50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 9 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2018-01-04
Kuupäev, millal dokument üles laeti
1 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
janetammekivi
Õppematerjali autor
Juhan Liiv on sündinud 30. aprillil 1864. aastal Kodavere kihelkonnas Peipsi-äärsel Riidma kandikohal. Ta õppis algul Naelavere külakoolis, seejärel Kodavere kihelkonnakoolis ning lõpuks lühikest aega H. Treffneri gümnaasiumis Tartus (1886. aastal). Liiv polnud veel lõpetanud kihelkonnakooli, kui ta ootamatult läks Väike- Maarjasse Triigi-Avispeale asetäitjaks õpetajaks. Ta vend Jakob oli haigestunud ja kutsus teda oma asemikuks. Kui seni oli Juhan Liivi pilgatud tema saamatuse pärast, siis tahtis ta Väike-Maarjas näidata, et ta midagi suudab korda saata. Kõigepealt ta katsetas muusika alal. Muusika alal ta edu ei saavutanud, nii otsustaski ta, e kui tast muusikameest ei saa, siis kirjanik kindlasti. Juhan Liivist saigi kirjanik, ta on tuntud nii luuletaja kui proosakirjanikuna. Kirjanduslikku tegevust alustas ta 1880. aastatel järelromantilises laadis keskpäraste värssidega. Alates 1885
Juhan Liiv 1864-1913 Luule Kadri Vellak * Tartu*2014 Eesti XIX ja XX sajandi vahetuse kirjanduses oli koos E.Vildega tähtis koht ka Juhan Liivil, kelle proosalooming oli tähendusrikkaks sammuks kriitilise realismi suunas ja kelle hilisem meisterlik lüürika kuulub eesti kirjandusklassika tippsaavutuste hulka. Juhan Liivi looming, mis on kantud sügavast armastusest rahva, töötava inimese vastu, on tihedasti seotud kirjaniku raske eluvõitlusega XIX sajandi teisel poole ja XX sajandi alguse olustikus. Juhan Liiv sündis Kirde-Tartumaal Kodavere kihelkonnas Ridama talus, Alatskivi mõisa teoorja-kandimehe pojana. Liivi kodu ümbrus pakub oma looduselt vahelduvat ning omapärast panoraami: külad ja viljaväljad on koondunud seljandikele, mida mööda kulgeb Tartu-Kodavere maatee. Need Rupsi küla väljamäed,
Küll üle aia tahtsin siis ta kombel vaadata. ,,Laps, oota'' kostis ta, "see aeg on kiir küll tulema''. Aeg tuli. Maa ja mere peal silm mõnda seletas- ei pool nii armas olnud seal kui külatänavas! Juhan Liiv Juhan Liiv (Johannes Liiv) (30. aprill 1864 Alatskivi 1. detsember 1913 Kavastu-Koosa) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik. Töötas "Virulase", "Sakala" ja "Oleviku" toimetuses "Olevikus" kujunesid Liivi kirjanduslikud arusaamad selgemini välja. Liivi ande suurus avaldub eriti haigusperioodil loodud lüürikas. Ilmusid kogud "Õied ja okkad" ja "Luuletused". Muretseb oma luules kõige enam isamaa pärast. Tema isamaa ei ole romantilistes
Vanarahva arvamusi ilma kohta. - Vikerkaar hommiku või õhtu pool tähendab head ilma, põhja pool palju vihma. - Paistab taevas kaks vikerkaart, tunnistab see, et vihm varsti üle jääb. - Mida rohelisem ja selgem vikerkaar, seda rohkem sajab vihma; mida selgem punane värv, seda rohkem tuult. - Kui virmalised vehklevad, tuleb külma. - Esimesest lumekübeme nägemisest on veel 40 ööd-päeva talve tulekuni. - Kui vesi jõgedes alaneb, on talvel suurt sula ja suvel suurt vihma oodata. - Kui mets kohiseb, tuleb sadu või sula. - Tõuseb kuu suvel madalalt üles, tuleb jahedaid ilmu, tõuseb aga kõrgele, siis palavaid ilmu. - On noore kuu otsad tömbid, tuleb sadu. - Kui kuu vihma sisse luuakse, siis on nii kaua vihmane, kui kuu täis saab. - Müristab täiskuu ajal, siis sajab kolm päeva. - Kui linnutee ennast muudab, muutuvad ilmadki. - Kui ämblik võrku koob, on lähiajal ilus ilm. - Kui udu hommikul maha vajub, tuleb ilus ilm, kui üles tõuseb, hakkab sadama.
