Viljandi Gümnaasium Johannes Voldemar Veski keeleliste seisukohtade kujunemine Referaat Viljandi 2017 Johannes Voldemar Veski sündis 27. juuni 1873 Vaidaveres ning elas kuni 1968. aasta 28. märtsini. Veski oli eesti kirjakeele arendamise keelekorraldusliku suuna rajaja ja olulisim edendaja, arvukate normingute esitaja ja ühtlustaja ning koostöös eriteadlastega suurim oskussõnavara looja. Veskil tuli teha koostööd peaaegu kõigi erialadega, et töötada välja eesti keele teaduslikku sõnavara. Ta ise on omalt poolt rikastanud eesti keelt paljude uudissõnadega, mis peamiselt on murdepäritolu – nt kulles, nugiline, song jne. Veski on oma pika elu jooksul koordineerinud ühtekokku 30 oskussõnastiku koostamist, milles sisaldub üle 150 000 termini. (Tartu Ülikooli Muuseum 2017). Veski keelekorralduse põhimõteteks olid otstarbekus, süsteemsus, traditsioonipärasus ja
Anne Veski on vaieldamatult diiva. Kuningannalikult särav ja andekas laulja, kes on vallutanud nii pisikese Eesti kui ka hiiglasliku Venemaa muusikasõprade südamed. Ometi ei kõnni ta vaid mööda sametvaipu, fotograafide välklambid ümberringi plõksumas. Ka Anne Veskil on mõned täiesti tavalised inimlikud hobid. "Iga inimene lahendab vahetevahel ristsõnu," arvab Anne ja tunnistab, et nooruses oli päris andunud fänn. Anne Veski sündis 27. veebruaril 1956 Raplas. Raplas ta lõpetas eduga muusikakooli. Juba siis õpis Anne klaverit mängima.
.. siis naksatab- külm plaksatab, siis jällegi kõik surnuvaik... kõik metsapaik... koit idas veripunane... Hommik. Ju karjane lääb karjaga: till tall! must kirjak kõige ees, till tall! ka kostab metsa sees ja vastab niit ja karjamaa. Ju kõlab läbi hommiku üks pasun eemal: tu, tu, tu! Jõe ääres aurab lokkav hein, siit tagapool mets, mäesein, kust läheb linnatee ja kaob puude vahele- just nagu tänav silmale. Sääl tuleb naaber koormaga ja süütab piibu põlema. Käis veskil. Valgel kübaral käib mölder veskitiiva all. Kuid väljal kõnnib põllumees, muld muhe, must tal jalge ees- ja ennäe! seeme kukub ka. Üks märtsihommik udune. Üks märtsihommik udune, soos puude all hämarus. Ja poolesringis kaugele käib metsa palistus. Ja väli kaetud lumega, teed sulad, poriga nii kaugele kui näed sa- mets, udu, sulaga. Mets. Harvad, kurvad kasepuud mustavad varjuna, ja märjad oksad ripuvad alla nii nõuta. Öö nagu vastu paneb veel, tusk tume puude all,
Mööblit leidus toas napilt. Peamised mööbliesemed olid söögilaud koos järidega, kirst või kapp rõivaste hoidmiseks ning jõukamates peredes veel voodi. Kehvemad talupojad magasid kas ahju peal või põrandale laotatud õlgedel. Toas hoiti katlaid, potte ning muid majapidamisriistu, lõõtsa tule ohutamiseks ning käsikivi. See tarberiist tuli võõraste pilkude eest hoolikalt peita, sest talupoeg oli kohustanud jahvatama kogu oma vilja feodaali veskil, tasudes selle eest mativiljaga. Talupoja tähtsaim toit oli leib, mida lõuna pool valmistati nisust, põhja pool aga rukkist. Leiba oli vähe ja seda ei jätkunud igaks päevaks. Sageli lisati leivale aganaid, tammetõrusid, sammalt ja kanarbikku. Sellele lisandusid puder ja kört. Kartulit ja suppe keskaegse talurahva menüüs ei olnud. Kartuli aset täitsid põldherned, põldoad ja naerid. Sügisel tapeti loomi ja söödi liha (säilitamiseks liha soolati või kuivatati)
