Lehed on tömbid või teravikuga tipul. Ebaühtlaselt täklissaagja servaga, kaarjalt tipu suunas kulgeva 6-9 külgroodude paariga. Pealt on lehed tumerohelised ja alt on lehed hallikasrohelised ja pehmekarvased. Vahelduvad lihtlehed, lühivõrsetele kinnituvad kimpudena. Ploomipuul on viljaks lihakas luuvili ploom, mis on tavaliselt punakas, kollakas või violetne. Harvem valkjasroheline või roosakas. Ploomipuu vili on kattunud vahakirmega. Ploomipuu vili on munajasovaalne, harvem kerajas ning kuni 4 cm pikkune. Ploomi küljevagu on hästi nähtav. Ploomi viljaliha on kollane või rohekaskollane. Maitselt on ploom tavaliselt magus, kuid osadel sortidel leidub ka magushapusid ploome. Vili on tihke ja mahlakas, ning sisaldab palju taimset suhkrut (7-13%). Võrdlemisi palju leidub seal ka vitamiine ja pektiin aineid. Olenevalt sordist valmib vili juuli lõpust oktoobrini.
okkaid, okstel võrgendid), Väike-kuusevaablane (Pristiphora abietina, vastsed toituvad noortel okastel, kuusehekkides), Kase-harivaablane (Arge pullata, vastsed lehtedel, vahel söövad puud raagu), Kirju-lehisevaablane (Pristiphora wesmaeli, Nulg: Must-pahktäi (Aphrastasia pectinatae) valgete vahakarvadega täid okaste vastsed söövad okkaid), Lehise-tupekoi (Coleophora laricella, röövikud kaevandavad alaküljel. Nulu-tüvetäi (Adelges (Dreyfusia) piceae) valge vahakirmega kaetud täid noortes okastes), Männivaksik (Bupalus piniaria, röövikud söövad okkaid), arvukalt tüvel Okkalainelane (Lymantria monacha, peamiselt söövad kuuski võib süüa puud raagu, munakogumikud tüvel), Metsa-külmavaksik (Operophtera fagata, kasel röövikud noortel lehtedel, võivad puu raagu süüa), Harilik külmavaksik (Operophtera brumata, Haab: Haava-lehekoi (Phyllocnistis labyrinthella) kaevandab lehes kitsad
looduslike kloonide valiku teel. Välja on selekteeritud koduaias kasvatamiseks mõeldud kuus sorti. Jõhvikasordid on oma nimed saanud rabade järgi, kust algmaterjal on toodud: «Kuresoo» varavalmiv tumepunane, piklik, läikiv suur mari. Valmib augusti lõpul. «Nigula» keskvalmiv, läikivpunane, piklik, suur mari. Valmib septembri esimesel nädalal. «Maima» keskvalmiv, helepunane piklik mari. «Soontagana» hilisvalmiv, lillakaspunane, lapik, tugeva vahakirmega, suur mari. «Virussaare» hilisvalmiv, roosakaspunane, ümmargune. Kobaras rohkem marju kui teistel. «Tartu» tumepunane, ümarpirnjas, tugeva vahakirmega, suur mari. «Soontagana» ja «Virussaare» on suure saagikusega ning hakkavad vilja kandma 2-3 aastat pärast pikeerimist. Nad on vähenõudlikud. Marja alumine külg on kaua valge kuid seistes värv ühtlustub. Mari ei säili kaua. «Kuresoo», «Nigula» ja «Maima» on meeldiva värvusega ja marjad säilivad kauem
Puudused heledaks jäävad vilikonnad ja marjad pole maitsvad 'Supaga'* kerge talvekate Marjad suured, vähese tuhmi kirmega. Sisu veidi sültjas. Marjavarred punakad. Lehed korrapärased, 5 hõlmaga, alt veidi viltjad. Väärtused õitseb hiljailusad suured lauamarjad Puudused marjade lõplik küpsemine võtab kaua aega 'Swenson Red' ('ES 439') kerge talvekate Marjad ühtlaselt suured, vahakirmega. Lehed 3 madala hõlmaga. Väärtused maitsvad ja ilusad marjad Puudused väga tugev kasvmarjad valmivad hilja 'Swenson White' ('ES 6-1-43') kerge talvekate Marjad ühtlaselt suured, tugeva valge vahakirmega. Lehed 3 madala hõlmaga, alt viltkarvased. Väärtused maitsvad ja ilusad marjadkasvuhoones talve- ja haiguskindel Puudused marjad valmivad hilja Faktid Heleda värvusega suureviljalised sordid.
