Vähi biomarkerid (0)

Vähi biomarkerid

Vähi biomarkerid on  biomolekulid , mida leidub veres, teistes kehavedelikes või kudedes. Biomarker võib olla kas normaalse või patoloogilise protsessi tunnuseks, samuti viidata kahjustusele või haigusele. Markerit võib kasutada kontrollimaks seda, kuidas keha reageerib kahjustuse või haiguse ravile .[1]
Biomarkeri täpne definitsioon varieerub, kõige laiemas tähenduses võib mõista biomarkeri all igat molekulaarset, füsioloogilist või anatoomilist tunnust, mis on kvantitatiivselt mõõdetav. Vähi biomarkerid annavad kujutlust  vähitekkega seotud bioloogilistest protsessidest ja annavad kliiniliselt kasulikku informatsiooni iga vähikasvaja puhul individuaalselt.[2]
Molekulaarsete vähi biomarkerite all mõeldakse peamiselt valke, DNAd või  RNAd . Biomarkeriks võib olla kas või kasvaja poolt sekreteeritud molekul või spetsiifiline keha vastusreaktsiooni saadus kinnitamaksvähi olemasolu. [3]
Vähi biomarkerite abil kirjeldatakse patsiendi molekulaarset profiili. Biomarkerite kasutamine kliinilises praktikas aitab arstil paremini hinnata, millist ravistrateegiat konkreetse patsiendi puhul kasutada. Kui kasvaja molekulaarne kirjeldus viitab haiguse heale prognoosile, siis vajadus agressiivsele ravile puudub. [4]

Sisukord

• 1 Vähi biomarkerite uurimise ajalugu
  
• 2 Vähi biomarkerite rakendusi
  
• 3 Biomarkerite tänapäeva rollid ja piirangud
  
• 4 Vähi biomarkerite tüübid
  
  • 4.1 DNA-põhised vähi biomarkerid
    
  • 4.2 RNAl põhinevad vähi biomarkerid
    
  • 4.3 Valgulised vähi biomarkerid
    
• 5 Põhilised molekulaarsed vähi biomarkerid
  
• 6 Viited
  

Vähi biomarkerite uurimise ajalugu[muuda |  redigeeri lähteteksti]

Kõige varasemaks vähi biomarkeri näiteks võib tuua immunoglobuliini nn Bence Jones ’i valgu, mis leiti uriinist 1848. aastal. Seda valku leitakse umbes 75% müeloomihaigetel.[5] [6]
Vähkkasvajate molekulaarse uurimise kaasaegne ajastu algas 1960-tel aastatel seoses immunoloogiliste meetodite kasutuselevõtuga, kui avastati AFP (alfafetoproteiin) ja CEA (kartsinoembrüonaalne antigeen ). 1980. aastal avastati PSA (prostataspetsiifiline antigeen), mis oli kõige tähtsam vähi biomarkeri leid tol ajal.[6] Hilisemate uuringute valguses on jõutud seisukohale, et PSA ei ole kasvajaspetsiifiline marker , vaid pigem eesnäärme koespetsiifiline antigeen. Hoolimata mitmetest vastuolulistest seisukohtadest selle kasutamise kohta, on PSA siiski laialdaselt kasutusel olev biomarker eesnäärme funktsiooni ja kahjustuse hindamisel.[7]
Viimasel aastakümnel oli tehtud suur samm analüütilises ja molekulaarses bioloogias. Avastati ja uuriti paljusid onkogeene, tuumor-suppressor geene. Hiljutised saavutused üle-genoomsete uuringute, proteoomika  ja bioinformaatika vallas avaldavad suurt mõju uutele vähi biomarkerite avastamisele ja uurimisele. Tänapäevased tehnoloogiad on võimelised läbi viima suuremahulisi paralleelseid analüüse. Niisugune analüüs aitab tuvastada iseloomulikke seaduspärasusi ja identifitseerida korraga mitu markerit. Selline strateegia on nüüd valitud uute vähi biomarkerite otsimiseks.[6]