Mööblit leidus tares napilt. Peamised mööbliesemed olid söögilaud koos järidega, kirst või kapp tõivaste hoiustamiseks ning jõukamates taredes veel voodi. Kehvemad talupojad magasid kas ahju peal või põrandale laotatud õlgedel. Tares hoiti katlaid, potte ning muid majapidamisriistu, lõõtsa tule õhutamiseks ning käsikivi. See targebiist tuli võõraste pilkude eest hoolikalt peita, sest talupoeg oli kohustatud jahvatama kogu oma vilja feodaali veskil, tasudes selle eest mativiljaga. Hoopis teistmoodi nägi välja linnakodaniku elamu. Linna elumajad olid enamuses 2-3 korruselised. Alumisel korrusel asus kaupmehe kontor või käsitöölise töökoda. Kui tänava laus võimaldas, ehitas käsitööline maja ette veel väikese müügiputka, kui mitte, siis müüs oma toodangut samast töökojast. Eluruumid paiknesid teisel korrusel. Nende kohal, kolmandal ja mõnikord ka neljandal korrusel olid laod ja panipaigad, kuhu kaup
Ja nii edasi, kuni üks jääb, kes võidabgi. Lisa 8. Metsloomade pildid. Lisa 9. Laul ,,põdral maja metsa sees". Põdral maja metsa sees, Väiksest aknast välja vaatab, Jänes jookseb kõigest vääst, Läävel seisma jääb... Refrään: ×2 ,,Kopp, kopp, lahti tee, Metsas kuri jahimees." ,,Jänes tuppa tule sa, Anna käppa ka." Lisa 10. ,,Soku laul". Kus sa käisid, kus sa käisid sokukene? - Veskil käisin, veskil käisin härrakene. Mis sa tegid, mis sa tegid sokukene? - Nisujahu, nisujahu härrakene. Kuidas jahvsid, kuidas jahvsid sokukene? - Hammastega, hammastega härrakene. Kuidas pühksid, kuidas pühksid sokukene? - Habemega, habemega, härrakene. Kuidas taod, kuidas taod sokukene? - Sarvedega, sarvedega, härrakene. Kuidas karjud, kuidas karjud sokukene? - Köki- möki, köki-möki härrakene. Kuidas tantsid, kuidas tantsid sokukene? - Kipsadi- kõpsadi, kipsadi- kõpsadi härrakene! Lisa 11
Mööblit leidus tares napilt. Peamised mööbliesemed olid söögilaud koos järidega, kirst või kapp rõivaste hoidmiseks ning jõukamates taredes veel voodi. Kehvemad talupojad magasid kas ahju peal või põrandale laotatud õlgedel. Tares hoiti katlaid, potte ning muid majapidamisriistu, lõõtsa tule ohutamiseks ning käsikivi. See tarberiist tuli vooraste pilkude eest hoolikalt peita, sest talupoeg oli kohustanud jahvatama kogu oma vilja feodaali veskil, tasudes selle eest mativiljaga. Inimeste elurütm olenes peaaegu loomulikust valgusest. Hommikul oldi koos paikesega jalul ja pimeduse saabudes hakati seadma magamiseks. Valgustusega oli lugu kehv. Vahaküünlad olid kallid ja nende põletamist võisid endale lubada vaid kirikud ning feodaalid. Linlased ajasid läbi õlilampide ning haisvate rasvaküünaldega. Talurahva peamiseks valguseallikaks oli pird. Talupoja rõivastus
Kokku moodustati kolhoos kümnest talust. Aino saadeti Paide brigaadi kursustele, ta ei mäeleta, kas ta need lõpetas enne, kui neid 1949.a. küüditati. Ka vanaema astus kolhoosi 1949.a. veebruaris, aga seal töötada ei saanud. 24. märtsi õhtul pani vanaema pesu likku, et järgmisel päeva ära pesta. Vanavanaema pidi järgmisel päeval leiba tegema. 1949.a 24. märtsil sai vanaema õde Aino(ta oli konsomol) kutse ilmuda vallamajja õhtul oma (kellaaega ta ei mäleta). Aga ta oli Aos veskil(oli viljajahvatamise järjekord) ja kuna ta tuli sealt nii hilja koju, siis jäi tal vallamajja minek ära. Järgmisel hommikul, see oli 25-ndal mätsil, pani ta jälle hobuse ette ja läks Rakke turule. Aga varsti tuli ta tagasi ja ütles, et on küüditamine. Ta oli näinud ka autosid, kus olid inimesed peal ja ka sõdur püssiga. Nad arvasid kohe, et eks ka neid viiakse ära. Aino ütles, et Uno võik Kiltsi nende onu juurde minna, sinna oli 9km. Uno ütles, et kui viiakse neid
