lahus. Töövahendid Suurem (500...750 mL) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 mL) tiitrimiseks, pipett (100 mL), büretid (25 mL), lehter, klaaspulk, filterpaber, katseklaas, Na- kationiitfilter, elektripliit, etalonlahuste komplekt SO42- iooni kontsentratsiooni määramiseks Töö käik ning katseandmete töötlus ning tulemuste analüüs A HCO- iooni sisalduse (KK) määramine · Loputati 100 mL pipett uuritava veega ning pipeteeriti koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisati 3-4 tilka ndikaatorit mp. · Seati töökorda bürett 0,025 M soolhappelahusega ning tiitriti, samaaegselt kolvis olevat vett segades. Tiitriti seni, kuni punane värvus jääb püsima. Büretilt loeti kulunud soolhappe ruumala. Tiitrimist korrati, kuni ruumalade erinevus ei ületanud 0,10 0,15 mL. 1. VHCL = 12,05 mL 2. VHCl = 12,0 mL 3. VHCl = 11,95 mL KK = 3,00 mmol/L B Ca2+ + Mg2+ ioonide sisalduse (ÜK) määramine
keeduklaas, lehter. 2) Kasutatud ained: Saaremaa vesi ( gaseerimata), 0,1 M soolhape, 0,0025 M ja 0,005 M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp), kromogeenmust ET-00. Tiitrimine: 3. Töö käik A Karbonaatse kareduse määramine Loputasin pipetti (100 cm³) kaks korda uuritava veega. Uuritavaks veeks oli OÜ Saare Foods- i toode nimega Saaremaa Vesi. Koonilist kolbi loputasin destilleeritud veega. Seejärel pipeteerisin koonlise kolbi 100 cm³ uuritavat vett. Lisasin kolm tilka indikaatorit (mp). Lahus muutus kollakaks. Seadsin büreti töökorda ja täitsin 0,1 M soolhappe lahusega mahuskaala nullini. Tiitrisin uuritavat vett 0,1 M soolhappe lahusega, vahepeal lahust segades, et lahuse pH tase oleks ühtne. Tiitrisin kuni lahuse värvus jäi ka peale segamist punakas. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe mahu täpsusega 0,05 cm³. Loputasin koonilist kolbi destilleeritud veega ja kordasin katset kaks korda.
määramiseks. Kasutatud ained: 0,025 M soolhape, 0,025 M ja 0,005 M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl +NH3H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) ja kromogeenmust ET-00, 10% BaCl2 lahus; ~0,5 M HCl lahus tiitrimisnõude pesemiseks. Töö käik A iooni sisalduse (KK) määramine 1. Loputasin 100 mL pipeti 3 korda vähese koguse uuritava veega. Koonilist kolbi loputasin destilleeritud veega. Pipeteerisin koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisasin 3 tilka indikaatorit mp. 2. Järgmiseks seadsin töökorda büreti - kõrvaldasin otsikust õhumullid ning täitsin 0,025 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrisin 0,025 M soolhappelahusega, seejuures segasin kobvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe ruumala. 4
määramiseks. Kasutatud ained: 0,025 M soolhape, 0,025 M ja 0,005 M triloon-B lahus, puhverlahus (), indikaatorid metüülpunane või metüüloranz ja kromogeenmust ET-00, 10% BaCl 2 lahus, ~0,5 M HCl lahus tiitrimisnõude pesemiseks. Töö käik A. iooni sisalduse (KK) määramine Enne pipeteermist loputasin pipetti paar korda uuritava veega ning kolbi destilleeritud veega. Pipeteerisin kolbi 100 mL uuritavat vett ning lisasin 4 tilka indikaatorit (metüülpunast). Peale büreti töökorda seadmist alustasin tiitrimisega. Selleks kasutasin 0,025 M soolhappelahust. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe ruumala. Kordasin tiitrimist 5 korda. B. Ca2+ + Mg2+ ioonide sisalduse (ÜK) määramine Mõõtsin koonilisse kolbi 100 mL uuritavat lahust, lisasin 5 mL puhverlahust ning natuke indikaatorit ET-00. Lahus värvus lillaks.