Vähi biomarkerite rakendusi[muuda | redigeeri lähteteksti]

• Vähi geneetilise eelsoodumuse hindamine
  
• Vähi diagnostika
  
• Haiguse prognoosi hindamine
  
• Võimaliku ravivastuse ja ravitüsistuste prognoosimine  [8]
  

Biomarkerite tänapäeva rollid ja piirangud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roll
Kasulikkus
Märkused
Diagnoos
Piiratud
Enamikel teadaolevatel vähi biomarkeritel on madal tundlikkus ja spetsiifilisus.[9]
Prognoos
Piiratud
Paljud vähi biomarkerid annavad väärtuslikku informatsiooni prognoosimise jaoks. Aga konkreetset terapeutilist vahesegamist määrata ei saa, sest biomarkerite ennustuse täpsus on madal.[9]
Teraapia ravivastuse ennustamine
Kõrge
Väga vähesed markerid (välja arvatud ER (östrogeeni  retseptor ) ja HER2 (inimese epidermaalse kasvufaktori retseptor) vähi biomarkerid) võivad ennustada tuumori vastust ravile. Kuid informatsioon, mida nad annavad, aitab arstidel määrata õiget ravikuuri .[9]
Vähi staadiumid
Piiratud
Vähi staadiumi määramise võimalus on biomarkeritel madal (välja arvatud AFP ja HCG).[9]
Vähi määramine varases staadiumis
Vastuoluline
Vähi varases arengustaadiumis võib biomarkerite tase olla madal. Vähi biomarkerite taseme tõus võib olla ka mittespetsiifiline.[9]
Vähi ravi efektiivsuse jälgimine
Kõrge
Teadaolevad vähi biomarkerid annavad kasulikku informatsiooni terapeutilisest vastusest ravile (efektiivne või mitte). Selline ravi efektiivsuse seire on lihtne ja odav. [9]

Vähi biomarkerite tüübid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vähi biomarkerite hulka kuuluvad hormoonid, paljud erineva funktsiooniga valgud : ensüümid, glükoproteiinid, onkofetaalsed  antigeenid  ja retseptorid. Lisaks, vähi biomarkeritena võivad olla ka sellised muutused kasvajas, nagu geneetilised mutatsioonid, amplifikatsioonid ja translokatsioonid ning geenide ekspressioonimustri muutused.[3]
Funktsionaalselt võib vähi biomarkereid jagada mitmeks tüübiks:

• Diagnostiline biomarker – marker, mis avastab ja identifitseerib konkreetset vähitüüpi. Need markerid peavad olema kõrge spetsiifilisusega ja tundlikkusega. [3]
  
• Prognostiline biomarker – marker võimaliku ravivastuse ja võimalike ravitüsistuste suhtes.[8]
  
• Stratifikatsiooniline biomarker – marker, mis ennustab vastuvõtlikkust ravile enne ravi algust. Need markerid jagavad patsiendid nendeks, kes on selle ravi suhtes resistsentsed, ja nendeks, kes ei ole.[3]
  

DNA-põhised vähi biomarkerid[muuda | redigeeri lähteteksti]

DNA järjestusel põhinevate biomarkerite hulka kuuluvad SNPd,  kromosoommutatsioonid , DNA koopiaarvu variatsioonid, mikrosatelliitide ebastabiilsus (MSI) ja mitmete DNA piirkondade metülatsioonimustri muutused. Tsirkuleeriv DNA ja kasvajarakud olid esimeste biomarkerite hulgas, mida testiti vähi staadiumi määramiseks. Kõrgenenud DNA kontsentratsioon seerumis viitab vähi olemasolule (peamiselt metastaatilisele vähile) või siis autoimmuunsete haiguste ning sepsise esinemisele.[10]
DNA biomarkerite allikaks võib olla seerum, kude, röga, sülg, seljaajuvedelik ja kasvajarakud, mis tsirkuleerivad veres, seljaajus või esinevad rinnapiimas. [5]

