"Tõde ja õigus" I Referaat (2)

Referaat
A.H. Tammsaare
„Tõde ja õigus“
Nimi
Klass
Tallinn 2009
Sisukord
Teose analüüs.................................................................................3
Krõõda iseloomustus.......................................................................5
Autorist............................................................................................6
Teose analüüs
See teos muutis väga mu suhtumist tolleaegsesse Eesti kirjandusse.
Eelarvamustes olin seni A. H. Tammsaare epopöaromaani "Tõde ja õigus" osasid igavaks ning tüütuks lugeda pidanud. Tegelikkuses see aga nii ei olnudki ja romaan osutus palju huvitavamaks, kui olin uskunud. "Tõde ja õigus" 1.osa ilmus 1926.aastal ja kuulub autori varasemasse loominguperioodi, mida iseloomustab puhtakujuline külarealism. "Tõde ja õigus" on Tammsaare üks tähtsamaid teoseid. Raamatu aine on võetud autori vanematekodust ja elust. Jutt käib kahest perekonnast, naabertalude elanikest, kelle igapäevatoimetuste hulka kuulub lisaks maatööle ka teineteisele vingerpussi mängimine ning igas mõttes teineteise ületrumpamine. Raamatu üldprobleemiks on tõe ja õiguse küsimus. Eespere Andres püüab leida tõde, rassides oma maaga väsimatult ja järjekindlalt, kuid sealjuures tajudes, et hoolimata pingutustest jääb õigus ikka Tagapere Pearule. Andres mõistab, et võitlus maaga kestab tegelikult igavesti ning annab heal juhul tulemuseks vaid viigi. Sündmustiku aeg hõlmab aastaid 1870-1890 ning tegevuspaikadeks on Vargamäe Oru ja Mäe talu ning külakõrts. Kõige mannetumana näidatakse Mäe talu valdusi, kuna need on liigniiskes ja vajavad alguses tugevat ülestöötamist. Oru talu maad on kuivemad ning ka viljakamad - seepärast tuleb sealsel peremehel ka maaharimisega hoopis vähem vaeva näha. Kõrtsi on kujutatud külameeste kohtumispaigana, kus käib iga mees, kell vähegi rahakott seda lubab.
Raamatus toimub tegevustik niisiis kahe naabertalu elanike vahel. Esimeses, Mäe talus sureb perenaine. Krõõt ning Sauna- Juss teeb enesetapu. Jussi naine Mari saab talu uueks perenaiseks ja kasvatab üles hulga lapsi. Peremees Andres näeb ränka vaeva nii talumaade harimise kui ka naabrimehe krutskitega. Oru Pearu ei suuda aga leppida Eespere uute elanikega ning tahab kogu Vargamäe oma valdusse saada. Selle eesmärgi nimel on ta igasugusteks katsumusteks valmis ning kiusab Andrest nii, nagu jaksab. Viimane aga alla ei anna. Peategelasi on kaks: Pearu Murakas ja Andres Paas . Viimane on väga töökas, sihikindel ja tugev mees- ilma nende omadusteta poleks ta suutnudki midagi säärasel vesisel ja kivisel maal peale hakata. Andres oskab ka naabrimehe krutskitele samaga vastata, kuid peab tähtsamaks siiski ausust. Oru Pearu on seevastu kaval, salalik ning samuti visa hingega mees. Rammult jääb ta Andresele alla, kuid "rehnutti" oskab kohe mitme eest pidada. Vahel tundub küll, et Pearu polegi nii egoistlik , vaid üsna heatahtlikult nõus vaenlasega ka ära leppima; hiljem selgub aga, et mees ei mõelnudki seda nii tõsiselt, vaid tegutses nii selleks, et kirikusse minekuks end pattudest puhtaks pesta. Kõrvaltegelasteks on Krõõt (nõtke, teotahteline , heasüdamlik), Lambasihver (matsakas, leppiv peksmisega), Juss (töökas ja allaandev), Mari (emalik, töökas, jutukas ) ning Mäe ja Oru talu noorem põlvkond. Mäe Andres muudab veidi oma suhtumist pärast Krõõda surma: ta mõistab, et oli koormanud oma naist liiga palju ega olnud õieti märganudki viimase pisaraid. Niimoodi mõtleb Andres aga vaid vähest aega ja uue perenaise ilmudes hakkab kõik taas otsast peale.
Autori sümpaatia näib kuuluvat Jussile, kellele hakkab lugeja tahes- tahtmata kaasa tundma tema ebaõnne tõttu Mariga ja lõpuks ka enesetapu pärast.
Väljenduslaad on igapäevane, kasutatakse väga palju tollele ajastule iseloomulikku sõnavara, nagu näiteks "vaert", "lambasihver", "kruav" jne. Üsna palju on kirjeldusi,aga dialooge veidi vähem. Ühe korra mainitakse teoses ka ajalehte, mis tollal ilmus.
