20. SAJANDI ABSURDITEATER NING SELLE TÄHTSAMAD AUTORID (3)

5 VÄGA HEA

Kool
klass
nimi
20. SAJANDI ABSURDITEATER NING SELLE TÄHTSAMAD AUTORID
Referaat
Juhendaja : ___________
Linn ja aasta
SISUKORD
ABSURDIDRAAMA 2
SAMUEL BECKETT 2
EUGENE IONESCO 2
JEAN GENET 2

ABSURDITEATER
Teise maailmasõja kogemus ning inimkonna kohale kerkinud aatomihävingu oht õõnestas sügavalt usku maailma mõistuspärasusse ja kõrgemate väärtuste olemasolusse. Valgustuslikud ja humanistlikud ideaalid näisid vankuma löövat, maailm muutuvat inimesele ükskõikseks kaoseks. Nii sündis absurditeater (1, 348).
Absurditeater põlvneb 1896. aastal Pariisis esmakordselt mängitud Jarry näidendist ,,Ubu Roi“ (Kuningas Ubu), tuginedes tõdemusele, et inimese elu ja püüdlused on niivõrd ebaloogilised ja keel suhtlemisvahendina nii puudulik, et ainus väljapääs on naerus (3, 258). Absurditeater on seotud Albert Camus' filosoofiliste vaadetega (esse ;,Sisyphose müüt“, 1942). Kuid erinevalt Camus'st või Sartre 'ist ei lasku absurditeatri autorid arutlusse elu mõtte või mõttetuse üle, vaid näitavad olemise absurdi mitmetähenduslike visuaalsete metafoorida kaudu. Absurditeater umbusaldab rangeid loogilisi skeeme , põhjuslikke seoseid järgivat mõtlemist ning isegi keelt kui tunnetuse tööriista. Eelistatakse keha- ja ruumikasutusel põhinevaid kujundeid, mis on suunatud pigem meeltele kui mõistusele (1, 348).
Absurditeatri peateema – inimese olemisseisund maailmas – on loomult universaalne, üldinimlik. Absurditeatri suured sümbolpildid kõnelevad elu korrastava väärtusastmiku puudumisest. Keskme ja tähenduse kaotanud maailmas on inimene iseendast ja kaasinimestest võõrandunud. Ta seisab väljaspool ühiskonda ja ajalugu, silmitsi elu põhiküsimustega, millele pole vastust (1, 348).
Absurditeater hülgab otsustavalt draama traditsioonilised väljendusvahendid: ei jutusta lugusid, puudub konflikt, karakter laguneb, tegevus hääbub. Tegemist on seisunditeatriga, kus inimese sisemine reaalsus – tema hüljatus, üksindus, hääbumine, surmakogemus jne – kehastub lavalistes kujundites. Lugeja-vaataja ülesandeks pole mitte jälgida intriigi kulgu ega süveneda tegelaste psüühikasse, vaid panna üksikkujundeist kokku terviklik pilt ning tabada selle tähendus (1, 348).
Terminit ,,absurd“ kasutatakse mitmete noorte näitekirjanike puhul, kes töötasid Euroopas 1950. aastatel. Nad jagasid oma erilisi arvamusi inimkonna olukorra kohta universumis ning lõid uue draamastiili, et anda edasi oma viha, eesmärgipuudust ja meeleheidet. Need näitekirjanikud olid radikaalsed seetõttu, et nende arusaam elust kui ebaratsionaalsest, absurdsest seisundist kujundas nii nende töö sisu kui vormi (4, 122).

