Knut Hamsun - Victoria (7)

Knut Hamsun "Victoria" Ühe armastuse lugu
Knut Hamsun (kodanikunimi Knud Pedersen) sündis Kesk-Norras vaeses peres Peder ja Tora Peterseni neljanda pojana. Üles kasvas ta Põhja-Norras Hamarøys, saamata peaaegu mingisugust haridust. Oma esimese teose kirjutas Hamsun kaheksateistaastasena. 1878. aastal kolis Hamsun Kristianiasse (praegune Oslo), kus ta elas mõnda aega vaesuses, kirjanduslik edu jäi tulemata. Aastail 1882–1888 käis ta USAs ja töötas seal juhutöölisena.
Läbimurre kirjanduses tuli aastal 1890 romaaniga "Nälg". Hamsunist sai kiiresti tunnustatud kirjanik. Ta abiellus Bergljot Gopfertiniga, mis inspireeris teda kirjutama ainsat helgeloomulist teost "Victoria". Aastal 1906 Hamsun lahutas ning abiellus 1909 näitlejanna Marie Anderseniga. Aastal 1911 lahkus Hamsun Oslost ja kolis maale elama.
Aastal 1917 ilmus kirjaniku kuulsaim teos "Maa õnnistus", mille eest Hamsun pälvis 1920. aastal Nobeli auhinna .
Kahe maailmasõja vahel elas Hamsun eraklikku elu. Teises maailmasõjas toetas Hamsun Saksamaad ja Vidkun Quislingi valitsust. Põhjuse selleks leidis ta pärast Esimest maailmasõda Norras valitsenud liigses Suurbritannia ja Prantsusmaa soosimises ja ta oli ka kursis NSV Liidu kuritegudega. Aastal 1943 kohtus Hamsun Adolf Hitleri ja Joseph Goebbelsiga. Pärast seda saatis ta viimasele oma Nobeli auhinna medali. Adolf Hitleri surma puhul avaldas ta ajalehes "Aftenposten" artikli, kus oli muuhulgas öeldud: "Ta oli sõjamees, inimkonna eestvõitleja ja kõikide rahvaste õiguste evangeeliumi kuulutaja. Ta oli üks suurimaid reformaatoreid, ja tema ajalooliseks saatuseks kujunes tegutseda kõige ennekuulmatuma julmuse ajastul, julmuse, mis ta viimaks hukutas. Sellisena peaks lihtne lääneeurooplane nägema Adolf Hitlerit, ja meie, tema lähedased poolehoidjad, langetame nüüd pea tema surma puhul."
Pärast sõda oli Hamsun mõne kuu vangis . Temalt mõisteti välja 325 000 krooni Nasjonal Samlingisse kuulumise eest, kuid vabastati muudest süüdistustest, sest valitsuse korraldusel diagnoosisid psühhiaatrid tal vaimsete võimete püsiva kahjustuse. Aastal 1945 viidi ta Oslo psühhiaatriakliinikusse ning sealt Landviki vanadekodusse. Nii tema kuulumises Nasjonal Samlingisse kui ka vaimsete võimete languses on pärastpoole kaheldud.
*****************************************************************************************************************************************************************************************************
"Viktoria" on armastusromaan , milles Hamsun kujutas meisterlikult looduslähedaste
erakute individualistlikku mässu ühiskonna vastu.
Knut Hamsuni "Victoria" räägib suurest armastusest ja siin raamatus on mitmeid kohti, kus kirjeldatakse armastust väga pikalt ja erinevalt (574) Kesksed tegelased Victoria ja Johannes, kes aina üritab enda armastust tema vastu tõestada. Johannes ja Victoria on tundnud üksteist lapsest saati, aga nad on pärit erinevatest perekondadest. Victoria on rikas ja ilus lossipreili. Johannes on möldri poeg ja ta tunneb loodust väga hästi. Mõisahoonet kutsuvad kõik teoses Lossiks. Johannen armastas Victoriat juba noorena piiritult. Victoria on temast huvitatud, aga ei saanud täpselt öelda, kui sügav on tema kiindumus. Tema perekonna jõukus hakkab langema ja Victorial tuleb teha soodne valik, kellele mehele minna. Aga Johannesele see ei saa head tähendada.
