Viirused (0)

Viirused  
 
mõmm :) 05/06 
Inimese papilloomiviirused (HPV) 
Struktuur. 
Võimelised  põhjustama  peremeesrakust  sõltuvalt  lüütilisi,  kroonilisi,  latentseid,  tranformeeruvaid  (immortaliseerivaid) 
infektsioone.  HPV-d  põhjustavad  tüükaid,  mitmed  genotüübid  seotud  vähktõvega.  On  vähemalt  100  tüüpi,  mida  jagatakse  16 
gruppi (A-P). saab jagada ka kutaanseteks ja mukoosaHPV- deks  vastuvõtliku koe alusel.  
Ikosaeedriline   kapsiid ,   diameeter   50…55  nm,  kaks  struktuurset  valku  moodustavad  72  kapsomeeri.   Kodeerib   valke,  mis 
soodustavad rakukasvu, see omakorda võimalda lüütilist viirusreplikatsiooni.  
Väike, ümbriseta, ikosaeedriline. Kaheahealaline rõngas-DNA. Genoomi iseloomustus replikatsiooni all.  
Epidemioloogia . 
HPV on inaktivatsioonile  resistentne , persisteerib elututel objektidel nagu mööbel, vannitoa põrand, rätikud.  Infektsioon  saadakse 
otsesel  kontaktil väikeste naha- või limaskestalõhede kaudu, suguvahekorra ajal, sünnitusteede läbimisel.  
Tavalised, plantaarsed või lamedad  tüükad  on kõige sagedasemad lastel, noortel täiskasvanutel. Kõripapülloomid tekivad noortel 
lastel ja keskealistel. 
Võimalik, et on kõige laiemalt levinud STD maailmas. 99,7% emakakaelavähkidest on HPV olemas. HPV-16, -18, -31 ja -45 on 
kõrge  riskiga , -6 ja -11 madala riskiga emakakaelavähi suhtes. Palju seksuaalpartnereid, perekonnaanamneesis emakakaelavähk, 
immuunsupressioon, suitsetamine on peamised infektsiooni ja vähi tekkimise  riskifaktorid .  
Ülemaailmselt, sesoonsuseta.  
Replikatsioon .  
Genoom   on  tsirkulaarne,  umbes  8000   aluspaari .  Kodeerib  7-8  varajast  geeni  (E1…E8),  2  hilist  /  struktuurgeeni  L1  ja  L2. 
Regulaatorregioonis  transkriptsiooni  kontrolljärjestus,   varaste   valkude  ühine  N- terminaalne   järjestus,  replikatsiooni  alguspunkt. 
Kõik  geenid  ühel  ahelal  – plussahelal.  
Replikatsiooni kontrollib peremeesraku transkriptsioonimasinavärk; toimub tuumas.  Varased  geenid stimuleerivad rakukasvu, mis 
võimaldab  viiruse  genoomi  replikatsiooni  peremehe  DNA  polümeraasi  poolt,  kui   rakud   jagunevad.   Viirus -indutseeritud  rakkude 
arvukuse tõus põhjustab naha basaal- ja ogakihi (stratum spinosum) paksenemist. Basaalrakkude diferentseerudes põhjustavad 
erinevates  nahakihtides  ja  –tüüpides  ekspresseeritavad  tuumafaktorid  erinevate  viirusegeenide  transkriptsiooni.  Hiliseid  geene 
ekspresseeritakse ainult lõplikult diferentseerunud pealmises nahakihis, viirus pakitakse kokku tuumas. Kasutades naharakkude 
küpsemist, saab viirus naha pinnale ja eritatakse/irdub koos nahapinna surnud rakkudega.  
Patogenees . 
Infitseerivad  ja  paljunevad  lameepiteelis,  indutseerides   epiteeli   proliferatsiooni:  nahas  tüükad,  limaskestadel  genitaalsed, 
oraalsed,  konjuktiivipapilloomid.   Tüügas   areneb  viiruse  poolt  indutseeritud  raku  kasvu  ja  basaal-,  granuloos-  ja  ogakihi 
paksenemise tõttu. Tekivad koilotsüüdid, kidurate tuumade ja selge haloga suurenenud keratinotsüüdid. Tüüka tekkeks kulub 3-4 
kuud. Viirusinfektsioon jääb lokaalseks, tavaliselt taandareneb spontaanselt, kuid võib taastekkida.  
