Friedebert TUGLAS „POPI JA HUHUU“ (0)

Friedebert TUGLAS „POPI JA HUHUU “ 
 
1 
Sel   hommikul   tõusis   Isand   väga  vara.  Ümmarguste  ähmaste   ruutude   kaudu  voolas  natuke 
rohekashalli valgust. Tuba oli veel pime, ja Isand süütas küünla vasksel jalal. Ta ajas punase pihiku  selga  
ja  sinised   püksid   jalga,  kõik  see  aeg  kangesti  köhides.  Siis  kängitses  ta  jalad  ja  tõmbas  musta,  maani 
ulatuva kuue selga. Kui ta kingapandlaid sidus, tuli tal kõva läkastus.  Ta ohkas, võttis  paela  ümmarguste 
mustade   helmestega  ja  hakkas  neid  näppude  vahel  veeretama,  ise   tasakesi   huuli  liigutades.  Popi  oma 
asemel valvas ta toimetusi ruskete,  niiskete   silmadega . Ta tundis nende  helmeste  lõhna. Neis oli midagi 
imalkanget ja nad ei meeldinud talle. Isanda nägu oli siis ikka igav ja kurb, kui ta helmeid veeretas. Isand 
jäi vait ja  vaatas  liikumata küünla leeki. Ta lumivalge pea oli ette kummardunud ja värisevad sõrmed veel 
koos. Küünla taht põles pikaks, hakkas suitsema, kuid Isand ei  pannud  seda tähele. Ta oli viimasel ajal 
üldse  imelik.  Ta  tuli  hilja  öösi  koju,  istus  küünla  juures,  murdis  leiba,  kuid   unustas   söömata,  pidas 
palukest käes ja rääkis iseenesega.  
  
Öösiti   kuulis  Popi  Isandat  läbi une  raskelt  ohkavat.  Siis tõusis ta ja lähenes  Isandale. Ta liputas 
hända, lakkus Isanda käsi ja  katsus  teda kõigiti lohutada. Kuid Isand ei  tundnud  seda, Ta  näis  hirmsaid 
unesid  nägevat,  nagu  Popigi,  kui  talle  viirastusid  tundmatud  tänavad,  täis  võõraid  vihaseid   koeri . Isand 
ohkas veel  kord, tõusis, pani  pähe karvamütsi  suure nööbiga keset  pealage, puhus küünla, kükitas Popi 
ette ja patsutas teda selga.  « No — no — no! » häälitses ta armastavalt ja  silitas   koera  sametpehmet pead. 
Popi  sirutas  ta  käe  all,  liputas  hända,  haigutas  ja   ulatas   rulluva  keele  kaugele  välja. Kui  hea  oli  ometi 
Isand, kui seal tema ees istus, must  kuub  põrandal voltis! Ta nägi  vaevalt  ta pehmet naeratust hommiku 
videvikus . 
  
Siis  tõusis  Isand  ja  läks  nurka,  kus   seisis   Huhuu  suur  puur.  Miks  peaks  ta  ometi  tema  juurde 
minema! mõtles Popi kadedalt ja jooksis Isanda kõrval, kõik aeg hända liputades. Kuid Isand ei andnud 
Huhuule midagi, nagu Popi oli kartnud. Ta ainult ähvardas teda sõrmega ja ütles noomivalt: «No — no, 
sina  seal!»  Huhuu  oli  alles  praegu  ärganud.  Ta  oli  unine  ja  tal  näis  olevat  külm.  Ta  hõõrus  õlga  vastu 
puuri  ja pidas käega kuklast kinni. Isanda ähvardusele ta ainult urises kurguhäälega. Siis pöördus Isand. 
Popi  jooksis  ta ees turukorvi juurde, mis  seinal   rippus, kuid  Isand ei pannud seda tähelegi. Norgus  päi  
astus ta ukse juurde. Väljas oli valgemaks läinud. Lahtise ukse kaudu  paistis   müür  ja peen torn ning selle 
taga roheline taevas.  Otse Popi  nina ees  sulges  Isand ukse. Ta kuulis, kuis  Isand aeglaselt üle õue läks, 
värava lukust lahti keeras ja jälle lukustas. Siis jäi kõik vait. Popi seisis mõne hetke kinnise ukse taga, pea 
viltu , üks  kõrv  pahupidi, ja kuulatas. Kuid ta ei kuulnud enam midagi. Siis pöördus ta tagasi.  
