Victoria (2)

Rapla Vesiroosi Gümnaasium
KUNINGANNA VICTORIA
Referaat
Koostaja : Kertu Roosla
Klass: 11 b
Juhendaja : Heli Heinaste
Rapla 2010
Sisukord
Sissejuhatus………………………………………………………………………………...….3
Alexandrina Victoria………………………………………………………………...……....4,5
Kuninganna Victoria………………………………………………………………….....6,7,8,9
Sündmusi Victoria valitsemise ajal………………………………………………………......10
Huvitavat kuninganna ja tema ajastu kohta………………………………………………….11
Kokkuvõte…………………………………………………………………………………...12
Illustratsioonid ……………………………………………………………………………….13
Kasutatud kirjandus………………………………………………………………………….14
Sissejuhatus
Valmistan referaadi kuninganna Victoriast. Enne raamatu lugemist teadsin temast ainult seda, et ta oli mingi aeg Suurbritannia kuninganna, kuid sellega mu teadmised ka piirnesid. Ma tõesti polnud temast midagi muud kuulnud . Teosest ootasin, et ta annaks mulle faktipõhise ülevaate Victoria elust.
Kuna raamatu pealkiri on ’’Victoria. Tema väike majesteet ’’, siis eeldasin, et ta on sellise kuningliku eluga juba maast madalast kokku puutunud, et ta elu oli ilus, talle lubati kõike mida soovis, et kõik oli ilus. Kuid raamatu lõppedes sain teada, kuidas asi tegelikult oli olnud.