..750 mL) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 mL) tiitrimiseks, pipett (100 mL), büretid (25 mL), mõõtsilinder (25 mL), lehter, klaaspulk, filterpaber, katseklaaside komplekt, Na-kationiitfilter, elektripliit, etalonlahuste komplekt SO42- iooni kontsentratsiooni määramiseks. A. HCO3- iooni sisalduse (KK) määramine 1. Loputada 100 mL pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett - kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,025 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrida 0,025 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis,
UURIMUSLIK TÖÖ SARNASUSED REFERATIIVNE TÖÖ Protsess mille käigus Uurimistöös ja referatiivses Referatiivse töö eesmärk on analüüsitakse uuritavat töös kasutatakse uuritavat anda teemast ülevaade ning probleemi süstemaatiliselt ja probleemi käsitlevaid jõuda erialase kirjanduse ajakohaselt struktureeritud refereeringuid erinevatelt otsimise ja sellega töötamisel viisil. Tulemuseks on kirjalik autoritelt, kuid nende omapoolsete järeldusteni, aruanne. Valdavalt võrdlemise ja analüüsi käigus mis põhinevad kogutud analüüsiva iseloomuga - tuleb jõuda omapoolsete materjalil. Referatiivne töö
· Etalonlahuste komplekt Ained · 0.025M HCl lahus · 0.025M ja 0.005M trioon-B lahus · Puhverlahus (NH4Cl + NH3H2O) · Indikaatorid metüülpunane (mp) ja metüüloranz (mo) · Kromogeenmust ET-00 · 10% BaCl2 lahus · ~0.5M HCl lahus Töö käik HCO3- - iooni sisalduse (KK) määramine 1. Lopudata 100ml pipett 2-3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destileeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100ml uuritavat vett, lisada 3-4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett 0.025M HCl lahusega. 3. Tiitrida 0.025M HCl lahust koonilisse kolbi ja seda ringjate liigutustega. Lõpetada, kui viimase tilga lisamisel lahuse värv jääb püsima. 4. Korrata vähemalt kolm korda ja jälgida, et kulunud HCl-i ruumalade erinevus ei ületaks 0.05ml. Katse Tiitrimiseks kulunud 0.025M HCl
kõrvaldamine Na-kationiitfiltriga 2. Kasutatud töövahendid Suurem kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid tiitrimiseks, büretid, mõõtesilinder, Na-kationiitfilter, 0,1 M soolhape, 0, 025 M ja 0,005 M triloon-B lahus, puhverlahus, indikaatorid metüülpunane ja metüüloranz ja kramogeenmust 3. Töö käik A) Karbonaatse kareduse määramine · Lõputada pipett uuritava veega. Loputada kooniline kolb. Pipeteerida kolbi 100 uuritavat vett ning lisada 3-4 tilka indikaatorit mp või mo · Täita bürett 0,1 M soolalahusega 0-ni · Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett. Lõpetada tiirimine koheselt, kui punane värvus jääb püsima. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht 0,05 täpsusega · Loputada kolb dest. Veega ja korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10..
Ande Andekas-Lammutaja Matemaatika Statistika Statistiliseks kogumiks e. valimiks nimetatakse uuritavat indiviidide või esemete kogu või uuritavat juhuslikku nähtust, mille kohta tahetakse otsust langetada. Tunnus jaguneb sõnaliseks (silmavärv) ja arvuliseks (kinganumber), mis jaguneb omakorda pidevaks (võib omada igat reaalarvulist väärtust) ning diskreetseks. Statistilises reas on andmed suvalises järjekorras. Variatsioonireas on andmed kasvavas või kahanevas järjekorras. Sagedustabeli esimeses reas on tunnus x, teises sagedus f. Jaotustabeli esimeses reas on tunnus x, teises suhteline sagedus W. Jaotushulknurk e
Kasutatud ained: 0,025 M soolhape, 0,025 M ja 0,005 M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) ja kromogeenmust ET-00, 10% BaCl2 lahus; ~0,5 M HCl lahus tiitrimisnõude pesemiseks. Kasutatud uurimis- ja analüüsimeetodid ning metoodikad. A) HCO3- iooni sisalduse (KK) määramine: 1. Loputasin 100 mL pipetti 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Koonilist kolvi loputasin destilleeritud veega. Pipeteerisin koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisasin 5 tilka indikaatorit mp. 2. Seadsin töökorda büreti, kõrvaldades õhumullid ning täites selle 0,025 M soolhappelahusega. 3. Tiitrisin 0,025 M soolhappelahusega, seejuures segasin kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutus vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Lõpetasin tiitrimise ühe tilga täpsusega siis, kui punane värvus jäi püsima viimase tilga lisamisel
tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na- kationiitfilter. Kasutatud ained 0.1M soolhape, 0.025M ja 0.005M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl+NH3*H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranz (mo) ja kromogeenmust ET-00 Töökäik Karbonaatse kareduse määramiseks loputasin pipeti uuritava veega ja koonilise kolbi destilleeritud veega. Pipeerisin koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vet, lisasin 3 tilka indikaatorit mp. Seejärel täitsin büreti 0.1M soolhappelahusega nullini ja tiitrisin 0.1M soolhappelahusega kolvis olevat vett pidevalt segades. Kui vesi muutus punaseks lõpetasin tiitrimise ning lugesin skaalalt kulunud soolhappe mahu. Sama katset kordasin veel kolm korda. Üldkareduse määramiseks pipteerisin destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisasin ∼5 cm3 puhverlahust ning noaotsatäis (∼0,1 g) indikaatorit ET-00
indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranz (mo) ja kromogeenmust ET-00. Töövahendid Suurem (500...750 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 cm3) tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. Töö käik A Karbonaatse kareduse määramine 1. Loputada 100 cm3 pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,1M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega)
