9. Homonüümia samakõlalisus, nt tee (jook), tee (rada), tee (käsk) Kui tähendused on mõisteliselt lähedased, siis on tegu polüseemiaga, kui aga täiesti seostamatud, siis homonüümiaga. 10. Fonoloogia keeleteadus, mis uurib häälikuid kui kõneüksusi foneem häälikukujund NB! Üksikhäälikul endal pole tähendust. 11. Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi tähtsaim osa on silbi tuum. Silbi tuumaks on täishäälik või selle ühend. Silbi 3 osa on algus, tuum ja lõpp. STR - I - TS - L - EI - D ALGUS TUUM LÕPP ALGUS TUUM LÕPP 12. Silbid jagunevad pikkadeks ja lühikesteks. Pikad silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks. Lühikesed puudub silbi lõpp ja tuum koosneb ainult ühest täishäälikust. Alguse kohta piiranguid pole. Pikad olemas silbi lõpp või mille silbituum koosneb kahest täishäälikust või on täidetud mõlemad tingimused.
= hunt susi HÄÄLIKUSÜSTEEM Häälikutel eraldi tähendust ei ole, kui neid omavahel kombineerida siis saavad nad ka tähenduse, sest häälikuid kombineerides tekivad sõnad. Maailma erinevate keelte häälikusüsteemides on sarnasusi: - täishäälikud ehk vokaalid; - kaashäälikud ehk konsonandid. Täishäälikute ehk vokaalide puhul on suu avatud ja nende teel ei ole mingi- suguseid takistusi. Eesti keeles on 9 vokaali, võrreldes teiste maailma keelte puhul on palju. Enamik maailma keeled saavad hakkama 5-6 vokaaliga ning kõige vähem on 3 vokaali. Keelele annavad kõlavuse vokaalid. Me moodustame vokaalid väljahingamisel koos häältepaelte vibreerimisel. Häältepaelte vibreerimine ja suu
Sümbol-märk, millega tähistatakse mingit mõistet Tähistaja- sõna"lill" tähistatav-lill Sünonüümid samatähenduslikud sõnad, nt ilus kena kaunis. Antonüümid vastandtähendusega sõnad, nt must valge, ilus kole. Homonüümid sama kuju, kuid erineva tähenduse ja päritoluga sõnad, nt tuli, tee, viis. Paronüümid kõlaliselt ja vormiliselt sarnased ning lähedase tähendusega sõnad, nt enamik enamus, enne ennem. 3. Häälikud ja foneetika semijootik-teadus märgi süsteemidest foneetika-häälikusüsteemi uuriv teadus fonoloogia-uurib häälikute kasutamist keeles morfoloogia-keele vormi õpetus süntaks-teadus,mis uurib sünadest lausete moodustamist fonotaktika-määrab,millised häälikujärjendid on keeles lubatud ja millised mitte palatalisatsioon-peenendus,mis on tingitud naaber häälikutest võõrhäälikud on häälikud,mis esinevad vaid võõrsõnades,võõrtähed esinevad
Silp. Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi ülesandeks on muuta häälikud kõnes kergesti hääldatavaks ja tajutavaks. Lühikesed silbid on sellised,millel puudub silbi lõpp ja tuum koosneb ainult ühest täishäälikust . Pikad silbid on sellised , millel on olemas silbi lõpp, või mille silbituum koosneb kahest täishäälikust. Lahtised silbid on need, millel puudub silbi lõpp. Kinnistel aga on silbi lõpp. Rõhk. Rõhk on keelenähtus, mille puhul sõna teatud silpe hääldatakse suurema intensiivsusega kui teisi. Eesti keeles on rõhu ülesanne tähistada sõna algust. Kõnetakt on keele kõige väiksem rütmiüksus. 1) Rõhulisele silbile järgneb üks rõhutu silp : e-ma 2) Rõhulisele silbile järgneb kaks rõhutut silpi : Tüd-ru-kud
tähendust. · Homonüümia on nähtus, mille puhul kahel keelemärgil on samakõlalised tähistajad. · Sünonüümia on nähtus, mille puhul ühel tähistataval on mitu erinevat tähistajat. · Konsonandid on sulg- ja ahtushäälikud. · Foneetika on teadus, mis uurib häälikute füüsikalisi omadusi. · Fonoloogia on teadus, mis uurib häälikuid kui keeleüksusi. · Foneem on hääliku kujund. · Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. · Silbi tuum on täishäälik või täishäälikuühend. · Lühike on silp, millel puudub lõpp ja tuumas on üks täishäälik. · Pikk on silp, millel on olemas silbi lõpp või mille tuumas on kaks täishäälikut. · Kõnetakt on keele väikseim rütmiüksus. · Esimene välde on see, mis esineb ainult lühikestes rõhulistes silpides. · Teine välde on see, mis esineb ainult pikkades rõhulistes silpides. · Kolmas välde on see, millel on eriline rõhk, millega hääldatakse rõhulist pikka silpi.
