Valgustusajastu (0)

Sisukord
Valgustusajastu ...................................................................................................1 - 2
Valgustus absolutism ..........................................................................................................3
Tähtsamad valgustaja ....................................................................................................4 - 7
Prantsusmaa valgustamine .............................................................................................8 - 9
Valgustusajastu
Valgustusajastu - ajajärk Euroopa riikide ühiskondlik-poliitilises
ja kultuurielus 17. saj. II poolest 19.saj. alguseni . Selle lähteks
oli eelnenud ajastu seisuslikku ühiskonda ja ideoloogiat teravalt
vastustanud uus inimesekäsitus, mille kohaselt inimese põhiolemuseks
on mõistus. usust maailma mõistuspärasesse korrastatusesse
ja inimmõistuse võimesse maailma tunnetada sai alguse kõiki
elualasid haaranud ühisk. aktiivsus ja tahe senist, peamiselt
religioossel pärimusel püsivat elukorda reformida. Käsitusest,
et inimene on olemuslikult arukas ja hea, sugenes üldine optimism
ja usk ühisk. progressi, mida seni olid takistanud feod . ühisk.
institutsioonid ja eeskätt pärimuslik religioon.
Oluliselt kasvas teaduse ja teadusliku maailmakäsituse mõju.
Valgustusajastu peamiseks jõuks oli arenev kodanlus ja nn. valgustatud
absolutismi ideest mõjutatud aadel .
Valgustusajastule omase maailmakäsituse alged kujunesid inglise
empirismis. Ajajärgule andsid nime Voltaire ja J.G.von Herder ,
üldkasutatavaks sai see pärast I. Kanti artikli "Was ist Aufklärung" ilmumist.
Toetudes R. Descartes ´i ratsionalismile ja inglise empirismile,
vastandasid valgustajad kirikudogmadele ja skolastika autoriteetidele
mõistuse ja rõhutasid ilmaliku hariduse ning teadmiste tähtsust.
Nad olid veendunud, et ideed määravad ühiskonna arengu. Nad
idealiseerisid ühiskonna ürgset looduselähedast seisundit
ja tähtsustasid loomuõigust. Valgustuse levimisele aitas kaasa see, et tegelemine looduseteaduse ja ühiskondlike probleemidega muutus moeasjaks. Uusi mõtteid avaldati
kohvikutes, aga ka salongides, s.o kinnistes seltskondlikes ringides, kuhu politsei kõrv ei ulatunud. Lisaks sellele levisid valgustusideed ja lugemisringid. Raamatud käisid käest kätte, andes lugemisvõimaluse ka neile, kellele raamatute kõrge hind polnud taskukohane. Ilmalikud ja kiriklikud võimud püüdsid takistada valgustusideede levikut Prantsusmaal.
Tähtsaimaks vaimseks liikumiseks 18. sajandi Euroopas sai valgustus. Valgustusideede sünnipaigaks on Inglismaa. Üle kogu Euroopa levisid valgustajate aated aga Prantsusmaa kaudu. Inglismaa sai tõotatud maaks, kuhu prantsuse haritlased sõitsid uute ideedega tutvuma .
Tähtsamaks Prantsuse valgustajaks oli Voltaire, kes on öelnud „Kui harimatu rahvahulk hakkab tegutsema, hukkub kõik”.
Teine tähtis Prantsuse valgustaja oli Charles Louis de Montesquieu , kes pooldas parlamentaarset monarhiat .