sentimeetri kõrgustest roomavatest puhmastest kuni kümnekonna meetri kõrguste puudeni. Sordid Kännasmustikas – 1-5 m kõrgune põõsas; Marja läbimõõt 4-12 mm, värvus mustast kuni hallikassiniseni. Ahtalehine mustikas -10…60 cm kõrged; Marjade läbimõõt on 3-12 mm, värvus läikiv- mustast kuni hallikassiniseni. Kanada mustikas - Sarnane eelmise liigiga. Põõsad 10…115 cm. Viljad on sinised, kaetud vahakirmega, väiksemad kui ahtalehisel mustikal. Küülikusilm-mustikas - Põõsaste kõrgus 10…150 cm. Vahakirmega kaetud siniste marjade läbimõõt on 8-10 mm. ▪ Kultiveerimise ajalugu Põhja-Ameerikas indiaanlased korjasid mustikaid loodusest suurel hulgal ja kuivatasid neid suitsu sees talveks. Kohati olid mustikad neile oluliseks toiduks. Ka Ameerikasse sisserändajad hakkasid pärismaalaste eeskujul mustikaid suurel hulgal korjama ja kasutama nii toiduks, kui ka ravimtaimena. Alates 1880
Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied, nii kroon kui tupp liitlehised. Tupp väike, ebamääraste tipmetega ja lainja servaga. Kroon on kupjas, rohekasvalge kuni roosakas, 4...7 mm. Õied asuvad üksikult lühikestel raagudel aastavanustel võrsetel. Õitseb mai lõpust juunini. Vili on tavaliselt ümmargune, harvem piklik või pirnikujuline, söödav, rohkete seemnetega lihakas mari. Värvuselt tumesinine kuni peaaegu must, enamasti kaetud sinakashalli vahakirmega. Marja tipp on iseloomulikult lame, ääristatud tupe tipmete jäänustega. Viljaliha on tume ja mahlakas. Viljad valmivad juulis ja varisevad kiiresti. Seemned levivad loomade abil. Munajad või elliptilised peensaagja servaga tömbilt terava tipuga lihtlehed. Värvuselt on nad mõlemalt pinnalt puhasrohelised. Roodudel ja nende tippudes esinevad heledad näärmed. Lehtede pikkus 4...24 (28) mm ja laius 3...20 mm. Noorte võrsete lehed võivad püsida ka üle talve
Mesosoikumi alguses Pangeal valitsenud kuivas kliimas olid okaspuud eriti edukad. Enamik teisi liike vajas paljunemiseks vett, okaspuude seemned levivad aga tuulega. Okaspuude Sugukonnad Männilised Moodustavad käbid. Okkad kandilised ja nõeljad või lamedad ja lineaalsed. Jugapuulised Punakas kausjas marjataolises viljas üks seeme. Okkad lamedad, lineaalsed, asuvad näilikult kahel pool võrse küljes. Küpressilised Vili marjataoline, valminult must, kaetud sinaka vahakirmega või vili on kuiv ja avaneb 2 või 4 poolmeks. Okasteks on nõeljad või soomusjad lehetaolised moodustused Okaspuude lehed Jahedama kliimaga aladel on okaspuudel tavaliselt lamedad, kitsad, teravatipulised või väikesed soomusetaolised lehed okkad. Lõunalaiustel on okaspuudel laiemad, ovaalsemad lehed. Enamiku okaspuude lehed on kõvad ja nahkjad, kaetud vahataolise katte ehk kutiikulaga. Kutiikula kaitseb pikaealisi