hellalt võtta sülle. Egas jänku ka maga: näuhti -- oh sa aeg! oli põõsaste taga väike jänesepoeg. Mängulaul Tsaa, tsaa! Raa, raa! Tule homme vara! Meil on homme rootsi tants, kahe siku sarvetants, Tsii, tsii! Rii, rii! Ära metsa mind vii! Kuusemetsas karutaat, haavametsas haldjataat. Tsuu, tsuu! Ruu, ruu! Jääme parem koju! Kodus kapis kanaroog, memmel magus munaroog. Karu-taat maiustamas Mäe taga avar aru, aru taga tume mets. Metsas elab vana karu, kõnnib vaikselt tätsa-täts. Talvel karu magab aga vaikses urkas lume all, suvel luusib mõminaga mesitaru lähedal. Mesi maitseb, mesi magus seda vana karu teab. Tonksti! vastu taru tagus täna maiustama peab. Sellessamas aias aga, sääl, kus väike pardihütt, luuras puhmastiku taga vana Toomas, kange kütt. Toomas nägi karu-saksa, tõstis püssi, andis tuld. Karu põgenes mis jaksas, nii et tuiskas aiamuld. Karu lamab kaugel salus
silmapiir. «Jah, veeres enne, kui koju saime,» vastas mees. Kodus oli aga peremeest ja perenaist marjaks tarvis, muidu oleks pidanud minema kas või mujalt abi otsima. Karjane tuli parajasti nuttes koju: vana Maasik jäänud lepiku alla sisse. Iniseb, sikutab oma koibi, aga edasi ei saa. Sees mis sees! Jääb kas või igaveseks sinna, kui inimesed ei aita. Noor perenaine alguses ei taibanudki, mis selle lehmaga õige on, et ta koju ei saa. Tema Maasik – jällegi tükk kallist kaasavara – pole ju ometi mõni vana ja jalutu lehmakobaski, vaid ainult viie-kuue poja ema, seega kõige paremates päevades. Kodu karjas käies polnud perenaine kunagi näinud ega kuulnud, et mõni lehm oleks kuhugi sisse jäänud. Sellepärast ei tulnud ta kuidagi õigele mõttele, ehk ta küll oma lihasilmaga oli näinud, mis tirelit mära hiljuti vankri ees lõi. Ometi kõndis mära aina tehtud teel,
Teised naabrid -- rootslased, venelased, lätlased, leedulased -- ei varjanud kiskja hambaid mahedate mokkadega, vaid näitasid neid ausa otsekohesusega, kus võisid. Nad käisid sagedasti eestlaste kehval laual söömas, aga kui kõht täis või peremehe malakas tüsedam juhtus olema, vantsis palumata külaline jälle kodu poole, paganaid paganateks jättes. Esimestes võitlustes usu ja hariduse eest kiskus Taani kuningas Harju ja Viru maakonna enese kätte. Muu eestlaste maa jäi Liivi ordu ja piiskoppide omaks. Kui sõdade järel ajuti rahu tuli, voolasid sakslased ja taanlased võidetud maale, igaüks sai oma tüki kätte ja jäi nende talupoegade peremeheks, kes maatüki peal elasid. Esiotsa ei olnud eestlane mitte pärisori, vaid peaaegu vaba rentnik. Aga mida enam võõraste sisserändajate hulk ja ühes hulgaga võim kasvas, seda rohkem nõuti talupoja käest, ja sada aastat pärast maa
Poisse näris kõiki kadedus, kuid kõige kibedamat piina kannatasid need, kes liiga hilja taipasid, et nad ise olid soodustanud selle vihatud hiilguse saavutamist, müües pileteid Tomile selle varanduse eest, mille ta oli värvimiseesõiguse müügiga kokku kuhjanud. Nad põlastasid iseendid, et olid lasknud end salakavalast rebasest haneks püüda. Autasu anti Tomile kätte nii suure tundeküllusega, nagu inspektor suutis antud olukorras esile manada, kuid õige hoog nagu puudus, sest instinkt ütles vaesele mehele, et siin oli mingisugune saladus, mis ei kannatanud võib-olla hästi päevavalgust. See oli ju lihtsalt pöörane, et see poiss oli kogunud oma varasalve kaks tuhat vihku pühakirjatarkust, -- juba üks tosin oleks kahtle-mata ületanud tema võimed
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid