgest mustani ent levinuimad on albiino ja soobel.Tunnustatud on ka muud värvid nagu mitmed valged märgised rinnal, näol ja/või jalgadel. (Bourne, Caley, 2012a) Valguspäeva pikkuse muutumine toob kaasa tuhkru hooajalise karvavahetuse, mis toimub kaks korda aastas: veebruar-märts ning oktoober-november
Ristrebasel on punakaspruun karv ning must või valge vööt jookseb mööda selga alla ja teine must või valge vööt risti üle õlgade. Hõberebase karv varieerub hõbedasest peaaegu mustani ning temalt saadakse kõige hinnatumat karusnahka. Karvaotsad on hõbedased, ülejäänud osa karvast on must. Metsikut hõberebast kohtab harva ja enne kui neid hakati farmides kasvatama, oli nende karusnahk väga kallis. 3 Mustrebase karv on must, aluskarv hõbedane. Rebase esikäpad: Käppade alaosa on tavaliselt must ja sabaots on enamasti must või valge. Esikäpal on 5 küünist, tagakäpal 4 küünist. Esimene varvas on rudimentaarne, kuigi küünisega, ega puutu vastu maad.Rebased on põhja pool tumedamad ja intensiivsema tooniga kui lõuna pool, nii et rebase värvus sõltub ka tema elukohast. Silmad on täiskasvanud rebasel kollased. Silmade lõige on vertikaalne, nina on tumepruun või must. Kõrvad on väljastpoolt pruunid või
Suguküpsus saabub kahe aastaselt. Elavad nad reeglina umbes kümne, haruharva kuni 17 aasta vanuseks. Looduslikke vaenlasi metsnugisel ei ole. Juhuslikult võivad teda murda hunt või ilves. (Eesti selgroogsed) 12 Metsnugis (foto Sven Zacek) Saarmas (Lutra lutra) Tema tüvepikkus on 55-59 cm, sabapikkus 26-55 cm, mass 6-10 kg. Saarmastel on suur pikk ja paindlik kere. Karvastik on karm, aluskarv aga erakordselt tihe ja pehme. Saarma põhiliseks elubaigaks on kala- ja vähirikkad metsajõekesed, harvem järved, mille kaldail leidub pisinärilisi. Eelistab jõgesid sügavate hauakohtadega, talv läbi jäävabade kärestikega ning veest uuristatud risurohkete kallastega, kus on rohkesti häid varjepaiku ja hõlbus rajada urge, mis avanevad vette.(Loomade elu, 1987) Optimaalsetes tingimustes piirdub saarma tegevuspiirkond suvel 2-6 km
Kasvaks mardikate arv, kuna neil on vähem vaenlasi ning nad tarbiks rohkemtaimemahle. Oletame, et nii palju, et sääskedele enam e jätku. Siis hakkavad sääsed rohkem verd imema. Selliseid oletusi tehes võib lõputult koostada erinevaid tagajärgi. 6.Ühe konkreetse populatsiooni iseloomustus Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega. Kobras on eranditult taimtoiduline süües suvel rohttaimi (nõges, pilliroog, angervaks, vaarikas jne
Suve kestel poegivad 2-3 korda. Poegade arv 7-9. Tiinus 25-26päeva. Probleemid: ei tekita probleeme.. vist liiga väike selleks. Lubatud jahiviisid ja aeg: mõrra, piirdevõrgu ja püünirauaga või varitsus- ja hiilimisjahina 1.okt-28.veeb. Ei kütita eriti, ei oma väärtust. Kobras (Castor fiber) Selts: närilised Sugukond: kobraslased Välimus: 20-35kg, Euroopa suurim näriline. 2 pikka oranzi lõikehammast. Hambaid 20. Tihe ja pehme tugev nahk. Väga tihe ning pehme aluskarv ja karmim ning pikem pealiskarv. Märgumatu karvastik. Saba on lai ja soomustega kaetud. Tagavarvaste vahel on ujunahk. Omapärane on tagajala teise varba lõhestunud küüs, mis toimib kammina: karvadest parasiitide välja kammimine. Levik: Varem levis kogu Euraasia metsavööndis, kuid hävitati inimeste pootl suures ulatuses (liha, nahk, kopranõre). Taasasustati Eestis 1957.a. 20.saj algus hakati liiki taasasustama mitmetes riikides: Saksamaa, Austria, Prantsusmaa, mitmes venemaa piirkonnas
