VENE LIPU ALL ÜMBER MAAILMA( vene keele kodulugemine ) (3)

VENE LIPU ALL ÜMBER MAAILMA.
lk.5
VENE AMEERIKA
1741 .a. Ületasid V. Beringi laevad Aasia ja Ameerika vahelise väina. Esimest korda jõudsid venelased Ameerika kallastele, Alaskale. Selleks, et pidada indiaanlastega kaubavahetust, moodustasid vene kaupmehed 1799.a. Vene-Ameerika kompanii. Venelased hakkasid ehitama kindlusi, koole , koostama geograafilisi kaarte.Kuid Vene Ameerika oli väga kaugel. Vaat kuidas sõideti sinna Petergurist või Moskvast.
Kevadel, aprillis -mais, sõideti hobustel ida suunas. Juunis ületati Volga, juulis sõideti üle Uraalide. Augustis jõuti pärale Obi jõe kallastele. Sõideti üle Obi, pärast üle Jenissei ja jõuti Irkutskisse. Irkutskis tuli oodata talve algust, istuda kelkudele ja sõita mööda Leena jõge Jakutskini. Jakutskisse jõuti jaanuaris ja jäädi seal kevadet ootama, sesttalviti oli Siberis võimatu rännata. Samuti ei saanud kevadel sõita, sest jõed tulid üle kallaste . Ja alles juunikuus sõideti põhjapõtradega egasi. Augustis jõuti Ohotskisse, linna Ohhoota mere ääres. Siit algas edasi merereis. Asuti laevadele, ületati Ohhoota meri ja jõuti Kamtšatkale. Kamtšatkal elati kuni suveni. Aga suvel sõideti laeval üle Beringi mere Ameerikasse.
lk.7
Niiviisi kestis vene kaupmeeste reis Ameerikasse kaks aastat. Seal ostsid nad väga odavalt indiaanlastelt kokku kasusnahku ja uuesti laevadel ning paatidel, põhjapõtradel ja hobustel, talvel ja suvel, sõideti koju. Mitme aasta pärast jõudsid nad karusnahkadega Peterburi ja müüsid need seal 600 korda kallimalt maha. Kuid, kui kaupmehed arvutasid kasumit, siis nägid, et reis polnud sugugi kasulik, sest teel olles kulus enamus nende rahast. Mida teha? Ja siin jõudis kaugetest maadest tagasi kapten Ivan Fjodorovitš Krusenstern . Tema pakkus Vene-Ameerika kompaniile uut teekonda Ameerikasse jõudmiseks: kas ümber Aafrika või ümber Lõuna-Ameerika.
Krusensterni ennast eriti kompanii rahad ei huvitanud. Tema oli elukutseline meremees, kes armastas merd ja reisimist . Ta unistas saada kuulsaks meresõitjaks, nagu komandör Bering , kaptenid James Cook või Laperus.
Kuid esialgu ei saanud noorest kaptenist meresõitjat, vaid sõjaväelane. 1788.a. sõdis ta rootslaste vastu, kuid 1793.a. Sõitis Inglismaale , kus osales sõjas Prantsusmaaga . Hiljem jõudis ta Ameerika Ühendriikidesse, kus kohtus esimese ameerika presidendi Georg Washingtoniga. Ameerikast Krusenstern sõitis edasi Lõuna-Aafrikasse, pärast Indiasse ja Hiinasse ning uuesti Inglismaale. Alles 6 aasta pärast, 1799.a.saabus Krusenstern tagasi Venemaale. Siin ta tutvustaski oma Ameerika ja Hiina meresõitude projekti.
lk.9
Esiteks – taoline teekond oli lühem, kui läbi Siberi. Teiseks - karusnahad sai Hiinas maha müüa tunduvalt kallimalt kui Venemaal. Kahe aasta möödudes nõustus isevalitseja Aleksander I taolise ekspeditsiooniga.
TEELE