Alexandrina Victoria

Pisike Aleksandrina Victoria sündis 24. mail 1819. aastal. Emaks oli tal Saksi-Coburgi printsess Victoria ja isaks George IV venna Kenti hertsog Edward. Aleksandrina oli Edwardi ainuke seaduslik laps. Tüdrukul oli poolõde Feodore, kes oli talle väga meeldiv, ta lausa jumaldas teda, aga üpris suure vanusevahe tõttu nende suhtlemine jäi ema ja lapse tasandile, mitte nagu õed räägivad kõiksuguseid klatše. Veel oli tal poolvend Karl. Kui Briti troonipärijat teda ei võetud, sest oli alles kolmas troonipärijate järjestuses. Hilisemas elus on Victoria öelnud, et lapsepõlves oli ta kurb, armastust polnud tal kellegagi jagada, kuna emaga nad hästi läbi ei saanud, isa tal polnud, pärisõdesid- vendi polnud, et ta ei tea, mis on õnnelik perekonnaelu.
Ta oli jonnakas, õppida ei tahtnud, kuna ei pidanud seda vajalikuks. Ega tema õpetamist ka eriti tarvilikuks peetud, kuna troonipärijate arvestuses alles kolmas oli. Üldiselt oli teda raske kasvatada just tema jonnakuse ning temperamentsuse tõttu. Veel oli ta paha laps, ütleks, et vanemate õudusunenägu. Kuid eks ta sellepärast selline oligi, et isa tal polnud ning emaga sidemed auklikud. Noore Victoria guvernant on öelnud, et pole nii halba last varem näinud. Laps tagus rusikatega ning karjus , kui talle midagi teha ei meeldinud. Talle ei meeldinud alfabeeti õppida, sellele tõestamiseks ta pani end jällegi maksma. Sellele järgnes karistus , mis loomulikult ajas väikse tüdruku nutma . Nii see ju ikka on. Ta näitas ennast kogu aeg sellise märatsevana, kuid tegelikult oli ta üpriski närviline ja arg plika .
Kuna Victoria oli sõjaväelase laps, siis püüdis ta seda sõjaväelisust endalegi sisse kodeerida. See tähendab, et ta ei valetanud kunagi, sõpradele oli truu, oli meeletult kindlameelne. Pettust ja intriige vihkas, sest need pidavat viima reetmiseni. Eks see ka minu arvates nii ole. Ta ei arvanud, et kavalus kaugele viib, ta ei tahtnud kedagi ümber sõrme mässida, vaid otse tegutseda. Ta tegutseski kaine mõistusega kõiges vältides dilemmasid, mis oleksid saanud saatuslikuks mõjutajaks.
Välimuselt oli ta vulgaarne paksuke, kellel olid sinised silmad ja väike suu, mida oli tal kombeks lahti hoida. Tema välimuse uhkuseks olid ta pikad kaunid blondid juuksed( arvati, et need on ainsad asjad, mis on tal ema poolsest suguvõsast, kus kõik olid väga ilusad inimesed). Tema välimuses puudus graatsia . Talle meeldis riietuda lihtsalt ja mõistlikult. Tema riietust täiendasud pantaletid, madalad kingad. Alatihti vajus ta pea longu ja, et seda ei juhtuks kinnitas ta ema talle lõua alla astelpajuoksa. Et siis kui Victoria pead langetas torkisid teravad okkad ta kaela.
1829.aastal toimusid Victoria elukorralduses suured muutused, sest valitses vana ja haige William ning onu Frederick oli surnud. Sellest tulenevalt oli tüdruk järsku järgmiseks troonipärijaks saanud. Tänu John Conryle, kes oli Kenti hertsoginna rahaasjade ajaja ning valitses majapidamist , kehtestas uued käsud nind keelud Victoriale. Tüdruk pidi väga nüüdsest väga palju aega veetma koolitoas, see aeg oli neli tundi. Talle meeldivateks aineteks olid aritmeetika, klaverimäng, laulmine ja tantsimine. Joonistamine kuulus veel eraldi kategooriasse, sest see oli ta kõige lemmikum. Joonistamises oldi talle kõvasti antud.
Victoriat valvati kogu aeg. Talle keelati lõbu. Ei tohtinud ta mängida teiste lastega peale Conroy lastega. Ta pidi oma lapsepõlve sõbrannaks pidama Conroy tütart Victoiry, kuid ta põlastas ja vihkas seda tüdrukut. Ei tohtinud ta näidata ühegi teenri vastu lahkust. Ei tohtinud ta suhelda halva enda halva kuulsusega onudega. Ei tohtinud ta treppidelt üksi liikuda , kuna alati oli võimalus, järsku ta kukub ning sureb , mida ei tohtinud juhtuda. Ei tohtinud ta toitu kohe pärast selle tema juurde kohaleviimist süüa, kuna see võis olla mürgitatud. Keegi pidi selle alati enne ära maitsema ja alles pärast seda sai Victoria süüa. Tüdruk nuttis kaua kaua, kui ta ise aru sai, et on järgmine troonipärija, see juhtus 13-aastasena. Victoria õmbles nukke, mille valmistamisel aitas kaasa tema guvernant Lehzen, kes võitis seda tehes tüdruku poolehoiu ning usalduse.