Taime kõrgus on 30...70 cm. Puitunud vars on püstine, tugev ja harunev. Lehed on munajad, sinakasrohelised; lehe pikkus on tavaliselt 8...20 mm ja laius 4...20 mm. Noortel taimedel võivad lehed püsida ka üle talve. Sinikas õitseb mais-juunis. Õied on kahesugulised. Õied on valkjad või roosakad, pikliku kupja 4...6 mm pikkuse krooniga. Õied asuvad 1...3-kaupa longus raagudel. Tolmeldajateks on peamiselt mesilased ja liblikad. Suhteliselt hea meetaim. Mari on sinine, kaetud valkja vahakirmega, veidi pikergune, paljuseemneline. Marjad valmivad juulis. Sinikas on hea saagikusega. JÕHVIKAS Harilik jõhvikas ehk kuremari on kanarbikuliste sugukonda kuuluv igihaljas kääbuspõõsas, mis on tuntud oma hapumaitseliste punaste marjade poolest. Jõhvika hapu maitse tuleneb sellest, et ta sisaldab palju sidrunhapet, vähesel määral ka C-vitamiini. Jõhvikates leidub bensoehapet, mis on tugeva antibakteriaalse toimega. Harilik jõhvikas eelistab
Vanimate leidude vanuseks on umbes 10000 aastat ja need on seotud kalapüügiga. Ka muumiad olid Vana-Egiptuses mässitud linase kanga ribadesse. Eesti aladel on lina kasvatatud umbes 3000 aastat. 18 sajandi teisel poolel oli linakiud eriti kõrgelt hinnatud. Lina on üheaastane rohtne taim, mille varred on sirged, peenikesed ja siledad, paljad, kuni 60cm kõrged. Lehe pikkus on umbes 35-40 mm, laius on 2-4,5 mm. Lehed on kujult süstjad, teravatipulised, kaetud nõrga vahakirmega, asetsevad varrel ühekaupa. Õied on väikesed ja korrapärased, kuni 3 cm diameetriga, avanevad vaid päikselise ilmaga. Seemne pikkus on 3,2- 4,8 mm, laius 1,5-2,8mm, paksus 0,5-1,2 mm. Õrnad õied on leekpunast värvi. Vars hargneb ainult ladvaosas ja kupraid on vähe. Taim vajab avatud päikeselist kasvukohta. Parim areng on kergetel viljakatel muldadel. Põllud peavad olema tasased, hea õhustatusega ja suure veemahtuvusega. Linakiudu saadakse linavarre niinosast
rikkalikult. o Viljad: Punased, kirsilaadsed viljad on söödavad. Viljapuuna kasutatavad sordid vajavad väidetavalt tolmlemiseks teist puud kõrvale. Cornus alba – siberi kontpuu o Kasvutingimused: külmakindel, varjutaluv, mullastiku suhtes vähenõudlik. Paljuneb hästi vegetatiivselt. o Suurus: 2-3 mkõrguseks o Võra: peente okstega püstine või kaarduvate okstega põõsas. o Koor, võrsed: vanemad oksad hallikaspunased, nooremad erepunased. Noored võrsed kaetud vahakirmega. o Lehed: 5-10 cm pikad. Pealt tumerohelised, alt sinakasvalged, karvased. Külgrood suunatud lehe tipu suunas. Leheroots kuni 3 cm pikk. Sügisel lehed lillakaspunased. o Õied ja viljad: õitseb mais, sageli sügisel teistkordselt. Õied väikesed, kreemikasvalged, koondunud kuni 5 cm läbimõõduga kännastesse. Vili on lihakas luuvili, piklik, sinakasvalge, sinaka kirmega, valmivad septembris. o Kasutamine: väga levinud haljastuses, kuna talub saastunud õhku.