portlandtsementi (koostises on klinker, kips, lubjakivi); portland-põlevkivitsementi (klinker kips, põletatud põlevkivi); portland-komposiittsementi (klinker, kips, põletatud põlevkivi, lubjakivi); sulfaadikindlat portlandtsementi (sulfaadikindel klinker, kips, lubjakivi). Tsemendi jahvatamiseks kasutatakse separaatoritega varustatud nelja kahekambrilist kuulveskit. Kõik materjalid lähevad veskisse kaaldosaatorite abil. Tsemendiveskitel on kottfiltrid ja kolmel veskil on ka tsemendijahutajad. Tsemendiveskitest tulev tsement pumbatakse silodesse, millest neli mahutab ligikaudu 5000 tonni ja kuus ligikaudu 4000 tonni. Tsement väljastatakse kas lahtiselt või 40 kg paberkottidesse pakituna. Tsemendi pakkimiseks on kaks karusellpakkemasinat. Tsemendipakid pannakse puitalustele ja kaetakse kilega. Kasutatud kirjandus: Uno Trumm „Kunda tsement – 140” Internet: http://www.knc.ee/et http://www.delfi.ee/ http://www.betoon.org/ http://et.wikipedia
Sel ajal kui pere teised lapsed pühenvdavad end ametioskuste omandamisele, pannakse Rembrandt Lokhorststraati ladina kooli, et õppida lugemist-kirjutamist ning saada juhatust kalvinistlikus usus. Rembrandti religioosseid vaateid mõjutas kindlasti kalvinism, mida ta ema innukalt järgis. 1616 Rembrandt teeb oma esimesed joonistused, kunstianne eristab teda õdedest- vendadest. 1620 Rembrandti isaga juhtub tema töökohas, veskil, õnnetus, mis takistab teda töötamast. Kõigest 14-aastasena saadavad vanemad ta Leideni ülikooli, Remrandt asub õppima kirjanduse teaduskonnas.Vanemad lootsid temast juristi või riigiamentikku. Rembrandt jääb ülikooli vaid kolmeks kuuks, mille jooksul külastab vaid mõnd loengut. 1621 Teinud otsuse hakata maalikunstnikuks, veenab ta vanemaid, et need lubaksid tal ülikoolist lahkuda ja saadaksid ta Jacob Isaacz van Swanenburgi(1571- 1648) ataljeesse
Trükitud: Tartumaa Trükikoda OÜ Esimese trüki koostamist on finantseerinud Eesti Haigekassa tervisedendusliku projekt "Rukkileib meie laual on tervis" 2004 vahenditest. 2008 aasta täiendatud väljaanne on finantseeritud Eesti Leivaliidu ja PRIA turuarendustoetuse vahenditest. 2 Loodus kasvatas rukkiterad, kivi veskil jahvatas nad. Jahust ema küpsetas leiva perel süüa ja tänada... Oskar Ehaste Austatud lasteasutuste leivanädala korraldajad-läbiviijad! Projekti "Rukkileib meie laual" algatas Eesti Leivaliit juba 1998.a. Igal sügisel oktoobri alguses korraldatakse kõikjal Eestimaal leivanädal, mille eesmärgiks on:
Vorsti tegi tavaliselt talu vanim naine. Valgevorst on meie rahvuslik jõuluroog, kuna kuskil mujal pole ta sedavõrd üldiselt levinud. Verivorst tundub meie maal olema uuem nähtus. Suurem osa ettevalmistustest tehti 21. detsembril. Et pühade ajal ei tohtinud tööd teha, tuli kõigi ettevalmistustega varakult hakkama saada. Olid keelatud nii müratekitavad kui ka ringikujulised liikumisega seotud tööd, nagu ketramine, lõnga kerimine, käiamine, vankriga sõitmine, ka veskil jahvatamine. Toomapäeval tehti suurpuhastus: nõud ja teised köögitarbed, kuid ka majapidamisriistad pesti hoolega puhtaks; tuulutati riided, voodipesu ja tekke; parandati ning puhastati ahju ja kerst; toodi vesi tuppa valmis. Ka takud pidid jõuluks kedratud olema, kodus ei tohtinud olla isegi pooleldi kootud kinnast ning vanad võlad tuli enne pühi ära õiendada. Eluruumid koristati ja puhastati ülima hoolega ja nüüd ei tohtinud põrandat pühkida enne, kui jõulud läbi – vastasel