 Ta ei too täna liha, mõtles ta pettunult. Juba mitu päeva pole ta  toonud . Kuid miks ta ei too? Tal 
oleks see nii kerge.  Ta tegi paar ringi ilma mingi otstarbeta toas. Ta küüned käisid kripa-krõpa ruudulisel 
põrandal. Ta pikk  händ  ja  terav  nina jooksid peaaegu maad mööda. Oli veel nii pime, et ta komistas ja 
oma kõveraid põlvi vastu asju lõi. Tundus vana naha ja  mööbli  lõhna. Aga peale selle tundus veel kõikjal 
Isanda sõbralik mälestus. Oli alles liiga pime, jahe ja igav, et valvata. Popi pöördus tagasi oma madratsi1e 
ja tõmbus kerra. Oli nii hea lamada, iseennast  soojendada , tukkuda ja  unistada . Nüüd läheb Isand mööda 
tänavaid,  mõtles ta. Palju tänavaid,  palju maju ja isandaid.  Kuid ükski pole nii hea kui  see maja ja see 
isand.  Ta avas teise silma ja vaatas üles. Väljas oli veelgi valgemaks läinud. Kaks rida ähmaseid ruutusid 
õhkus roosalt. Põrandal näisid varjud. See on parem isand kui ükski teine, mõtles Popi ja sulges silma. 
Tema tarkusel pole  piire . Ta läheb välja tühja korviga ja tuleb tagasi,  korv  täis liha. Kes võib seda teha 
peale  Isanda!  Popi  avas  jälle  silma.  Oli  veelgi  valgemalks  läinud.  Toas  oli  nii  valge,  et  täistopitud 
krokodillinahk oli  laes  selgelt näha. Seal ta  mustas , jalad laiali ja lõuad lahti. Kuid Popi teadis, et see oli 
surnud. Ja rahulikuna sulges ta jälle silma.  
Või kas polnud ta näinud teisi isandaid! mõtles ta. Oma isand võttis ta vahel kaasa. Seal oli neid 
äraarvamata palju tänavail ja  turgudel . Aga nad kõik olid nii tigedad, et Isand ta nende pärast pidi ahelas 
hoidma. Kuis oli ta nii hea Isanda saanud? mõtles ta. Ta oli ise hea, sellepärast oli tal nii hea Isand. Ta oli 
selle  pälvinud.  Tigedail  tänavakoertel  on  ka  tigedad  tänavaisandad.  Kuis  oli  ta  siia  juhtunud?  Ta  ei 
teadnud  oma minevikust midagi. Talle näis, nagu oleks ta alati olnud. Ainult ta olemine lõppes äkki nagu 
mingi musta müüri ees. Oma kasvamist polnud ta tähele pannud. Vaevalt mäletas ta, et kord ta käpad olid 
olnud  pehmemad  ja  selgroog  painduvam.  See  oli  siis,  kui  maailm  oli  veel  nii  naljakas,  kui  ta  asju  ei 
suutnud elusaist olendeist  eraldada ja  mööblilegi  hända liputas.   Kauge   aeg, äraarvamata kauge aeg! Oli 
nii hea mõtelda ja unistada. See oli peaaegu niisama hea kui elada või  veel  paremgi.  Sest  unistusis oli 
Isand talle alati hea ja Huhuule kuri, ning söögist ei tulnud iial puudu. Ta ärkas äkki sellest, et  kirp  teda 
keset selga  puri . Ta lõi hambad vihaselt selja karvadesse. Siis sirutas ta ja haigutas. Ta oli kaua maganud. 
Tuba  oli  täis  heledat  kulla-karva  valgust.  Ülemine  aken,  milles  oli  kuus  ruutu  tinases  raamis,  oli  lahti. 
Väljast kuuldus varblaste sirinat. Popi käis paar ringi toas, nuusutas põrandat ja õhku, lähenes siis uksele 
ja tuli otsusele, et Isand polnud veel tagasi tulnud. Ta oli  kauaks  ära jäänud.  Popi kõndis edasi, kogu aeg 
terav nina põrandal. Näis, nagu poleks jalad pead kandnud, vaid pea  jalgu  vedanud. Ta riivas astjakirstu, 
lõuka ja raamaturiiuli lõhnade piirkonda, 
Vanad lõhnad, kuid  igal hommikul ometi  uued ja õpetlikud.  Oli  imelik, et  väliselt samasugused 
asjad  olid  loomult  siiski  nii  mitmesugused.  Läbi  kirstu  lõhnasid  vanad  tinataldrikud  ja  kannud.  Lõuka 
juures lõhnas torupilli  magu , pihid, nahklõõts ja kaks suurt õllekruusi, kumbki omal viisil. Raamatuis oli 
naha,  koi  ja  juudi  lõhn.  Kuid  kõige  paremad  lõhnad  tulid  ometi  köögist.  Ja  Popi  jooksis  oma  nina  taga 
ajades sinna. Ainult ta pikk händ vilksatas poikvile jäänud ukse vahel nagu siug. See oli kõrge ja  kitsas  
hoone,  mille  keskel  oli   neljakandiline   lõugas,  mille  alt  lai  ja  ülal  ikka  kitsamaks  ja  kitsamaks  minev 
korsten otsejoones üles tõusis. Lõukas mustasid raudkolmjalad,  pannid  ja nõgised orad.  Popi tõstis  koonu  
ja liigutas märgi sõõrmeid. Lõhnas nõgi . Läbi korstna lõõri kuuldus  siingi varblaste sirinat.  