kihvtimari, rabanduserohi, sinisevilirohi, villimari Eluvorm: Mitmeaastane suvehaljas ühekojaline rohttaim. Kõrgus 18...45 cm. Õis: Vaid üks tipmine õis. Õiekate lihtne, lahklehine, koosneb (6) 8...10 (12) lehest. Välimised õiekattelehed rohelised, sisemised kollakasrohelised, kujult lineaalsed. Õitseb mais ja juunis. Vili: Paljuseemneline peaaegu kerajas kirsisuurune mari. Värvuselt mustjassinine, sageli vahakirmega kaetud. Seemned poolkerajad, kurrulised, pruunid kuni hallikaspruunid. Vili on ebameeldiva maitsega, väga mürgine. Leht: Varre tipus männasena 4 (5...8) äraspidimunajat terava tipuga terveservalist lihtlehte. Pealt rohiroheline, alt veidi heledam. Pikkus 6...13 cm, laius 3...8,5 cm. Leheroots väga lühike. Paljunemine: Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt risoomi abil. Kasvukoht: Salu-, laane-, lodumetsas, puisniitudel. Metsades rohurindes, valgemates kohtades põõsaste varjus
Köitraagude abil kuni 20 m kõrgusele roniv tugevakasvuline liaan, pärineb Põhja- Ameerika idaosast. Noored võrsed algul punakad, hiljem rohelised. Väänlad 5…8 harulised. Lehed sõrmjad 5 lehekesega. Lehekesed piklik-äraspidimunajad, täkilissaagja servaga, 4…10 cm pikad, teritunud tipuga, pealt tumerohelised, alt sinakad, sügisel värvuvad punastes toonides. Õied tipmistes pööristes, rohekad, juunist augustini. Kerajad sinakasmustad viljad on kaetud vahakirmega. Meil täiesti külmakindel ja kiirekasvuline liik, talub linnatingimusi, võib kasvatada nii poolvarjus kui avapäikeses. Haljastuses leiab ohtralt kasutamist lehtlate, seinte jne. vertikaalsel haljastamisel Läiklehine mahoonia (Mahonia. aquifolium) on kuni 1 m kõrgune, tihedalt haraline, igihaljas, Põhja-Ameerika lääneosa parasniisketel kasvukohtadel kasvav alusmetsapõõsas, kuid kasvamas ka avamaal ja põõsastikes, tõustes mäestikes kuni 2000 m kõrguseni
marikäbisi ei soovitata korjata! Kadakal on ka oma hüüdnimed nagu näiteks : kattai, kadak, kadajas, kadarik. Eluvormilt elab kadakas kuni 10.m kõrgune igihaljas puu või 1 - 3 m kõrgune põõsas. Enamasti kahekojaline, harva esineb ühekojalisi taimi. Võib elada üle 100 aasta vanaks. Käbi moodustub sügisel. Isaskäbid on kollased ja emaskäbid algul rohekad. Käbi valmib 2 aastat ja on valminult sinakasmust ning kaetud vahakirmega. Okkad on 1¼2 cm pikkused, teravatipulised, 3-kaupa kimpudes. Okaste eluiga on keskmiselt 4 aastat. Kasutus alad: puidutööstus, kasutatakse ravimteena või ravimina, alkohoolsete jookide koostisainena, kui ka saunavihtade tarbeks. 6 3. HARILIK KUUSK Kuusk on kõigile tuntud kui pimedate laante puu. Kuusk ei tunne liigset niiskust kui ka liigset kuivust võrreldes männiga
magusroogades, kokteilides ja punsides. Guajaav Kirjeldus Guajaav kasvab kuni 10 m kõrgusel paljuharulisel puul, mille kodumaa on Lõuna-Ameerikas, kuid mida kasvatatakse kõikides troopilises vööndis asuvates maades. Viljad on 4-10 cm suurused munaja või pirnja kujuga ning kaaluvad 25-50g. Väiksemaid sorte nimetatakse maasika- või kirssguajaavideks. Koore värv varieerub punase ja kollase vahel ja on kaetud kerge vahakirmega. ning viljaliha võib olla valge või lõheroosast tumeroosani ja sisaldab hulgaliselt seemneid. Viljad lõhnavad ülihästi ning neil on täidlane magus maitse (segu pirnist, küdooniast, viigimarjast, karusmarjast ja maasikast). Säilitamine Ideaalne säilimistemperatuur on 8-10 kraadi ja selle juures säilib guajaav 3 nädalat. Kasutamine Guajaavi süüakse nii koorega kui ilma. Guajaavi on soovitav süüa toorena ja tal on oma koht ka puuviljatordi valmistamisel