rahuldasid (Talupoja elamu: Vikipedia). Mööblit leidus tares napilt. Peamised mööbliesemed olid söögilaud, kirst või kapp rõivaste hoidmiseks ning rikaste perede taredes veel voodi. Kehvemad talupojad magasid kas ahju peal või põrandale laotatud õlgedel. Tares hoiti katlaid, potte ning muid majapidamisriistu, lõõtsa tule õhutamiseks ning käsikivi. See tarberiist tuli võõraste pilkude eest hoolikalt peita, sest talupoeg oli kohustanud jahvatama kogu oma vilja feodaali veskil, tasudes selle eest mativiljaga (Talupoja elamu: Vikipedia). Talupoegade elujärg oli keskajal küllaltki vilets. Raske töö, viletsad saagid ja suured koormised ei andnud võimalust elutingimusi parandada. Inimeste elurütm olenes peaaegu terve elu loomulikust valgusest. Hommikul oldi koos päikesega jalul ja pimeduse saabudes hakati end seadma magamiseks. Valgustusega oli lugu väga kehv. Vahaküünlad olid kallid ja nende põletamist võisid endale lubada vaid kirikud ning feodaalid
Segisti maht 1900 l 4400 l Segisti laius 2,5 m 1,85 m Segisti kõrgus 2,10 m 3,05 m Segamise aeg 10-15 min 25 min Murska veski imeb teravilja 5-10 meetri kauguselt, kuid Poolast päris veski imeb teravilja kuni 20 meetri kauguselt ja puhub jahvatuse segistisse. Mõlemal veskil on olemas digitaalne kaal, mille pealt on hea vaadata, kui palju mingit kompomenti on juba segistis ning see võimaldab lisada mällu viit erinevat komponenti, kaalu täpsus on üks kilogramm. Doza Mechi segistit kastutatakse sellepärast rohkem, et ta mahutab peeaaegu 4 tonni jahu, kui teine mahutab ainult ühe tonni. Tigutransportööriga jahu saamine autosse võtab maksimaalselt aega kuni 10 minutit.[1,2] Kui auto täis laetud, sõitis auto kaalule ja pandi
Mööblit leidus tares napilt. Peamised mööbliesemed olid söögilaud koos järidega, kirst või kapp rõivaste hoidmiseks ning jõukamates taredes veel voodi. Kehvemad talupojad magasid kas ahju peal või põrandale laotatud õlgedel. Tares hoiti katlaid, potte ning muid majapidamisriistu, lõõtsa tule ohutamiseks ning käsikivi. See tarberiist tuli vooraste pilkude eest hoolikalt peita, sest talupoeg oli kohustanud jahvatama kogu oma vilja feodaali veskil, tasudes selle eest mativiljaga. Inimeste elurütm olenes peaaegu loomulikust valgusest. Hommikul oldi koos paikesega jalul ja pimeduse saabudes hakati seadma magamiseks. Valgustusega oli lugu kehv. Vahaküünlad olid kallid ja nende põletamist võisid endale lubada vaid kirikud ning feodaalid. Linlased 7 ajasid läbi õlilampide ning haisvate rasvaküünaldega. Talurahva peamiseks valguseallikaks oli pird. 2. 3. 2
hooajatööd, mida ei saanud teha talvel. Talumajad ehitati käepärastest materjalidest: Kesk- ja Põhja- Euroopas peamiselt puust, Vahemere maades kivist ning mõnel pool põletamata tellistest, mida aitas koos hoida puidust karkass. Enamasti mahutas pere end vähestesse ruumidesse, kuhu talvel võeti külma eest varjule ka loomad. Talupoegade igapäevane elu kulges üksluiselt. See katkes harvadel puhkudel. Näiteks pühapäeval, kui mindi kirikusse ja külakõrtsi, käidi laadal, veskil ja ka sepikojas. Nendele harilikele sündmustele lisandusid iga- aastased kirikupühad, kohaliku kaitsepühaku auks korraldatud pidustused ning iseäranis pulmad. (lisa 4) Kodukülast kaugemale jõudsid talupojad harva. Sageli tuli ebasoodsa ilmastiku tõttu ette viljaikaldusi ja näljahädasid, kui hoolimata sellest ei nurisetud oma saatuse üle eriti, sest nii oli elatus esiisade aegadest peale ja teisiti ei osatud. Jumala poolt oli nii seatud, et talupoeg peab oma koormat kannatlikult kandma