1. Uurimisprojekti sihti, tingimusi ja lähtealuseid antud uurimuse läbiviimiseks 2. Piisavalt selgelt uurimise käigust ja üksikprotseduuridest (nende eesmärk ja vajalikkus koos võimalike riskide selgitusega) 3. Uuringus osalev isik on piisavalt pädev ja küps ise otsustama ning osalemisnõusolek on vabatahtlik Informeeritud nõusoleku saamiseks peab uuritav teadma (2): 4. Igasugust kasu/kahju, mis võib puudutada uuritavat või uurimisgruppi 5. Vastuseid kõikidele uuritavat puudutavatele küsimustele 6. Et uuritaval on õigus ja vabadus oma nõusolek tagasi võtta ja osavõtt igal ajal katkestada Informeeritud nõusoleku saamiseks peab uuritav teadma (3): 7. Et anketeerimisel või intervjueerimisel on uuritaval vabadus keelduda vastamast mõnele küsimusele 8. Et uuringu käigus ei teki uusi olukordi, millest uuritav ei tea ette või ei saa osalemist määrata 9
..750 mL) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 mL) tiitrimiseks, pipett (100 mL), büretid (25 mL), mõõtsilinder (25 mL), lehter, klaaspulk, filterpaber, katseklaaside komplekt, Na-kationiitfilter, elektripliit, etalonlahuste komplekt SO42− iooni kontsentratsiooni määramiseks. Töökäik A iooni sisalduse (KK) määramine 1. Loputasin 100 mL pipeti 3 korda vähese koguse uuritava veega. Koonilist kolbi loputasin destilleeritud veega. Pipeteerisin koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisasin 4 tilka indikaatorit mp. 2. Järgmiseks seadsin töökorda büreti − kõrvaldasin otsikust õhumullid ning täitsin 0,025 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrisin 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segasin kobvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranži punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga
pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na - kationiitfilter Kasutatud ained: 0.1 M soolhape, 0.025 M ja 0.005 M triloon - B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane või metüüloranz ja kromogeenmust ET-00 Töö käik: A Karbonaatse kareduse määramine Loputan pipeti vähese koguse uuritava veega ning koonilise kolvi destilleeritud veega. Siis pipeteerin koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett ning lisan 4 tilka indikaatorit metüüloranz. Sean töökorda büreti ja täidan selle 0,1 M soolhappelahusega nullini. Seejärel tiitri soolhappelahusega vett kolvis, samal ajal kolvis olevat vett segades. Lõpetan tiitrimise ,kui vedelik kolvis läheb punaseks ning loen büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe mahu. Seejärel kordan katset veel kaks korda. B Üldkareduse määramine Loputan koonilise kolvi destilleeritud veega ning pipeteerin koonilisse kolb 100 cm3 uuritavat vett
töövahendid ja metüüloranž; kromogeenmust ET-00. kemikaalid Töövahendid: Suurem (500...750 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 cm3) tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. 3. Töö käik Karbonaatse kareduse määramine: Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. Bürett täita 0,1 M soolhappelahusega nullini. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranži punaseks. Tiitrimine lõpetada täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel
indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranz (mo) ja kromogeenmust ET-00. Suurem (500...750 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 cm3) tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. Töö käik A. A Karbonaatse kareduse määramine 1. Loputada 100 cm3 pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,1M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt
· 10,8 mL · 10,7 mL · 10,7 mL Keskmine VHCl = 10,73 mL HCO3- -iooni sisalduse KK määramine CmM,HCO3- = = 2,68 mmol/L 2. Karbonaatne karedus KK: = 1,34 mmol/L Väljendatuna kas Me2+, CaO või CaCO3-na B: Ca2+ + Mg2+ ioonide sisalduse (ÜK) määramine 1. Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisada ~5 mL puhverlahust (mõõta 25 mL-lise mõõtesilindriga) ning noaotsatäis (~0,1g) indikaatorit ET-00. Lahus värvub lillaks. 2. Seada töökorda bürett 0,025 M triloon-B lahusega ning tiitrida vett pidevalt segades kuni viimase tilga lisamisel jääb püsima sinine värvus. 3. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud triloon-B ruumalade erinevus ei ületa 0,10...0,15 mL. Arvutus:
Aromaatset tuuma sisaldavad aminohapped on tänu 280 nm piirkonnas paiknevale neeldumismaksimumile spektrofotomeetriliselt hõlpsasti detekteeritavad. Proteolüütilise aktiivsuse ühikuks on 1 kat. See on ensüümi hulk, mis põhjustab 1 mikromooli peptiidsidemete hüdrolüüsi 1 sekundi vältel 30 °C juures. Töö käik Kõigepealt valmistasin 5 ml uuritavat proteaasi lahust. Selleks kaalusin 0,0049 grammi tahket ensüümipreparaati (Alcolase) ja lahustasin selle boraatpuhvris 5 ml-ni (pH=8,4). Järgnevalt pipeteerisin suurde katseklaasi 25 ml 2%-list kaseiini lahust ja asetasin lahuse kümneks minutiks vesitermostaati 30 °C juurde soojenema. Samal ajal kui lahus soojenes, pipeteerisin nelja kuiva katseklaasi, igaühte 3 ml 5%-list trikloroäädikhappe lahust.
2. Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid 0.1 M soolhape, 0.025 M ja 0.005 M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranz (mo) ja kromogeenmust ET-00. Suurem (500...750 cm³) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 cm³) tiitrimiseks, pipett (100 cm³), büretid (25 cm³), mõõtsilinder (25 cm³), Na-kationiitfilter. 3.Töö käik A – Loputada bürett ning pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm³ uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm³. HCO−3 + H+ → H2O + CO2 B - Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm³ uuritavat vett, lisada ∼5 cm³ puhverlahust ning noaotsatäis indikaatorit ET-00. Lahus värvub lillaks. Seada
Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid Kasutatavad ained:0.1M soolhape, 0.025 M ja 0.005 M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranzˇ (mo) ja kromogeenmust ET-00. Vahendid: Suurem (500-750 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 cm 3) tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. Töö käik A Pipeteerisin koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisasin 3-4 tilka indikaatorit mo või mp. Seadsin töökorda büreti ning täitsin 0,1 M soolhappelahusega nullini. Tiitrisin 0,1 M soolhappelahusega, ja segasin kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzˇi punaseks. Oluline oli lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jäi püsima viimase tilga lisamisel.