1. Silp Silp on kõnes esinev väikseim hääldusüksus. Igas silbis peab olema tuum. Silbi tuumaks võib olla täishäälik või täishäälikuühend. Ema: E=tuum. Silbi tuumaks ei saa olla kunagi olla rohkem kui kaks täishäälikut. Peale selle silbil võib olla algus ja lõpp, nendeks on kaashäälikud. Lendas: E,a=tuum L,d algus ja N, s lõpp Kui silbil ei ole lõppu, siis nimetatakse seda silpi lahtiseks, kui on lõpp siis nimetatakse seda kinninesilp. Silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks silpideks. Peale selle jagunevad silbid lühikesteks ja pikkadeks. Lühikeses silbis puudub silbilõpp ja silbi tuumaks on ainult üks täishäälik.Lühikestes silpides esineb. Pikkadel silpidel on silbilõpp ja ka sellised mille tuum koosneb kahest täishäälikust.
.................................................5 h võõrsõnades...........................................................................................................................5 f ja s õigekiri............................................................................................................................ 5 Võõrsõnade lõppsilbi õigekiri......................................................................................................6 Lõppsilbi täishäälik..................................................................................................................6 Lõppsilbi sulghäälik................................................................................................................7 SUUR JA VÄIKE ALGUSTÄHT...................................................................................................7 Polüseemia, homonüümia, sünonüümia, välted, astmevaheldus....................................................
tähendus ja tähistaja e. sõna ise. Nt:liiklusmärgid. Keelemärgid jagunevad liht ja liitmärkideks. POLÜSEEMIA e. mitmetähenduslikkus on nähtus, mille puhul ühel sõnal on mitu üksteisega tihedalt seotud tähendust (nt.klaas). HOMONÜÜMIA e. samakõlalisus on nähtus, mille puhul kahe või enama samakõlalisesõna tähendused ei ole omavahel seotud(aas, tee). SÜNONÜÜMIA e. samatähenduslikkus on nähtus, mille puhul ühel tähistataval on mitu erinevat tähistajat(koerlane). Häälikud:vokaalid(e. täishäälikud tagavad kõne kõlalisuse: a,e,i,o,u,õ,ä,ö,ü) ja konsonandid [e. kaashäälikud(ahtushäälikud:j,l,m,n,r,v. moodust. Koos vokaalidega helilised häälikud)(helitud ahtushäälikud(s,h,f,s,z,z) ja sulghäälikud)]. amadal tagavokaal. e,ökeskkõrged eesvokaalid. i,ü kõrged eesvokaalid. okeskkõrge tagavokaal. ukõrge tagavokaal. õkeskkõrge tagavokaal. ämadal eesvokaal. Keele häälikusüsteemi uurimisega tegelevad kaks teadusharu:1
Väikseim keeleüksus, abstraktsioon. Allofoonid e. eri foneemide esindajad (foneem /i/ tähistab häälikut [i]). Minimaalpaarianalüüs. Minimaalpaar koosneb kahest sõnast, mis on eri tähendusega ja mis erinevad teineteisest vaid ühe hääliku võrra: pila-pala, muu-suu, kala-kana jt. Täiendav jaotumine e. komplementaarne distributsioon: kui kahe häälikuga ei leidu ühtki minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine. Kui häälikud on ka foneetiliselt sarnased, on nad ühe ja sama foneemi esindajad e. allofoonid. Sel juhul on häälikute erinevus liiane e. redundantne. Näide täiendavast jaotumisest ja ühe ja sama foneemi allofoonidest: ja n. Vaba vaheldus: kui kaks häälikut esinevad ühes ja samas häälikuümbruses, olemata seejuures omavahel opositsioonis. Erinevus ei ole distinktiivne ja häälikud on vabad variandid. Nt eesti keeles
1. Jaguneb: -homograaf-sama kirjapilt, erinev hääldus näiteks palk-mida makstakse ja palk nagu puupalk. -homofoon- erinev kirjapilt, sarnane hääldus(paar-baar). 2. Paronüüm ehk sarnassõna-kirjapilt ja hääldus sarnane, kuid mitte sama, tähendus erinev nt. Õieti ja õigesti, ennem ja enne, vahel ja vahest. 3) Häälikud ja foneetika Täishäälikud e Kaashäälikud e konsonandid vokaalid, on kõik L, m, n, r, j, v, h, s, k/g, p/b, t/d, f, s, z, z. helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, Helilised Helitud (h ja s) ü. L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid
NIMISÕNAD TEGUSÕNAD SIDESÕNAD nt taevas, kivi, auto nt lendama, laulma nt ja, ning, ega, või OMADUSSÕNAD HÜÜDSÕNAD nt hall, raske, värviline nt aitäh, noh, tere, hallo, ennäe ARVSÕNAD MÄÄRSÕNAD(kuulub tegusõna 1) põhiarvsõna (kui palju?) juurde) 2) järgarvsõna (mitmes?) 1) kohamäärsõna (kus?) nt üks, kolm, kuraditosin, pool 2) ajamäärsõna (millal?) 3) viisi- ja seisundimäärsõna (kuidas?)
