Vaesus sotsioloogia (3)

VAESUS
Sotsialoogia iseseisev töö
Tartu 2009
„ Vaesus ja selle mõõtmine. Vaesuse suundumused Eestis”
Vaesus on oluline sotsiaalne probleem kogu maailmas, sealhulgas ka arenenud riikides. Käesoleva ülevaatega tutvustame suhtelise vaesuse, absoluutse vaesuse ja elatusmiinimumi mõisteid ning näidatame, kuidas tarbimiskaalude valik mõjutab erinevate leibkonnatüüpide vaesuse näitajaid.
Vaesuse määratlused ja mõõtmisviisid:
Vaesust võib määratleda nii inimeste, leibkondade kui ka riikide tasemel. Maailmas on nii rikkaid kuid vaeseid riike, kusjuures Euroopa riigid on enamasti jõukad ja seal on suurema osa inimeste elujärg heal tasemel. Siiski pole vaesus Euroopaski tundmatu. Vaesus on mitme mõõtmeline mõiste, kusjuures vaesuse erinevad komponendid on omavahel seotud – majanduslikult vaene isik on sageli halvem tervisega , s.t. on ka tervise poolest vaene, rahalises kitsikuses pere lapsed jäävad tihti ilma hea hariduseta , mis omakorda põhjustab majanduslikku vaesust jne. Vaesuse arvestuses on üldjuhul esmaseks ühikuks leibkond , kuna eeldatakse, et leibkond jaotab oma ressursid liikmete vahel vastavalt nende vajadustele ja seega on kõik leibkonnaliikmed ühtaegu kas vaesed või mittevaesed. Vaesteks isikuteks loetakse kõik vaeste leibkondade liikmed.
Vaesus võib olla subjektiivne ja objektiivne.

• Subjektiivne vaesus põhineb inimese enesehinnangul.
  

Subjektiivselt vaesed isikud tunnevad , et neil on raskusi oma rahaliste ressurssidega toime tulle ja elada vastavalt ühiskonnas kehtivatele standarditele. Subjektiivne vaesus sõltub lisaks leibkonna käsutuses olevatest ressurssidest veel elustiilist ja toimetulekuoskustest.

• Objektiivset vaesust, mida võib määratleda nii sissetulekute kui ka kulutuste taseme kaudu. Sagedamini kasutatakse vaesuse hindamiseks sissetulekuid, kuhu juurde võib arvestada ka akumuleeritud varasid , nt kinnisvara, metsa jms. Eestis ei ole seni vaesuse hindamisel akumuleeritud varasid arvesse võetud, sest nende maksumust ja likviidsust on raske hinnata.
  

Vastavalt mõõtmise metoodikale on vaesus kas suhteline või absoluutne.

• Suhteline (e. relatiivne) vaesus, kus subjekti ressursside tase on ühiskonnaliikmete keskmisest ressursitasemest tunduvalt madalam, sotsiaalmajanduslikust ebavõrdsusest tingitud vaesus. On tõsi,et suhtelise vaesuse kontseptsiooni puhul tuleb arvestada vähemalt kahe ohumomendiga. Esiteks – kuulutades vaesteks näiteks 1/5 kõige vaesemaid peresid mõnes riigis, kus elatustase kiiresti tõuseb, oleksime varsti olukorras kus „vaesed” sõidavad ringi uute limusiinidega, elavad villades ja käivad kallites restoraanides söömas. Teiseks – jõukamate riikide madalaima sissetulekuga sotsiaalsed kihid elavad ikkagi jõukamalt kui vaeste arengumaade keskmised elanikud.
  

Suhteline vaesus määratakse leibkondade sissetulekute võrdlemise teel ühiskonna teatud keskmise tasemega ning see iseloomustab sissetulekute jaotust ühiskonnas. Suhtelise vaesuse määr, s.t. suhtelise vaesuse piirist (SVP) allpool paiknevate leibkondade osa on väike siss, kui leibkondade sissetulekud on võrdlemisi sarnased ja väga väikese sissetulekuga leibkondi on vähe, s.t. riigis toimib tugev ja tõhus sotsiaalpoliitika . Suhtelise vaesuse määr on kõrge siis, kui leidub arvukalt suhteliselt madala sissetulekuga leibkondi. Suhtelise vaesuse määr on Euroopa riikides 10 – 20%. Samas võib suhteliselt vaeste leibkondade tegelik elujärg olla riigiti vägagi erinev.

• Absoluutne vaesus on ressursside puudumine mingi minimaalse elatusstandardi suhtes. Seejuures võib eristada elatusvahendite kontseptsiooni ja põhiliste vajaduste kontseptsiooni. Elatusvahendite kontseptsiooni alusel on inimene vaene, kui tal puuduvad elementaarsed vahendid oma eksistentsi korrashoiuks. Põhiliste vajaduste kontseptsioonist rääkides toob Townsend näiteks ILO käsitluse 1970.-te aastate keskelt, milles arvestatakse kahte faktorit. Esiteks: perekonna minimaalseid vajadusi eratarbimisel (nagu toit, riietus jms.); teiseks: olulisi avalikke teenuseid, millega varustatakse ühiskonda laiemalt (nagu puhas joogivesi , sanitaarkontroll, ühistanspot jms.)(Townsend 1987, lk 66-67).
  

