Vaene Liisa (5)

Vaene Liisa
Liisa talutüdruk, ta isa oli väga töökas – tegi talus kõik, mis vaja, et peret üleval pidada. Kuid ühel päeval Liisa isa suri, neid tabas vaesus , sest keegi sulastest ei teinud oma tööd korralikult kui ülevaatajat ei olnud, maa ei kandnud vilja ja Liisa ema nuttis päevast päeva.
Liisa ja ta ema ainukeseks väljapääsuks oli sukki kududa ja lilli müüa. Sestap läkski Liisa ühel hommikul Moskvasse, et lillede pealt pisut raha teenida. Moskvas kohtas ta aga noormeest, kes oli aadlisoost ning pakkus Liisa ilu ja neitsilikkust märgates Liisale lillede eest ühe rubla, ent Liisa ei võinud seda vastu võtta ning küsis ikka viit kopikat . Noormees andis küsitud raha ja alustas Liisaga vaikset juttu , ta küsis kus Liisa elab ning palus, et Liisa ei müüks oma lilli kellelegi teisele vaid talle. Järgmisel hommikul tuli Liisa taas Moskvasse ning otsis turuplatsilt sama noorhärrat kuid ei leidnud, temalt sooviti mitu korda lilli osta ent tüdruk vastas et need pole müügiks. Õhtul läks Liisa nukralt koju ja istus emaga akna all, kui äkki nägi seda sama noormeest akna taga, ta hüüatas emale, et see ongi see noormees kellest ma sulle rääkisin. Noormees rääkis ka viisakalt Liisa emaga juttu neil oli palju arutada. Siis sai Liisa teada, et noorhärra nimi on Erast. See nimi kummitas Liisat terve öö, ta ei saanud sugugi magada , enne veel kui päike oli tõusnud läks ta jõe äärde, istus seal ja mõtles, et miks see mees peab olema aadlisoost. Nähes lambakarjatajat mõtles Liisa, et Erast võiks hoopis tema olla, sest siis ei takistaks neid miski. Seejärel lahkus ka lambakarjus ja Liisa jäi üksi, siis nägi ta jõe peal kedagi – see oli Erast. Nad istusid mitu tundi jõekaldal emmates ja sositades teineteisele armsaid sõnu. Kui äkki meenus tüdrukule, et ema ootab kodus. Erast palud Liisal emale mitte midagi rääkida, et nad lubasid igavesti teineteisega olla. Liisa jõudis koju kui ema alles ärkas, Liisa oli õnnelik ja nad said iga õhtu siis kui ema magama läks taga põlluservas tammede all kokku, kus Erast imetles Liisa õrnust ja puhtust ning neitsilikkust. Nad embasid teineteist kaua.
Ühel päeval jäi aga Erast kuidagi kauaks ootele, siis kui Liisa ilmus pisarad silmis ei osanud Erast midagi kosta. Liisa rääkis talle, et ema tahab, et Liisa abielluks talupojaga, kes pidavat piisavalt rikas olema. Seal tammikus sai Erast, mis ta oli soovinud, Liisa tõotuse ning tema neitsilikkuse.
Järgnevatel päevadel oli Erast eemalolev ning hakkas üha harvemini Liisat külastama. Mida harvem ta hakkas käima seda õnnetumaks Liisa muutus. Seejärel ütles erast Liisale et ta peab sõtta minema, tema maine on mängus, ta ei saa sellepärast minemata jätta. Liisa langes põlvili ning nuttis lahinal. Ta mõtles korraga Erastile järele minna, ent talle meenud haige ja kurb ema ja ta läks tuppa . Erast oli andnud Liisale ja ta emale raha, et Liisa oma lilli kellelegi teisele ei müüks.
Nii möödus Liisal palju kurbi päevi kuni ta sai teada, et Erast oli tagasi tulnud puruvaesena kuna ta oli sõjas ainult kaarte mänginud, seejärel oli ta abiellunud rikka naisega, et mitte häbisse sattuda. Sellepeale ahastus muidugi Liisa veelgi ning oli pettunud et selliseid lubadusi andnud noormees teda pettis raha pärast.
Liisa läks põllu peal oleva tiigi juurde kus istus 15 aastane tüdruk ta rääkis läbi pisarate oma kurva loo ning palus selle tüdrukul emale rääkida ning vabandust paluda , et oli valetanud, ta palus ka ema kätt suudelda õrnalt. Seejärel hüppas ta tiiki, tüdruk ruttas külla, ent seal ei olnud enam midagi päästa. Tüdruk läks seejärel Liisa ema juurde rääkis loo ja suudles kätt. Sellepeale sulges Liisa ema silmad...
Erast tundis end kui mõrvarina kui sai teada et Liisa suurest armastusest niiviisi oli toiminud , ka tema suri peagi.