Krusenstern oli juba 32 aastane. Ta oli hiljuti abiellunud ja pidi varsti saana isaks.Kuid, kui tema poolt väljapakutud projektiga nõustuti, ei kahelnud ta minutitki, mida teha.Tema unistus hakkas muutuma reaalsuseks. Teiseks kapteniks kutsus Krusenstern oma vana sõbra, Juri Fjodorovitš Lissjanski. Sõbrad hakkasid koos valmistuma reisiks.
Nüüd ilmnesid uued raskused. Mõned admiralid leidsid, et vene meremehed ei ole võimelised osalema nii pikkadel ja rasketel merereisidel.Nad soovitasid kutsuda reisidele inglastest madruseid, sest nendel olevat rohkem kogemusi reisimisel troopilistel meredel, kuna venelased olid purjetanud ainult põhjapooluse meredel. „Las laevadel lehvivad vene lipud, kuid meremehed olgu inglased“ - rääkisid nemad. Kuid Krusenstern võttis meeskonda ainult vene meremehi .
Sellesse meeskonda kuulusid tulevased kaptenid Otto Kotsebu ja Faddei Bellinghausen – Antarktika esmaavastaja.
lk.11
Ekspeditsioonil oli veel üks eesmärk: toimetada vene saadik Jaapanisse.Jaapan asus Kaug-Idas väga lähedal vene territooriumile, kuid oli venelastele peaaegu tundmatu. Jaapanlased ei tahtnud eurooplastega asju ajada. Ainult hollandi päritolu laevad võisid randuda Nagasaki sadamas.Venemaa soovis samuti sõlmida kaubavahetuslepingut Jaapaniga. Seepärast vene valitsus otsustaski saata jaapani imperaatori juurde vene saadik. Saadikuks hakkas Nikolai Petrovitš Rezanov.
Lõpuks oli kõik valmis. Kahel laeval - „Nadezda“ ja „ Neeva “ - asusid kaptenid mereteele. See oli 7.august 1803 .a.
Algul laevad saabusid Taani, Kopenhaagenisse. Siin laaditi laevadele kaupu: kahurid, püssirohi, relvad, jahu, veini, viina , tubakat, kohvi, teed, suhkrut ja palju muud. Selles sadamas asusid laevale „Nadežda“ välismaised teadlased: sakslased Tilesius ja Langdorf ja šveitsi astronoom Gorner.
Oktoobris läbiti Kanaari saarestik.
lk.13
ÜMBER GORN'i NEEME
26.novembril 1803.a. Ületasid vene laevad esimest korda ekvaatori ja jõudsid Lõuna poolkerale. See oli suur pidu: kahurite saluut, pidulik lõunasöök. Üks madrus oli kandis Neptuni kostüümi. Ta jooksis mööda laeva ja pritsis inimesi märjaks.
18.detsembril nägid meremehed Brasiilia kallast. Tookord oli Brasiilia Portugali kolooniaks. Meremehed astusid maale Destero linnas. Kuberner võttis venelasi väga hästi vastu. Tema seltsis võeti vastu uus, 1804.a. Imelik oli võtta vastu Uut Aastat sellisel palaval ööl – Lõuna poolkeral oli suvi. Alles veebruarikuul lahkusid vene laevad Desterost, aga märtsis jõudsid nad Gorni neeme juurde, kus aga laev „Nadežda“ läks laevast „Neeva“ lahku.
Teekond lõunasse jätkus.Aprillis „Nadežda“ ületas troopikavööndi ja jõudis Nukagiva saare lähistele.Krusenstern asus saarega tutvuma. Samal ajal jõusid Pashi saare juurest siia ka „Neeva“.Nukagivalt purjetati koos Havai saarestiku poole. Sealt alates läksid nende teed lahku: „Neeva“ pidi purjetama Alaskale, aga „Nadežda“ - Kamtsatkale.
lk.15
13.juunil „Nadeždalt“ märgati mägesid Kamtsatka kallastel.Meremehed rõõmustasid: siin oli vene territoorium, siin kõneldi vene keelt.Petropavlovskis elas umbes 160 inimest, nendest ainult 25 olid naised.Kaks nädalat lossiti maha Vene-Ameerika kompanii poolt saadetud kaupu.