Jahu valmistati oma tarbeks hiljemalt esiaja lõpust saati kahest üksteise peal asetsevast kivikettast koosneva käsikiviga, mille ringiajamine oli valdavalt naiste ülesanne. Alates hiljemalt 13. sajandist hakati meil ehitama vesiveskeid, 14. sajandist ka tuuleveskeid, mis muutsid jahvatamise tunduvalt lihtsamaks. Vaatamata sellele kasutati paljudes taludes käsikivijahvatust siiski kuni 19. sajandi lõpuni, mõnes kohas veel kauemgi. Sügiseti käidi vilja ka veskil jahvatamas, siis saadi paremat jahu, millest pulmadeks, jõuludeks ja muudeks tähtpäevadeks maitsvamat leiba küpsetati. Rukkiterade jahvatamisel saadi täisterajahu, lihtjahu, kroovjahu ja rukkipüüli. Täisterajahust pole jahvatamise käigus kliisid teradest eraldatud, lihtjahus on kliisid 2225%, kroovjahus 915% ja rukkipüülis vaid 13%. Leivajahu säilitati viljaaidas kirstus või ummikus. Leivajahu ei jahvatatud tavaliselt rohkem, kui läks vaja üheks leivategemiseks
tambilabidat. Jahu valmistati oma tarbeks hiljemalt esiaja lõpust saati kahest üksteise peal asetsevast kivikettast koosneva käsikiviga, mille ringiajamine oli valdavalt naiste ülesanne. Alates hiljemalt 13. Sajandist hakati meil ehitama vesiveskeid, 14. sajandist ka tuuleveskeid, mis muutsid jahvatamise tunduvalt lihtsamaks. Vaatamata sellele kasutati paljudes taludes käsikivijahvatust siiski kuni 19. sajandi lõpuni, mõnes kohas veel kauemgi. Sügiseti käidi vilja ka veskil jahvatamas, siis saadi paremat jahu, millest pulmadeks, jõuludeks ja muudeks tähtpäevadeks maitsvamat leiba küpsetati. Leivajahu säilitati viljaaidas kirstus või ummikus. Leivajahu ei jahvatatud tavaliselt rohkem, kui läks vaja üheks leivategemiseks. Tagavaraks jahvatatud jahusse võisid kergesti sigineda koid ja lestad, kes teri nii kergesti ei kahjustanud. LEIVATEGU JA KÜPSETAMINE Leivategu oli suur kunst ning see oli talus perenaise töö ja vaev
väljuda Tõnissoni valitsuse otsus kroon devalveerida. Majanduslikus mõttes tõi järgnenud vaikiv ajastu kaasa tõusu, eriti tööstussektoris. Kultuur on valdkond, kust vähemalt mina tollest perioodist negatiivseid jooni eriti ei leia. 1925. aastal pandi alus Kultuurkapitalile, mis võimaldas loovisikute elukutselisteks muutumise. Eesti keele kasutusareaal laienes kõigisse valdkondadesse, siin on teeneid J. Aavikul ja J. V. Veskil. Tartu Ülikool oli eestikeelne ja maailmatasemel. Avati nii era- kui riiklikke kõrgkoole, mis andsid haridust tehnika, muusika, kunsti, lavakunsti, riigikaitse vallas. 1932.-1937. aastal ilmus Eesti Entsüklopeedia. 1938. aastal asutati Eesti Teaduste Akadeemia. Kõik kultuuriliigid olid maailmatasemel. Kirjanduses figureerisid Siuru ja Arbujate poeedid ning mitmed suurkujud, nagu Mait Metsanurk, Anton Hansen Tammsaare, August Gailit, Karl Ristikivi. Muusikast võib