Ka siin oli palju kasutuid lõhnu, mis ei tähendanud  rooga  ega üldse midagi. Ka siin oli Isand tina 
ja vaske sulatanud ning körte keetnud, mida ta ise ei  söönud  ega teistelegi pakkunud. Ka siin oli rohelisi 
retorte, lähkreid, toope, tinapudeleid, kruuse, pika varrega pisukesi panne ja palju muud raudkraami.Kuid 
siin-seal imbus õrn juustu, rasva ja liha lõhn  poti   kaane  vahelt. Köögi laud hoovas lõhnu, mis panid Popi 
sõõrmed  ägedalt  liikuma  ja  südame  kloppima.  Siis  tundis  ta  äkki  jälle  maa,  rohu  ja  vee  lõhna:   nurgas  
suures vitskorvis olid  segamini  kõrvitsad, melonid, lillkapsad, artishokid, porgandid ja tomatid. Popi süda 
läks vesiseks ja ta lahkus köögist. Ta jäi keset tuba seisma, nagu oleks katsunud midagi meenutada, mis 
oli  ununud.  Äkki  liigutas  end  Huhuu,  ja  nüüd  tuli  Popil  meelde,  mis  ta  oli  unustanud:  Isand  polnud 
kodus. Huhuu  liigutas  end  jälle,  ning  Popil  tuli  kohe  teine  mõte:  Vahest  on  Isand  tagatoas,   magab   või 
istub  laua  juures  ja  on  vait?  Ning  ta  läks  sinna.Selles  toas  olid  hoopis   teistsugused   aknad  kui  eelmises. 
Need  olid  laiad  piidad,  mida  täitsid  loendamatu-värvilised,  mitmesuurused  ja  mitmekujulised  pisukesed 
ruudud   tinastes  raamides.  Kui  päike  heledalt  paistis,  siis  langes  valgus   põrandale ,   seintele   ja  mööblile 
sinilillade,  oliivroheliste  ja  koshenillpunaste  lappidena.  Ja  neis  lappides  võis  näha  inimeste  päid, 
voonakesi, lillesid ning tähti. 
Õhtupoolikuil tuli Popi siia end soojendama. Iga värvilapp andis isesugust sooja. Popi tõstis koonu 
ja vaatas pilusilmil klaase. Talle näis,  nagu oleks iga värv iseviisi  lõhnanudki.  Toa ühes nurgas punase 
baldahhiini all, millest rippusid tolmused tupsudega nöörid, oli Isanda voodi. Muu osa tuba oli  peaaegu 
ääreni  täis  mööblit.  Siin  oli  kõike  hunnikusse  kuhjatud,  nii  et  sammu  ei  saanud  astuda:  mosaiikustega 
kappe,  nahktoole  ja  vanu  kellasid,  mis  näitasid  tunde,  päevi  ja  kuid,  maa-  ja  taevakaartidega.  Siin  oli 
spinette, kitarre ja noodipulte, raudkaantega muistseid raamatuid,  kiivreid  ja mõõku, klaasist ja metallist 
peegleid, vaipu, patju ja kuld- ning purpurkuubi. Ja  laest  rippus  kullatud  laevamudel: mehed istusid kahes 
reas  laevalael  ja  mastikorvis  seisis  mees  punases  fessis  ning  näitas  kaugele.  Meeste  keskel  keset  tekki 
istus kuningas troonil, kroon peas, õun ja valitsuskepp käes. Seda mudelit vaatles Popi tihti, nina  üleval  ja 
kõht peaaegu vastu maad. See oli igatahes midagi tõelist, midagi olevat, millel oli olemusekohane lõhn.  