Kolmas tähtis valgustaja Prantsusmaal oli Jean Jacques Rousseau . Vastupidiselt tollal levinud arvamusele leidis Rousseau, et kultuuri edenemisega on kaasnenud kõlbluse langus ja temalt on pärit lause „Tagasi loodusesse !“
Esimene valitseja kes oli tuttav valgustuskirjandusega oli Friedrich II. Tema troonile tulekut Preisimaal jälgiti huviga Euroopas. Ta andis juba oma esimesel valitsemispäeval käsu jagada soodsalt vaesemale rahvale riigi ladudest vilja. Ta riigis oli igaühel kindel ülesanne. Austrias viis ellu palju valgustaja ideid Joseph II. Ta püüdis kehtestada kogu riigis ühesugused seadused. Provintside senine omavalitsus kaotati ning asju hakkasid ajama keskvalitsuse ametnikud. Aadel, kirik ja oma rahvustundes solvatud provintsid ühinesid võitluseks valitsuse vastu.
Valgustusajastu
Prantsusmaa
Chris Anderson
10e
Tartu Kivilinna Gümnaasim
Valgustusaja absolutism
Valgustatud absolutismi teooria kujunes tänu 18. sajandi ühiskondlikele oludele (haridustaseme kiire tõus ja harituse laiem levik, teadusliku maailmavaate sügavam kinnistumine , uued leiutised ja avastused ning "lihtrahva" tähtsuse tõus valitseva kihi silmis) ning eelnevalt välja kujunenud valitsemiskorraldusele, Paljude filosoofide ning mitmete tulevikku vaatavate riigimeeste arvates oli just haridus lahendiks ühiskonda painavatele probleemidele, nende taga nähti enamasti alamate harimatust, valgustamatust, aga ka kahjulikke riigipoolseid piiranguid. Seega tuli asja muutmiseks riiki oluliselt reformida, et tagada võimalikult ulatuslik haridus võimalikult suurele hulgale inimestele ning kaotada minevikust jäänud riigipoolsed takistused ühiskonna arenguks. Et seda aga teha, pidi uuendajal olema riigis täielik võim, kuna muidu oleks ju asjad erinevate huvigruppide, eriti traditsionalistliku aadelkonna vastuseisu tõttu, pidama jäänud. Nii jõutigi valgustatud monarhi kontseptsioonini, kes pidi olema edumeelse ilmavaatega ning kõik oma ideaalid ka praktikas ellu rakendama. Monarh ei saanud valgustusfilosoofide arvates mitte mingil juhul alluda vaid enda poolt kehtestatud standarditele, vaid pidi alluma üldiselt heakskiidetud seadustele ning eetikanormidele.
Valgustatud absolutismi kriitika lähtus peamiselt kahelt aluselt. Liberaalsed arvustajad väitsid, et allumine ühele isikule, olgu ta nii valgustatud ja haritud kui tahes, on vale ja järgima peaks Montesquieu välja töötatud võimude lahususe printsiipi. Konservatiivid leidsid aga, et lükates kõrvale traditsioonilise seisusliku valitsuskorralduse, destabiliseerivad monarhid riiki ning takistavad selle loomulikku arengut. Lisaks juhiti tähelepanu ka sellele, et absolutistliku korraga riigis võib üks valitseja olla küll edumeelne ja viia läbi progressiivseid reforme, ent tema järglane ei pruugi seda sugugi olla. Ent kuna ka tollel on absoluutne võim, siis võib ta kõik valgustusreformid tühistada.
René Descartes
(31. märts 1596 – 11. veebruar 1650 )
Rene Descarter oli prantsuse matemaatik, filosoof ja loodusteadlane. Ta oli 17. sajandi ratsionalismi isa.
Descartes'ilt pärineb kuulus ütlus "Mõtlen, järelikult olen (olemas)". Ladinakeelne originaal kõlab " Cogito ergo sum", sellega püüdis Descartes väita, et kui inimene mõtleb, kas ta olemas on, siis ainuüksi mõtlemine tõendab seda.