Käbi Botaaniliselt on "kadakamari" tegelikult käbi, mille lihakad soomused on omavahel kokku kasvanud. Kadakas tolmleb mais või juuni alguses. Käbid moodustuvad sügisel. Isaskäbi on kollane, mida katavad kilbikujulised soomused. Emaskäbi on algul roheline, kolme püstise seemnealgmega. Pärast viljastumist kasvavad seemnesoomused kokku ja moodustub roheline marjataoline lihakas käbi. Käbi valmib 2 aastat ja on valminult sinakasmust ning kaetud vahakirmega. Kadaka viljad sisaldavad kuni 40% suhkruid, eeterlikke õlisid, orgaanilisi happeid ja muud, neid tarvitatakse meditsiinis (näiteks diureetikumina - uriini eritumist soodustav ravim), peenviinatööstuses (dzinni valmistamisel) ja kulinaarias. Seeme Kadaka viljas asuv seeme on tiivata, pruun, pikliku kujuga ning kõva kestaga. Ühes käbis võib olla 1...3 seemet, mis valmivad kahe aastaga. Valminud käbi ei avane. Kadaka seemnete levitajaiks on peamiselt linnud, kes käbisid söövad.
Kadakas on väga aeglase kasvuga ning 10 aastaga kasvab kõigest 40-50 cm (Laas, 1967). Kadaka oksad on rõhtsad või püstised. Koor on hallpruun ja kestendav. Noored võrsed on punakaspruunid (Laas, 1967). Okkad on kolma kaupa männases ja nende eluiga on 4 aastat. Kadaka käbid on väiksesed ja valmivad kaks aastat. Käbid tekivad sügisel, tolmleb järgmise aasta mais või juuni alguses. Isaskäbi on kollane, emaskäbi alguses roheline, hiljem (valminult) sinakasmust ning kaetud vahakirmega (Harilik kadakas täiendav info, 2011). Kadakas on kahekojaline taim (Harilik kadakas, 2011), kuid võib esineda ka ühekojalisi ekspemplare (Laas, 1967). 4.2. Levik Hariliku kadaka areaal on kadakaliikidest kõige ulatuslikum (Laas, 1967). Kasvab peaaegu terves Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis kohtab enamasti Loode-Eestis ja saartel (Harilik kadakas täiendav info, 2011). Liiv- ja loomuldadel kasvavates männikutes on tüüpiline alusmetsataim (Laas, 1967).
Maitselt meenutavad kännasmustika marju ning ei ole nii magusad kui `Northcountry`l. Saak kuni 4 kg põõsalt. Marjad valmivad 2-3 nädala jooksul ning vajavad mitmekordset korjamist. Väga hea sügavkülma mari. Vanu oksi hakatakse välja lõikama 5.- 7. aastal pärast istutust. `Northcountry` - selekteeritud 1973. aastal Minnesota ülikoolis. Põõsas 45-60 cm kõrge ja 70-100 cm läbimõõdus. Põõsas talub külma kuni 37 ºC. Helesinised marjad on keskmise suurusega ja väga tugeva vahakirmega. Maitselt on marjad maheda magusa maitsega meenutades ahtalehise mustika marju. Põõsasaak on 1-2,5 kg, optimaalne 3,5 kg. Saak valmib umbes 5 päeva varem kui `Northblue`l. Sort on iseviljastuv. Vanu oksi on soovitav hakata välja lõikama 5. 7. aastal pärast istutust. 'Puru' Eestis perspektiivsort. Aretati Ruakura Uurimiskeskuses Uus-Meremaal. ['Bluecrop' × E118 ('Ashworth' × Earliblue')]. Soovitati Rõhu katsetulemuste põhjal alates 2010. aastast.