SAMUEL BECKETT
Samuel Beckett (1906-1989) oli iiri näitekirjanik ning absurditeatri üks silmapaistvamaid
autoreid (1, 349). Samuel Beckett tõuseb esile kui autor, kelle looming on olnud kõige püsivamalt seotud oma keskse teemaga: teksti vähendamisega kunstiteoses eesmärgiga luua midagi väärtuslikku asjaolust, et kuigi elul puudub mõte, tuleb seda siiski elada (4, 121).
Becketti näidendite maailm on sisustatud ülimalt napilt (1, 349). Tegevusaja kindlakstegemiseks ei anna autor mingeid viiteid. Määramatus ajas ja ruumis rullub lahti situatsioon, milles näidendi vältel ei toimu märkimisväärseid muutusi. Becketti draamade sisu moodustab aeglane liikumine lõpu suunas – vaikuse ja liikumatuse kui olemise piiri poole, mida ometi kunagi ei saavutata. Tegelaste liikumis - ja kõnevõime on sageli piiratud. Surm kummitab kogu aeg läheduses, ent ei saabu siiski. Tegelased on võimetud sooritama tegusid , mis nende seisundisse muutusi tooksid (1, 350). Beckett jätab igaühele õiguse tema teoseid omal viisil vastu võtta, ei taha aga, et talle omistatakse mõtteid ja kavatsusi, mida tal ei ole olnud (2, 161).
Becketti esimene näidend „ Godot ’d oodates “ (1953) tekitas Pariisis ettekandmisel suurt furoori ning tõi talle kiiresti rahvusvahelise tuntuse absurditeatrit viljeleva näidendikirjanikuna (4, 121). „Godot’d oodates“ on ühtaegu tohutult üksildane, naljakas, õrn ja kummaliselt virgutav. Kaks hulgust – Vladimir ja Estragon – ootavad kedagi Godot’- nimelist, kes nende veendumuste järgi peaks kuidagi nende elu muutma . Nende omavaheline suhe on Becketti tegelaskujudel tüüpilisel kombel vaheldumisi vastumeelselt hooliv ja kibestunult sõltuv. Nad veedavad oma aega soovides, et nad saaksid omaette olla, kartes samas kohutavalt üksindust. Nad pilkavad teineteist, tehes seda tihti väga humoorikalt. Nad kaebavad füüsilise valu ja kaotuste üle. Saabub keegi Pozzo nime kandev mees, kes talutab köie otsas oma teenrit Luckyt, ning see aitab neil aega mööda saata. Kaks korda saabub poiss sõnumiga Godot’lt, kes ei saa täna tulla, kuid tuleb homme. Ei hulgused ega ka publik ei usu seda eriti, ent Vladimiril ja Estragonil pole muud võimalust kui oodata tema saabumist ( 4, 121).
Becketti järgmisteks näidentiteks olid „Lõppmäng“ (1957), „Krappi viimane lint “ (1958), „Õnnelikud päevad“ (1961), „Mäng“ (1963). Tema hilisem looming koosneb peamiselt lühinäidendeist ja kuuldemängudest: „Tule ja mine“ (1966), „ Hingus “ (1970), „Mitte mina“ (1972), „Sammud“ (1976). Ta on ka kirjutanud tummnäidendid „Sõnadeta vaatemäng“ I (1957) ja II ( 1959 ) (1, 349).

EUGENE IONESCO
Eugene Ionesco (1912-1994) oli rumeenia päritolu prantsuse kirjanik (1, 352). Ta kasvas üles rääkides nii prantsuse kui ka rumeenia keelt. Ta elas vaheldumisi Prantsusmaal ja Pariisis, enne kui jäi 1940. aastal peatuma Pariisi (4, 122).
Ionesco on absurditeatri peamine esindaja (3, 258). Ta lammutab hoogsalt vana teatri reeglistikku, pelgamata kõige pöörasemaid moondamisi ja groteskseid kujutlusmänge. Fantastilis-groteskses kujundikeeles räägib kirjanik inimese tasalülitamisest massiühiskonnas, mis avaldub mõttestampides ning kõne ja suhtlemise muutumises automaatseks. Tema tegelaseks on manipuleeriv ja rutiini takerdunud väikekodanlane (1, 352).
Pariisi peatuma jäädes, pidi Ionesco kirjutama diplomitöö teemal ,,Patt ja surm prantsuse kirjanduses“, kuid hakkas selle asemel omal käel fraseoloogia sõnastikust inglise keelt õppima ning tundis sügavat hämmastust selle üle, kui absurdsed tundusid sõnad ja fraasid kontekstist väljavõetuna. Ta hakkas kirjutama näidendit ,,Kiilaspäine primadonna “ (La Cantatrice chauve, 1950), kasutades keelt samamoodi nagu käsiraamat, et näidata, kui mõttetu võib olla suhtlemine . Selles näidendis külastab härra ja proua Browni teine paar, kes avastavad täiesti juhuslikult, et nad on tegelikult abielus (4, 122). Ionesco keelekriitika, mis puudutab keelt kui suhtlusvahendit ja võimu instrumenti, jätkub näidentides ,,Õppetund“ (1951) ja ,,Toolid“ (1, 353). Näidendis ,,Toolid“ (Les Chaises) on peategelaseks vana abielupaar , kes on veendunud, et publik on kohe lavale saabumas. Nad kannavad sinna aina rohkem toole, kuni kogu lava on nendega kaetud, kuid keegi ei tule sinna istuma (4, 122).
Autori tuntuim näidend ,,Ninasarvikud“ ( Rhinoceros , 1958) kujutab maailma, kus kõik peale ühe inimese muutuvad ninasarvikuteks. Ionesco ütles hiljem, et selles näidendis räägib ta fašismi levikust, kuid ta ei ole eelkõige poliitiline kirjanik. Pigem loob ta näidendeid, kus pole mingisugust ühtlust – ei tegelastes, mälestustes, süžees ega ajas. ,,Mul on tunne, et maailm - võib rikki minna nagu masin,“ ütles ta. Tema näidendid peegeldavad seda tunnet ning on olemuselt ülinaljakad, kuid samas hirmutavad (4, 122).