Lõpuks Johannes läheb linna kooli ja on kaua aega ära. Aga tema armastus Victoria vastu ei hääbu mitte kunagi. Johannes hakkab kirjutama algul luuletusi ja peagi ka raamatuid, mis toovad talle edu ja tuntust. Kõik kirjutised on Victoriale, kes on talle muusaks ja inspiratsiooniks.(577) Kui Victoria ja Johannes linnas kohtusid märkas Johannes tema sõrmes kihlasõrmust. Ta oli kihlatud Ottoga, kes oli ka nendega koos lapsepõlves juba mänginud, aga ta oli Ottoga kihlatud, kuna see oli tema isa soov ja tahe. J. tunded olid V. vastu endised ja nüüd avaldas ka V. oma tundeid Johannesele. (580) Kuid V. arvates ütles ta liiga palju, kuna nende suhe oleks võimatu, oleks nii palju taksitusi ja neid lahutab palju. V. isa ütleks J. ära. Ta kartis , et tegi nüüd J. haiget.
Kui V. kutsis J. lossi tema ja Otto kihlumispeole, siis seal pidas üks teemantnööpidega mees kõne, kus tervitas ja tunnustas J-st. See kõne oli tellitud V. poolt, mis liigutas J. niivõrd, et ta tahtis end V. jalge ette heita ja tänada teda, kuna selles seltskonnas, sellel peol oli tähelepanu pööratud täiesti kõrvalisele isikule, temale. Ta oli sellest väga liigutatud, kuna need ilusad sõnad olid V. poolt tulnud temale. See näitas, et V. pole ükskõikne ning, et ta tunded on veel ehedad tema vastu. (620)
Teose lõpu poole tuli tegevusse Camilla , kes kukkus teose alguses laevalt merre ja J. päästis ta. Nüüdseks oli ta 17aastane neiu. Camilla meeldis J. väga ning lõpuks palub ta isegi tema kätt. (616, 618) Kuid C. on noor tüdruk, kes ei suuda oma otsustele kuidagi kindlaks jääda. Talle tekib uus armastus-Richmond, ning ta ütleb J-le, et ta armastab teda endiselt, kuid mitte rohkem kui Richmondi. Kuid tegelikult sisimas armastab ka J. kõige rohkem siiski V-at.
Järgmisel päeval suri V. kihlatu, Otto-ta lasti jahil maha. V. isa oli sellest väga löödud, V jooksis J juurde uuesti tundeid avaldama ja andestust paluma kõige eest, mis oli teinud, kuid siis oli juba hilja... (622) J. oli juba löönud käega, et ta ei saa kunagi V-t endale, täpselt nagu kirjeldatakse ühes legendis siin raamatus. (637)
V. oli sellest nii nördinud, et ta ei saa enam J. endale. Et ta on kihlatud. Nad ei olnud kohtunud üksteisega pikka aega...V soovis teda kasvõi nähagi, mitte rääkida, kuid seda ei juhtunud, V. jäi raskelt haigeks ning suri. Kuid ennem surma kirjutas ta J-le kirja, kuhu sai ta oma tunded täielikult kirja panna, sest need olid ta viimased sõnad talle...tal polnud enam midagi häbeneda. Mõned lõigud tema kirjast: (640, 642)
See raamat räägib traagilisest armastusest, inimeste individualistlikkest käitumisnormidest, kuidas suhtutakse ühiskonda, kuidas peab alluma reeglitele ja kogueag ei taheta käituda nii nagu ühiskond tahab, hing vajab enamat, mis talle hea on, aga see pole alati võimalik.