(kuni 2-3 cm ) marjadega sort.Viljad valmivad augustis, õitsema hakkab kolmeaastaselt. Vajab kergeid, niiskeid, happelisi muldasid. Ei talu liigniisket üleujutatud kasvukohta. Vajab talvekatet. Kanada mustikas – Vaccinium myrtilloides. Sarnane ahtalehise liigiga, kuid põõsad on tavaliselt kõrgemad, kuni 1.15 m. Noored võrsed on kaetud udekarvadega. Elliptilised lehed on samuti kaetud karvadega nii pealt kui alt. Viljad on tavaliselt sinised, kaetud vahakirmega, väiksemad kui ahtalehisel mustikal. Küülikusilm-mustikas – Vacciunium ashei. Kasvult sarnane kännasmustikaga, süstemaatikud peavad teda kännasmustika lõunapoolseks vormiks. Taimede kõrgus võib ulatuda 2.5 meetrini. Kännasmustika viljad on seest heledad, valkjad, kuid küülikusilm-mustika marjad on rohelised. Taimed on soojalembesed ning seetõttu selle liigi sortide kasvatamine Eestis kõne alla ei tule. Sordid- kontrollida, millised on soovitussortimendis, vajadusel lisada
....8 mm pikad. Lehed: 5-9 (11) lehekesega kuni 20 cm pikkused paaritusulgjad liitlehed, lehekesed piklikmunajad, 5.....8 x 2.....5 cm, leheroots 1.....6 cm, pealt tumerohelised, tugevasti läikivad, lehekesed hõredalt kuni tugevalt saagja servaga, puhkedes pronksjad, talvel violettpruunid. Õied: 30.....60 õielised, võrsete tipus asuvate 3.....8 cm pikkuste püstiste kobaratena, kuldkollased, IV-V. Viljad: umbes 1 cm läbimõõduga sinaka vahakirmega söödavad marjad. Vilju kasutatakse kondiitri- ja veinitööstuses, IX. Läiklehist mahooniat on tore kasutada väikeaedades, pisematel haljasaladel grupiti või üksikpõõsana. Sobib nii pinnakattetaimeks kui madalaks hekiks. Talub väga hästi puude juurekonkurentsi. On tundlik mulla tihenemise suhtes. Väga karmides oludes võib langetada lehed, kuid taastub hästi. Sobib haljastuses eeskätt varjulisematesse kohtadesse pinnakattetaimena, üksikasetuses kui ka väikeste gruppidena.