Kasutatud ained: 0,1M soolhape, 0,025M ja 0,005M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) ja kromogeenmust ET-00. Töö käik, katseandmed ja andmete töötlus ning tulemuste analüüs: A Karbonaatse kareduse määramine Loputasin 100 cm3 pipett 2 korda vähese koguse uuritava veega. Koonilised kolbid loputasin destilleeritud veega. Pipeteerisin mõlemasee koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisasin 6 tilka indikaatorit mp. Seadsin töökorda büreti. Kõrvaldasin otsikust õhumullid ning täitsin büreti 0,1M soolhappelahusega kuni skaala 0 märgini. Tiitrisin 0,1 M soolhappelahust, seejuures segadas kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutus vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe mahu täpsusega 0,05 cm3 ja sain 2,50ml.
· kromogeenmust ET-00; · suurem (500-750 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks; · koonilised kolvid (250 cm3) tiitrimiseks; · pipett (100 cm3); · büretid (25 cm3); · mõõtsilinder (25 cm3); · Na-kationiitfilter. Töö käik. A Karbonaatse kareduse määramine. · Loputada 100 cm3 pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. · Pipeteerida koonilisse kolbi 100cm3 uuritavat vett, lisada 3-4 tilka indikaatorit mo või mp. · Täita bürett 0,1M soolhappelahusega nullini. · Tiitrida kolvis olevat vett 0,1M soolahappelahusega, sealjuures vett pidevalt segades, kuni vee värvus muutub oranzist punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt siis, kui punane värvus jääb põsima viimase tilga lisamisel. · Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05cm3.
tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. Kasutatavad ained 0.1 M soolhape, 0.025 M ja 0.005 M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranz (mo) ja kromogeenmust ET-00. Töö käik A) Karbonaatse kareduse määramine 1. Loputada 100 cm3 pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,1 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0- märgiga). 3. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks
Sellest lahusest valmistatakse kolm lahjemat proovi, reeglina nande kontsentratsioonid on 0,25 mg/ml, 0,125 mg/ml ja 0,062 mg/ml. Skeem on toodud allpool. Värvusreaktsiooni läbiviimine Reaktsioon tööreaktiiviga viiakse läbi katseklaasides toatemperatuuri juures. Selleks asetatakse katseklaaside statiivi 6 puhast, kuiva katseklaasi ja nummerdatakse. 1 nullproov, destilleeritud vesi (näitab tööreaktiivist tingitud absorptsiooni) 2 1 ml uuritavat lahust 3 1 ml uuritavat lahust 4 1 ml glükoosilahust (0,25 mg/ml) 5 1 ml glükoosilahust (0,125 mg/ml) 6 1 ml glükoosilahust (0,062 mg/ml) Igasse katseklaasi pipeteeritakse 3 ml tööreaktiivi ja loksutatakse kohe, et saavutada ühtlast kontsentratsiooni. Pärast tööreaktivi lisamiseks väärvus muutus kollakaks igas kasteklaasis. Kaliibrimisgraafiku koostamine ja glükoosi kontsentratsiooni kindlakstegemine
cm3) tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm 3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. 0.1Msoolhape, 0.025Mja 0.005Mtriloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranz (mo) ja kromogeenmust ET-00. 3. Töö käik A Karbonaatse kareduse määramine Loputada pipett korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit Täita bürett 0,1M soolhappelahusega nullini. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Lõpetada tiirimine kui vesi muutub kollasest oranzi punaseks. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05 cm3. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10..
vi polüakrüülamiidist. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad järgmised mahud: kolonni vaba maht ehk graanulitevahelise vedeliku maht (V v), graanulitesisese vedeliku maht (Vs), geelimaterjali ehk maatriksi maht (Vg), täidise kogumaht ehk üldmaht (Vt). Vt = V v + V s + V g Kui läbi geelkromatograafia kolonni juhtida erineva molekulmassiga ainete segu, siis molekulid lahutuvad üksteisest vastavalt nende suurusele. Selleks, et uuritavat ainete segu läbi kolonni transportida ja et erineva molekulmassiga ained saaksid üksteisest eralduda, voolutatakse (elueeritakse) kolonni sobiva vesilahusega (puhver, soolalahus vm) ja kolonnist väljuvat lahust ehk eluaati kogutakse kindla mahuga fraktsioonide kaupa. Iga ainet, mis uuritavas segus sisaldub, iseloomustab elueerimis- ehk väljumismaht V x. Aine x väljumis- ehk elueerimismaht on selline eluaadi maht, mille juures kolonnist
Protsess viiakse läbi kolonnis, mis on kinnine süsteem ja ta on täietud pundunud geeligraanulitega, mille pooride mõõtmed on umbes sama suured lahuses olevate makromolekulide dimensioonidega. Geelid, mida kasutatakse koosnevad dekstraanist, agaroosist või polüakrüülamiidist. Kui juhtida läbi kolonni erineva molekulmassiga ainete segu, siis vastavalt molekulide võimele difundeeruda geeli pooridesse lahutuvad nad üksteisest. Et uuritavat ainet läbi kolonni transportida ja, et erinevad molekulmassiga ained saaksid üksteisest eralduda, voolutatakse ehk elueeritakse kolonni sobivat vesilahusega ja kolonnist väljuvat lahust ehk eluaati kogutakse kindla mahuga fraktsioonide kaupa. Kasutatava geelkromatograafia kolonni iseloomustamiseks on kaks olulist parameetrid: 1) kolonni vaba mahtu Vv (=Vxmin) ehk eluaadi mahtu, millega väljuvad molekulid, mis antud geeli pooridesse ei mahu
NH3*H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranz (mo) ka kromogeenmust ET-00. Töövahendid : Suurem (500...750 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 cm3) tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. 3. Töö käik. 1) Karbonaatse kareduse määramine Loputada 100 cm3 pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mp. Seada töökorda bürett, täita 0,1 M soolhappelahusega nullini. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel
puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O) indikaatorid metüülpunane (mp) kromogeenmust ET-00. Töövahendid Suurem (500 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks koonilised kolvid (250 cm3) tiitrimiseks pipett (100 cm3) büretid (25 cm3) mõõtsilinder (25 cm3) Na-kationiitfilter Lehtrid Keeduklaasid Töö käik Karbonaatse kareduse määramine Loputasin 100 cm3 pipett 3 korda uuritava veega(“Saaremaa vesi”). Koonilist kolbi loputasin destilleeritud veega. Pipeteerisin koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisasin 4 tilka indikaatorit mp ja segu värvus muutus kollaseks. Seasin töökorda büretti – kõrvaldasin otsikust õhumullid ning täitsin 0,1 M soolhappelahusega nullini. Tiitrisin 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segades kolvis olevat vett .Tiitrisin kuni värvus muutus punaseks, ehk happe neutraliseerimiseni (reaktsioon hape ja aluse vahel, mille tulemuseks on sool ja vesi). Loputasin koonilist kolbi destilleeritud veega ja kordasin tiitrimist 2 korda. Katse andmed: 1)2
Tiitrimine Elerin Ehte 26/11/07 Mis see on? · Tiitrimine on teadaoleva kontsentratsiooniga lahuse lisamine kindlale kogusele uuritavat ainet sisaldavale lahusele kuni uuritava aine täieliku reageerimiseni. Millised on tiitrimise liigid? · Tagasitiitrimine · Otsetiitrimine · Asendustiitrimine Mis on põhiaine? · Põhiaine on kindla kvantitatiivse ja kvalitatiivse koostisega ja mis on stabiilne (ei oksüdeeru kergesti, ei reageeri Maa atmosfääri komponentidega, ei lagune ja ei lendu). Ülesanne. Väävli määramine orgaanilistes ühendites Meetod koosneb mitmest etapist:
sisemuse. üldkaredus : Vvesi Kooniline kolb loputage destilleeritud veega ning mõõtke sinna 100 ml uuritavat vett, 2 ml ammooniumpuhverlahust (pH=10) ja väike kogus indikaatorit ET-OO (tekkivad indikaatorkompleksid värvivad lahuse V1 – tiitrimiseks kulunud kompleksoon III maht, ml; CM1 – kompleksoon III punakasvioletseks. molaarne kontsentratsioon, mol/l; V vesi – tiitrimiseks võetud vee kogus, ml. Nii pipeti kui büreti lugemi võtmisel jälgige, et vedeliku nivoo oleks silmade kõrgusel
· kolonni vaba maht ehk graanulitevahelise vedeliku maht Vv · graanulitesisese vedeliku maht Vs · geelimaterjali ehk maatriksi maht Vg · täidise kogumaht ehk üldmaht Vt Vt = Vv + Vs + Vg Kui läbi geelkromatograafia kolonni juhtida erineva molekulmassiga ainete segu, siis molekulid lahutuvad üksteisest vastavalt nende suurusele st vastavalt molekulide võimele difundeeruda geeli pooridesse. Selleks, et uuritavat ainete segu läbi kolonni transportida, voolutatakse (elueeritakse) kolonni sobiva vesilahusega (puhver) ja kolonnist väljuvat lahust ehk eluaati kogutakse kindla mahuga fraktsioonide kaupa. Iga ainet mis uuritavas segus sisaldub, iseloomustab elueerimis- ehk väljumismaht Vx, mille arvväärtus sõltub aine molekulmassist ja kasutatava kolonni parameetritest. Uuritavas segus sisalduva aine väljumismaht Vx on selline eluaadi maht, mille juures kolonnist väljub
kationiitfilter. Kasutatavad ained 0.1 M soolhape, 0.025 M ja 0.005 M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranž (mo) ja kromogeenmust ET-00. Töö käik A) Karbonaatse kareduse määramine 1. Loputada 100 cm3 pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett – kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,1 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranži punaseks. Oluline on
(7%-line sahharoosi lahus atsetaatpuhvris), katseklaas suletakse korgiga ja jäetakse vesitermostaati ~30 juurde soojenema. · Võetakse kolm 250 ml mahuga koonilist kolbi, kuhu pipeteeritakse 10 ml komplekslahust. Kolbidesse viiakse reaktsioonisegust erinevatel aegadel proove, et neis määrata taandavate suhkrute sisaldus. · Kui substraat on termostaadis saavutanud ~30, lisatakse sellele 1 ml uuritavat invertaasi töölahust, loksutatakse ja võetakse võimalikult kiiresti 1 ml uuritavat lahust, katseklaas asetatakse võimalikult kiiresti termostaati tagasi. Samal ajal käivitatakse stopper, et fikseerida reaktsiooni algusaeg. · Esimene proov pannakse ühte koonilisse kolbi, milles on juba komplekslahus. Seda nimetatakse 0-prooviks, mis iseloomustab reaktsiooni algushetke.