Viirus  saadakse  lähikontaktil,  infitseeritakse  naha  ja   limaskestade   rakke.  Koetropism  sõltub  viiruse  tüübist.  Viirus  persisteerub 
basaalkihi rakkudes, toodab viirust lõplikult diferentseerunud keratinotsüütides. Viirused põhjustavad healoomulist rakkude kasvu 
tüügasteks.  Teatud  tüüpe   seostatakse   düsplaasiaga,  mis  võib  muutuda  kofaktorite  toimel  kantseroosseks.  Teatud  HPV  tüüpide 
DNA on  integreeritult  tuumorirakkude kromosoomides. Vähemalt  85%  emakakaela kartsinoomisdest on  integreeritud HPV-DNA. 
E6  ja  E7  HPV-16-l  ja  -18-l  on   onkogeenid :  seostuvad  ja  inaktiveerivad  raku  kasvusupressorvalke,  p53  ja  p105.  Ilma  nende 
„piduriteta“ on  rakk  vastuvõtlikum mutatsioonidele, kromosoomiaberratsioonidele, kofaktorite mõjule – kasvajaks arenemisele.  
Infektsiooniga  reageerimisel  on  oluline  nii  loomulik  kui   rakuline    immuunsus .  HPV  suudab  maha  suruda  või  peituda 
immuunvastuse eest. On väga madal antigeeni ekspressiooni tase (v.a. lõplikult diferentseerunud naharakkudes) ja ta on suht-
koht immuunpriviligeeritud kohas replikatsiooni ajal. Kaitsva tsütolüütilise reaktsiooni jaoks on vaja põletikulist vastust.  
Haigused. 
•  Tüügas.   Healoomuline   isepiirduv  nahaproliferatsioon,  mis  taandub  ajas.  Tavaliselt   kätel -jalgadel.  Esialgne  infektsioon 
lapsepõlves või varases  täiskasvanueas .  Inkubatsioon  tüüka moodustumiseni kuni 3-4 kuud. Välimus sõltub lokalisatsioonist ja 
HPV tüübist. 
•   Healoomulised   pea  ja  kaela   kasvajad .  Üksikud  suupapilloomid  kõigis  vanusgruppides,  kõige  tavalisemad  suuõõne  epiteeli 
healoomulised  kasvajad.  Kõriga  sama  lugu,  aga  nad  on  lastel  eluohtlikud,  kuna  võib  tekkida  hingamisteede   obstruktsioon . 
Mõnikord esineb papilloome ka  trahhea  alaosas, bronhides. 
•  Anogenitaalsed tüükad. Põhiliselt välisgenitaalidel, perianaalselt. 90% HPV-6 ja -11.  
•  Emakakaela  düsplaasia,  neoplaasia.  Pap-proovis  esinevad  koilotsüütsed  rakud.  HPV-16,  18,  31,  45  ja  harva  teised  on  seotud 
intraepiteliaalse tserviksi neoplaasia ja vähiga. 40…70% düsplaasiatest regresseerub.  
Diagnostika . 
•   Tsütoloogia : 
ogarakkude   hüperplaasia ,  liigne  keratiiniekspressioon.  Koilotsüütsed  (vakuoliseerunud  tsütoplasmaga) 
lameepiteelirakud.  
•  Valikmeetodid in situ hübridisatsioon ja PCR (emakakaelaproovidest, koematerjalidest). 
•  Võimalik ka  Southern  blot, immuunfluorestsents, elektromikroskoopia. 
•  Kultuuris ei kasva. Antikehi ei määrata (v.a. teadusuuringutes). 
Ravi ja  profülaktika . 
Kosmeetilistel põhjustel eemaldatakse, kasutades krüoteraapiat või keemilisi vahendeid, kuigi taasteke on sage. Kõripapilloomide 
puhul võib olla vajalik kirurgiline sekkumine. Sisuliselt on nad kõik isetaanduvad.  
Kasutatakse loomuliku immuunsuse ja põletikuvastuste stimulaatoreid. Cidofovir võib toopilisel manustamisel tappa selektiivselt 
HPV- infitseeritud  rakke.  