Peamiseks taimerakkude vigastamise ja surmamise põhjuseks on kõrge temp., samuti kui madala temp. korral on vee eemaldumine rakuplasmast, mis rikub plasma ülipeent struktuuri. Taimede kuumakindlus, samuti kui külmakindlus, oleneb paljudest teguritest. Üldiseks reegliks on, et mida vähem vett sisaldavad rakud, seda kuumakindlam on taim. Suurt tähtsust omab samuti plasma kuumakindlus. Vähem kannatavad kuuma tõttu ka taimed mis on hästi kaitstud paksu kutiikulaga, vahakirmega või karvadega, sest need vähendavad vee aurumist ja takistavad seetõttu taimede kuivamist.(Laas 1967) Taimede kasvu mõjutab suuresti ka mulla temp., eriti põhjapoolsemates piirkondades, kus mullapinna sügava läbikülmumise ja võrdlemisi madala temp tõttu esineb vegetatsiooniperioodil ka igikelts. Mulla temp. avaldab suurt mõju eelkõige juurte imamistegevusele. Sügisel, seoses temp. langusega, algab parasvöötmes lehtede varisemine
matkajatele. Metsas on mõnikord raske tee tegemiseks materjali leida. Peaaegu alati leidub aga kuskil lähiümbruses mõni vaarikavälu. Tasub julgelt murda mõned nooremad vaarikavarred, panna teepotti keema ja maitsev ning kasulik tee on mõne minutiga valmis. Nii lehti kui ka varsi saab kasutada ka kuivatatult. (http://bio.edu.ee/taimed/general/indexnimek.html) (02.02.2009) Harilik vaarikas on 1-2, vahel 3 m kõrguseks kasvavate vartega põõsas. Taime varred on esimesel aastal rohtsed ja vahakirmega, teisel aastal hakkavad altpoolt puituma ja ülevalt hargnema. Valkjaspruun koor on alumises osas tihedalt kaetud peente agadega. Varred on kaheaastased, mis tähendab seda, et teisel eluaastal need õitsevad, kannavad vilju ja lõpetavad sellega elutegevuse. Juurtel on selleks ajaks tekkinud aga uued lisapungad, millest järgmisel aastal kasvavad uued varrad. Mais ja juunis ilmuvad varteharudele valged õied, mida tolmeldavad putukad. Eriti soodsate
Võrsed: kollakaspruunid, paljad, pungad 4.....8 mm pikad. Lehed: 5-9 (11) lehekesega kuni 20 cm pikkused paaritusulgjad liitlehed, lehekesed piklikmunajad, 5.....8 x 2.....5 cm, leheroots 1.....6 cm, pealt tumerohelised, tugevasti läikivad, lehekesed hõredalt kuni tugevalt saagja servaga, puhkedes pronksjad, talvel violettpruunid. Õied: 30.....60 õielised, võrsete tipus asuvate 3.....8 cm pikkuste püstiste kobaratena, kuldkollased, IV-V. Viljad: umbes 1 cm läbimõõduga sinaka vahakirmega söödavad marjad. Vilju kasutatakse kondiitri- ja veinitööstuses, IX. Läiklehist mahooniat on tore kasutada väikeaedades, pisematel haljasaladel grupiti või üksikpõõsana. Sobib nii pinnakattetaimeks kui madalaks hekiks. Talub väga hästi puude juurekonkurentsi. On tundlik mulla tihenemise suhtes. Väga karmides oludes võib langetada lehed, kuid taastub hästi. Külmakindel, saastekindel, talub kärpimist ja suudab kasvada ka väheviljakatel kasvukohtadel
kerge ja kõva, kasutatakse nikerdamiseks. Talub saastunud õhku ja kärpimist, seetõttu väga levinud haljastuses Märkused SIBERI KONTPUU Euroopa kirdeosa, Siber, Kaug-Ida, Mongoolia Päritolu 2-3 m Kõrgus peente okstega püstine või kaarduvate okstega põõsas Kasvukuju vanemad oksad hallikaspunased, nooremad erepunased. Noored võrsed kaetud vahakirmega Võrsed külgpungad kahe soomusega, kujult lantsetjad, 0,3-0,7 cm pikad, roostepruunid ja hallikarvased Pungad vastakud terveservalised lihtlehed, munajaselliptilised, teritunud tipuga, ümardunud alusega, 5-10 cm pikad. Pealt tumerohelised, alt sinakasvalged, karvased. Külgrood suunatud lehe tipu suunas. Leheroots kuni 3 cm pikk. Sügisel Lehed lehed lillakaspunased