Victoria sai endale kõhutüüfuse, misläbi oleks ta peaaegu surnud. Sellele lisaks painas teda Conroy, kellel oli Victoria ema toetus. Tüdruk oli ema reeturlikkusest vägagi haavataud, kuid seeläbi muutus ta aina targemaks ja samas ka vanemaks , sest aeg ju siiski käis edasi Victoria trooniletuleku poole. Mingil hetkel hakkas ta juba ootama, et kuningannaks saaks, sest siis lootis ta saada vabadust.
Kuninganna Victoria
19. juunil 1837 . aastal surigi kuningas William IV ning Victoria sai kuninganna troonile, saabus kauaoodatud vabadus piinavast Conroy’st. Kroonimine ise toimus 21.juunil 1837. aastal. Neiu krooniti ilusa valitsemiskrooniga, millel oli ohtralt kalliskive ning safiire.
Sellest ajast saadik oli Victoria aeg sisustatud, pidi õppima palju uut juurde, mis tal varem õppimata oli jäänud. Ta pidi tegema otsuseid paljudes Britimaad puudutavates asjades, samuti ka väiksemates asjades, mis igapäevaelus vajalikud. See aitas tal mõista, et elu polegi tegelikult nii hall ja kurb, vaid on ka midagi muud. Hoopiski midagi erinevat sellest, mida ta varem oli elust mõelnud. Nüüd hakkas ta mõistma, et elul on palju võimalusi, et saab kõiksugu asju teha, et saab asjadest rõõmu tunda. Mitte kõike nii sõjaväelase lapseliselt võtta. Tööpäevad olid tema ametist loetuna pikad, sealt sai ta endale tugevad peavalud , mis teda vahel tülitasid.
Victoria uskus pühasse armastusse , ilmselt seepärast, et oli romantismiaegne laps. Ise soovis ta enda tulevast abikaasat näha: välismaalasena, enda pere noorima pojana , kõrgest soost, ta pidi naisele olema võimeline lapsi sigitama. Noorima pojana just sellepärast, et ei talle ei kaasneks enda riigi ees mingisuguseid kohustusi. Ise soovis olla valitsejana sarnane Elizabeth I-le. Ta kartis, et abielu muudab ta sõltuvaks, kuid kuna ta on kogu aeg sõltumatu olnud, siis seda ta tõesti ei tahtnud. Noormehe hakatistest kavaleri kandidaate oli tal palju, kelle seas oli ka onu Adolphi nägus poeg George.
1839. aasta sügisel armus Victoria oma nõosse ning tegi Albertile abieluettepaneku, mille too ka ilusti vastu võttis. Sellest aasta hiljem 10. veebruaril toimuski abielutseremoonia. Armastusest siis niipalju, et Victoria armastas enda meest kohutavalt palju ning tahtis temast lahutamatult palju koos olla. Abielu algfaasis oli Victoria domineerivam pool, kuid ajapikku hakkas ta sõltuma enda abikaasast. Hakkas mõtlema, et valitsemine on pigem meeste pärusmaa. Samas ta usaldas Albertit selle koha pealt palju ja teadis, et mees tunneb poliitikat, nii et lasi mehel end ilusasti aidata.
Abielupaar oli üheksa lapse omanik.
Kõige vanemast alustades kõhn, südi aga kiire arenguga ja elav printsess Victoria Alexandra (1840-1901).
Välimuselt isa moodi , kuid kurvastavalt aeglase arenguga prints Edward VII ( 1841 -1910).
Perekonna iludus, vaikne ja arglik, kuid mõtlik ja ennastohverdav printsess Alice (1843-1878).
Tagasihoidlik, meeldiv ja rõõmus prints Alfred ( 1844 -1900).
Ilutu, poisilik, flegmaatiline ja tahumatu printsess Helena (1846-1923).
Tujukas ja artistlik ning väga ilus printsess Louise (1848-1939).
Sõnakuulelik ning tasakaalukas prints Arthur (1850-1942).
Inetu kui ahv ja suur laps, tark ja hea iseloomuga (1853-1884).
Andekas, hell , võluv ja armastusväärne printsess Beatrice (1857-1944).
Victoria armastas enda lapsi väga palju. Sünnitamise traditsiooniks sai iga kord sama särgi kandmine, mis pärandati esimesele tütrele.