On valmimas uus  vaktsiin , mis sisaldab kapsiidivalku viiruslaadsetes partiklites.  
Praegu profülaktikas parim otsese kontakti vältimine infitseeritud koega.  
Viirused 
 
mõmm :) 05/06 
Polüomaviirus 
Struktuur. 
Väike ikosaeedriline viirus. Kaheahelaline DNA. Replikatsioon ja  montaaž  tuumas. Olulisemad tüübid SV40, JC, BK.  
Väiksemad kui papilloomiviirused (45 nm, 5000 aluspaari), vähem  komplekssed .  
Ümbriseta – inaktivatsioonile resistentne.  
Epidemioloogia. 
Üldlevinud (BK, JC), aga ei põhjusta tavaliselt haigust. Tavaliselt ollakse infitseeritud 15 eluaastaks. Levik ilmselt respiratoorselt. 
Latentne   infektsioon reaktiveerub  immuunsupressioonil:  AIDS,  transplantatsioon,  rasedus .  10%  AIDSi-patsientidest saab  PML-i, 
see on fataalne 90% juhtudest.  
Ülemaailmne, sesoonsuseta.  
 
Replikatsioon.  
Genoom  jaguneb  varaseks,  hiliseks,  mittekodeerivateks  regioonideks.  Varane  regioon  ühel  ahelal  kodeerib  T-valke 
( transformatsiooni -),   hiline   regioon  teisel  ahelal  kolme  viiruse  kapsiidivalku  VP1,  VP2,  VP3.  Mittekodeerivas  regioonis  on  DNA 
replikatsiooni alguspunkt, transkriptsiooni kontrolljärjestused varaste ja hiliste geenide jaoks.  
Viirus  siseneb  rakku,  DNA  uncoatitakse,  viiakse  tuuma.  Varased  geenid  toodavad  suuri  T  ja  väikseid  t  antigeene,  mis 
hoogustavad  rakukasvu.  Replikatsioon  vajab  raku  transkriptsiooni  ja  DNA  replikatsiooni  hammasrattaid.  T,  näiteks,  seondub 
DNA-ga  ja  kontrollib  varaste  ja  hiliste  geenide  transkriptsiooni  ning  inaktiveerib  p53  ja  p105RB  –  põhjustades  raku  kasvu. 
Polüoomiviiruse genoomi kasutatakse väga efektiivselt: mittekodeeriv regioon on initsiatsioonisaitidega,  hilistel  valkudel on sama 
alguspunktiga mRNA, millest siis protsessingul saadakse kolm erinevat. Rõngaskromosoomi kasutatakse kahes suunas.  
Viirus vabaneb raku lüüsil.  
Patogenees. 
Igal  viirusel   spetsiifilised   peremehed  ja rakutüübid. JC ja BK on inimese viirused, mis ilmselt sisenevad hingamisteede kaudu, siis 
infitseerivad lümfotsüüte ja neere minimaalse tsütopatoloogilise  efektiga . BK põhjustab neeru latentset infektsiooni, JC neeru-, B-
rakkude ja monotsüütide rea infektsiooni. Replikatsiooni immuunkompetentsetel takistatakse.  
Immuunkompromiteeritutel põhjustab viiruse reaktivatsioon neerudes viiruse levitamist uriini,  potentsiaalselt  tõsiseid UTIsid (BK) 
või  vireemiat  ja  KNS  infektsiooni  (JC).  JC  replitseerub  ajukapillaaride  endoteelis  ja  läbib  nii  HEBi.  Astrotsüütide  abortiivne 
infektsioon  põhjustab  osalist  immortaliseerimist,  tekivad  suurenenud  anormaalsete  tuumadega  rakud.  Oligodendrotsüütide 
lüütiline infektsioon põhjustab demüelinatsiooni. Inimesel seost kasvajatega leitud pole, hamstril küll.  
Haigused. 
Primaarne  infektsioon  asümptomaatiline.  Ureetri  stenoosi  neerusiirdamispatsientidel  seostatakse  BK  viirusega,  nagu  ka 
hemorraagilist tsüstiiti luuüditransplantatsioonil. BK-d tõsiste haigustega ei seostata.  
PML 
(progressiivne 
multifokaalne 
leukoentsefalopaatia) 
on 
alaäge 
demüelinatsioon