50ndate alul oli veel kalarikas ja puhas, oli umbes kilomeeter maad ja seal käidi ikka seltsis ujumas. Tema ujumisoskus oli esialgu veel nigel ja kord pidi Are talle kalda äärest käe ulatama: ta võhm sai enne otsa, kui jalad põhja ulatasid. Õppis ujuma siis samades vetes kui vanaisa (Ahja jõgi) ja vanaema (Võhandu). Vanaema lapsepõlvekodu Paidra veski oli Pindist kahe kilomeetri kaugusel, seal käis paar korda veskil, viljakott "perävankriga" kaasas. PindiPaidra maa on talle nüüdki kahekilomeetrisetee etalon. Käis seda kruusateed palja jalu. Palja jalu elas tegelikult terve suve. Ta esimene liigutus Tammikult jõudes oli võtta kingad jalast ja ta ei pannud neid nädalate kaupa jalga. Talle tähendas vabadus võimalust olla palja jalu. Õhtul jalgu tingimata ei pidand pesema aitas sellest, kui neid hõõruda märjas rohus. Üldiselt magasid Arega enamasti heinalakas ja vestlesid
· ,,Kazas Alsunga" RIIA · 1848 KINOSTUUDIO LEGENDAARSEMA · Kaluripoeg 1966 D FILMID o Blaumanise lugu o Edgari ja Kristine armastus o Õilis naine ja iseloomult nõrk mees · Vella kalpi (Kuradi teenijad) 1970 o 3 noorukit kaitsevad Riia võtit · Vella kalpi vella dzirnavas (Kuradi teenijad kuradi veskil) 1973 o Rootsi-Poola sõda o Riia kaitsmine · Put, vejini! (Puhu, tuul!) 1973 o Rikas perenain 2 tütrega ja õetütrega o Perenaine ootab kosilasi tütarde jaoks o Kosilane armub hoopis vaeslapsesse · Tas dullas Paulines del (Tolle hullu Pauliine pärast) 1979 o Naise soov kõigest teada saada
pärast, sellepärast pole nägu ka näidanud. Tagantjärele oli Annel oma noomimisest kahju, sest kui ema tuppa kuuldi tulevat siis hakkasid Miinal pisarad mööda silmi alla voolama. Tüdrukud ei saanud kauemaks jääd, eit ajas kodu poole. Ema ja tütre südamed olid veel raskemad, kui tulle, mõlematel olid kahtlusohked. Pärast ülemal jutustatud külaskäikuolid aja rüppe veerenud. Oli saabunud kevad, puud õitsesid, lilled ka, lumi oli ära sulanud, linnud laulsid. Tammiste veskil olid minevatalvised linad kujutud, uhutud ja kapsataimed istutatud. Õues oli soe ilm, päike säras ja kuivatas viimaseid talve veepiisku.Vana Riinuga oli teisiti , selle rinnus matsid paksud lumehanged rõõmu ja rahu kinni ja hirmu-ahastust mässasid vaese eidekese põues, nagu kesk parema talve aegadel. Hinn ajas ka aegajalt kosjajuttu selgemalt ja kindlamalt, poisi pea hakkas püsti ja kukklasse tõusma. Miina, aga ei saanud midagi aru, mis emal viga on, miks ta poisi
esimeseks eestikeelseks ülikooliks sai Tartu Ülikool (1919). (Erelt jt. 2007: 34-36) Viimaste sündmustega hakkas üha enam muutuma tähtsaks asjaajamiskeele roll, sest eesti keelest oli saanud riigikeel ning haridus- ja teaduskeel. Tekkis vajadus luua ja korrastada keele oskussõnavara kõrgharidus- ja teaduskeele tasemel. Eestikeelse teadussõnavara rajamisel ning erialase terminileksika väljaarendamisel on oluline koht Johannes Voldemar Veskil, sest just tema mõjusale tegevusele terminoloogiakomisjonides fikseeriti eestikeelsete oskussõnade süsteem paljudel erialadel. (Kull 2000: 56-67) Jõudsalt areneva eestikeelse terminoloogia arengu katkestas Teine maailmasõda ning paljud kartoteegid ning materjalid hävisid või läksid kaotsi. Terminoloogiatööga hakati taas rohkem tegelema alles 1960. aastate keskpaigast. Terminoloogiatöö oli viljakas ning 1990