Tähtsamad valgustajad
Voltaire ehk François Marie Arouet
(21. november 1694 Pariis – 30. mai 1778 Pariis)
Voltaire oli prantsuse deistlik filosoof, kirjanik, ajaloolane ja üks Euroopa valgustusliikumise juhtkujudest. Ta sai kuulsaks näitekirjaniku ja poeedina, hiljem oli tuntud John Locke 'i ja Isaac Newtoni vaadete populariseerijana. Muuhulgas võitles ta sallivuse ja kodanliku avalikkuse eest ning katoliku kiriku piiramatu türannia vastu, ka õpetas ta Preisi kuningat Friedrich II-t. Tema tuntuimad teosed on " Candide ", "Kohtlane", " Mikromegas ", "Filosoofiline sõnaraamat" ja "Zadig". Voltaire on kirjutanud ka tragöödiaid, komöödiaid, epigramme, pilkekirju, ajalooraamatuid ja muud.
Johann Gottfried von Herder
(24. august 1744 Mohrungen - 18. detsember 1803 Weimar )
Johann Gottfried von Herder oli saksa kirjanik ja filosoof. Ta tegeles eelkõige poliitilise filosoofiaga. Ta on valgustuse, tormi ja tungi ning Weimari klassitsismi tähtis esindaja. 1764– 1769 oli ta Riias õpetaja. Sel ajal hakkas ta juba filosoofilisi ja kirjanduskriitilisi töid kirjutama.
1769 sõitis ta Prantsusmaale Nantes 'i ja Pariisi ning 1770 Strassburgi, kus kohtus Goethega, kes oli vaimustuses tema kirjanduskriitikast. Seda peetakse tormi ja tungi liikumise alguseks. Herder on noort Goethet tugevalt mõjutanud.
1771 võttis Herder vastu koha Blückeburgis Schaumburg-Lippe krahvi Wilhelmi õukonnas ülempastori ja õukonnajutlustajana. 1776 kolis ta Goethe palvel Weimarisse, kus elas surmani ja töötas peasuperintendendina.
Herder kiitis heaks Suure Prantsuse Revolutsiooni, mis põhjustas paljude kolleegide vaenulikkuse. Ka suhted Goethega halvenesid tema elu lõpupoole.
Sotsialistid kasutasid Herderi mõtteid ära, ehkki Herder oli pigem aateline patrioot kui natsionalist või sotsialist. Enese pühendamine isamaalisele tegevusele oli Herderi jaoks suur inimlik hüve: kaotades oma isamaalisuse inimene kaotab ka iseenese ning koos sellega maailma enese kõrvalt.
Immanuel Kant
(22. aprill 1724 Königsberg – 12. veebruar 1804 Königsberg)
Immanuel Kant oli saksa filosoof. mmanuel Kant sündis Ida-Preisimaal Königsbergi (tänapäeval tuntud kui Kaliningrad) linnas sadulsepa peres. Kantide esivanemad Cantid olid arvatavasti pärit Šotimaalt.
Ristimisel anti tulevasele filosoofile nimeks Emanuel ; Immanueliks muutis ta selle hiljem ise, olles õppinud heebrea keelt. Kanti ema oli vaga kristlane, pietist, kes nõudis usulises elus ja ka kõiges muus täpsust ja rangust. Selle puritaanlikkuse ja ranguse pitserit kandis kogu Kanti elu ja ka tema filosoofilised tööd.
Tema nooruspõlv ja õpinguaastad olid vaiksed ja silmatorkamatud. 1740 . aastal asus ta õppima Leibnizi ja Wolffi filosoofiat ning Newtoni matemaatikat kohalikus ülikoolis Martin Knutseni juhendamise all. 1755 sai ta samas ülikoolis lektoriks ja 1770 professoriks. Kant oli keskajast alates esimene suur filosoof, kes töötas ülikoolis õppejõuna.
Praktiliselt kogu Kanti elu möödus kodulinnas, ta oli väikest kasvu, kehaliselt nõrk ja põdur. Lugupeetud professor oli kodulinnas tuntud oma korrapäraste eluviiside ja pedantsete harjumustega; königsberglased võisid nende akna alt oma igapäevasel jalutuskaigul mööduva Kanti järgi kelli seada. Kuigi ta hindas head seltskonda ja võõrustas tihti lõunalauas külalisi, jäi ta elu lõpuni üksikuks.Kant suri oma kodulinnas 1804. aastal, tema hauamonumendile on kirjutatud read: "Kaks asja täidavad ikka ja jälle mu meele imetluse ja aukartusega, üha sagedamini ja tungivamalt pöördub mu mõte nende juurde tagasi: tähistaevas minu pea kohal ja kõlblusseadus mu sees".