30.augustil 1804.a. lahkus „Nadežda“ Petropavlovskist ja võttis suuna Jaapani kallaste poole.
JAAPAN
28.septembril nägid rändurid lõpuks Kysy saart, kus asus Nagasaki sadam.
Peab märkima, et portugaallased, hispaanlased, hollandlased tahtsid juba ammu muuta Jaapan neilekuuluvaks. Siis jaapanlased otsustasid keelata välismaalaste sisenemise oma riiki.1638.a jaapani valisus keelas välismaistel laevadel Jaapani kallastele lähenemise.Kuid jaapanlased tahtsid omada euroopa pärtolu kaupa ja seetõttu otsustati lubada hollandlastel siseneda ainult ühte Jaapani sadamasse – Nagasakisse.
Oma merekaarte hollandlased teistele ei näidanud, kuna nad ei soovinud konkurente teistest maadest.Juba 200 aastat purjetasid hollandlased Jaapanisse, kuid teistele eurooplastele olid Jaapani kaldad tundmatud.Ei olnud häid kaarte ka veve meremeestel, ainult hiinlaste kaardid.Need olid ebatäpsed, kuna hiinlased ei osanud määrata koordinaate. Krusensterni ootas ees tundmatu tee ja ta pidi valmistama kaarte tulevaste rändurite tarvis.Ilm oli külm.Inimesed väsinud.
lk.17
Rändurid huviga jälgisid tundmatuid maid. Merel olid hästi näha teed. Teedest paremal ja vasemal kasvasid kõrged puud. Mõnikord kohati merel kalureid.
Krusenstern tahtis tutvuda kohalike elanikega. Ta suhtles kaluritega käemärkide abil ja tahtis, et need tõuseksid laevalaele. Kuid kalurid kartsid välismaalasi. Nad teadsid, et seadus keelab neil välismaalastega suhtlemast.
8.oktoobril „Nadezda“ sisenes Nagasaki lahte .Laeva juurde saabus lootsik ja laevale tõusis ametnik .
Ta oli palja päi ja pikas siidises kimonos. Ametnik tegi pikka aega kõigile kummardusi.Pärast hakkas saadik Rjazanov esitama talle kõiksugu küsimusi, kuid ametnik muudkui kummardas ja kummardas. Alles pärast seda hakkas ametnik ise küsimusi esitama, et mis laevaga on tegu, mis maalt ja milleks saabuti Jaapanisse. Lõpuks tegi tegi ta veel oma 50 kummardust ja siis lahkus.
Lahes oli palju laevu. „Nadežda“ kõrval olid Hiina paadid ja Jaapani laevad. Eemal nägi Krusenstern kahte-kolme laeva, mis sõitsid Hollandi lipu all.
lk.19
Teatud aja möödudes lähenes „Nadeždale“ uuesti Jaapani paat. Nüüd astusid laevale juba 10 inimest. Kellelegi nad ei kummardunud ja tundus, nagu nad ei tahaks kedagi näha. Sõnagi lausumata laskusid nad alla. Ülemused võtsid diivanile istet, teenrid asetasid igaühe ette kastikesed väikeste suitsetamisnõudega. Iga ülemus võttis piibu ja hakkas suitsetama.
Sellised imelikud kombed kuulusid tavaliste jaapani tseremooniate hulka: jaapani ülemus kõigepealt võtab istet, suitsetab, vaikib ja alles 10 minuti möödudes hakatakse vestlema.
Sel ajal, kui jaapanlased suitsetasid, jutustas Krusenstern neile, milleks „Nadežda“ saabus Nagasakisse, miks Vene valitsus soovib sõlmida jaapanlastega kaubavahetuslepingut. Ta küsis samuti, millal võiks Vene saadik sõita Jaapani pealinna ametlikele läbirääkimistele ja millal saaksid „Nadežda“ meeskonnaliikmed astuda maale. Kuid jaapanlased ei vastanud midagi. Nad hakkasid hoopis ise küsimusi esitama.
lk.21