pooride mõõtmed on samas suurusjärgus lahuses sisalduvate makromolekulidega. Geelkromatograafias kasutatavad geelid koosnevad kas dekstraanist, agaroosist või polüakrüülamiidist. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad järgmised mahud: kolonni vaba maht ehk graanulite vahelise vedeliku maht (Vv), graanulite sisese vedeliku maht (Vs), geelimaterjali ehk maatriksi maht (Vg), täidise kogumaht ehk üldmaht (Vt). Seega: Vt = Vv + Vs + Vg Selleks, et uuritavat ainete segu läbi kolonni transportida ja et erineva molekulmassiga ained saaksid üksteisest eralduda, voolutatakse kolonni sobiva vesilahusega. Kolonnist väljuvat lahust ehk eluaati kogutakse kindla mahuga fraktsioonide kaupa. Molekulid, mis ei mahu geeli pooridesse väjuvad kõige esimesena, st minimaalse elueerimismahuga Vxmin, mis on võrdne kolonni vaba mahuga. Vxmin = Vv Ained, mis mahuvad geeli pooridesse, liigavad kõige
Nimi tähendab ,,allapoole punase" (ladina keelest infra- all), sest punase valguse lainepikkus on suurim nähtava valguse spektris. Infrapunalaine on ligikaudse lainepikkusega 750 nm kuni 1 mm. Kasutusalad: 1) Öönägemine - Infrapunakiirgust kasutatakse öönägemisvarustuses. Kui puudub piisavalt valgust et objekti näha, detekteeritakse radiatsioon ning tehakse see ekraanil nähtavaks. 2) Termograafia - Infrapuna-termograafia on kontaktita ja uuritavat objekti mitte kahjustav testimeetod, et näidata ja salvestada temperatuurimuutusi ja temperatuure üle terve objekti pinna. 3) Kommunikatsioon - Kasutatakse mobiiltelefonides ja personaalarvutites omavaheliseks andmesideks ja erinevate seadmete kaugjuhtimispultides. 4) Soojendamine - Infrapunakiirgust kasutatakse infrapuna saunades, et inimesi soojendada ja lennukites, et eemaldada jää tiibadelt. Infrapunakiirgust saab
molekulide struktuure. Kui molekulid ei lase endast kristalli moodustada see meetod ei toimi. Edasi arendamine Esmakordselt suudetud kindlaks teha üksiku bioloogilise objekti struktuuri. Uuriti hajunud röntgenimpulsse. Vajalik on väike lainepikkus. Peab kasutama koherentse valguse allikat ehk laserit. Kasutatav valgusallikas peab olema võimas. Vaja on kokkuvõttes röntgenlaserit. Selline laser saadab vaid mõned femosekundid kestvaid impulsse, et tugev kiirgus ei hävitaks uuritavat objekti. Tulemused Sellise omadustega röntgenlasereid on maailmas kaks tükki. Õnnestus salvestada pildid, mis tekivad röntgenlaseri difraktsioonil mimiviiruselt. Kokku saadi 198 pilti. Iga pilt vastas ühele mimiviiruse orientatsioonile. Nendest piltidest õnnestus saada uuritava objekti ruumiline struktuur. See on üleüldse esimene kord, kus disfraktsioonipiltidest on suudetud üksikute objektide ruumiline struktuur kätte saada. Mimiviiruse disfraktsioon
Geelkromotograafia kolonni iseloomustavad järgmised mahud: Kolonni vaba maht ehk graanulitevahelise vedeliku maht ( V v) Graanulise vedeliku maht ( Vs ) Geelimaterjali e. maatriksi maht (Vg) Täidise kogumaht ehk üldmaht ( Vt) Seega: Vt = Vv+Vs+Vg Erineva molekulmassiga ainete segu läbib geelkromotograafia kolonni erineva kiirusega, molekulid lahutuvad üksteisest vastavalt suurusele ehk vastavalt molekulide võimele difendeeruda geeli pooridesse. Selleks, et uuritavat ainete segu läbi kolonni transportida ja erineva molekulmassiga ained saaksid üksteisest eralduda, voolitatakse ehk elueeritakse kolonni sobiva vesilahusega. Kolonnist väljuvat lahust ehk eluaati kogutakse kindla mahuga fraktsioonide kaupa. Igat ainet, mis uuritavas segus sisaldub, iseloomustab elueerimis-ehk väljumismaht Vx , millearvväärtus sõltub aine molekulmassist ja kasutatava kolonni parameetritest. Erineva molekulmassiga ainete väljumismahte tähistatakse V x1,Vx2 jne.
asjade seostamise harjumusele viidata. Samuti ei pruugi faktid teooriat lõplikult kinnitada. Popper pakkus teaduslikkuse kriteeriumina välja falsifikatsiooniprintsiibi, mille kohaselt teooria peab olema ümber lükatav. Teadusliku teadmise kumulatiivse kuhjumise vastu vaidles veelgi enam Thomas Kuhn, kelle arvates teadust mõjutavad nii ühiskondlik taust kui psühholoogilised tegurid. Teadlased töötavad teineteist mõjutades teatava paradigma raames, üritades uuritavat paradigmasse suruda ning jättes tähelepanuta paradigma välised nähud. Ühel hetkel kuhjub paradigma välist aga sedavõrd palju, et teaduses toimub revolutsioon ja paradigma vahetatakse välja. Kuhn läks veelgi kaugemale, öeldes, et maailma mõistmine ja katsete ja vaatluste läbiviimine on alati teooriast koormatud. Me näeme maailma alati läbi teoreetiliste prillide ja tõde ei ole paradigmade eristamisel alati võimalik esile tuua.