JEAN GENET
Jean Genet' ( 1910 -1986) loomingut läbivad maski- ja rollimängud ning selles heiastub artaud'liku julmuseteatri jooni. ''Teater teatris''- tehnika abil loob ta reaalsuse mitmekordseid peegeldusi: iseenesest teatraalne tegelikkus peegeldub mängus, milles omakorda eristub tõelisuse ja mängu tasand jne. Sageli on tegelasteks ühiskonnast välja tõugatud või allasurutud inimesed, mis toob näidendisse võimu motiivi (1, 353).
Genet on täiesti ainulaadne kirjanik, kes liikus oma üksildast rada läbi prantsuse kirjanduselu sama tavaarusaami trotsivalt, kui ta elas oma äärmustesse kalduvat elu. Tema ema jättis ta lastekodusse ning kasuvanemad nimetasid teda vargaks (4, 122)
Tema esimene teos oli romaan Notre-Dame des fleurs (1944), mille ta kirjutas vanglas pliiatsiga jõupaberile, kus ta pani ühtlasi kirja ka oma autobiograafia ,,Varga päevik“ (Le Journal du voleur, 1949) (4, 122).
Tema teemad olid tihti jäledad, kuid tema proosa kaunidus on hoolikalt valitud ,,räigele“ sisule vastukaaluks (4, 122).
Draama ,,Toatüdrukud“ ( 1947) võtab õdedest teenijannade mäss rituaalse mängu vormi, milles üks neist kehastab prouat (1, 353). Valitseb rituaalne ja unenäoline õhustik, kus tegelikkus on asendunud ,,absurdsete“ mõistetega, mis paistavad sama tegelikena kui reaalne maailm, mida nad peegeldavad. ,,Palkoni“ (Le Balcon, 1956) tegevus toimub bordellis, kus petistest aukandjad elavad välja oma erootilisi fantaasiaid, samal ajal, kui väljas on käimas revolutsioon . Näidendi atmasfäär on klaustrofoobiline ning üleminekud fantaasiast tegelikkusse on häirivad (4, 122-123).
KASUTATUD KIRJANDUS

Jüri Talvet . Maailmakirjandus 2. osa. Tln: Koolibri 1999.

Samuel Beckett. Godot’d oodates. Lõppmäng. Tln: Eesti Raamat 1973.

Phyllis Hartnoll. Lühike teatriajalugu . Tln: Eesti Raamat 1989.

Simon Beesley, Sheena Joughin. 20. sajandi kirjandus. Tln: Varrak 2001.
7

.DOC Laadi alla originaalfail 7 lk · .doc · 96 allalaadimist

20-SAJANDI ABSURDITEATER NING SELLE TÄHTSAMAD AUTORID #1

20-SAJANDI ABSURDITEATER NING SELLE TÄHTSAMAD AUTORID #2

20-SAJANDI ABSURDITEATER NING SELLE TÄHTSAMAD AUTORID #3

20-SAJANDI ABSURDITEATER NING SELLE TÄHTSAMAD AUTORID #4

20-SAJANDI ABSURDITEATER NING SELLE TÄHTSAMAD AUTORID #5

20-SAJANDI ABSURDITEATER NING SELLE TÄHTSAMAD AUTORID #6

20-SAJANDI ABSURDITEATER NING SELLE TÄHTSAMAD AUTORID #7

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 7 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-04-11 Kuupäev, millal dokument üles laeti

96 laadimist Kokku alla laetud

3 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

numme Õppematerjali autor

Referaat. Draamauuendus 20. sajandil

absurditeater samuel beckett eugene ionesco jean genet sajand referaat draamauuendus