· Kõnesüntees · Kõneleja automaatne tuvastus · Abivahendid kõnepuuetega inimestele · Abivahendid pimedatele · Tehismuusika 6. Nimeta inimese kõneorganid, kuulmisorganid. Kõneorganid: Kõnetrakt: kõva suulagi, pehme suulagi, ninaõõs, huuled, suuõõs, kõripealis, keeleluu, keel, Kõri: kilpkõhr, häälekurrud, sõrmuskõhr, Kopsud: hingetoru, rinnak, söögitoru, diafragma Kuulmisorganid: 7. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vastupidiselt konsonantidele on vokaal häälik, mille artikuleerimisel pääseb õhk vabalt ja takistuseta pidevalt välja suust või suust ja ninast 8. Kirjelda vokaale kolme artikulatoorse mõõtmega (lähtuvalt keele ja huulte asendist). Vokaale saab kirjeldada kolme artikulatoorse mõõtmega (keele ja huulte asendiga): 1. keele kõrgus 2. keele ees-tagapoolsus 3. huulte ümardatus 9. Mis on diftong, millised vokaalid võivad olla diftongi esikomponendiks, millised järelkomponendiks?
eristavad tähendusi. Fonoloogia kõige olulisem mõiste on foneem (häälikupere), mis on keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon. Segmentaalfoneemid (vokaalid ja konsonandid. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna (nt foneem /i/ tähistab häälikut [I]). Suprasegmentaalfoneemid (rõhk, kvantiteet (välde), kõnemeloodia e intonatsioon) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Foneetika põhiüksus on häälik e segment. Häälikud on väikseimad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused. Häälikutel ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Häälikuid liigitatakse vokaalideks ja konsonantideks. Minimaalpaarianalüüs foneemianalüüsi põhiline meetod. Minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus:vaar, veer, viir, voor, võõr-, väär, vöör. Erinevad häälikud on fonoloogilises
· Kõnekunsti ehk retoorika õpetamisel · Logopeedia (kõnepuuete uurimine ja ravi) · Juriidilised alad (hääle tuvastamine) · Muusikaakustikas · Keeletehnoloogia (abivehendid vaegkuuljatele) 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? · Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. · Foneetika põhiüksus on häälik ehk segment. · Häälikud on kõige väiksemad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused, neil ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Liigitatakse: vokaalid ja konsonandid. · Fonoloogia on keelte häälikusüsteemide tõlgendamine. · Fonoloogia tähtsaim mõiste on foneem keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon. Minimaalpaarid: · Minimaalpaarianalüüs on foneemianalüüsi põhiline meetod.
Hingamiselundid tagavad hääle tekitamiseks vajaliku õhuvoolu. Hingamine kujundab kõne rütmi, hääle kõrgust ning hääle valjust. 10. Missugused on meie fonatsioonielundid? Kõri: sõrmuskõhr, kilpkõhr, pilkkõhred, häälekurrud, häälepilu. 11. Milline on häälekurdude tegevus kõnelemisel? Häälekurdude võnkumine tekitab hääle põhisagedust. Võnked annavad energiat, mille abil neelu, suuõõne ja huulte vahelise ava suurust muutes moodustatakse häälikud. 12. Milline on häälekurdude asend ja tegevus hingamisel, helitute ja heliliste häälikute hääldamisel, sosistamisel? · Hingamine häälekurrud on hingamisel üksteisest eemal ja tõmbuvad kas kokku või lahku. - Sissehingamine paarse tagumise laiendajalihase kokkutõmme tõmbab häälejätked külgede suunas, siis lahutab ja pikendab ja jäigendab häälekurde. Tekib avar 5-nurkne häälepilu.
