Aav, Eller, Tubin konspekt (0)

Evald Aav (7. märts 1900 Tallinn – 21. märts 1939 Tallinn) oli eesti helilooja ja koorijuht .
Aav lõpetas 1926 Tallinna konservatooriumi kompositsiooniklassi Artur Kapi juures.
1916–1926 laulis ta Estonia teatri ooperikoori tenorirühmas.
Ta juhatas mitut harrastuskoori ja orkestrit : 1924–1927 Tallinna Sõjakooli koori ja orkestrit, 1929–1936 Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Tallinna osakonna segakoori, 1934–1939 meeskoori Eesti Laulumehed (oli ka selle asutaja) ning 1937–1939 Tallinna Koolinoorsoo Muusika Ühingu segakoori.
Aav töötas 1932–1939 Autorikaitse Ühingus, 1932–1936 Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali kirjastusfondis ja 1930–1939 toimetajana ajakirjas Muusikaleht. Ta oli 1938. aasta üldlaulupeol meeskooride üldjuht.
Aav kirjutas esimese arvestatava eesti ooperi "Vikerlased". Tegemist oli kolmevaatuselise ajaloolis-romantilise ooperiga, mille libreto kirjutas Voldemar Loo. Ooper esietendus Estonias 8. septembril 1928 (lavastas Hanno Kompus).
Ta on kirjutanud sümfoonia d- moll (1938), sümfoonilise poeemi "Elu" (1935), kontsertvalsi sümfooniaorkestrile, klaveri- ja viiulipalu ning soolo - ja koorilaule.
Aava tuntumad koorilaulud on " Laulik ", "Me oleme Põhjamaa lapsed", "Hommik", "Öösse ära kadus " ja "Humal". Tema teoseid on esitatud laulupidudel.
Aava heliloomingut iseloomustab rahvuslikkus, rahvusromantism . Helikeelt on kirjeldatud sõnadega "põhjamaisus", "tundelisus", " voolavus ".
Evald Aav sündis 1900. aastal Tallinnas. Jäänud varakult orvuks, teenis ta poisina
elatist sadamakantseleis ning käis õhtukoolis. Muusikalembus viis ta 16-aastaselt
"Estonia" ooperikoori, kus ta töötas aastatel 1916-1926. Kümne aasta vältel uuris ta
usinalt ooperipartituure ning õppis ooperit ja lava "seestpoolt" tundma. Samal ajal
alustas ta ka klaveriõpinguid, astus Tallinna Kõrgemasse Muusikakooli ning lõpetas selle
1926. aastal kompositsiooni erialal (professor Artur Kapi klassis).
Kiiresti sai Aavast silmapaistev dirigent : aastatel 1924-1927 juhatas ta Tallinna
Sõjakooli koori ja orkestrit, 1929-1936 Ülemaalise Noorsoo Ühenduse Tallinna osakonna
segakoori, 1934-1939 meeskoori "Eesti Laulumehed" ning 1937-1939 Tallinna
Koolinoorsoo Muusika Ühingu segakoori. Väga edukas oli Aav laulupäevade juhina , XI
üldlaulupeol oli ta meeskooride üldjuht.
Aav osales silmapaistva organisaatorina väga paljude muusikaelu puudutavate
küsimuste lahendamisel: aastatel 1932-1939 töötas ta Autorikaitse Ühingus, 1930-1939
ajakirja "Muusikaleht" toimetuses, 1932-1936 Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali
kirjastusfondis ning kuulus 1930-1939 Eesti Lauljate Liidu juhatusse. Aava tunti kui
terase mõtlemise ning lakoonilise ja täpse jutuga head kõnemees
Evald Aava peateost, ooperit "Vikerlased", peetakse esimeseks eesti rahvuslikuks
ooperiks. See esietendus "Estonias" 8. septembril 1928. aastal. Peategelaste
psühholoogilisele draamale annavad tagapõhja ajaloolised sündmused - 1187. aastal
toimunud eestlaste sõjaretk Rootsi ja Sigtuna linna hävitamine.