Enamus nende ühendeid lahustub vees ja on värvuseta.O.-a. on püsiv.Na+-ioonid värvivad leegi kollaseks ja K+-ioonid helelillaks (kui proovis on tühiseimgi kogus Na+-ioone,siis on nähtav vaid läbi sinise klaasi). Ammooniumioonide NH4+ tõestamine. Tõestatakse alati alglahusest,eelkatsena. 1. Gaasikambri meetodil.Pane klaasplaadile tilga dest.vee abil universaalindikaatorpaberi tükike või tilguta 1 tilk Nessleri reaktiivi K2[HgI4].Tiiglisse pane paar tilka uuritavat lahust ja lisa paar tilka 6M NaOH lahust,seejärel kata tiigel kohe klaasplaadiga nii,et indikaator jääb alumisele küljele.Võib ettevaatlikult veidi soojendada (nii et lahus ei pritsiks).Indikaator näitab NH4+-ioonide olemasolu korral pH>9,Nessleri reaktiivi tilgas aga tekib punakaspruun sade. NH4+ + OH- NH3 + H2O 2. Nessleri reaktiiviga K2[HgI4] leeliselises keskkonnas (reaktiivile on lisatud KOH) tekib punakaspruun amorfne sade
liposoomid. STEROOLID ehk STEROIDALKOHOLID ehituselt koosnevad steraanituumast, mis asendis C- 3 on hüdroksüleeritud. Võimelised moodustada rasvhapetega estreid steriidid. Levinuim loomne sterool on kolesterool (tagab membraani läbitavus ja voolavus) millest toodetakse sapphappeid, steroidhormoone ning D-vitamiini. Töö käik ja tulemuste analüüs 1.3.1 Rasvaplekiproov 1. Võtsin kaks kuiva katseklaasi, millesse panin 1 g tahket uuritavat ainet 2. Mõlemasse katseklaasi lisasin 0,5 ml tetraklorometaani, loksutasin 3. Jäin tahke materjali settimiseks 5 minutit seista 4. Kui sademe kohale on tekkinud selge lahuse kiht, siis kandsin mõlemast katseklaasist pipetiga tilk lahust filterpaberile ja jäin kuivada Mõlemad rasvaplekkid olid vastu valgust vaadates muust paberist heledam ja pimeda poole vaadates tumedam, kuna lipiidid suurendavad paberi läbipaistvus => mõlemad uuritavad ainet sisaldasid lipiide 1.3
(kordasin tiitrimist ühe korra, tulemused langesid kokku, nii et polnud vaja 3. Korda tiitrida) V(HCl lahus)=12,25ml Arvutasin selle järgi HCO3 ioonide molaarse kontsentratsiooni CM=V(HCl)*CM(HCl)*1000mmol/(V(vesi)*1mol) CM(HCO3)=(12,25ml*0,025mol/l*1000mmol)/(100ml*1mol)=3,0625mmol/l KK= CM(HCO3)/2= 3,0625/2= 1,53125 2)Ca(2+) ja Mg(2+) ioonide sisalduse, üldkareduse määramine Pipeteerisin destilleeritud veega loputatud 250 ml koonilisse kolbi 100ml uuritavat vett, lisasin 5ml puhverlahust ning noaotsatäie indikaatorit ET-00. Lahus värvus lillaks. Tiitrisin 0,025M triloon-B lahusega pidevalt segades, kuni lahus muutus siniseks (violetse tooni kadumiseni). Fikseerisin büretilt tiitrimiseks kulunud triloon B lahuse ruumala ning arvutasin selle järgi Ca ja Mg ioonide molaarse kontsentratsiooni. V(triloon-B)=8,35ml ÜK=CM(Ca2+ + Mg2+)=(8,35ml*0,025mol/l*1000mmol)/(100ml*1mol)=2,0875 mmol/l 3)Katlakivi moodustumise uurimine
12. Panen statiivi 6 kuiva ja puhast katseklaasi. Tähistasin need: 1, 2a, 2b, 3, 4, 5 NULLPROOV näitab tööreaktiivist tingitud absorptsiooni Katseklaas Sooritatud tegevus KATSEKLAAS 1 (NULLPROOV!) Pipeteerisin 1 ml destileeritud vett + 3 ml tööreaktiivi + loksutasin ühtlase kontsentratsiooni saamiseks KATSEKLAAS 2a (PARALLEELPROOV!) Pipeteerisin 1 ml uuritavat lahust + 3 ml tööreaktiivi + loksutasin ühtlase kontsentratsiooni saamiseks KATSEKLAAS 2b (PARALLEELPROOV!) Pipeteerisin 1 ml uuritavat lahust + 3 ml tööreaktiivi + loksutasin ühtlase kontsentratsiooni saamiseks KATSEKLAAS 3 Pipeteerisin 1 mL glükoosilahust kontsentratsiooniga 0,25 mg/ml + 3 ml tööreaktiivi
külmad. Sellega võimaldatakse politseil ja sõjaväel suurema temperatuuriga sihtmärke kindlaks teha nagu inimesed ja sõidukid. Teises maailmasõjas kasutati öönägemisaparatuuri snaiperitel. Suits on infrapunakiirguses rohkem läbipaistev kui tavalises valguses, sellepärast kasutavad tuletõrjujad infrapunakiirguses näitavaid seadmeid tulekahjude kustutamisel, kui nad töötavad suitsuga täidetud aladel. Termograafia Infrapuna-termograafia on kontaktita ja uuritavat objekti mitte kahjustav testimeetod, et näidata ja salvestada temperatuurimuutusi ja temperatuure üle terve objekti pinna. Seda kasutatakse igal pool, kus temperatuuri teadmine võib anda vajalike teadmisi süsteemist, objektist või protsessist. Kasutatakse palju tingimuste hindamiseks, kvaliteedi tõestamiseks, kohtulikul uurimisel elektrilistel ja mehaanilistel süsteemidel. Soojendamine Infrapunakiirgust kasutatakse infrapuna saunades, et inimesi soojendada ja