Krõõda iseloomustus
Krõõt oli pärit heal järjel perekonnast, ta noorpõlvekodu asus Vargamäest kaugel mägede taga, metsade ja laante vahel. Ta kahtles esialgu Vargamäes, sest elu tema isakodus oli olnud hoopis teistsugune. Ta oli kohalikest tüdrukutest erinev: sihvakam ja nägusam, heleda häälega ja naiselik. Ta polnud algusest peale loodud töö tegemiseks, kuigi see osutuski ta peamiseks ülesandeks Vargamäel Abikaasa Andres oli Krõõda suhtes küllaltki ükskõikne, talle läks rohkem korda ta talu ja töö tegemine (“Ei põld meid toida, kui meie ta nälga jätame“ - Andres). Ta sundis kõiki nägema ränka vaeva ning ei pannud tähelegi, kuidas raske töö röövis ajapikku Krõõda silmist sära ja rõõmu. Krõõt ei laulnud enam kunagi, nagu ta oli teinud isakodus. Ta nuttis tihti salaja mehe sõimu pärast, kuid ei kurtnud mitte kunagi. Ta armastas rahu ja ei tahtnud elada tülitsedes, ta püüdis lepitada isegi Oru ja Mäe rahvast. Tema ‘’heledast jaalest’’ oli koguni riukalik naabrimees Pearu võlutud. Krõõt oli Andresest praktilisema mõtlemisega, ta nägi selgemini Vargamäe häda ja viletsust, Andres vaid unistas (“Mis aasta edasi, seda hullem Vargamäel“ - Krõõt). Krõõt sünnitas Andresele neli last. Esimesed kolm olid tüdrukud: Liisi, Maret ja Anni, kuid iga tütre sünniga kaasnes Krõõdale häbi ja pettumus, sest ta teadis, et abikaasa soovib saada poega, tulevast talu pärijat. Kui ta ootas neljandat last, jäi ta aina nõrgemaks, tervis halvenes. Kui aga Krõõt oli ilmale toonud poja, Andrese, sai ta lõpuks olla õnnelik ning ta suri naeratus näol, sest teadis, et sai mehe soovi täita. Ta soovis, et Andres võtaks uueks perenaiseks Mari (“Sa pead omale teise naise võtma,” ütles Krõõt nüüd. “Aga ära võta kurja… lastele emaks .”). Tema soov ka täitus, Mari hoidis Krõõda lapsi alati nagu enda omi.
Peale Krõõda surma sai Andreski aru, millest ta oli ilma jäänud ning see “põnts” pani ta oma endist mõtteviisi muutma . Isegi Pearu nuttis Krõõda pärast silmad peast välja, sest Krõõt oli tema jaoks olnud midagi imeliselt head ja püha. Andres sai vihaseks, kui ta matustel märkas, et Pearu oli Krõõda jaoks soosilda silendanud ning ta ise polnud sellele mõttele tulnudki. Krõõda matmisel nutsid väga paljud teda taga, mis tõestab, et Krõõt oma headusega suutis tuua Vargamäe ellu rahu ja päikest.
Autorist
A.H. Tammsaare ( 30. jaanuar 1878 Albu vald – 1. märts 1940 Tallinn) oli eesti kirjanik.
Anton Hansen sündis Järvamaal Albu vallas. Ta õppis omal käel lugema ja läks 8-aastaselt kooli. Esimesed teadmised omandas Sääsküla koolis, hiljem õppis Väike-Maarja kihelkonnakoolis, kuhu tuli õpetajaks tuntud luuletaja Jakob Tamm. Seal alustas ta ka ise luuletuste kirjutamist. Kui ta lõpetas kihelkonnakooli, ei avanenud talle kohe edasiõppimise võimalust ning teda taheti jätta koju töömeheks. Alles aastate pärast sai ta isalt loa edasi õppida. Ta õppis Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ja töötas samal ajal ka " Teataja " toimetuses. Gümnaasiumi lõpetamise järel alustas Hansen õpinguid Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Ülikooliaastatel kirjutas jutustused "Pikad sammud", "Üle piiri", "Noored hinged" jts. Juristidiplom jäi Hansenil saamata, kuna ta haigestus tuberkuloosi.
Kirjandusse tuli Tammsaare 20. sajandi alguses külaolustikuliste novellide ja jutustustega ("Kilgivere Kustas", "Mäetaguse vanad", "Käbe- Kaarli noor naine", "Kaks paari ja üksainus" ( 1902 ), "Tähtis päev", "Vanad ja noored" (1903), "Raha-auk" (1907)).
Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist Juudit (1921) ja romaanist Kõrboja peremees (1922). Keskse tähtsusega on 5-köiteline romaan Tõde ja õigus (1926–1933), mis käsitleb Eesti ühiskonnale iseloomulikke arengusuundi 19. sajandi lõpukümnendeist 1920. aastate lõpu majanduskriisini. Ühiskonnaelu arvustavad allegooriline romaan Põrgupõhja uus Vanapagan (1939) ja näidend Kuningal on külm (1936).
Ajapikku omandas Tammsaare looming suure psühholoogilise sügavuse ja ühiskonnakriitilise teravuse, rikastus kunstiliselt ja mitmekesistus elukujutuse poolest. Ta on 20. sajandi eesti kriitilise realismi kõige silmapaistvamaid esindajaid. Samas ei piirdunud Tammsaare temaatikas Eesti maaeluga, vaid käsitles ka ajaloolisi ja fantaasiaküllaseid teemasid. Lisaks romaanidele on Tammsaare avaldanud miniatuure, kunstmuinasjutte, artikleid ja esseid ning tõlkinud hulgaliselt nii ilukirjandust kui publitsistikat.
1936 püstitati Tammsaarele ausammas Albu vallamaja juurde. Tammsaare sünnipaigas Põhja-Tammsaare talus ja Tallinnas on tema muuseum . Tema 100. sünniaastapäeval 1978 püstitati Tallinna A. H. Tammsaare mälestusmärk. Tammsaaret on kujutatud Eesti kahekümneviiekroonisel pangatähel.
7