Õigekiri häälikutel 1. sulghäälikud (k,p,t,g,b,d) · sõna alguses oleneb kas on võõrsõna või mitte · sõna keskel sõltub hääldusest ja rõhust. Käändsõnad: omastav,osastav,rajav jne. Pöördsõnad: ma-tegevusnimi Nt: murdma murdsin · sõna lõpus sõna rõhk, võõr või omasõna -ki, -gi sõltub tähendusest -ki (sulghäälikud s,h,f,s) -gi (täishäälikud, helilised häälikud l,m,n,r jt) 2. H õigekiri · Sõna alguses tähendusest · Sõna keskel sõna rõhk, pikk täishäälik, lühike täishäälik · Sõna lõpus oma sõna, rõhk, hüüatused 3. i ja j · tegija ij, j · mida teha? Nt: käia i · võõrsõnades pikk täishäälik lõpus-> silbi lõppu i. Nt: ekskursi-oon · osades võõrsõnades täishäälik lõpus lühike, silbi alguses j. Nt: postil-jon
Meeshääle kõrgus on umbes 70-150 Hz ja naishäälel umbes 150-300 Hz. Sügavalt sisse hingates häälepilu avaneb. Heliliste häälikute puhul helikurrud võnguvad (see annab häälele tema kõrguse ja helilisuse). Kui hingeldame ja häälekurrud ei sulgu korralikult, tekib käre hääl. 12. Missugune on häälekurdude asend ja tegevus hingamisel, helitute ja heliliste häälikute hääldamisel, sosistamisel? 1) sügav hingamine 2) jõudehingamine ja paljud helitud häälikud 3) sosistamine 4) helilised häälikud. 13. Missugused on artikulatsioonielundid? Ülesanne hääle häälikuteks kujundamine. Aktiivsed artikulaatorid on huuled ja keel. Kõnetrakt: 1)Neeluõõs: neeluhäälikud e farüngaalid 2) Ninaõõs: ninahäälikud e nasaalid 3) Suuõõs: suuhäälikud e oraalid. Nasaalne resonants: Nasaalid - õhk väljub ainult nina kaudu. Pehme suulagi tõuseb ja moodustab velaarse sulu, mis eraldab ninaõõne ülejäänud kõnetraktist. Nasaleeritud
Minimaalpaar kaks sõna, mis erinevad ühe allofooni poolest ja omavad erinevaid tähendusi (kana-kala) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurib, missugused häälikulised vastandused on tähendusi eristavad. Distinktiivtunnused sõna tähendusi eristavad tunnused 6. Mis on paralleelne ja täiendav jaotumine? Kui kahe häälikuga ei leidu ühtegi minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine, on häälikud täiendavas jaotumises ehk komplementaarses distributsioonis. Kui kaks häälikut esinevad samas häälikuümbruses, olemata seejuures omavahel opositsioonis, on nad vabas vahelduses ja kujutavad endast ühe ja sama foneemi allofoone. 7. Millisesse kolme ossa võib jagada inimese kõneaparaadi ja mis on nende osade ülesanded? Kõneaparaat elundid, mida hääldamisel kasutame. 1) Hingamiselundid (ninaõõs, hingetoru, kopsutorud)
Eveli Soika Tallinna Kristiine Gümnaasium kevad 2007 HÄÄLIKUD vokaalid ehk täishäälikud konsonandid ehk kaashäälikud a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, l, m, n, r, v, j k/g, p/b, t/d f h, s, s helilised häälikud helitud häälikud (neile liitub liide -gi) (neile liitub liide -ki) HÄÄLIKUTE PIKKUSE MÄRKIMINE KIRJAS LÜHIKE PIKK ÜLIPIKK erandlikult