Aga  selles  toas  oli  ka  palju  pettust  ja  valet.  Võiks  öelda,  siin  oli  otse  viirastusi  ning 
unenägusid.  Siin oli isandaid, kes ometi polnud  isandad . Oli võõraid koeri, hobuseid ja linde, kes ainult 
näisid olevat. Ja siin oli roogi, mis ei äratanud kellegi isu. Nende olemus oli niisama tühine ja  petlik  kui 
unenägudes.  Nad  olid  nimelt   seintel ,  lõuendil,  kestendavais  kuldraames.  Siin  olid  pildid,  mis  esitasid 
seinu, täis roogitud loomi, sisikondi, kopse, keeli, päid ja nahku. Siin olid lauad tallede, hanede, luikede, 
kalkunite,  haugide,  forellide,  lutsude,  angerjate  ja  merivähkide  virna  all.  Ja  siin  olid  korvid  nagu 
küllussarved, täis tomateid, peterselli, küüslauku, spargleid, artishokke, kõrvitsaid ja  lillkapsast . Kuid siin 
olid ka veel pildid viinakobarate, kabjuliste faunide ning põgenevate nümfidega. Ja seinavaip esitas jahti: 
noormehed mandoliinide ja neitsid tuilindudega, õhus  paabulinnud  ning papagoid. Ja siin oli pilt kirikute, 
tuulikute, saemeeste ja raagus metsaga jäise soo  rannal , mida peitis õhuke lumi. Ning seal  pimedas  nurgas 
mustunud  kobrus  lõuend,  mis  esitas  väävellendu   nahkhiirte ,  põislendajate,  muikude,  tiibangerjate  ja 
ninajalgsetega. Kõik viirastused olid oma paigul, kõik unenäolised isandad naeratasid seintel, aga tõeline 
Isand  polnud  siin.  Popi  lähenes   voodile .  Ta  nuusutas  Isanda  argikuube  ja  ta  öömütsi  ning  liputas  neile 
hända. Nad meenutasid talle nõnda Isandat, et ta silmi sulgedes teda lõhna järgi nägi.  Kuid see oli ometi 
paljas kujutlus ja pettus. Ja Popi tuli jälle kurvalt eestuppa. 
  
Päike  paistis  läbi  pudelipõhja-taoliste  ruutude.  Huhuu  puuri  ümber  värises   kuldne   tolm.  Oli 
vaikne. Varblased ei siristanud enam. Ja — korraga tundus Popil  õudne . Ta hakkas kärsitult tuba mööda 
edasi-tagasi   jooksma ,  ühtesoodu  nuuksudes,  nagu  üksijäetud  laps.  Miks  ei  tule  Isand?  küsis  ta.  Miks  ei 
tule  Isand?  Kuhu  on  ta  jäänud?  Ta  pole  iial  nii  kaua  ära  olnud.  Kus  ta  on?  Kus  ta  on?  Siis  istus  ta 
madratsile,  tõmbas  hänna  enese  ümber,  kuulatas,  nuuksus   vahetevahel   tasakesi  ja  väristas  nahka  piha 
ümber, nagu oleks tal külm olnud. 
 
2 
Isand aga ei tulnud. Aeg kulus, juba oli  keskpäev  möödas, kuid ta ei tulnud. Päike pöördus teisele 
poole, ainult lüngi riivasid ta kiired veel ähmaseid aknaid, kuid Isand ei tulnud ikkagi veel. Huhuu kõndis 
ägedalt puuris edasi-tagasi. Nähtavasti piinas teda  nälg . Ta lõgistas puuri pulkade kallal, ulatas siis käe 
küünarpeani  välja, korjas salatilehti  ja pistis aplalt   suhu .  Kui imelik  ta oli,  kui  seal  kükitas:  nägu vastu 
puuri pulki ja kaks kõhna kätt välja sirutatud, nagu vana naine, kes  kangast  seab. Popi vaatas pilusilmil 
oma  seltsilise  poole,  pea  maha  painutatud.  Ta  silmad  käisid  Huhuu  käte järel.  Kes  on  Huhuu?  küsis  ta 
eneselt mitmendat korda. Ta tundis ennast — ta oli Ise. Ta teadis ja tundis ka Isandat. Ta teadis ka teisi 
võõraid koeri ja võõraid isandaid. Aga kes oli Huhuu ? Seal ta istus, salatileheke käes. Ta sõrmed olid 
kõhnad, õrnad ja süsimustad, nagu oleksid  tal   peened  nahkkindad käes olnud. Kõrbhallid   karvad   katsid 
kogu ta keha. Ta juuksed  kuklas  olid püsti, sest ta hoidis tihti sealt käega kinni, nagu oleks tal peavalu. 
Isegi  ta  nägu  oli   karvane ,  ja  sellepärast  ei  saanud  iial  aru,  mida  ta  mõtles,  kas  ta   rõõmus   või  kurb  oli. 
Liikumata võis ta  tundide  kaupa kurbade silmadega vaadata. Ta oli  kahtlemata  halb. Mitte muidu poleks 
Isand  teda  puuris  pidanud.  Iial  ei  võetud  teda  kaasa,  ja  ta  ei  teadnud  tänavaist,  turgudest  ning  teisist 
isandaist  vist  mitte midagi.  
Ta polnud seda väärt, otsustas Popi. See oli talle paras, et ta puuris oli. Roogagi  anti talle palju