Victoria polnud alati nõus Alberti ideede ja ütlustega, seepärast andis naine ka kohe teada kui talle miski ei meeldinud, sealt tõusid tülid. Kuid see on normaalne igas abielus. Sellest vaatamata mõlemad abielu osapooled tundsid üksteist ning ei lasknud end neist tülidest häirida.
14. detsembril 1861. aastal suri tema abikaasa Albert kõhutüüfusesse. Sellest tulenevalt kannatas naine rakselt närvipingete all, see aga ajas peavalud ägedamaks. Victoria maailm oli siis nagu tühimik. Sealt sattus ta masendusse ja nagu praegusel ajalgi inimesed hakkavad masendusse laskumisel palju sööma, toimus see ka temaga. Selle tõttu nägi ta välja väga paks ning punetav , omas topeltlõuga ning pungis silmi. Magus ei teinud talle head.
1875. aastal sai Victoria India keisrinna tiitli omanikuks. India oli tema jaoks meeletult võluv enda kommete ning avaruste poolest. Naine armus sellesse maasse. Vanas eas õppis ta hindustani keelt, India kombeid ning muud Indiaga seotut. Kuninganna sai endale sealt õpetaja Karimi.
Eelnevast saab tuletada, et Victoria armastas reisida. Reisimise peale kulutas ta enda elu lõpupoolse aja.
Victoria ei sallinud tegevusetust, sestap oli tal kindel päevakava, mille järgi ta tegutses. Päevakava suurem koostisosa oli töötamine. Kuna ta oli elu jooksul väga palju liikunud, hakkas see nüüd mõjuva teguri põhjusel muutuma. 1883. aastast alustas ta kasutama ratastooli , kuna tal olid kroonilised haigused, mis ei lubanud nii palju liikuda kui ta ehk tahtnud oleks.
21. juunil 1887. aastal sai kuningannal 50 aastat täis troonikandmise alustamisest. Rahvale ta meeldis, sest aitas ise neid hea meelega. Ta oli väga rõõmus sellest, kuidas inimesed teda selle 50. aastapäeva puhul vastu võtsid.
Kui naine oli seitsekümmend aastat vana, oli ta muutunud tütarlapselikuks, nagu öeldakse beebi ja vanas eas inimene sarnanevad teineteisele. Ta pidevalt naeris , naeris lihtsalt itsitades, kattis enda nägu lehvikuga, kui miskit kuulis , mida ehk poleks pidanud kuulma . Ta oli võluvalt tagasihoidlik. Väga hajameelne.
1899. aastal algas buuri vabariikidel Transvaalil ja Oranjel sõda. Victoria oli selle sõjaga hästi seotud. Ta soovis üksikasjalikult sõjast kõike teada. Käis sõjas haavata saanud mehi ravil vaatamas ning nägi ühel haavatul endatehtud tekki peal, mis tekitas tas nii sooja tunde ning himu neid tekke veel ja veel teha. Ka moodustas ta pildialbumi sõjas langenutest. Talle meeldis sõjameestega rääkida.
Aegamööda ja veidi vastumeelselt lasi Victoria valitsusohjad lõdvemale, et lasta järeltuleval põlvel valitsusiket vedama hakata. Ta oli miskipärast aru saanud, et elukest enam kauaks tal ei jagu. Seetõttu hakkas ta plaanima enda matuseid.
1899. aastal kannatas ta seedehäirete all. Kuid 17. jaanuaril 19010. aastal külastas Victoriat doktor Reid, pikemal ülevaatlusel sai mees aru, et naise on ajurabandus olnud. Victoria kõnest oli keeruline aru saada, sest ajurabandus oli oma töö teinud. Sellest oli ka tema nägemine ähmane. Teda ei tuntud enam ära. Täielik vastand sellele, kes ta enne oli. Kuid nii see ajurabandus juba inimesi maha võtabki. Viid päeva suutis Victoria surmale vastu panna, kuid tema olukord oli juba liiga halb ning nii ta lõpuks langeski.
22. jaanuaril 1901. aastal suri kuninganna Victoria. Tema kirstu pandi tema tahetud Alberti käe alabasterjäljend, Alberti rüü ja hommikumantel, igasugu fotod, kalliskivid, riided ja väikesed kujud.
Sündmusi Victoria valitsemise ajal
1833- Töötajate rahvusliku Liidu komitee poolt kokkukutsutud massimiiting
1838- Londoni koletis
1841- rahvarahutused
1848- näljahäda Inglismaal
1851 - kooleriepideemia
1854- Venemaa ja Inglismaa sõda
1857- India mäss
1863- inglismaa ja Saksamaa sõda
1870- Prantsusmaa ja Preisimaa sõda
1876- A.G Bell leiutas telefoni
1899-sõda Lõuna-Aafrikas buuride vastu