Struktuurilt jagunevad sidesõnad:1) lihtkonjunktsioonid (aga, sest, vaid);2) liitkonjunktsioonid (justkui, otsekui); rinnastavad või alistavad Hüüdsõna-Hüüdsõna on iseseisva nominatiivse tähenduseta muutumatu sõna, mis väljendab tundeid, tahteavaldusi, hüüatusi, loodushääli vms ja esineb lauses kas omaette hüüundina või mitmesuguste vormelite kujul (k.a iseseisvate lausetena, nt Kuku!) Nt Noh, ma võin ju tulla. Tohoh pime! Algupärased/teisesed/laenulised. 8. Tegusõna. Tegusõna väljendab tegevust või olemist ja vastab küsimusele mida tegema? Morfoloogiliselt on verb pöördsõna, süntaktiliselt esineb ta lauses öeldisena. Tähenduse järgi võib verbe jagada: Tegemisverbid Olemisverbid, olemisverbid. Objektiga seostumise alusel jagunevad verbid: Sihilisteks-tegema, Sihituteks-käima, Verbide jaotus tegevuslaadi alusel. Kestus 1) momentaanid – väljendavad hetkelist või ühekordset tegevust: haugatama, minema;
õpitava keelematerjali kohta seletusi Sulle ka emakeeles. Ühelt poolt rõhutakse reeglipärasust ning teiselt poolt tähtsamaid erandeid ja iseärasusi. Käsiraamatus on käsitletud järgmised teemad: 1. Nimisõna (sugu, arvukategooria, käänamine, eesõna ja nimisõna); 2. Omadussõna ( käänamine, omadussõna võrdlusastmed, lühivormid); 3. Määrus (võrdlusastmed, kasutamine); 4. Asesõna ( käänamine); 5. Tegusõna ( pöördkond, ajad, käskiv kõneviis, tegusõnade aspektid, liikumisverbid). 6. Kesksõna (vormid, käänamine) Raamat on mõeldud Sulle ainult abimeheks. Tegelik töö käib tunnis läbi praktilise tegevuse. Soovin Sulle edu! Autor 2 : 1. .................................................
Eesti õigekeel Häälikuõpetus Häälikute märkimiseks kirjas kasutatakse tähti. Häälikud jagunevad kaheks: täishäälikud ehk vokaalid ja kaashäälikud ehk konsonandid. Helitud häälikud: k, p, t. g, b, d, s, h, f, s + ki Helilised: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, l, m, n, r, z, z, v + gi Sõna keskel kirjutatakes helitu hääliku kõrvale k, p, t: ohtlik, uhkelt Helitu hääliku kõrvale võib jääda g, b, d: 1. liitsõna liitumiskohas: raudtee, tiibklaver, algkõrgus, algkool, naisduett 2. liidete liitumiskohas: ringkond, leibkond, lindki, saagki, jalgsi, vargsi 3. sõnade muutevormides:
1 REEGLID, MIDA PÕHIKOOLI LÕPUKS ON VAJA TEADA Eesti keeles: ÕIGEKIRI: Täishäälikud e Kaashäälikud e konsonandid vokaalid, on kõik L, m, n, r, j, v, h, s, k/g, p/b, t/d, f, s, z, z. helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü. Helilised Helitud (h ja s) L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Konsonantühend: nt kosmiline.