· "õiged" keeleteadlased: Andrus Saareste, Valter Tauli, Elmar Muuk 17. Semantika uurimissuundi, uurimismeetodeid ja tulemusi. 18. Eesti keelekorraldus ja kirjakeele arendamine 19.-21. sajandil. Kolm suuremat vaidlust : 19.saj alguses põhja- ja lõunaeesti keele pooldajate vahel; 19.saj keskel vana ja uue kirjaviisi üle; 20.saj algus üld- ja osksussõnavara laiendamine, kirjakeele ehitus ja grammatikareeglid Omad printsiibid Hurdal, Aavikul, Veskil, Saarestel ja Muugal. Eristatakse keelekorralduse ja keelehoolde mõistet. Keelekorralduse all mõeldakse eeskätt kirjakeele teadlikku arendamist ja rikastamist, stabiliseerimist ja kaasajastamist. Keelekorraldajad annavad norminguid ja soovitusi. Keelekorraldust on peetud keeleteadusse kuuluvaks, selle rakenduslikuks osaks. Keelekorralduse eesmärgiks on keeleideaali otsimine ja selle poole pürgimine. Ideaalkeele olemust analüüsis
Mööblit leidus tares napilt. Peamised mööbliesemed olid söögilaud koos järidega, kirst või kapp rõivaste hoidmiseks ning jõukamates taredes veel voodi. Kehvemad talupojad magasid kas ahju peal või põrandale laotatud õlgedel. Tares hoiti katlaid, potte ning muid majapidamisriistu, lõõtsa tule ohutamiseks ning käsikivi. See tarberiist tuli vooraste pilkude eest hoolikalt peita, sest talupoeg oli kohustanud jahvatama kogu oma vilja feodaali veskil, tasudes selle eest mativiljaga. Inimeste elurütm olenes peaaegu loomulikust valgusest. Hommikul oldi koos paikesega jalul ja pimeduse saabudes hakati seadma magamiseks. Valgustusega oli lugu kehv. Vahaküünlad olid kallid ja nende põletamist võisid endale lubada vaid kirikud ning feodaalid. Linlased ajasid läbi õlilampide ning haisvate rasvaküünaldega. Talurahva peamiseks valguseallikaks oli pird. Talupoja rõivastus
iseloomuga. 2.2.4 Koduloolised raamatud *,,Vesiratta Madis'' - Kirjastus Ilo 2004, toimetaja Ene Vald. Raamat on mõeldud esmajoones lastele. Kirjutatud on jutustusena ja tegevus toimub enamasti lapsesilmadega nähtu ning kogetu põhjal. Kirjanik loob raamatus täiuslikkusele läheneva tervikpildi, kõneleb veskitalu ümbritsevast maastikust, faunast ja floorast, ja sellest, millised olid taluhooned, kuidas tehti tarbeasju, käidi veskil ja sepapajas, mida kasvatati põllul ja aias, kuidas tehti leiba ja rõivaid, kuidas hoolitseti loomade eest ja palju muud. Põgusamalt on kirjeldatud seda, milline oli vana kool, mida loeti ja lauldi, kuidas peeti pühi ja täideti kombeid. Raamatust leiab ka vanu laule, kõnekäände, mõistatusi ja vanasõnu. Kirjaniku ettevõtmine on suur ja tulemuseks lausa uurimistöö. *,,Vesiratta Talumuuseum'' Kirjutatud on ühe veskitalu minevikust ja tänasest päevast, pererahva saatusest ning
üksikuid osasid koos hoiavad ja sel teel puu maakera külgetõmbejõu abil kukkuma panna. Nagu näha - kõikidel loetletud kordadel inimene ei loo uut materjali, ega uut jõudu. Puu, viljatera, jõgi, kivipoolte jaotus, külgetõmbejõud, hõõrdumine, soojus , niiskus kõik see oli looduses juba olemas, on praegu ja saab ka tulevikus olema, seni kui senine maailm, kus me elame, püsib. Looduse jõudude mõjul hakkab vili maapõues kasvama, saab väljal küpseks, jahvatatakse veskil jahuks ja sellest küpsetatakse leiba. Looduse jõudude abil aitavad tööloomad ja masinad atra vedades maad külviks harida. Mida teeb aga inimene? Ta ÕPIB kõigepealt loodust tundma. Ta katsub teaduse ja elukogemuse varal teada saada seda, kuidas saab kõige kergemini ja operatiivsemalt vähima aja-jõu ja töökuluga loodusvarasid ja jõudu oma teenistusse rakendada, kuidas looduses leiduvatele asjadele teist tarbekohast kuju anda.
annaabi.ee 