"Vikerlaste" muusika on aastakümneid veedelnud nii esitajaid kui ka kuulajaid oma
laululisuse ja helikeele rahvusliku värvinguga. Aav oli aastaid töötanud "Estonia"
ooperikooris ning kokkupuuted romantilise itaalia ooperiga õpetasid teda armastama
emotsionaalset ja väljendusrikast meloodiat. "Vikerlastes" leidub seda rohkesti, näiteks
Sigtuna vürsti Olavi aarias. Ehkki Aav ei kasutanud rahvaviise, andis tema huvi
rahvalaulu vastu kogu teosele rahvusliku ilme. Siin on ka vahvaid kooristseene, nagu
populaarne meeskoor "Läki, läki!".
Teosel oli üsna suur menu. Aavast sai korrapealt kangelane ja tunnustatud helilooja.
Esmalavastust mängiti 22 korda ning seda oli omas ajas ja oludes ebatavaliselt palju.
Edu julgustas teisigi heliloojaid selle žanri poole pöörduma. "Vikerlasi" on lavastatud
korduvalt ja selle üksiknumbreid esitatakse tihti kontserdilaval.
Heino Elleri loometöö kestis 60 aastat: alates 1909. aasta klaveripaladest kuni
lõpetamata 3. viiulisonaadini 1969. aastal. Kokku on tema loomingus ligi 300 peamiselt
instrumentaalset teost: kolm sümfooniat, kolm sümfoonilist süiti, sümfoonilisi poeeme,
pilte ja teisi üheosalisi sümfoonilisi teoseid, eesti muusika esimene viiulikontsert ja
hulganisti kammermuusikat erinevatele koosseisudele.
Arvukaima osa tema pärandist moodustab klaverimuusika (umbes 200 teost), kaalukaima
aga orkestrilooming (ligi 40 teost).
Viimane ilmneb eriti tema meloodikast, mis on omapärane ja väljendusrikas ning sageli
eesti rahvamuusikale omaste käändudega (samas kui rahvaviisi otsene tsiteerimine ei
olnud Ellerile omane). Rahvuslikkus võiks seostuda ka Elleri omapärase, klassikalisi
järgnevusi vältiva harmooniaga, samuti lüürilise, tasakaalukalt jutustava
väljenduslaadiga.
Tema orkester on
õhuline - massiivsele täiskõlalisusele eelistab helilooja varjundirikast rohkete soolodega
kammerlikku kõla. Rida teoseid on loodud keelpilliorkestrile, mille väljendusvahendeid
valdas keelpillimängijast helilooja täiuslikult.
Elleri varases loomingus (umbes 1925. aastani) on impressionistlikke ("Öö hüüded") ja
ekspressionistlikke ("Viirastused" , 1. ja 2. keelpillikvartett ) tendentse. Keskmise
perioodi (umbes 1925-1940) loomingut iseloomustab rahvamuusikast tuletatud
omapärane rahvuslik koloriit (1. sümfoonia, " Varjus ja päikesepaistel" ). Hiline
looming on kahesuunaline: ühelt poolt rahvaviisidele põhinevad teosed ("13 klaveripala
eesti motiividel"), teiselt poolt endassesüvenenud lüürilis-eepiline muusika ("Muusika
keelpillidele", 3. sümfoonia, Sümfoniett).
Paljud Elleri teosed kannavad programmilisi pealkirju. Pealkiri ei viita enamasti siiski mitte
kirjanduslikku laadi süžeele, vaid väljendab teoses valitsevat meeleolu. Viimane seostub
enamasti loodusega: "Koit" , "Videvik" , "Varjus ja päikesepaistel", "Kodumaine
viis" , "Kellad" , " Liblikas ", "Männid" , "Avarused" jne. Elleri looduslüürika
assotsieerub tihti avaruse, ruumikuse, erilise seesmise vabadusega.
Elleril on aga ka pingestatud, ekspressionistliku väljenduslaadiga töid. Tema muusika
üldiselt tasakaalukalt taustalt tõusevad need eriti reljeefselt esile oma ootamatu
dramaatika, kohati ka salapäraselt fantastiliste ja grotesksete meeleoludega
("Viirastused", 2. keelpillikvartett, " Eleegia ", "Öö hüüded").
Eduard Tubin sündis 18. juunil 1905. aastal Peipsi -äärses Torila külas kaluri pojana.