25. Missugused on eesti keele konsonantfoneemid ja konsonantidega seotud fonoloogilised probleemid? 17: k, t, t´, p, s, s´, s, h, f, v, m, n, n´, r, l, l´, j. eesti keeles puudub heliliste ja helitute sulghäälikute ja sibilantide vastandus, võõrtähed s ja z, palataliseeritud foneemidel puuduvad kirjas neile vastavad tähed, frikatiivid f ja v moodustavad ainsa helilise ja helitu konsonandi vastanduse. 26. Mis on koartikulatsioon ehk kaasahääldus? Nähtus, kus häälikud üksteist kõnevoolus mõjutavad. 27. Mis on assimilatsioon ja kuidas ta kõnes väljendub? Sarnastumine. Üks häälik lähendab teise hääliku laadi oma laadile. 28. Mille alusel võib assimilatsiooninähtusi rühmitada? Tooge näiteid! Ulatuse (täielik muld-mulla ja osaline a lumd-lund), suuna (progressiivne ja regressiivne) ja kauguse (lähiassimilatsioon ja kaugassimilatsioon) alusel. Foneetiliste omaduste
1. Mõisted Homonüümid-samakirjapildiga aga eri tähendusega sõnad Sünonüümid-samatähenduslikud sõnad Antonüümid-vastandtähenduslikud sõnad 2. Häälikute liigitus. 3. Silbitamise reeglid. 1.üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la-gu; 2.kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3.(üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau-lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us -- ava on tüvi, us on tuletusliide; 4.kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii-u, hoi- us-te; 5.liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai-a-laps; 6.võõrsõnu silbitatakse üldiselt nagu eesti omasõnu: dü-na-mo (1
kõneviis jussiiv: mina tehku, sina tehku jne. Ka eesti kaudne kõneviis (tegevat) on oleviku kesksõna partitiivivormi regrammatikalisatsiooni tulemus. Kuna kirjakeel on loomult konservatiivne ja grammatikalisatsioon kujuneb ennekõike kõnekeeles, siis tekitab grammatika evolutsiooniline uuenemine enamasti vorme, mis korrektsesse kirjakeelde ei sobi (vä-küsimus, tänu ja läbi tähendusnihked jne). 3 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? Enne 1000 AD. Õ tekkimise põhitingimus: kui esimeses silbis e ja taga a. Õ sündis esisilpi varasema e ja o asemele (merta > mõrta, polvi > põlvi). Õ tekkimine on toimunud mitmes järgus.Eesti keeles on õ vanem kui vene keeles.Läänemeresoome keeled jagunevad vastavalt õ esinemisele kahte rühma: lõunarühma keeled ja põhjarühma keeled. Lõunarühma kuuluvad eesti, vadja ja liivi keel, neis esineb õ. Põhjarühma keeltes õ-d pole. 5
grammatika, võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks. Kreoolkeel ema hakkab seda keelt rääkima oma lapsega, seega on see emakeeleks ja tekib oma kinnistunud grammatika. 02.10.2012 Foneetika ja fonoloogia Foneetika: a) Artikulatoorne - hääldamine b) Akustiline tegeleb häälelainega, pigem füüsikaline teadus c) Auditiivne ehk tajufoneetika kuidas inimene vastu võtab. Mõisteid..... Dentaalne hammaste juures moodustatud häälikud Palataalne vastu suulage moodustatud häälikud nt k Larüngaalne kurgus moodudtunud häälikud, nt sulghäälikud mingited teatud sõnades Labiaalne huulte abil moodustatud, nt p Aspireeritud oluline inglise keele häälduses, k p t juures Diftong täishäälikuühend, kaks erinevat täishäälikut Geminaat sama konsonandi topeltesinemine silbipiiril, nt kammi - kapi Positsioonilised nähtused: palatalisatsioon häälikute pehmendus, l n s t
Indeksite motivatsioon on põhjuslik: me järeldame midagi: jäljed liival on märk inimesest, me järeldame, et inimene oli rannas. Järelduslikud märgid on keelemurded. 2) keelemärgi diskreetsus ehk eristatavus: Vorm ja tähendus on selgelt koos, piirid on kindlad. On kas "kana" või "kala", vahepealset võimalust pole. Märk süsteemis on tervik. Paralingvistilised vahendid on kõnes kuuldavad hääleomadused, mis pole häälikud: toon, intonatsioon jms. Sellist diskreetsust pole, tempo, häälekõrgus muutuvad. Ekstralingvistilised vahendid on keelele lisaks, nt pilk 3) keelesüsteemi duaalsus- kõik imimkeeled on kaheliigilised: esimene liigendus: tähendus/vorm; teine liigendus: fonoloogiline süsteem, kus tähenduseta üksustest pannakse kokku tähenduslikud üksused (sõnad) 4) keelesüsteemi produktiivsus- Keelel ei ole piire; lausete hulk keeles on piiramatu.
eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavalt tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Uurib häälikute ühendeid. Foneetika põhimõisteid: • Mõisteid häälikute moodustusviisist tulenevalt o heliline / helitu, konsonant, vokaal o klusiil (k, p, t) o frikatiiv: sibilant (s, š, z, ž) ja spirant (f, v, h)), o afrikaat (ts, ks), nasaal (n,m,ŋ), lateraal (l), tremulant (r), poolvokaal (w,j) o dentaalne, palataalne, larüngaalne, labiaalne o aspireeritud • Häälikute kombinatsioonid o diftong ehk täishäälikuühend o konsonantühend o geminaat • Veel foneetilisi nähtusi
ühilduvad arvus põhisõnaga. Nt Kumb õde sulle rohkem meeldib? Missugused inimesed nad tegelikult on? Mitmendas klassis Mari käib? 6) umbmäärased (indefiniitpronoomenid) Viitavad mingile täpselt määratlemata või tundmatule asjale, nähtusele või tunnusele. iga,igaüks, igamees,kõik, mõlemad, kumbki,emb-kumb, kogu, terve, keegi, miski, mingi, mingisugu ne, miskisugune,ükski, mitu, mitmes, mitu-setu, mitmes-setmes, mõni, mõningane, paljud,üks, tein e. 9. Tegusõna e verb, sõnaliigi iseloomustus ja näited. Tegusõnad on tüüpjuhul pöördes, ajas, kõneviisis, tegumoes ja kõneliigis muutuvad sõnad, mis väljendavad tegevust ja esinevad lauses öeldisena. Nt Ta elab Pärnus. Nad sõitsid suveks maale. Vormiliselt jagunevad tegusõnad liht-, liit-, ühend- ja väljendtegusõnadeks. Lihttegusõnad on tegusõnad, mis koosnevad ühest (liht- või tuletatud) tüvest, nt elama, õppima.
mhmh (tagasisidesignaalid); noh, no (kõnevooru alustamise vahendid). 4) Onomatopoeetilised interjektsioonid: 4a) elusolendite häälitsusi matkivad sõnad, nt mjäu, piiks, auh-auh, ha-ha-haa; 4b) tegevustega kaasnevaid häälitsusi matkivad sõnad, nt prõks, müts, tik-tak, pots, klips- klõps. Onomatopoeetilised sõnad on tihti reduplikatiivsed, nt kiiga-kääga, piiri-pääri, kill-kõll, müta-mäta. 15. Tegusõna e verb (verbi liigid tähenduse, objekti käände, struktuuri ja süntaktilise funktsiooni alusel) - Tegusõna väljendab tegevust või olemist ja vastab küsimusele mida tegema? Morfoloogiliselt on verb pöördsõna, süntaktiliselt esineb ta lauses öeldisena. Tähenduse järgi võib verbe jagada: 1. Tegemisverbid, mis vastavad küsimusele mida tegema?, nt jooksma, mõtlema, vedama, töötama, lugema, magama. 2
võimalikku liitsõnalisust : George-down, Volgo-grad. Ei ole soovitatav lahutada täheühendit mis hääldub ühe häälikuna München, Gen-scher. Sõnaliigid Muutuvad pöördsõnad ains. Mitm. 3 pööret Käändsõnad nimisõnad, omadussõnad, arvsõnad, asesõnad Muutumatud kaassõnad, määrsõnad, sidesõnad, hüüdsõnad Kaassõna esineb ainult käändsõnaga! Määrsõna kuulub tegusõna juurde!, lt lõpuga alati määrsõna! Suur ja väike algustäht, jutumärgid. Läbiva suurtähega ja jutumärkideta kirjutatakse: 1) Isiku- ja olendinimed 2) Koha- ja ehitisenimed 3) Asutuste, ettevõtete, organisatsioonide, ühenduste nimed ja nimetused (ametlikkuse näitamisel) 4) Riigi- ja osariiginimed 5) Perioodikaväljaanded 6) Ajaloosündmuste nimed 7) Autasunimed ( orden, medal, teenetemärk, auhind, preemia, karikas jms.) 8) Üritustenimed
Personifikatsioon- isikustamine, st elutule elu andmist, nt tuul puhub, pilv nutab jne. Allegooria- mõistukõne, räägitakse piltlikult, nt: ta on kullast kätega mees, siis st et ta on hea töömees või oskab hästi erinevaid majapidamisasju teha. 6) Nimeta keele struktuuri erinevad tasandid. Iseloomusta neid. Miks peab keel mitmetasandiline olema? Keele struktuuri tasandid: 1. Häälikutasand(häälikud, silbid, rõhud, välted) 2. sõnatasand(sõnaliigid, sõnamoodustus) 3. vormimoodustus 4. Lausemoodustus Keel peab olema mitmetasandiline, et saaks rääkida, kui oleksid vaid üksikud nimetavas käändes sõnad, ei teaks keegi, kuidas neile rõhkusid asetada, kuidas neid pöörata, nendega vorme moodustada ja omavahel niimoodi ritta panna, et tuleks lause. 7) Millega tegeleb foneetika ja fonoloogia? Kuidas neid teadusharusid tänapäeva tehnoloogias kasutatakse? Too näiteid.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