Absoluutses vaesuses elavad leibkonnad , kes elavad allpool ühiskonnas sotsiaalselt vastuvõetavaks elustandardiks tunnistatud vajalikku sissetulekute taset ehk absoluutse vaevuse piiri. Absoluutse vaesuse määr näitab leibkondade või iskute osakaalu , kes paiknevad allpool absoluutse vaesuse piiri (AVP). Absoluutse vaesuse määr muutub nii palkade tõusu kui sotsiaalpoliitiliste meetmete ja tarbijahindade muutumise koosmõju tulemusena.
Elatusmiinimum on inimesele vajalike elatusvahendite väiksem kogus, mis võimaldab tööjõudu säilitada ja taastada. Elatusmiinimum ja absoluutse vaesuse piir on seega oma sisu poolest sarnased näitajad.
Seoses absoluutse vaesuse piiriga määratletakse eestis ka vaevuse kihid. Süvavaesuse piiriks loetakse 80% ja vaesusriski piiriks 125% absoluutse vaesuse piirist.sellest kõrgemate sissetulekutega leibkond loetakse vaesusriskist väljas olevateks. Seega moodustub kokku neli vaesuskihti:

süvavaevus, kuhu kuuluvad leibkonnad, kelle sissetulek on allpool süvavaesuse piiri (80% absoluutse vaesuse piirist);

toimetulekut ohustava vaesuse piirkond, kuhu kuuluvad leibkonnad, kelle sissetulek jääb absoluutse vaesuse piiri ja süvavaesuse piiri vahele (80 – 100% absoluutse vaesuse piirist);

vaesusriski piirkond, mille hulka loetakse leibkonnad, kelle sissetulek ületab absoluutse vaesuse piiri, kuid jääb allapoole vaesusriski piirist (125% absoluutse vaesuse piirist);

vaesusriski vaba kiht, kuhu kuuluvad leibkonnad, kelle sissetulek ületab vaesusriski piiri (125% absoluutse vaevuse piirist).
Suhtelise vaesuse suundumused ja riskitegurid . Et sotsiaalpoliitiliste meetmetega vaesust tõhusalt ennetada ja vähendada , on vajalik jälgida selle muutumist ajas ning selgitada muutuste põhjuseid ehk riskitegureid. Leibkonna vaesust võivad põhjustada mitmed asjaolud , näiteks leibkonna koosseis või leibkonnaliikmete tööalane ja sotsiaalne seisund. Vaatluse all on seiste oletatavat riskitegurit:

• kodune keel
  
• leibkonnapea (s.o. suurima sissetulekuga leibkonnaliikme) hõivesesund – töötaja, mittetöötav pensionär (põhjuseks kas vanadus või puue/töövõimetus) ning muu mittetöötaja (s.h. õppur , kodune , töötu , heitunu vm);
  
• leibkonnapea sugu
  
• leibkonnapea vanus
  
• leibkonnapea üldharidustase ja erihariduse olemasolu
  
• elukoht
  
• laste arv leibkonnas (lapseks loetakse antud juhul alla 14-aastaseid)
  

Vaadeldavad riskitegurid on omavahel seotud – tööhõive sõltub haridusest ja keeleoskusest , need aga omakorda elukohast. Kõigi riskitegurite taustaks on leibkonnapea sugu ja vanus. Vanus mõjutab ka leibkonna suurust ja laste olemasolu.
Vaesust ei pea tõlgendama kui just raha puudumist , pigem võib rääkida materiaalsete ressursside puudumisest , ent siingi kohal räägivad mitmed autorid vaesusest pigem kui kultuurilisest või sotsiaalsest fenomenist. Põhimõtteline on küsimus sissetulekute ja omamise vaesuse eristamisel. Et materiaalsed ressursid on erinevad, siis võib eristada ka mitmeid vaesuse liike (nagu elustiilivaesus, eluruumivaesus jne) (Vaesuse leevendamine Eeestis... 1999). Vaesuse subjekti suhtes võib sammuti tekkida eriarvamusi: rääkida saab indiviidi , pere v leibkonna , mingi sotsiaalse grupi , sotsiaalmajandusliku klassi jne vaesusest.
Aga on ka vaesuse positiivsetkülgi:
Viisi , kuidas ühiskond tervikuna või siis selle teatavad sotsiaalsed grupid ja kihid saavad vaesuse probleemi eksisteerimisest kasu :

• Vaesus aitab tagada , et ka must , ohtlik,vähetasuv jms.töö saab tehtud;
  
• Vaesed subsideerivad jõukamaid, hoides neil raha kokku (n.olles neile kodus teenijateks, olles meditsiinilised katsejänesed jne.)
  