(Randla 1990, Lk 31) Peaaegu mikroobivaba õhk võimaldab kiskjail oma saki süüa isegi aasta peale selle surma (nekrofaagia). Paigutine toidunappus tingib toitumise teiste väljaheidetest (koprofaagia) näiteks vandelkajakas ja jääkajakas. (Randla 1990, Lk 28 ) Külma talve elavad koopais üle: kärp , nirk, püü, hüljes, karu, lemming . Jalgade külmumuse vältimiseks püüavad roosa- ja vandelkajakas saaki veepinnalt nokaga haarata. Tihe kattesulestik, arenenud udusulestik, aluskarv, udusulgede ja karva eriline ehitus ning nahaalune rasvkude (traan) aitavad külma ja tuule mõju leevendada. Arktika loomadel on veres antifriis-külmaga suureneb nende vere glütseriinisisaldus. Selle tõttu taluvad mõned mardikad isegi 80- kraadist külma. Põhjas elavad loomad on suuremad , sest suur keha annab vähem sooja ära (viigerhüljes, valgejänes , hunt). (Randla, 1990, Lk 28)
Poegi ühes pesakonnas 2-4, pojad sünnihetkel pimedad ja abitud, emapiima saavad 2,5 kuud ning täielikult iseseisvuvad 6-kuuselt. Suguküpseks saavad aastaselt. Täiskasvanud loomade tüvepikkus ja kaal: Metsnugis: 38-58 cm; 1,5 kg Kivinugis: 40-50 cm; 2,1 kg Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai; sammuvahe 50-80 cm, tavaliselt paarisjäljed Tuhkur e tõhk on üsna hästi ära tuntav oma kirju kasuka poolest: tuhkru aluskarv on hele ja see kumab läbi pikema pealiskarva. Kõhupool on tumedam kui selg, üle silmade jookseb tume vööt ning kõrvatipud on valged. Varvaste vahel on ujunahk. Tuhkur (Mustela putorius) www.jahindusinfo.ee Elupaigaks on kultuurmaastikud, erinevate biotoopide servaalad (ökotonid), meeldib asulate ja veekogude lähedus. Tuhkur on üksikeluviisiga hämaras ja öösel tegutsev kiskja, kes ujub ja sukeldub hästi
hoolitsemine. Kord nädalas harjamisest piisab täiesti, see hoiab naha ja karva tervena ning põhimõtteliselt likvideerib ka vajaduse vannitamise järgi. Dobermann on keskmist kasvu, tugev ja muskilise kehaehitusega. Oma elegantsete joonte, uhke hoiaku ja temperamentse iseloomu ning meelekindla ilme tõttu vastab ta koera ideaalpildile. Dobermanni kere näib peaaegu ruudukujulisena, eriti isastel. Karv on lühike, karm ja tihe, aluskarv ei ole lubatud. Värvustest on Euroopas lubatud must ja tumepruun , roostepunaste selgepiiriliste puhaste värvimärkmetega. Märgid koonul on täppidena põskedel ja kulmude peal; kõril, kaks märki rinnal; kämblal, pöial ja käppadel, tagajäsemete siseküljel, küünarvartel ja saba all. Turjakõrgus on isastel 68 - 72 cm, emastel 62 - 68 cm (soovitav on keskmine kasv). 11/ 11/31 Dalmaatsia koer
Sarnaneb Euroopa naartisale. Värvuselt on ta üldiselt tumepruun. Esineb üle Eesti. Kärplased Nirk ja kärp on talvel valged, mistõttu erinevad nad teistest kärplastest. Nad pole kaitsealused liigid ega ka jahiulukid. Saarmas ja ahm pole samuti staatusega loomad. Suvel on nirgi ja kärbi alumine kehapool valge või kollakas. Kärbil on sabaots must, nirgil ei ole musta osa saba otsas. Tuhkur on kahevärviline, pealmine pealiskarv on pruun ja all on heledam aluskarv. Samuti on tal valge ninamik ja silmade vahel on tal tume jutt. Samuti laseb ta paha haisu. Tuhkur on loom, keda peetakse ka koduloomana. Euroopa naarits on ühtlaselt tume, kuid tal on valge nina ja pisut lõua alt. Mingil on valge alamokk. Ohustab kalaliike ja lindude pesasid. Metsnugis on kollaka rindmikuga. Elab metsas. Tunneb huvi mesilate vastu – samaväärne mesilate kahjustaja kui ka karu. Kivinugis/kodunugis on valge rindmik ja see hargneb ka käppadele. Asub ka inimasulates.