• - Kuidas te purjetasite Nagasakisse Kamtšatkalt?
  
• - Me tulime idast – vastas Krusenstern.
  
• Jaapanlased olid rõõmsad. Ka hollandlastel oli lubatud läheneda idakallastelt, randumine läänekaldalt oli keelatud.
  
• Hiljem jaapanlased laususid:
  
• - Õhtul me räägime sellest kõigest oma kubernerile. Tema lahendab kõik küsimused. Ja veel. Me palume teil mitte väljuda laevast või minna teistele laevadele ilma kuberneri loata. Ka teie saadik ei saa sõita praegu pealinna, ta pead ootama imperaatori vastust.
  
• Lõpuks asutasid külalised endid lahkuma .
  
• - Homme saabub teie juurde kuberneri sekretär. Te peate talle üle andma kõik relvad: kõik kahurid, püssid ja püssirohu, - ütlesid jaapanlased enne lahkumist. - Nagasaki lahes ei tohi olla relvastatud välismaalasi. Kui hakkate meie juurest lahkuma, siis tagastame teile relvad ja püssirohu.
  

lk.23
Järgmisel päeval kella 4 paiku lähenes laevale mitu paati, milles oli kala, linde ja tangu . Krusenstern mõtles, et jaapanlased soovivad kaupa müüja ja hakkas käemärke appi võttes pärima, et palju see maksab. Kuid jaapanlasest tõlk selgitas talle, et see need kalad, linnud ja tangud -see kõik on kuberneri kingitus ning maksta pole vaja. Laeval olid kõik õnnelikud, sest ammu polnud neil söögiks olnud värsket toitu.

• Aga kust me saame osta meeskonnale hiljem toitu?- küsis kapten.
  
• Mitte kusagilt . Ainult hollandlased võivad kaubelda meie kaupmeestega. Venemaaga ei ole meil veel kaubalepingut ja seetõttu ei saa te siin midagi osta. Kõike, mida te vajate, annab kuberner teile tasuta.
  
• Alles pooleteise kuu möödudes lubas kuberner vene meremehi maale. Jaapanlased olid valinud koha pikkusega 40 meetrit ja laiusega 20 meetrit, kus meremehed võisid jalutada. Koht oli piiratud taraga ja välja oli pandud valve.
  

Aga alles kahe nädala möödudes valisid jaapanlased otse merekaldal välja väikese kahekorruselise majakese, ehitasid sellele samuti kõrge aia ümber ja värava ette riputati suur tabalukk. Luku võti oli ainult valvemeeskonna ülema käes. Kui maja oli valmis, ütlesid jaapanlased, et nüüd võib saadik sinna kolida.
lk.25
Venelased polnud kunagi varem külastanud jaapanlaste maju. Kõik nendes tundus imelik: polnud tube ega mööblit. Vaheseinu polnud, kuid olid paberist sirmid , mida sai nihutada ühest kohast teise.
Krusenstern käskis tuua laevalt toolid , laua ja voodi. Saadik kolis oma uude paleesse.
Jaapanlased lukustasid kohe ukse. Igal õhtul kontrollisid nad üle, palju venelasi jäi maale.
Järgmisel päeval palusid ametnikud Krusensterni, et ta tooks laevalt majja vene imperaatori poolt jaapani imperaatorile saadetud kingitused.

• Kui imperaator nõustub kingitusi vastu võtma, siis me kanname need kätel Nagasakist Ieddosse, - ütlesid nemad.
  
• See asub ju kaugel! - imestas Krusenstern.
  
• Ei tähenda midagi. Teisiti ei tohi. Kaks aastat tagasi Hiina imperaator kinkis meie imperaatorile elevandi. Imperaator käskis elevandi toimetada Ieddosse kätel kandes .
  
• Ja viisite?
  
• Viisime!
  

Aeg möödus ja venelased olid teadmatuses , kas imperaator võtab saadiku kingitused vastu või ei. Meremehed ei saanud midagi teha, neil oli igav.