jahutati ning lisati 3 ml kloroformi. Topsi loksutatud korralikult, pandud tasakaalu teise topsiga ning tsentrifuugitud 5 minutit 3000 rpm. Kihistunud proovist tõstetud alumine kiht teise topsi. Ekstraheerimist ja tsentrifuugimist korratud veel kaks korda. Ühendatud kloroformi kihtide kuivatamiseks lisatud topsi veidi Na2SO4. Ekstrakti koostist uuriti TLC meetodil, kasutades standarditena kofeiini (2mg/ml), teofülliini (2mg/ml) ja teobromiini (0,5mg/ml). TLC plaadile kantud 2l uuritavat proovi, kofeiini ja teofülliini standardit. Teobromiini standardit pandud 2x2l. Plaati elueeriti segus CHCl3/C2H5OH (9:1) ning vaadeldi UV valguse käes. Pliiatsiga joonistati plaadile plekkide asukohad ning seejärel plaat ilmutati. Eraldatud ainete koguse määramiseks kaaluti tühi keeduklaas analüütilistel kaaludel, seejärel valati ühendatud kloroformi lahus ettevaatlikult keeduklaasi. Keeduklaas asetati tõmbekapi all pliidile ning aurutati kloroform ära
Vee pH'd tõstab karbonaatne karedus ehk KH. Tänau KH'le omab vesi niinimetatud puhverdamisvõimet. Eeldusel, et CO2 tase on konstantne, siis mida kõrgem on KH, seda kõrgem on ka pH. [2] 7. VEE ANALÜÜS Analüüsin ja võrdlen kraanivett, lumesulavett ja akvaariumivett. 1. pH mõõtmine 1) pH meetri abil: 1. kraanivesi 7,95 2. lumesulavesi 6,77 3. akvaariumivesi 7,04 2) universaalindikaatori abil Süstlaga mõõdetakse katseklaasi 5,0ml uuritavat vett ning lisatakse universaalindikaatorit ning juhendis toodud tabeli järgi hinnatakse vee pH väärtust. 1. kraanivesi 7,0 2. lumesulavesi 5,2 3. akvaariumivesi 6,8 10 Vee pH mõõtmise tulemused [8] 2. Kaltsiumioonide määramine Määramise käik: mõõtsin süstlaga klaaspurki 5,0ml uuritavat vett, lisasin ühe graanuli
(AB0-süsteemi vererühmade määramisel) 17. Polüalleelsus- kui ühe fenotüübilise tunnuse määramisel osaleb rohkem kui 2 alleeli. 18. Polügeensus- genotüübi omadus, mille korral isendi ühe tunnuse määramises osaleb samaaegselt mitu mittealleelset geeni. (inimese kasv, kehakaal, nahavärvus) 19. Lookus- piirkond kromosoomis, kus asub 1 geen, mis määrab ära 1 tunnuse 20. Analüüsiv ristamine- isendi genotüübi kindlaks tegemiseks ristatakse uuritavat isendit retsessiivse vormida, kuna ta genotüüp on alati teada -> homosügootne 21. Sugurakkude puhtuse seadus- gameedid kannavad iga tunnuse kohta ühte alget (alleel, geen) ja on vabad teistest sama tunnuse algetest.
nad pole kõikidel inimestel sama väärtusega (nagu kaal) või pole samal inimesel kogu aeg sama väärtusega (nagu vanus). Muutuja vastandiks on konstandid, mis on kõikide inimeste või ühiskondade jaoks kogu aeg sama väärtusega (nagu Maa gravitatsioon) ja mida pole seega sotsioloogilise uurimuse käigus mõtet mõõta. Muutujate tüübid: 1) sõltumatu muutuja (independent variable) muutuja mis uurija hüpoteesi järgi mõjutab mingit teist uuritavat muutujat, aga pole ise ühegi uuritava muutuja poolt mõjutatud; 2) sõltuv muutuja (dependent variable) muutuja mis on uurija hüpoteesi järgi mingi teise uuritava muutuja poolt mõjutatud, aga ise ühtegi teist uuritavat muutujat ei mõjuta. SÕLTUMATU MUUTUJA SÕLTUV MUUTUJA 1
dekstraanist, agaroosist vi polü-akrüülamiidist. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad järgmised mahud: 1. kolonni vaba maht ehk graanulitevahelise vedeliku maht (Vv), 2. graanulitesisese vedeliku maht (Vs), 3. geelimaterjali ehk maatriksi maht (Vg), 4. täidise kogumaht ehk üldmaht (Vt). Vt = Vv + Vs + Vg Ainete segu juhtimisel läbi geelkromatograafia kolonni toimub molekulide lahutumine vastavalt molekulide võimele difundeeruda geeli pooridesse. Selleks, et uuritavat ainete segu läbi kolonni transportida, voolutatakse (elueeritakse) kolonni sobiva vesilahusega (puhver, soolalahus vm) ja kolonnist väljuvat lahust ehk eluaati kogutakse kindla mahuga fraktsioonide kaupa. Ainet iseloomustab elumineerimismaht e väljumismaht Vx. See on eluaadi maht, mis on kogutud kuni aine maksimaalse kontsentratsiooniga fraktsiooni väljumiseni kolonnist. Kui segus olevad molekulid on liiga suured mahtumaks kolonni täitva geeli pooridesse, siis
annaabi.ee 