Kullesed, kes alguses on helekollased või pruunid, muutuvad rohelisteks, kui on saavutanud pikkuse 3 cm. Enne moonet on kullesed ...9 cm pikkused, moondejärgne noor konn on aga kõigest 1,5...2,5 cm pikk. Suguküpseks saab 3 aasta vanuselt, eluiga ulatub 6...7 aastani. Järvekonn on looduskaitse all. Imetajad Tuhkur Tuhkrut tunneb ära kõige paremini tema näo järgi. Talle on iseloomulik hele nägu tumeda maskiga. Ülejäänud keha on tuhkrul tumepruun. Kohati paistab alt kollane aluskarv. Tuhkur on umbes kolmekümne kuni neljakümne sentimeetri pikkune. Ta on levinud peaaegu kogu Euroopas. Eestis esineb tuhkur sagedamini Lõuna-Eestis kui Põhja- ja Lääne-Eestis. Tuhkur elutseb veekogude kalda-aladel, väikestes metsades ja ka inimasulates. Neid võib kohata talumajade juures.Tuhkruid on püütud isegi Tallinnast, Tartust ja Pärnust. Põhiliselt tegutseb tuhkur öösiti. Ta toitub kõigist organismidest, kellest jõud üle käib
Teatud temperatuuri vahemikus, mida me nim termoneutraalseks tsooniks tarbib endoderm energiat minimaalselt. Kui temp on temale absoluutselt sobiv, ka siis kasutab endoderm energiat alati rohkem (kui ektoderm), et temp'i säilitada. Endodermide soojustootmist kontrollib ajus olev keskus. Endotermide kehatemperatuuri püsivahemik jääb tavaliselt 35-40 o juurde. Selleks et mitte energiat ümbritsevasse keskkonda ära anda on kõikidel endotermidel insulatsiooni kiht (rasvakiht, karvkattel aluskarv, nahaalune vereringe). On primitiivne väita, et endodermid on rohkem arenenud kui ektodermid. Endodermidel on suur kasumitarendav strateegi, millel on kallis hind, ektodermide kasum on väike. Me võime neid variatsioone, mis maakeral esinevad jagada erinevatesse gruppidesse: laiuselised, kõrguselised, kontinentaalsed, sessoonsed, ööpäevased rütmid, mikroklimaatilised ja sügavusega seotud variatsioonid. Laiuselised ja sessoonsed
Hilise pesakonna pojad kes sünnivad juulis-augustis , talvituvad koos emaga. Vaenlasteks on kakulised ja rebased. On olemas harilk siil ehk läänsiil ( helehalli kõhuga, näol tume vööt silmast ninani) ja kaelussiil ehk idasiil ( värvuselt tumepruun k.a.nägu). 9 MUTT (Talpa europea) - karvastik tihe ja lühike, sametjas (sisuliselt vaid aluskarv). Eesjäsemed on lühikesed, laiad, tallad väljapoole pööratud, on arenenud ka 6. varbaluu , mis on kohastunud mullas kaevamiseks. Omab enda kehakaalust 24x tugevamat kaevamise jõudu. Eelistab elada aedades, parkides, metsaserval, heinamaal, karjamaadel. Toitumine on eranditult loomne - vihmaussid, putukad, vastsed, teod, hiired, roomajad, konnad, teised mutid. Suur toidutarve ja kiire seedimine sunnib peaaegu koguaeg tegelema toidu otsimisega
teinekord võib heledas karvkattes esineda ka tumedamaid laike. On ka punase-valgekirjusid isendeid. Mõned herefordidega üsna sarnased. Lehmad 700...800 kg, pullid 1200 kg. Piimatoodang hea. Vasikate kasvuintensiivsus kõrge. Lehmad suurepärased emad. On sarvilisi ja nudisid. Eestisse toodi esmakordselt 2003. aastal Soti mägiveis Pärineb Sotimaalt Highlandi piirkonnast,Kutsutakse ka kõrgmaa veisteks. Tõuraamatusse märgitud vanima tõuna maailmas. Aluskarv tihe ja pealiskarv õige pikk. Suuruselt kuuluvad väikeste tõugude hulka. Lehmad- 500 kg, pullid- 800 kg. Värvuselt kuldpruunid, on kollaseid, halle, valgeid ja musti. Nende eripära on pikad laialiasetsevad sarved. Kasvukiirus on aeglane. Nende poegimisiga on üle kolme aasta. Võivad poegida veel 18 aastaseltki. Sööda suhtes vähenõudlikud. Sotimaal kogu aeg vabas looduses, seega puudub vajadus lautade järele Aktiveene hele (blonde d` aquitaine) *Pärineb Lõuna-Prantsusmaalt
Rümbasaagis on 60%. Tõu eripära on kaksiklihas, mis areneb vasikatel juba mõne nädala vanuselt. Piemondil ei ole nii suuri poegimisraskusi, kui teisel kaksiklihast omavatel tõugudel, kuna nende vasikad on suhteliselt väikesed. Eestis on praegu vaid üksikud ristandveised. Soti mägiveised - Kasvult väikesed, täiskasvanud pullide kehamass on kuni 800 ja lehmadel 550 kg. Lehmvasikate sünnimass on 28, pullvasikatel 31 kg. Karv on pikk, aluskarv tihe. Tavaliselt on nad värvuselt kuldpruunid, kuid on ka tiigrikarvalisi ja musti. Tõu omapäraks on pikad sarved. Soti mägiveis kasvab aeglaselt, vasikas kasvab kuni 700 g ööpäevas. Soti mägiveised on vähenõudlikud, talvel on nad meelsamini väljas kui varju all. Liha on vähese rasva- ja kolesteroolisisaldusega, kuid sisaldab rohkesti valku ja rauda. Eestisse toodi esimesed soti mägiveised 1999. a. Veisekasvatus 1. Veisekasvatus Eestis Loomade arv.
annaabi.ee 