Huvitavat kuninganna ja tema ajastu kohta

• 1837. toimus esimene rünnak kuninganna vastu. Ründajaks oli inimene, kes pidas end George IV ja kuninganna Caroline järeltulijaks.
  
• 1839. aastal toimus teine rünnak kuninganna vastu. Tema buduaari aken visati sisse.
  
• Paleesse tuli aastas umbes 20 000 kirja.
  
• Pulmapäeval sadas väga palju vihma.
  
• Kuninganna korraldas 1841. aastal gooti stiilis balli .
  
• Kuningannal oli 445 teenijat .
  
• Moes olid pea pealt sirgeks kammitud ja põskedele langevate rokokoolokkidega soengud , mille juures kanti kunst - või pärislilledest pärgi. Riietuses trendikas korsett .
  
• Kroonimistseremoonia kestis viis tundi.
  
• Meeste seas oli moes torukübar.
  
• Kui Albert suri lõikas Victoria Alice´i, Lencheni, Louise´i ja Beatrice´i juustest salgud ja asetas kirstu.
  
• Kuninganna käis pärast prints Alberti surma ülejäänud elu musta riietatuna.
  
• 1865. aastal ilmutas kuninganna raamatu “Lehekülgi minu elust mägismaal”.
  
• 1876. aastal ehitas Victoria oma mehe mälestuseks 55 meetri kõrguse Alberti memoriaali.
  
• 1878. aastaks oli Victorial 27 lapselast ja tulemas oli lapselapselaps.
  
• Kuninganna avastas 66-aastasena enda jaoks kolmerattalise jalgratta.
  
• Kuningannal olid koerad : Dash, Laddie, Islay ja poni Rosa.
  
• Prints Albertil oli hurdakoer Eo ja leevike, kes vidistas populaarset viisi „Kui rahulik oled sa, maailm.”
  
• Praegune kuninganna Elizabeth II on Victoria lapselapselapselaps.
  

Kokkuvõte
Sain sellest raamatust selle faktipõhise ülevaate täielikult. Ütleksin, et raamat oli täis isegi liiga palju fakte kuninganna ja tema elu kohta, see muutis raamatu lugemise ehk veidi igavaks, kuid üldmulje tema elust muutus täielikult. Enne raamatu lugemist ei osanud ma arvatagi, et sellel naisel võis nii õnnetu lapsepõlv olla. Et teda oldi nö maha kantud troonipärijate järjekorras. Et ta peitis oma arglikkust ja närvilisust tujutsemise ja temperamentsuse taha. Ja et tal isa polnud ning ema tema vastu plaanitses. See on kohutav kui kurvastav tema lapsepõlv minu jaoks oli. Ma ei sooviks kellelegi sellist lapsepõlve, sest see ongi kõige jubedam, kui inimestelt võetakse lapsepõlv ära, sellega on nad jäänud ilma ühest tähtsamaist osast enda elus. Lapsepõlv on see, mis paneb aluse tervele ülejäänud elule, see mis mõjutab inimest teistesse inimestesse suhtuma . Ei võinud ta ise endale sõpru valida, vaid pidi väljavalitud paari inimesega sõbrustama ja need olid ka inimesed, keda ta vihkas.
Mis see raamat mulle andis? See raamat andis mulle aimu , missuguseks ilusaks inimeseks võib taolise lapsepõlve taustaga laps sirguda. Ta armastas enda lapsi kogu südamest, seda teeks iga õige inimene. Ta aitas enda heast tahtest inimesi, aitas nende muresid lahendada, ta oli imeline naine. Ning kuidas ta veel riigijuhtimisega nõnda hästi toime tuli. Ta tahtis paljul liikuda ja palju ära teha, seda ta ka tegi. Lõpuks vanadusepõlves enese jaoks India avastamine oli veel eriti põnev. Mulle meeldis, et vanemaks muutudes lasi ta end lõdvemaks. Mida vanemaks ta sai, seda kergemini suutis ta rõõmus olla.
Minu jaoks on see naine igati iidoliks. Kui selliseid naisi siin ilmas rohkem oleks ja kui kõik nad riigipeadeks hakkaksid, siis seda aega jälgiks ma huviga poliitikavaldkonnast.
Illustratsioonid
Victoria vanana Victoria noorena


Victoria abikaasa Albertiga
Kasutatud kirjandus
Erickson, Carolly „Victoria. Tema väike majesteet.“ Tallinn, 1997
14