Sarnased õppematerjalid

doc

Maailmakirjandus V (20. sajand). Küsimustik

Küsimustik kevadsemester 2014 1. Nimetage kolm Willa Catheri teost. „Minu Antonia”, „Kadunud daam”, „Üks meie seast”, „Surm kutsub peapiiskoppi”, „Oo, pioneerid” 2. Millise rahva traditsioonilise maskiteater mõjutasid 20. sajandi alguse iiri näitekirjaniku Yeatsi loomingut? Jaapani noh-teater; Yeatsi noh-teatri mõjulisi näidendeid: „Haukakaevul”, „Emeri ainus armukadedus”, „Cuchulaini surm” 3. Mida kujutab endast kirjandusnähtus nimega „cavadre exquis” („suurepärane surnukeha”)? Mis kirjandusvooluga see seostub? „Cadavre exquis” on sürrealistlik luulevorm, luuletus, kus eri sõnad, lauseosad, read või lõigud on

Kirjandus

docx

Eksistentsialistlik kirjandus

Eksistentsialismist on mõjutatud palju kirjanikke, nt Pirandello, Brecht, Beckett, Ionesco. · Luigi Pirandello (1867-1936) Itaalia näite- ja proosakirjanik, modernistliku draama alusepanija. Kirjutanud teoseid nagu: ,,Kadunud Mattia Pascal", ,,Vana jumal", ,,Üks, ei ühtki, tuhat tükki". Nobeli kirjanduspreemia · Bertolt Brecht (1898-1956) Sündis Augsburgis, oli saksa näitekirjanik, lavastaja ja luuletaja. Alustas kirjutamist juba koolis. Õppis arsti- ja loodusteadust ning käis kuulamas teatriloenguid. Kirjutas oma esimese näidendi ,,Baal". Peale ülikooli asus tööle teatrikriitikuna Augsburigi päevalehte ning võttis osa Novembrirevolutsioonist. Kolis Münchnisse dramaturgina leiba teenima. Münchenis esietendus ta näidend ,,Trummid öös", millega ta võitis Kleistri-nimelise noore dramaturgi preemia. Seejärel siirdus Berliini dramaturgiks ning asus kirja panema oma teatriteoreetilisi uuendusi nt teoses ,,Vaseost"võib neid lugeda. Ta elus

Kirjandus

docx

Kirjanduse konspekt 10-12. klass

Lüroeepika - liitliik = lugulaulud - lüüriline laad ja eepiline jutustus - nt. Valm, poeem, ballaad. Teema - millest teos kõneleb - trad. teemad: armastus, sõda, isamaa - pikemates teostes on kõrvalteemad Idee - kirjandusteose peamine mõte - väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse Stiil - kõrge = pidulik, kõrgendatud - keskmine = neutraalne - madal = argipäevane Eepika ja selle alaliik eepos Eepika ja eepose seos - 18-19.sajand oli eepika võrdne eeposega - jutustav kirjandus tänapäeval Autor - võib näidata suhtumist kaudselt - võib olla tegelaseks - võib sekkuda sündmustesse Olulisemad žanrid - suurvormid eepos ja romaan - väikevormid valm, novell, jutustus Eepos - värsivormiline suurteos ( maailma loomisest, jumalate tegudest, ajaloosõndmustest, looduskatastroofidest) - lugulaul

Kirjandus

doc

Üldine Teatriajalugu I

Töö oli vastuolus au-ideega. Töö võrdsustati mitte- vabade inimestega. Auasjaks peeti aga hoopis kulutamist. Ameerika kuld ja hõbe lubasid neid veidi aega ülbitseda. Ajapikku saab majanduslik langus üha ilmsemaks. Hispaania kuulub bandiitite ja röövlite armeesse. Tekib Hispaania kelmiromaan ehk piquaresk sisu ja vormi mittevastavus. Kogu see olukord leiab kajastusst ka hispaania dramaturgias. Lope de Vega sündis Madriidis 1562. aastal ning oli Shakespeare'i kaasaegne. Tema vanemad ei olnud aadlisoost, kuid isa oli jõukas omas kullaga tikkimise töökoda. See tagas ka Vegale hea hariduse, ta õppis mitmes ülikoolis. 1583. aastal algab tal 4-5 aastane armusuhe näitlejanna Elena Osarioga. Elena jätab ta rikkama mehe pärast maha ja Lope närvid ütlevad üles, seejärel laseb lendu kuulujutte Elena ja tema pere kohta. Elena isa on teatriomanik, ta kaebab Lope kohtusse ning viimane saadetakse Valenciasse 1588. aastal asumisele