• Vaesed loovad töökohti, mis on seotud paljude inimestega (n.narkootikumidega kaubitsejad, prostituudid, armee , politsei jne.):
  
• Vaesed ostavad väheväärtuslikke, kahjustatud ja vanu kaupu, mis toob kaasa nende majandusliku kasutamiskõlblikkuse; samuti kasutavad vaesed vastava erialase ettevalmistuse saanud professionaalide teenuseid, nagu arstid ja õpetajad;
  
• Vaesed aitavad “ülal hoida“ ühiskonnas valitsevate dominantsete normide legitiimsust, pakkudes näiteid nende rikkumisest;
  
• Vaesed aitavad tagada emotsionaalset rahulolu , kutsudes esile kaastunnet, haletsust ja heategevust, nii et jõukamad tunnetavad oma teguviisi õiglasena;
  
• Vaesed pakuvad jõukamatele inimestele asendavat osalust seksuaalses käitumuses, alkoholismis ning narkomaanias;
  
• Vaesed aitavad teistel end identifitseerida, kui mitte-vaeseid;
  
• Vaesed aitavad tagada mitte-vaeste kõrgemat mobiilsust ( olles ilma jäetud õppimisvõimalustest või stigmatiseeritud kui õppimisvõimetud ei suuda vaesed võidelda paremate töökohtade pärast);
  
• Vaesed lisavad mitte-majanduslikele gruppidele sotsiaalset vitaalsust (kõikvõimalike filantroopsete tegevuste kaudu);
  
• Vaesed täidavad kultuurilisi funktsioone, nagu nad kunagi olid tööjõuks Egiptuse püramiididele, Kreeka templite ja keskaegsete katedraalide ehitustel;
  
• Vaesed elavad oma subkultuuris, mille (osa) võib omaks võtta dominantne kultuur;
  
• Vaesed esinevad kui sümboolsed valijad ja oponendid erinevate poliitiliste grupeeringute jaoks;
  
• Vaesed neelavad tihti ühiskonna muutumise ning kasvu poliitilise hinna (n.linnakeskuste rekonstrueerimine, industrialiseerimine );
  
• Vaesed mängivad suhteliselt väikest rolli poliitilistes protsessides , võimaldades seeläbi kaudselt teiste huvidel „väänata“ süsteemi ning domineerida ühiskonnas.
  

Arutelu ja Kokkuvõte:
Vaesus – ühiskonnast lähtudes on vaesus sotsiaalprobleem , mis väljendub teatud elanikkonna rühmade materiaalsete ressurside ebapiisavusest tingitud ilmajäetuses ühiskonnas hädavajalikuks peetud elustandardist ning sotsiaal-majanduslikkust osalusest. Indiviidist (leibkonnast, sotsiaalsest grupist) lähtudes on vaesus sotsiaal-majanduslik seisund, mis ei võimalda rahuldada subjekti esmaseid füsioloogilisi ja sotsiaalseid vajadusi.
Vaesus on tänapäeva olulisemaid sotsiaalprobleeme mitmel pool maailmas – ta pärsib inimese majanduslikku toimetulekut, suurendab sotsiaalset isolatsiooni ning võõrandimust võimust. Indiviidi nõrgenenud side ühiskonnaga produtseerib passiivsust ja alluvust ning suutmatust seista oma õiguste eest.
Eeesti ühiskonnas seostub vaesus eelkõige ulatuslike majanduslike , poliitiliste ja sotsiaalsete muutustega . Üldiselt edukate poliitiliste ja majandusreformide sotsiaalne hind on osutunud ootamatult kõrgeks, väljendudes paljude inimeste heaolu ja elukvaliteedi languses, sotsiaalse stressi, vaesuse ja kuritegevuse kasvus .
Eestis on vaesusest või vaesusriskist ohustatud pool elanikkonnast , sh.kolmandik sellest on ressursitasemega alla vaesuspiiri. Viiendik elab otseses vaesuses ja viiendik toimetulekut ohustavas vaesuses.
Kas vaesusest on võimalik välja pääseda?
Vaesuse leevendamise kui protsessi eesmärk on vaesuspiirist allpool oleva elanikkonna majandusliku ja sotsiaalse haavatavuse vähendamine ja vaesusriskide alandamine ning võimaluste loomine inimeste elujärje parandamiseks, inimkapitali arenguks ja paremaks rakendamiseks. Vastavate tegevuste eesmärgiks on seatud vaesuspiirist allpool oleva elanikkonna minimaalse toimetuleku tagamine ja üldiste vaesusriskide vähendamine ja ennetamine.
Kasutatud kirjandus:

Vaesuse leevendamine Eestis. Taust ja sihiseaded (1999).

Kreitzberg, M.ja Tiit, E.-M. (2004). Vaesus ja ebavõrdsus. Leibkonna elujärg 2003. Tallinn: Eesti Statistikaamet .

Zygmunt Bauman , Tim May „Mõeldes Sotsioloogiliselt“ (2005)

http://www.sm.ee/est/HtmlPages/toimetised_20068/$file/toimetised_20068.pdf

http://www.tlu.ee/files/arts/726/Vaesu1225bb6244e4089d6539424ba37c3408.rtf