Seda taime teatakse üldiselt hästi, ehkki nimed on erinevad. Põhjuseks on pahandused, mida see taim võib tekitada neile, kes teda ei tunne. Ussilakal on kaunis neljast, haruharva kuni seitsmest lehest koosnev lehestik. Lehed asetsevad korrapärases nelinurgas varre tipul. Lehtede keskele ilmub kevadel vaid üks õis, sügiseks aga mari. Nii moodustub täiesti omapärase välimusega taim, keda pole raske meelde jätta. Mari nelja lehe ristumispunktis on sinakasmust, läikiv või sinaka vahakirmega kaetud. Kas pole mitte ahvatlevalt sööma kutsumas? See on küll taime eesmärk, sest nii saaks ta levitada oma seemneid, kuid mis saab tema sööjast! Siin ei ole vaja palju oletada, piisab vaid mõnede rahvapäraste nimede ettelugemisest: ussimari, hundimari, kaarnahain, hullukoeramari, karumari, karumustikas, kullimari, seakihvt. Kohe on selge, et kõik ei ole päris õige. Kui marju pannakse suhu nii paljudele loomadele, siis ilmselt need inimestele ei kõlba
külma võib põhjustada ennakõidumist, Mulla ph 6,5-7,5 neutraalne, vüi nõrgalt happeline. Niiskuse vajadus suur, pikapäevataim, valguse suhtes nõudlik, 1kg juurvilja 1kg piimakohta. Söödakaalikas ja naeris Enne silosöötasid kasutati neid rohkelt. Kuuluvad ristõieliste sugukonda, on kaheaastased risttolmlejad, Kasvuaeg esimesel aastal 150 päeva ja naris 80-110 päeva. Teisel aastal kulub kaalikal 100- 120 päeva ja naeris 85- 90 päeva. Kaalika lehed kaetud vahakirmega, Väike kuivaine sisaldus, juurikad sisaldavad sinepiõli, mis võib piimale anda spetsiifilise maitse. Idanevad 2 kraadi juures, Tõusemed taluvad 4 -5 kraadi kõlma täiskavanud taimed kuni -10 kraadi, suur veevajadus. Kasvavad hästi soomuldadel. Säilivad halvasti. Raps Botaaniliselt kaalika teisend. Olemas suvi- ja taliraps. Suviraps vajab niiskust. Hästi kuivendatud madalsool ja gleimuldadel, põuakartlikud ei sobi. Et korralikult idaneks tuleb külvata 2-5 cm sügavusele
veresoonkonda toimiv, sappiajav, kootav, kinnistav ja/või lahtistav, palaviku- ja külmetushaigustevastane toime. sisaldab palju C- ja P- vitamiini, mistõttu on organismi tugevdavad sõstardest magusaim Alandab palavikku, leevendab peavalu ja väsimust, on higistama ajava toimega. Kasutatakse külmetushaiguste korral. paljuneb hästi võsunditega Jõhvikal on põletiku- ja bakterivastane, organismi üldtugevdav ning haavu parandav toime Mustikate marjad on pealt kaetud vahakirmega, mis kaitseb vilju haigustekitajate ja mõneti ka vigastuste eest.
Eestis vähesel määral Peipsi rannikuluidetel, Koiva ning Piusa jõgede kallastel, Ülemiste järve kaldal jm. · Lehed süstjad, pikalt teritunud tipuga, näärmekalt saagjad, alt hallikasrohelised, leheroots kuni 1,5 cm pikk, näärmeteta. Lehe pikkus 6...12 cm, laius 1...1,5 cm. Abilehed teritunud tipuga, näärmeliselt saagja servaga varisevad koos lehtedega. · Võrsed peened, punakaspruunid kuni punased, läikivad, heleda vahakirmega kaetud. Pungad võrsele hoiduvad, piklikud, kuni 7 mm pikad, vahel veidi karvased. · Õitseb enne lehtimist mai algul, urvad peaaegu raotud, kuni 3,5 cm pikad, rihedalt siidkarvased. · Dekoratiivse liigina kasvatatakse ilupuuna parkides ja haljasaladel, hea meetaim. Paljundatakse pistokstega, sobib kuivade liivaalade kinnistamiseks 73. Dendroloogia mõiste Sõna dendroloogia on tuletatud kahest kreekakeelsest sõnast: dendron tähendab puud,
annaabi.ee 