Üldine teatriajalugu

docx

Maailmakirjandus IV. Loengute lühikonspektid

Jutustus kandub mõtetelt kiiresti tegevuse kirjeldamisse ja tagasi. Mõelge ka sellele, kas ja kui edukalt on tõlkijatel õnnestunud Woolfi lausete maagiat teises, eesti keeles korrata – seejuures on tulnud arvestada nii seda, mille säilitamist algupärand nõuab, kui ka seda, mis eritingimused ja erivõimalused seab eesti keel. Woolfi stiil on ühtaegu tihe ja kerge, kesksõnalised (des-vorm) ja mitmesugused muud vahelepõimingud ning vahefraasid võivad tähelepanu ja teadvust veidi koormata, vahel tekib tunne, et lugeja mõte ja meel hakkavad rajalt kalduma, kuid siiski säilitab autor mõõdutunde ja tema mõtisklev laad jääb nauditavaks. Märksõnu. Kirjaniku ja/või tema tegelaste pilguheited, lause ehituse plastilisus, ootuspäratus, ootuspärase ja ootusepäratu pingetloov fluktuatsioon (võnkumine). Algupärandi põhine ja tõlkepõhine. Selline

Maailmakirjanduse lühiülevaade

doc

Üldine Teatriajalugu II

näidendi aga lavastusest. Üheks probleemiks muutus vaataja istumine laval see kärpis näitlejate mänguruumi. Kuna tegu oli õukonnateatriga (klassitsism), siis tundus tolleaegsetele, et on loomulik kui vaataja end tunneb nagu kodus, näitleja end aga külalisena. Pärast kuninga surma oli klassitsistlik teater suremas. Voltaire püüdis teatrit päästa kõikvõimalike reformidega. 1759. aastal hakati sisse viima muudatusi, Commedie Francaise ehitati suuremaks, kohtade arvu suurendati ning PUBLIK EEMALDATI LAVALT. Sisuliselt tähendas see reform lava eraldamist saalist, kahe autonoomse tsooni tekkimist.mänguruum iseseisvus ning nõudis suuremat tähelepanu. Lava oli nüüd nagu tühi ruum, mida näitleja ei olnud harjunud täitma. Mängu tulid massistseenid lava täitmiseks. Kodanliku teatrirevolutsiooni üheks viljaks proovide arvu suurenemine (3lt 10-12 proovini). Ka keel lihtsustus. Direktori õlule langes järjest rohkem kohustusi, ei suutnud enam toime tulla üha mahukama

Üldine teatriajalugu

pdf

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

Kirjandusel on analüütiline, kriitiline, aga ka säilitav, konservatiivne roll. Kirjanduse mõiste on ajalooliselt muutlik. Kirjandus (ld k literatura) oli algselt seotud kirjatähe (ld k littera) mõistega ja tal oli tehniline sisu. Kirjandus uuris tähestikku, grammatikat, teksti, haritust ja õpetatust. Viimase uurimine osutus kõige püsivamaks. Keskajal oli kirjandus seotud kirjavaraga (ld k scriptum). Autonoomne kirjanduse valdkond tekkis 18.-19. sajandi vahetusel ning see areng oli seotud esteetika tekkimisega. Tekkis ilukirjanduse (pr k beller lettres) mõiste. Kirjandus on väljamõeldis (ingl k fiction), mille vastandnähtuseks on mitte- väljamõeldis (ingl k non-fiction). Väljamõeldis on vale (lie) või poeetiline kujutelm (poetical imagery). Hiljem selle tähendus kitsenes. Tänapäeval mõeldakse väljamõeldise (fiction) all ilukirjandust, proosateoseid. Väljamõeldise ja mitte- väljamõeldise eristamine on üha keerulisem

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

rtf

Kirjanduse eksam erinevad PILETID

sai). Ümber ringi ärid hakkasid vaikselt pankrotistuma. Denis sai tööle Daamide Õnne, mille peale nad onuga tülli läksid. Kerge seal töö polnud, kuna suhtumine Denisi oli julm ja ülekohtune, mille tulemusena Denise lahti lasti esmakordselt. Põhjuseks oli Jean, kes tembeltati Denise armukeseks, kuna ta tuli õe juurde, et raha küsida. Denise oli tüdruk, kes pühendus sajaprotsendiselt oma vendadele. Erinevalt teistest selle aja naistest/tüdrukutest ei olnud temal ei meest ega armukest. Raske oli peale lahti laskmist hakkama saada, kuna puudus raha. Nii palju vedas, et Denise sai tänu kuulutusele vanahärra juurde toa, kuid ka selle eest pidi ju maksma. Ta lootis, et saab vanahärra juures tööd, mille eest saab raha, kuid tal polnud millegi eest maksta. Ometigi aitas Denise vanahärrat. Ühel õhtul jalutades pargis koos Pepega kohtas Denise Mouretit

Kirjandus

Rohkem sarnaseid