Väiksemad olümpose jumalad (1)

VÄIKSEMAD OLÜMPOSE JUMALAD
Peale kaheteistkümne suure olüplase oli taevas teisigi jumalaid.
Tähtsaim neist oli armastusjumal Eros . Eros on Aphrodite ja Arese poeg .Teda kujutati peamiselt tiivulise lapse või noorukina, vibu ja nooltega käes. Eros teeb oma pesapaiga inimeste südameisse, kuid mitte igasse südamesse. Ta taganeb seal, kus leidub karmust. Tema suurmaks auks on see, et ta ei tee kellegile halba ega luba seda teha ka teistel. Teda kujutatakse sageli kinniseotud silmadega , sest armastus on tihti pime.
Iris oli vikerkaare jumalanna ja jumalate käskjalg. Ta võib olla kas vikerkaare kujul või noore neiu , kel õlgadel väikesed tiivad.
Olümposel on kaks veetlevat õeskonda – muusad ja graatsiad .
Graatsiaid oli kolm: Aglaia(Sära), Euphrosyne ( Rõõmsameelsus), Thaleia ( Õitseng). Nemad olid Zeusi ja Eurynome lapsed. Õed esinevad alati koos ja neid ei kujutata eraldi isiksustena. Nemad on graatsia ja ilu kolmikkehastus. Nad lõbustasid jumalaid oma võluva tantsuga Apolloni lüüra saatel ja inimene, keda nad külastasid sai õnnelikuks. Koos muusadega olid nad „laulukuningannad” ja ühtki pidu polnud võimalik pidada nendeta.
Muusasid oli üheksa. Ja nad olid Zeusi ja Mnemosyne tütred. Esialgu ei tehtud nende nagu graatsiate vahelgi mingit vahet. „Nad kõik olid ühel meelel ,” nagu ütleb Hesiodos, „ vabad tülidest, neil süda tuksub muredeta lauludes. See keda muusad lemmivad , on õnnelik. Kui murest murtud inimene nukrutseb, võib päästa teda ainult muusa sugulane. See ongi püha kink, mis tuleb muusadelt.” Hiljem sai iga muusa omaette tegevusala . Kleio oli ajaloo muusa, Urania astronoomia, Melpone tragöödia, Thaleia komöödia, Terpsichore tantsu, Kalliope eepilise luule, Erato armastusluule , Polyhymnia jumalatele määratud laulude, Euterpe lüürika muusa. Muusad olid nagu graatsiadki Apolloni tõejumala, saatjad .
Vetejumalad
Triton oli Mere pasunapuhuja. Pasunana kasutas ta suurt merekarpi. Puusadest alates oli tal kala alakeha. Tritonile iseloomulikeks tunnusteks on ka ja kolmhark ja merekarbist pasun.
Najaadid olid veenümfid. Nemad elutsesid ojades, allikates ja purskkaevudes.
Allmaailm
Surnute riiki valitses üks kaheteistkümnest suurest olümplasest, Hades. Tartaos ja Erebos on mõnede müütide järgi allilma osad. Tartaos on sügavam osa, Maa poegade vangla. Erebos on paik, kuhu saabuvad surnud kohe pärast hingeheitmist.
Homeruse järgi on allilm hämar, varjuline paik, varjude riik. Seal on vana paadimees nimega Charon , kes toimetab surnute hinged üle vee teisele kaldale, kus asub Tartarose teemantne värav. Kerberos on Hadese kolmepealine ja draakonisabaga koer, kes valvab seda väravat. Ta laseb sisse kõik hinged, aga välja mitte kedagi. Pärast sisenemist tuleb tuleb igaühel minna kolme kohtuniku ette, kohtunikud otsustavad, et halvad hinged läkitatakse igavesse piina ning head hinged õndsuse paika, mida kutsutakse Elysioni väljadeks.