Kolme aasta pärast kolis pere Alatskivi lähedale Naelaverre, kus Tubin omandas ka
alghariduse. Isa kõrval, kes mängis trompetit ja trombooni , õppis ta lapsena pikoloflööti
ning hakkas 10-aastaselt kaasa mängima kohalikus orkestris . 1920. aastal asus Tubin
õppima Tartu Õpetajate Seminari , mängis sealses orkestris tšellot ning juhatas
laulukoori. Samuti avanes noorel muusikahuvilisel nüüd võimalus osa saada Tartu
kontserdielust, kuulata "Vanemuise" sümfooniaorkestri esituses muusikat Beethovenist
Aleksander Skrjabini ja Heino Ellerini. Lisaks seminarile astus Tubin 1924. aastal ka Tartu
Kõrgemasse Muusikakooli, kus õppis esimese aasta Johannes Kärdi oreliklassis, edaspidi
aga kompositsiooni Heino Elleri käe all.
1926. aastal lõpetas Tubin Tartu Õpetajate seminari ning töötas mõned aastad
kooliõpetajana Nõos, jätkates kompositsiooniõpinguid kõrgemas muusikakoolis. Tema
tõsisem muusikutegevus algas pärast Tartu Kõrgema Muusikakooli lõpetamist 1930.
aastal. Aastatel 1931 -1944 töötas Tubin algul repetiitori ja seejärel dirigendina
"Vanemuise" teatris, ning oli 1940. aastast selle peadirigent. Ta juhatas Tartus ka
sümfooniakontserte ning tegi tööd mitme kooriga.
1930. aastate lõpuks oli Tubin tõusnud eesti hinnatumate heliloojate hulka.
Eduard Tubin on eesti väljapaistvamaid heliloojaid. Tema loometee oli pikk ja viljakas:
esimesed helitööd valmisid juba 1920. aastatel, viimase teose, lõpetamata jäänud
Üheteistkümnenda sümfoonia kallal töötas ta veel vahetult enne surma.
Tubina mahukas looming on žanriliselt mitmekülgne. Kaalukaima osa moodustavad
orkestriteosed: 10 sümfooniat, instrumentaalkontserdid (kaks viiulikontserti,
Kontrabassikontsert, Balalaikakontsert, Kontsertiino klaverile ja orkestrile), sümfoonilised
süidid ja lühivormid (Sümfoniett, Tokaata jt). Tubin on kirjutanud eesti esimese balleti
" Kratt " ning ooperid " Barbara von Tisenhusen" ja "Reigi õpetaja". Ta on kirjutanud
rohkesti kammermuusikat (Keelpillikvartett, sonaadid klaverile, viiulile, vioolale, flöödile ja
altsaksofonile, soololaulud jne). Koorimuusikas on tema tähtsaim töö "Reekviem
langenud sõdurite mälestuseks".
Tubin on traditsioonidele toetuv helilooja. Ta on kasutanud klassikalisi žanre (sümfoonia,
sonaat, kontsert jne) ning ta teosed on ka ülesehituselt pigem traditsioonilised
Tubin pidas tähtsaks, et teos oleks terviklik ja temaatiliselt ühtne. Sageli on ta
põhiteemast tuletanud edasist materjali ning tsiteerinud algosa teemasid järgnevates
osades. Üks olulisemaid jooni Tubina muusikalises mõtlemises on minimaalse
lähtematerjali leidlik arendamine, varieerimine. Eriti suur meister oli ta polüfoonilises
kirjaviisis.
Tubina muusika on peaaegu alati laetud suure sisemise pingega. Olulisemad muusikalised
väljendusvahendid selle saavutamiseks on Tubinal intensiivne rütm ning ostinatotehnika.
Tubina muusikat tajutakse rahvuslikuna. Oma teostes on ta sageli kasutanud rahvaviise
- näiteks mitmetes süitides, balletis "Kratt" jne. Noores Eesti Vabariigis oli teravalt
päevakorral küsimus kunstide, sealhulgas muusika rahvuslikkusest. Mitmed heliloojad
pöördusid rahvusliku väljenduse saavutamiseks rahvaviiside poole. Paremini õnnestus
rahvaviiside töötlemine mitmetel kooriheliloojatel (eriti Mart Saarel, Cyrillus Kreegil),
instrumentaalmuusikas oli aga häid tulemusi vähe. Tubin oli üks esimesi, kell