RNAl põhinevad vähi biomarkerid[muuda | redigeeri lähteteksti]

RNA biomarkerite hulka kuuluvad mRNAd, regulatoorsed RNAd (näiteks miRNA), mille ekspressioon on vähi korral muutunud.[10]  MiRNAd on väikesed mittekodeeritavad RNAd. Nende ekspressioonitaseme muutusi on leitud väga paljude vähitüüpide korral (näiteks leukeemia, rinnavähk, eesnäärmevähk, soolevähk, maksavähk, kopsuvähk ja kõhunäärmevähk). RNA biomarkerite roll vähkkasvajate uurimisel laieneb kiiresti, eriti olulised on metastaaside tekkega seotud RNA biomarkerid. On juba küllalt uuritud ja tõestatud seda, et miRNAde ekspressiooniprofiilide kaudu võib edukalt vähki klassifitseerida ja ennustada vastust kliinilise ravile. Praegu kasutuselolevaid RNA biomarkereid kasutatakse kliinilises diagnostikas mitte ühekaupa, vaid mitmekaupa (paneelidena), näiteks Oncotype DX ja MammaPrint. Sellise meetodi kasutamine annab palju paremaid tulemusi vähi diagnoosimisel ja ravi tulemuste prognoosimisel. [5]

Valgulised vähi biomarkerid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valguliste biomarkerite hulka kuuluvad rakuretseptorid (näiteks CD20), kasvaja antigeenid (näiteks CEA), valgu fosforüülimise tase ja kasvaja poolt tekitatavad valgud, mida on võimalik tuvastada seerumist, uriinist, rögast ja teistest kehavedelikest. [10] Peaaegu kõik tänapäeval meditsiinis aktiivselt kasutatavad vähi biomarkerid on valgulised. Valgud osalevad otseselt enamikes rakulistes protsessides. Seetõttu sobivad nad paremini haiguse diagnoosimiseks, võrreldes DNA või RNA biomarkeritega.[5]

Põhilised molekulaarsed vähi biomarkerid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vähi tüüp
Vähi biomarker
Rinnavähk
ER (estrogen receptor), HER-2 (human epidermal growth factor receptor-2)[2], CA15-3 ( cancer antigen 15-3), BRCA-1, BRCA-2[11],CA 27–29, uPA (urokinase plasminogen activator ), PAI-1 (plasminogen activator inhibitor)[5]
Munasarja vähk
CA125 (cancer antigen 125)[2],hCG (human chorionic gonadotrophin)[11],HE4 (human epididymis protein 4), VEGF (Vascular Endothelial Growth Factor)[12]
Soolevähk
CEA (carcinoembryonic antigen)[2], CD133, CD24, CD29, CD44, CD166, EpCAM (epithelial cell adhesion molecule), ALDH1A1, ALDH1B1, Lgr5 (leucine-rich- repeat -containing G-protein-coupled receptor 5)[13]
Kopsuvähk
KRAS, EGFR (Epidermal Growth Factor Receptor), ALK (Anaplastic Lymphoma Kinase)[14], CEA (carcino emryonic antigen), NSE ( neuron -specific enolase), CA-125[5]
Eesnäärmevähk
PSA (Prostate specific antigen)[11], PCA 3 (Prostate cancer antigen 3), ERG [15]
Kõhunäärmevähk
CA 19-9 (cancer antigen 19-9)[11], CD1D [16], PEAK1 [17]
Maksavähk
AFP ( Alpha -fetoprotein)[8], AFLP[5], GPC3 (Glypican-3), DCP (Des- Gamma -Carboxy Prothrombin), GGT (gamma-glutamyl transferase), TGF- Beta (Transforming Growth Factor-Beta) [18]
Melanoom
S100B , TA90IC, YKL-40 [19]