Väiksemad maajumalad
Paan oli kitsekarjuste ning lamburite jumal lõbus ja lärmakas metsavaim. Tal oli palju kultuse- ja ohverdamiskohti. Paani kujutati üsna inetuna: tal olid kitsejalad ning sageli ka kitsepea ja -sarved.. Tema koduks olid kõik metsikud paigad , tihnikud, metsad , mäed. Paan oli suurepärane muusikant. Tihti uitas ta metsades ja mägedes ning mängis pilliroost vilepilli . Paan oli alatasa armunud mõnesse nümfi kuid ebameeldiva välimuse tõttu ta vastuarmastust ei leidnud. Oma äkiliste ja ootamatute ilmumiste ning mitmesuguste helide tekitamisega põhjustas ta segadust , mistõttu on tema järgi nime saanud paanika .
Silenos oli mõnede müütide järgi Paani poeg, teiste järgi tema vend. Silenos oli joviaalne paks vanamees , kes liikus tavaliselt eesli seljas, sest purjus peaga oli raske käia. Teda seostatakse nii Bakchose kui Paaniga; ta oli noore veinijumala õpetaja ja nagu nähtub tema alatisest purjutamisest, sai hiljem Bakchose trruks jüngriks.
Nende maajumalate kõrval tuleb mainida ka üpris kuulsat vendade paari, Kastorit ja Pollust. Enam levinud versiooni järgi olid elanud pool aega maa peal ja pool taevas. Neid kujutatakse enamasti jumalatena, kes kaitsesid meremehi. Vennad olid võimukad abimehed lahingus. Eriti kõrgelt hinnati neid Roomas, kus neid austati kui:
„kaht suurt kaksikvenda, keda paluvad kõik doorlased.“
Kuid on ka müüte, mis räägivad, et Pollus oli üksi jumal ka Kastor oli surelik, kes sai poolenisti surematuks tänu oma venna armastusele. Vendi kujutatakse alati valgete hobuste seljas, kuid Homeros ütleb: „Kastorit ratsutaltsutaja ja Pollus rusikavõitleja“ Vennad armastasid teineteist väga ja olid alati koos. Nad tõsteti taevasse Kaksikute tähtkujuks. Selle heledaimad tähed Kastor ja Polluks on nende järgi nimetatud.
Sileenid olid osalt inimesed, osalt hobused . Nad kõndisid kahel jalal, mitte neljal . Lugusid neist pole säilinud, kuid tihti võib näha neid kreeka vaasidel.
Saatüürid olid nagu Paangi sokkinimene ja elasid tema kombel metsikus looduses.
Aiolos oli tuulte kuningas. Ta elas samuti maa peal. Aioolia saar oli tema kodupaik. Täpsemalt öeldes oli ta siiski vaid tuulte regent , jumalate poolt määratud asevalitseja. Neli tähtsamat tuult olid põhjatuul, läänetuul, lõunatuul ja idatuul.
Mainime veel olendeid , kes polnud inimesed, ega jumalas, kuid elutsesid maa peal.
Kentaurid olid pooleldi inimesed, pooleldi hobused. Enamasti olid nad metsikud olevused, rohkem siiski loomad, kui inimesed. Siiski oli üks neist, Cheiron, tuntud kõikjal oma headuse ja arukuse poolest.
Gorgod olid samuti maapealsed olevused. Neid oli kolm ja kaks neist olid surematud. Nende nimed olid Euryale, Sthenno ja Medusa . Nad olid tiibadega ja draakoni kehaga ning neil olid maod juuste asemel ja nende pilk muutis inimese kiviks.
Graiad olid nende õed. Nende nimed olid Deino, Enyo ja Pemphredo. Neil kolmel hallil naisel oli vaid üks silm ja üks hammas kolme peale. Nad olid sündimisest peale vanad, kuigi punapõsised. Silma kandsid nad keset otsaesist nagu kükloobid ning elasid nad Okeanuse kaljupangal.
Sireenid elasid saarel keset merd . Neil olid taevalikud hääled ja nende laul ahvatles meremehi surma. Pole teada, missugused nad välja nägid, sest mitte keegi, kes neid nägi, ei pääsenud eluga.
Saatusjumalannad Moirad määrasid inimesele nii hea kui kurja saatuse . Nad olid küll tähtsad, kuid kuskil pole mainitud , kas taevas või maa peal. Saatusjumalannasid oli kolm: Klotho, ketraja , kes ketras elulõnga; Lachesis oli lõnga pikkuse määraja,kes otsustas igaühe saatuse üle; Atropos, kes lõikas kohutavate kääridega elulõnga katki.