Vene Aeg ( mõisted ) (0)

Maa valitsemisel oli keskvõimu ja kohaliku aadli vastuolu, kuna kuningakoda polnud harjunud laiade õigustega aadlimeestega ( piiramatud õigused oma maa ja talupoegade üle). Nad pidid kompenseerima, sest muidu oleksid nad maa andnud venelastele või poolakatele. Gustav II Adolf oli kõrgel positsioonil, ei tunnustanud L. rüütelkonda, karmim balti parunitega. Pärast tema surma asus troonile ta tütar Kristiina, mis oli soodus aeg (L. rüütelkonna tunnustamine, mõisnikud said samad õigused ja asutused mis olid E. Rüütelkonnal). Tekkis maariik mis oli E. Ja L. Aadlike omavalitsus (tegeles provintsi valitsemisega ja talupoegade küsimustega). Jagunes E. ja L. kubermanguks . Mõlema aadlikud moodustasid rüütelkonna (Balti aadlike seisuslik ühendus, E. , L. ja Saaremaa) ja mille alaliselt tegutsevaks organiks oli maanõunike kollegium . Kõikide aadlike üldkoguks Maapäev. Kuna oli toimunud ulatuslik riigimaade müük ja läänistamine ning suurem osa maid oli erakätes, hakkasid keskvalitsuse sissetulekud kokku kuivama, otsustati teha reduktsioon ehk riigimaade tagasivõtmine.
Eestist hakkas kujunema Rootsi viljaait, väljavedu oli suur (kuid idakaubandus käis alla, suundus Narvasse, Tartu kaubanduslik tähtsus kadus). Käsitöö arengut kammitses tsunftikord (progress ja suur kasum polnud oluline). Kuid tekkisid manufaktuurid (arenenud tööjaotusega käsitööettevõte, kus töötasid palgatöölised). 100.000’lt 350.000’le suurenes rahvaarv tänu loomulikule juurdekasvule ja sisserändele (eestlased, venelased, soomlased , lätlased, poolakad, sakslased jne). Erandiks Peipsi-ääre vanausulised ja rannarootslased. Talupoegade vastu oldi leebem, kuna kardeti neid kaotada (sellest sõltus mõisniku sissetulek). Algselt said nad isegi relva kanda. Rootsi võimu kindlustudes raskenes teokoorem, mõisapõllud suurenesid, mõisate arv 500’lt 1000’le. Lõpuks enam ei tohtinud talupoeg mõisniku juurest pageda. Clas Tott maaseadustikuga 1671 kinnitati pärisorjus (mõisa maale asunud vaba inimene muutub koldetule süütamisel pärisorjaks). Mõisnikel oli kodukariõigus (õigus talupoegi peksta), kuid makse ja koormisi ta tõsta ei saanud, aga kui ta seda tegi, oli talupojal võimalus ta kohtusse kaevata.
17. saj alguses levinud renessanss , tekkinud rahvusriigid (asjaajamine/kultuuriloome riigi põhikeeles, mitte ladina), kujunemas oli kodanik (inimese-riigi side, võrdsus). 17. saj keskel barokk (parim näide Narva vanalinn, enne kui hävitati). Luterlus arendas oluliselt eesti kirjakeelt. Kirikuelu sai raskelt kannatada sõdade tõttu, kuid Tallinnast kujunes tugev luterlik keskus (kuna oli vähe kannatada saanud). Gustav Adolf ja Johan Skytte otsustasid teha Tartust hariduse keskuse. Kirikuelu korraldamiseks kirikuvalitsus e. konsistoorium (vaimuliku eesotsas E. piiskop, L. Kindralsuperintendent). Arvati, et talupoegi peab harima , selleks oli vaja õpetajaid, seda ülesannet asus täitma Bengt Gottfried Forselius ja 1684 loodi Forseliuse seminar . Edukuse tõestamiseks viis ta Pakri Hansu Jüri ja Ignatsi Jaagu kuningas Karl XI ette, ta oli vaimustatud. Lõpuks loodi igasse kihelkonda kool. Tekkis Piibli tõlkimise vajadus, 1686 ilmus Vastne Testament, tõlkijad Andreas Virginius ja poeg Adrian. Heinrich Stahl avaldas eesi keele grammatika (saksapärane). Hornungi oma oli parem, nim. vanaks kirjaviisiks. Tähtis osa Tartu Ülikooli loomisel Johann Skytte’l. Usundis olid segunenud loodususundi ja katoliikluse jooned. Nimipühaku päevadest on tulnud rahvakalendri tähtpäevad. Nõiaprotsesse arvati tegevat kõik, kujutas endast inimese või looma kahjustamist/tapmist maagilise toimingu abil. Nõidumisel võis kasutada riideid, ehteid , loitsusõnu jms. Räägiti ka kuradiga kohtumisest ja lõbutsemisest jne.
Kuna Rootsile ei meeldinud Eesti alal kehtiv pärisorjus, ja balti aadel võis riigi reeta ohukorras, siis oli vaja Balti provintsid rootsistada. Karl XI asus kärpima balti parunite võimu ja rikkust, alustas kunagiste riigimaade tagasivõtmist, mis anti erakätesse Rootsi valitsuse ajal. 1680 kiitiski Rootsi riigipäev suure reduktsiooni heaks. Mõisnikud võisid rentnikeks edasi jääda Põhja-Eestis (st. et nad ei saanud mõisa müügi ja pärandamisega isepead tegeleda). Liivimaal aga võeti veel rohkem, kuna seal hakati vastu. Pärisorjuse lõpp oli nüüd lähedal, kuna mõisnik polnud enam otseselt talupoja omanik. Suur nälg 1695-97, 95. külm suvi, vili ei kasvanud, polnud võimalik loomadele heina teha, külm talv 96., 97. kevadel haigused, kergendus tuli 1697. lõikusega.