Prantsusmaa valgustamine
Suur Prantsuse revolutsioon ehk Prantsuse kodanlik revolutsioon toimus 1789–1799 Prantsusmaal. Selle käigus kukutati Prantsusmaal kuningavõim ning feodaalkord. Tegemist on maailma tuntuima revolutsiooniga, millest võtsid eeskuju nii 19. sajandi revolutsionäärid kui ka 20. sajandi totalitaarsed režiimid.
Feodaalkord oli laostunud, vastuolud ühelt poolt eesõigustatud vaimulike ning aadlike ja teiselt poolt jõuka kodanluse vahel olid teravad. Kolmas seisus - kodanlus, talupojad ja töölised - moodustas rahvastikust 97%. Ebaõnnestunud sõjad, toretsevalt elav ja ebapopulaarne kuningavõim ning valgustusajastu ideed põhjustasid riigis üha suuremat rahuolematust.
Prantsuse valgustuse tekkele avaldasid mõju inglise filosoofid . Taustaks oli Prantsusmaal sügavalt juurdunud feodaalkord ja katoliku kiriku väga tugevad positsioonid. Nantes´i edikti tühistamisega 1685. a. kaotati usuvabadus ja hugenottide ainsaks õiguseks jäi õigus maalt lahkuda. Valgustuse eelkäijaks Prantsusmaal oli René Descartes (1596-1650), kes oli ratsionalismi rajaja. Descartes pidas tõsikindla teadmise saamise aluseks kahtlemist kõigis tõdedes (ka usutõdedes ja selles, kas olemasolev kord ja valitsemine vastavad mõistusele), v. a. kahtlemise fakt ise. Sellest tuletas ta teesi “Ma mõtlen, järelikult olen olemas”.
Voltaire. Suurima mõjuga kõigist valgustajatest oli mees, keda inimkond tunneb tema kirjandusliku varjunime Voltaire all. Ta õige nimi oli François Marie Arouet (1694-1778). Ta oli filosoof, kirjanik, poeet , dramaturg ja ajaloolane, kuid ta tegeles veel metsanduse, rahvastikuloo ja paljude teiste teadustega, sest 18. sajandi haritlased püüdsid olla võimalikult mitmekülgsed. Juba järgmisel sajandil tuli sellest loobuda .
Kesksel kohal Voltare´i ühiskondlik-poliitilises tegevuses oli võitlus katoliku kiriku vastu. “Purustage koletis” – oli suure mõtleja üleskutse. Ta pidas vajalikuks vabastada mõistus usulistest eelarvamustest, teha see vabaks, et maailma paremini mõista. Ta tõi näiteid kiriku kuritegevusest (ususõjad, ketserite jälitamine) ja naeris välja vaimupimedust. Voltaire´ile kuulub aga ka lause: “Kui jumalat ei oleks, tuleks ta välja mõelda.” Kiriku mürgine vastane uskus ilmselt siiski jumala kui algpõhjuse olemasolusse, kuid arvas , et too ei sekku igapäevaellu.
Ühiskonna ümberkorraldamise teed nägi Voltaire reformides. Tema poliitiline ideaal oli valgustatud absolutism – filosoofide ja kuningate liit. See tähendanuks, et tugeva võimuga kuningas või keiser korraldab ühiskonnaelu ümber filosoofide nõuannete järgi. Lootes sellistele ümberkorraldustele, korraldas Voltaire kirjavahetust Vene keisrinna Katariina II-ga ja Preisi kuninga Friedrich II-ga.
1